Kas teie sobite abieluks? (Arutlus aastast 1938)

Gina Kaus’il, tuntud austria naiskirjanikul, on rohkem usku „sobivusse abieluks“ kui nn. „suurde armastusse“.

Pärast Maailmasõja lõppu oli abielu nii öelda suremisel. Seisukord oli nähtavasti väga tõsine, sest terve maailm kõneles sellest. Oli vaja ainult pilku heita tavalise raamatukaupluse aknale, et näha massilisi kirjutisi abielu üle; arstid, psühholoogid, advokaadid, pastorid ja kõiksugu muud spetsialistid olid kogunenud haigevoodi ümber konsultatsioonile. Peeti nõu, esitati sadasid reformikavu, ja olenes ainult vana patsiendi tugevast konstitutsioonist, et ta suutis üle elada nii paljude kuulsuste juuresolekut. Sest abielu on jälle terveks saanud. Kaheldamatult jääb ta ellu; isegi Venemaal, kus ta oli maha maetud, pühitseti ta rõõmurohket ülestõusmist.

Oma sünnilinnas Viinis olin 2 aastat nn. „Abieluliste nõuküsimiste büroo“ juhatajaks. Mehi ja naisi, noori ja vanu, rikkaid ja vaeseid tuli minu poole oma väga mitmekesiste probleemidega. Ma leidsin varsti, et kõiki võis jagada 2 gruppi: 1) need, kes tõsiselt otsisid teed. arusaamiseks ja leppimiseks ja 2) need, kes vaid soovisid, et ma õigustaksin nende soovi lahutamiseks.
Oleks lihtne öelda, et nood leplikud armastasid oma mehi või naisi ja et nood teised seda ei teinud. Siin on tarvis tõlgitseda sõna „armastus“ teataval viisil. Abielulisel armastusel on väga vähe ühist romantilise armastusega, mida näeme näit. filmis. Peale armastuse nõuab abielu teatavat sobivust ja kõlblikkust. On harilik eksitus uskuda, et armastus samal ajal, kui ta äratab igatsuse abielulise kooselamise järele, ka teeb inimese selleks sobivaks. On ka eksitus arvata, et armastuse intiimsuse-kraad soodustab isiku sobivust abielu jaoks. Vastupidi, sobivus süvendab armastust, muutes ta romantilisest kirest jäädavaks ja hävimatuks sidemeks, kuna abieluline mittesobivus surmab ka kõige kuumema kire ja muudab selle vihaks ning põlastamiseks.
Lubage mul nüüd selgitada, mida tuleb mõista „abielulise sobivuse“ all, sest muidu vahest arvatakse, et see on midagi haruldast või müütilist. Vastupidi, see on midagi, mida omab enamus arukaid inimesi, kes on saanud mõistliku kasvatuse. See omadus on ka igasuguse sotsiaalse ühiselu aluspõhjaks ja ta baseerub kõigele vaatamata ikkagi sallivusel, sõbralikkusel ja kohanemisvõimel. Peale selle peavad abielulised olema ise veendunud abielu tarvilikkusest institutsioonina. Abielu-idee nõuab, et ta oleks lahutamatu ja igavene. Sama idee nõuab ka, et hoitaks kokku nii heades kui ka halbades olukordades ja et hoolitsetaks ühiselt perekonna eest.
Endisil ajul oli kõik see endastmõistetav. Meie esivanemate ajal baseerus abielu vähem armumisel kui kindlal tahtel perekonda asutada. Abielud olid üldiselt lahutamatud; mitte seepärast, et abielulahutamis-seadused oleksid olnud karmimad, neid pole paljudes maades üldse muudetud, vaid seepärast, et avalik arvamine avaldas vaikset, kuid lepitamatut survet. Õnnetu abielu oli peaaegu häbi ja lahutus – skandaal. Kahtlemata mürgitas see ühiskondlik surve paljude inimeste elu, kuid sellel oli ka oma õnnistus. Abielupaaride harilik hoiak oli kindel tahe vastastikuseks kohanemiseks. Iga sõlmitud abielu oli paratamatus ning sellega tuli leppida. Ja inimesed lepivad juba kord palju kergemini paratamatusega km sellega, millest nad võivad vabaneda. Kuid meie esivanemate aeg on möödunud. Tänapäeva noored inimesed peavad abielu palju vähem tähtsaks kui armastust. Nad abielluvad siis, kui nad on armunud, ilma et mõtleksid üldse abielule kui niisugusele. Tihti neil pole soovi ega võimalust kodu asutamiseks, kusjuures paljud ei soovi ka lapsi, kas majanduslikel või muil põhjusil. Teiste sõnadega, hoidutakse kõigest, mis peaks leiduma abielu olemuses, ja õnn ehitatakse ainult armastusele.

„Isa, miks lõpevad kõik muinasjutud abieluga?”
„Sest siis lõpevad kõik muinasjutud!”

See ei üllata meid. Tänapäeva noori inimesi kasvatatakse nägema romantilises armastuses ainust ideaali. Romaanid, filmid, laulud, teatritükid, kõik töötavad käsikäes, et anda noorele inimesele eluvõõra kujutluse armastusest. Kuid meie peame tõele näkku vaatama ja konstateerima, et see kirglik ja joovastav armastus, mis meie filmis näeme, pole küllaldane abielu jaoks. Ainult harva kestab see põnev, joovastav armastus kogu elu.
Ainult oma intiimses alguses on armastus, nagu öeldakse, „taevakingitus“. Hiljem peame ise teadma, kuidas teda käidelda, et ta mitte ei häviks, vaid püsiks surematuna. See nõuab süvenemist, peenetundlikkust, headust, eneseohverdamist ja tarkust. Teiste sõnadega, see nõuab kõiki neid omadusi, mis teevad inimese sobivaks abieluliseks kooselamiseks.

Kui mööduvad aastad ja armastuse sära on kadunud, ilma et vahepeal oleks arendatud jäädavamaid omadusi või loodud midagi, mis mõlemale poolele oleks elulise tähtsusega, nagu näit. perekond, seisavad mõlemad pooled pettunuina. Nad leiavad, et nad on tavalised inimesed paljude vigadega ja väsitavate nõudmistega ja et neil pole teineteisega midagi ühist.
Kui kirgede esimesed leegid on kustunud, siis on abielu jõudnud kriitilisse ajajärku. Vähesed abielud pääsevad sellest kriisist. Selle kriisi akuutsemaks staadiumiks on harilikult kolmas isik, kes avab ühele abielupoolele tee jälle uuesti läbi elada armastuse põnevust. Peab möönma, et see on suur kiusatus. Mehel või naisel, kes armub teistkordselt, on tunne, et ta selle uue armastuse läbi võiks võita uue abielu, uue elu ja isegi uue nooruse. Ja miks mitte, küsivad noored. Ma võin ainult niipalju öelda, et olen tundnud mehi ja naisi, kes mitte üksi ei otsinud sellist pinget või põnevust, vaid leidsid seda ka jälle ja jälle uuesti. Ja ometi nad jõudsid lõpuks arusaamisele, et nende elu oli tühi ja mõttetu. Sügav rõõm vahekorrast, mis on kestnud ja arenenud, on jäänud neile tundmatuks. Inimesed teatava sisemise küpsusega teavad seda. Sellised inimesed ei seisa ühel heal päeval pettunutena. Nende kirg muutub peaaegu märgatamatult kas seltsimehelikkuseks, õrnuseks või sõpruseks. Kui keegi küsiks minult, siis mina sooviksin enesele just seda, mis on jäänud järele, kui esimene leek on kustunud: see, mis jäädavalt seob kaht isikut, see, millest ma tean, et ta on tõeline armastus.
Ja ometi pole needki inimesed immuunsed kiusatuste vastu. Kuid nad käituvad nende suhtes teisiti. Nende puhul pole ühel pool tühjus ning ükskõiksus ja teisel pool uue õnne meelitused. See inimene, kes elab inspireerivas abielus, peab ebakindla – kuigi meeldiva – seikluse tõttu riskeerima armsa usaldatava seltsilisega ja kõigega, mis nad on koos endale loonud. Need inimesed püsivad kindlatena kiusatustes, nad leiavad selle hinna liiga kõrge olevat. Nad teevad seda veel rohkem, kui neil on lapsi. Lapsed teevad lahutuse raskeks ja delikaatseks probleemiks ka siis, kui lahutusseadused on liberaalsed. Peaaegu kõike muud võib jagada, ainult mitte lapse armastust. Pole ime, et lahutatud vanemate lapsed muutuvad n. ö. probleemlasteks.

Sama on maksev ka laste kohta õnnetutes abieludes. Ei aita sellest, kui vanemad jäävad ühte laste pärast. Nad peavad ka elama rahus ja harmoonias. See ei tähenda, et nad ilmtingimata peavad teineteist armastama, kuid teatav sõbralikkus, takt ja hoolitsemine on võimalik ja tarvilik. Lapsed vajavad rahulikku õhkkonda ning tunnet vastastikusest usalduslikust sõbralikkusest.
Pole kellelegi rõõmuks, kui mees ja naine tunnevad endid märtritena seepärast, et nad pole murdnud abieluahelaid. Ma tundsin naist, kes pärast mitmeaastast abielu armus teise mehesse. Ta otsustas siiski oma mehe juurde jääda, kuid ta leidis tarviliku olevat seda vahetevahel oma mehele meelde tuletada ja nõudis ka kompensatsioone ohverdatud õnne eest. Naise suureks üllatuseks polnud mees sugugi tänulik, ta muutus ikka rohkem ja rohkem reserveerituks ja hakkas oma õhtuid veetma väljaspool kodu. Naine ei taibanud, et ta sügavasti oli haavanud mehe enesetunnet seega, et ta laskis mehel tunda, et ta truudus põhienes ainult moraalsel printsiibil ja polnud truudus ega andumus mehele.
Ma olen leidnud, et inimesed, kellel on palju tegemist, on rohkem rahul teineteisega. Kuid see viib meid juba küsimuse juurde, mis puudutab abielunaiste kutsetööd. Kriis moodsates abieludes – ma ei saa seda eitada – oleneb peaasjalikult naistest, naistest, kes vabanenud igivanast orjusest ja tarvitavad nüüd kurjasti oma äsjasaavutatud vabadust. Kuid abielu on, nagu ütlesin alguses, igavene, ja nüüd on taas saabunud aeg, kus sellest hakatakse aru saama.

(Kirjaviis muutmata)

„Vallatu magasin“, talv 1938/1939

Tunnuspildil: Kaader unustamatust armastusfilmist „Hommikusöök Tiffany juures” (1961).
NB! vaata kindlasti ka: Deep Blue Something – Breakfast At Tiffany’s (Official Music Video)