Müüdid alternatiivravist

10 minutit lugemist

Alternatiivmeedikud pole ei šarlatanid ega pooljumalad, arvab arst Steven Bratman. Ta analüüsib alternatiivmeditsiini pooldajate ja vastaste hulgas levinud väiteid, püüdes leida kahe äärmusliku suhtumise vahelt tõde. Otsime vastust küsimustele, kas alternatiivravi on klassikalisest meditsiinist efektiivsem ning kas tervendajatele makstav raha tasub end üldse ära.

ESIMENE VÄIDE. Alternatiivmeditsiini esindajad teavad täpselt, mida nad teevad.

Steven Bratman.

ANALÜÜS. Inimesed hindavad alternatiivmeedikute oskusi ja võimeid tihti üle. Tean üht arsti, kes sõitis linnast linna, ravides inimesi dieedi ja toidulisanditega. Mõne aasta jooksul õppisin teda tundma ning võin väita, et ta on oma ala tõeline spetsialist. Tohter Sable oli täis kaastunnet oma patsientide vastu ja soovis neid kõigest südamest aidata. Sõprade seltsis oli tal tihti kombeks meenutada kordaläinud ravijuhtumeid ja õnne, mida ta saavutuste puhul tundis. Samas ei jätnud ta kunagi mainimata oma kolleegidest palju suuremat palka. Ta oli tähelepanelik ning enese suhtes väga nõudlik, ei jäänud loorberitele puhkama, vaid tegi oma tööd erakordse hoolega. Sable oli parim dietoloog, keda mul on õnnestunud tunda, seepärast saatsin tihti tema juurde ka oma patsiente.
Sellegipoolest polnud ta mingi pooljumal, nagu mõned teda ette kujutasid. Sable’i kultus oli suur: ta arvati olevat suuteline ravima vähki, halba hingeõhku, skleroosi – ükskõik mida. Tema patsiendid olid veendunud, et Sable’i süsteemist täiuslikumat pole, ent suurt sügavust sel siiski polnud – pigem oli tegemist üsna pealiskaudsete ravimisviisidega. Tal oli lihtsalt hulk väljatöötatud meetodeid, mis üldjuhul toimisid hästi ning mida ta ka alailma kasutas. Paranenud patsiendid kipuvad raviarsti võimeid ikka liialdama – olen seda ka omal nahal tunda saanud. Paraku pole ükski meedik täiesti kindel selles, mida ta teeb, mõned juhinduvad lihtsalt oma intuitsioonist ja ravivad n-ö hea õnne peale.

TEINE VÄIDE. Alternatiivmeedikud on šarlatanid, kes haigeid inimesi oma diletantsusega eksiteele ajavad.
ANALÜÜS. Selle väite põhjal seavad alternatiivmeditsiini esindajad patsientide tervise ja elu ohtu. Neid tembeldatakse kas hullumeelseteks või parimal juhul lollikesteks, kes on valmis asendama diabeetikute insuliinisüsti kummelitõmmisega. Selline vaatenurk on omane klassikalise meditsiini esindajatele, kes ei tahagi näha oma kitsast maailmast kaugemale. Meditsiini vaenuleeride esindajatel on kombeks valada üksteist solgiga üle ning süüdistada kõikvõimalikes pattudes ja kuritegudes. Õnneks ei jagune reaalne maailm pahategijateks ja õilsateks rüütliteks.

Hiina meditsiinis pannakse palju rõhku haiguste ennetamisele. Meil on vastupidi: arstid saavad palka selle eest, mida rohkem nad haigeid ravivad.

Alternatiivmeditsiini teenuseid kasutavad väga erinevate soovidega inimesed. Tean tervendajaid, kelle siirus ja järjekindlus võiksid olla eeskujuks nii mõnegi teadusesuuna esindajatele. Teisalt võin nimetada neidki, kelle ahnus ja moraalitus võiksid šokeerida isegi romuautode hulgimüüjat. Need klassikalise meditsiini esindajad, kes peavad kõiki alternatiivmeedikuid šarlatanideks, pole lihtsalt kohanud ühtegi oma nime väärivat alternatiivmeedikut ja teevad järeldusi ühe näite või kuulduste põhjal.
Enamik alternatiivmeedikuid usub raudkindlalt seda, mida ta oma patsientidele soovitab. Ausus ei garanteeri loomulikult paranemist, kuid väldib siiski šarlataansust. Väga väheseid tervendajaid saab süüdistada kuritegelikkuses ja tahtlikus petmises.
Ei saa aga eitada, et nii mõnedki alternatiivmeedikud soovivad kasutatavate ravimeetodite abil rikastuda. Tihti reklaamivad nad oma preparaate kui parimaid. Selline on kord inimloomus: seal, kus mängu tulevad suur raha ja omakasu (muide, ka teaduspõhises meditsiinis), jääb ausus sageli tagaplaanile.
Väljakirjutatud ravimitega kaubitseda on klassikalise meditsiini esindajate arvamust mööda täiesti ebaeetiline. Tasuks vaid ette kujutada, kuidas alternatiivmeedikud protesteeriksid, kui tavaarstid järsku ravimeid müütama hakkaksid! Alternatiivmeedikud müüvad aga meeleldi igasuguseid ravimeid, alustades toidulisanditest ning lõpetades šampoonide ja kreemidega Üldiselt alandab see alternatiivmeedikute professionaalset objektiivsust.
On ka teistsuguseid kommertslikke lähenemisviise. Näiteks ei õhuta kiropraktik või nõelravispetsialist kunagi oma patsienti ravi lõpetama. Vastupidi: alati leidub mingi põhjus, miks ta peaks ravi jätkama ka järgmisel nädalal. Mõistagi alluvad sellele ahvatlusele ka tavaarstid. Tean paljusid terapeute, kes endamisi rõõmustavad, kui patsiendi seisund vajab pidevat arsti külastamist. See on omane ka närviarstidele, kes peavad pikaajaliste uuringute abil kontrollima närvisüsteemi üldseisundit.
Eespool toodud väites peitub õigupoolest koguni kaks süüdistust: peale šarlataansuse ja diletantismi süüdistatakse alternatiivmeedikuid veel selles, et nad jätavad patsiendi ilma tõsisemast ravist. Minu teada pole siiski ükski alternatiivmeedik nõudnud oma patsiendilt, et ta aspiriinitabletid ära viskaks või loobuks kirurgilisest operatsioonist. Nad ei tee seda kas või kartusest, et neid kohtusse kaevatakse. Väga vähestel alternatiivmeedikutel õnnestub saada kindlustusrahasid, nii et igasugune löök võib osutuda majanduslikuks katastroofiks. Pidevalt valvel olema sunnib neid ka tavaarstide vaenulikkus.
Paljud alternatiivarstid püüavad igasuguseid konflikte vältida. Nõelravispetsialistid üritavad ka tavaarstidega koostööd teha. Resoluutseid näpunäiteid jagatakse alles siis, kui on tegemist eri arstide kirjutatud retseptidega ning ravimid ei sobi omavahel kokku või tekitavad üledoseerimise ohu. Peale selle, et alternatiivmeedikud käituvad diplomaatiliselt, on ka patsiendid viimase kümne aasta jooksul arenenud ning suudavad ise otsustada, millal on targem pöörduda tavaarsti ja millal mõne alternatiivspetsialisti poole.
KOLMAS VÄIDE. Alternatiivmeditsiin pole midagi muud kui kogum muinasjutte ja trikke.
ANALÜÜS. Osaliselt on see väide õigustatud: alternatiivmeditsiin sisaldab tõepoolest palju väljamõeldisi ja muinasjutte, ent nende kõrval on ka palju hinnalist ja kasulikku. Paraku pole alternatiivmeditsiinil võimalust eraldada teri sõkaldest nagu näiteks teadusel, kus fakti ja väljamõeldise vahel on ranged piirid.

Kui Lääne meditsiinis antakse peavalu vastu kõigepealt rohtu, siis Hiina meditsiinis ei hakata ravima peavalu, vaid otsitakse valu põhjust, sest kui põhjus jääb ravimata, tuleb valu tagasi. Fotol: uusim leiutis, elektriline akupunktuuri aparaat.

Meetodi õigsust ja kindlust näitavad aeg ja kogemused, sellepärast tasub rohkem usaldada pikaajalisi seansse tegevat nõelravispetsialisti kui „imetegijat“, kes väidab end olevat võimeline kohe kõike ravima.
Paljud väljamõeldised on kiired kuulujuttudena levima ning mõningaid kohtab isegi ajakirjades ja raamatutes. Seetõttu olen tihti ise tahtnud alternatiivmeditsiinile käega lüüa, aga alati on mind takistanud teade mingist suurepärasest ravitulemusest või andekast tervendajast.
Sellest tuleneb teaduse miinuspool: asjad, mida pole võimalik kaaluda ega kirjeldada, jäetakse lihtsalt kõrvale. Elus saavutatakse nii mõndagi ka teaduslike uuringuteta. Teaduslaborites ei toodeta kunstiteoseid ega ole tänapäeva keraamikatehased suutelised tootma sellist portselani, nagu valmistati muistses Hiinas Mingi dünastia ajal. Kui inimesel on siht kindlalt silme ees ning on ka annet, võib ta saavutada edu igasuguste formaalsusteta. Parimad saavutused tulenevad ikkagi arsti südamlikkusest ja ennastsalgavast suhtumisest. Muistse Hiina nõelravispetsialistid olid näiteks väga huvitatud oma töö tulemustest. Kui üks meetod ei andnud häid tulemusi, otsiti seni, kuni õige meetod oli leitud. Selline pragmatism peaks pälvima austavat suhtumist.
Kuigi niisuguse meetodi lõpptulemust on väga raske kontrollida, on selline lähenemisviis kõike muud kui trikitegemine.
Ühtlasi ei saa mainimata jätta, et ka paljusid tänapäeva meditsiini ravivõtteid pole piisavalt uuritud ja katsetatud. Teadusliku hinnangu järgi on ainult 15% meetodeid põhjalikult uuritud ja teaduslikult põhjendatud.
NELJAS VÄIDE. Kõik alternatiivravimeetodid tuginevad platseeboefektile ehk enesesisendusele.
ANALÜÜS. Paljud klassikalise koolkonna esindajad on küll valmis uskuma alternatiivarstide oskusi ja möönma, et nende ravimeetodid annavad häid tulemusi, kuid kirjutavad selle kõik platseeboefekti arvele. Nende arust seisneb tervenemise võti selles, et alternatiivarstid suudavad kas siis oma veetleva isiksuse või sisendamise abil patsienti veenda, et varem või hiljem saab ta terveks.
Selle väite kohaselt pole alternatiivmeetodid midagi muud kui pelgalt hüpnoosiseansid. Isegi Ühendriikide kuulus alternatiivarst Andrew Weil arvab, et paranemise tagab arsti enesekindlus.

Arstid ja toitumisspetsialistid soovitavad süüa iga päev viit erinevat juur- ja puuvilja. Soovitus on muidugi armas, kuid tänapäeval teab isegi debiilik, et paljud viljad on söömiskõlbmatud. Puuviljad on sageli täiesti toored ja maitsetud, aedviljad aga pestitsiididest ja säilitusainetest läbi imbunud. Ega irvhambad asjata nimeta neid isuäratavalt punaseid Hispaania maasikaid ja Hollandi tomateid plastmassivabriku toodeteks.

Muidugi ei saa eitada enesesisenduse tähtsat rolli, aga oleks vale kuulutada valjuhäälselt, et alternatiivmeditsiin tervikuna on hüpnoos. Selline väide kummutab kogu alternatiivmeditsiini ning tõstab pjedestaalile „ainuõige” ja „kõiketeadva” teadusliku meditsiini. On tehtud üsna palju teaduslikke uurimusi, mis näitavad, et alternatiivmeetodid toimivad ning nende abil ravitakse inimesi.
Toome näiteks Emma juhtumi. Ta kannatas meeletute peavaluhoogude all. Olles läbi proovinud kõikvõimalikud migreenivastased ravimpreparaadid, kiropraktika ja toidulisandid, pöördus ta lõpuks minu poole. Peavalud olid veelgi sagenenud ja Emma oli meeleheitel. Pärast 30 nõelraviseanssi olid tema peavalud aga kadunud ega ole tänaseni kordunud. Muidugi ei ole nõelravi alati nii efektiivne, ent hüpnoosist on asi väga kaugel. Kui tegemist oleks pelga enesesisendusega, miks ei aidanud Emmat siis teised ravimeetodid, vaid just nõelravi?
Muidugi on enesesisenduse võimalus iga raviseansi puhul olemas, kuid selle mõju on üsna piiratud. Mõnedki krooniliste haiguste all kannatavad patsiendid, kes katsetavad uusi ravimeetodeid, paranevad küll esialgu, pärast kahenädalast prooviaega aga on ravitulemused nõrgenenud. Inimese aju reageerib kiiresti uuele meetodile, aga pole võimeline enesesisendusefekti kuigi kaua säilitama. Aja möödudes efektiivsus väheneb ja sümptoomid korduvad.
Enesehüpnoos on kasulik äkiliste valuhoogude korral, krooniliste haiguste ravimiseks see aga ei kõlba. Kui kõik alternatiivmeetodid rajaneksid platseeboefektil, võiks oletada, et alternatiivmeditsiinisse uskujad paranevad kiiremini kui skeptikud, elu on aga näidanud, et ka paljud skeptikud paranevad, kuna nii mõnegi uskuja seisund jääb endiseks.

VIIES VÄIDE. Alternatiivmeditsiin ohustab tervist.
ANALÜÜS. See üsnagi levinud arvamus on täiesti vale. Peaaegu kõik alternatiivmeetodid on märksa vähem ohtlikud kui klassikalise meditsiini omad. Ükskord kutsusin esile pahameelelaine, kui julgesin leheartiklis kirjutada, et mingis mõttes on kõik tabletid mürgised. Sellega tahtsin üksnes väita, et on ka leebemaid ja looduslikke preparaate, mida võiks proovida, enne kui antibiootikumikuuri tegema hakata. Kohalikud arstid aga võtsid mu kirjutist vaenukirvena. Mulle helistati ja öeldi, et ma ärgitavat inimesi hoiduma igasugusest ravimisest. Kui inimesed tablette ei võta, surevad nad, öeldi. Kohalik professor kirjutas vastuartikli, milles näitas, et ka taimeleotised ja looduslikud ravimisviisid võivad vale kasutamise korral mürgised olla.
Muidugi olid tema väited osaliselt õiged, ent samas viisid nad lugejat segadusse. Keemiliste ravivahendite ja taimeleotiste vahel on üüratu vahe. Siduge oma sõbral silmad ja laske tal valida loodusravimite kaupluses mingi pudelikene ja sooritage ise sama protseduur apteegis. Pärast kraami väljavalikut manustage selle kümnekordne päevane annus. Muidugi ei julgeks terve mõistuse juures olev inimene seda sammu sooritada, aga kui nõnda tehtaks, pääseks sõber halvimal juhul kõhulahtisusega, teie olukord aga võiks tõsiseks muutuda. Oleksite õnneseen, kui eluga pääseksite.
Nõelravi ja akupunktuur ning paljud muud alternatiivravimeetodid seavad teid märksa väiksema riski ette kui kirurgiline operatsioon. Ainuke oht, mis võib teid varitseda alternatiivarsti poole pöördudes, on aja- ja rahakulu.

MAAJA

0

Your Cart