Kui venelane oli veel kaine

Euroopa rahvaste seas on levinud arusaam, et ida pool juuakse rohkem. Hispaanlased peavad joodikuteks prantslasi, prantslased sakslasi, sakslased poolakaid, aga poolakad venelasi. Venelane arvab aga, et tema naaber on suurem joodik kui tema.

Vene joomarluse traditsioon ulatub vürst Vladimiri (ka Vladimir Särav Päikene, 980–1015) aega, kes oma maale uut usku valides ütles islami emissaridele, et Venemaal on lõbusad joomingud ja ilma nendeta me ei saa.
See fraas peegeldab täielikku vastandumist islami traditsioonile, mis ei luba isegi tilgakest veini. Ütlus on üks asi, tegelikult olid venelased sel ajal aga üks karskemaid rahvaid Euroopas.
Viljajoogiga olid tuttavad valitsejad ning tundsid kalja, mõdu, õlut ja meskit, aga nende kangus 1–6% ei lubanud end segaseks või surnuks juua. Alkohoolseid jooke tarvitati ainult pidupäevadel, sest nende toorained teravili ja mesi olid strateegilised kaubad ning ülejäägid müüdi ekspordiks Euroopasse või Bütsantsi.
Aristokraatiale ja usutegelastele olid kättesaadavad ka sisseveetud veinid kangusega 16 kraadi. Kuid ka ülikute seas tuli alkoholismi ette üliharva. Põhjuseks oli Bütsantsist koos veinidega kaasa tulnud tava, et veine lahjendati veega.
Inimesi, kes jõid ilma lahjendamata veini, mõisteti hukka. Paradoksaalsel kombel levitasid ohtra veinijoomise tava just sissesõitnud eurooplased ja neid kutsuti halvustavalt kukkedeks. On üles tähendatud, et Novgorodi vürsti Jaroslav Targa kutsutud külalised Skandinaaviast jõid end purju ning käitusid tüdrukute ja naistega ebaviisakalt. Joovastavad joogid ei jõudnud Venemaal massidesse enne kui 16. sajandil. Veel tolle sajandi algul kirjutas Austria saadik, et ainult nimekad ja rikkad inimesed tähistavad pühi pärast õnnistamist joomingutega, aga lihtrahvas teeb samal ajal tööd.

Täiskäik edasi
8. sajandil hakati Itaalias „suurimat tröösti“ tootma müügiks. Edasi leiutasid prantslased paremaid meetodeid ja kogu Lääne-Euroopas sai populaarseks aqua vitae, nagu veinipiiritust nimetati. 15. sajandil, kui tekkis tööstus, kukkus terve Euroopa lausa prassima. Saksamaa ajaloos nimetatakse 16. sajandit tänini „purjus“ sajandiks. Sugugi kainem polnud Inglismaa, Itaaliast ja Prantsusmaast rääkimata.
Erinevalt oma läänepoolsetest naabritest jäi keskaegne Venemaa lausa sündsusetult kaineks. Veine veeti sisse ja need olid küllalt kallid, nii et joomist harrastasid vaid aadlikud. Lihtrahvas joovastas end õlle ja meemõduga, viinamarjaveini sai ainult kirikus – teelusikatäis korraga. Alles 16. sajandi lõpul, valgustatud Euroopast pea 200 aastat hiljem, lülitus joomaprotsessi ka Venemaa. Esimese kõrtsi Moskvas (ja tervel Venemaal) asutas Ivan Julm pärast Kaasani vallutamist. See oli mõeldud ainult opritšnikutele (Ivan Julma ihukaitseväelastele), ja pakuti seal üksnes viljaveini, praeguses mõistes vodkat. Opritšnikutel oli „hea käsi“ – jooma hakkas kogu Moskva!

Tšudovo ime
Arvatakse, et õige vene viin leiutati Moskva vürstiriigis, Tšudovo kloostris aastatel 1446–1448. On andmeid, et juba 1505. aastal vedas Venemaa oma viina Rootsi, sest seal käsitati seda nimelt vene, mitte saksa päritolu joogina. Sellest järeldub, et vodka tootmine Venemaal algas ca 150 aastat pärast seda, kui Euroopas destilleerimine leiutati. Aga siiski varem, kui Euroopa riikides hakati tootma džinni, viskit, šnapsi jne.

Vodka

Mis puutub venekeelsesse nimetusse „vodka“, siis selle päritolus valitseb teatud segadus. Tuleneb see kindlasti sõnast „vesi“ (vene k. ‘voda’), Esmakordselt esineb termin „vodka“ keisrinna Katariina II ukaasis 1751. aastal. Enne seda nimetati vodkat veiniks, põlevaks või kuumaks, aga kõige levinumalt „viljaveiniks“. See kestis õigupoolest 19. sajandini – alles siis läks käibele „vodka“, ja sedagi esialgu vaid moskva- laste ja peterburlaste seas. Tegelikult tähistasid Venemaal kuni 20. sajandi alguseni viina kaks mõistet – nii vein kui vodka.
Viimase all ei mõeldud siis kaugeltki mitte seda praegu nii tuntud „haljast“, vaid selle aromatiseeritud variante: vedelikke, mida saadi kolmekordse läbiajamise ja seejärel piimaga puhastamisega. Edasi lisati mitmesuguseid lõhnaaineid, mida saadi ravimtaimedest, marjadest, puuviljadest ja seemnetest, misjärel kogu mass veel neljandat korda läbi aeti. Alles selle tulemus oli tõeline vodka.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Venemaa ja vodka
Uus tõde viinast
Viin – Venemaa vedel kuld
Viina võidukäik
Kas viinas peitub tõde?
Viinaninad kuningatroonil
Kas Piibel taunib alkoholi tarvitamist?
Alkohol murrab pikkamööda