Viin – Venemaa vedel kuld

2013. aastal tähistas Vene Föderatsioon kahte märkimisväärset juubelit. 90 aastat tagasi tühistati Nõukogude Liidus lõplikult kuiv seadus ja kehtestati viinale riigimonopol, tänu millele suutis riik industrialiseerimisele võetud kurssi rahaliselt kindlustada.

Aga aastaid tagasi tühistas joodikust president Boris Jeltsin lõplikult föderaalameti kontrolliorganisatsiooni alkoholi riigimonopoli tagamiseks. Pärast seda uppus Venemaa sõna otseses mõttes võltsalkoholisse, ja jäi ilma eelarve kõige stabiilsemast positsioonist, mida pole tänini õnnestunud taastada.

 Viinatootmise natsionaliseerimine suudaks Venemaa juhtida uude arenguetappi
Riigimonopol piiritusjookidele toimis Venemaal alati riigikassa täitmise ammendamatu allikana. Alkoholimüügi tulud moodustasid ajuti 40% riigi eelarvest. Venemaa rippus viinanõela otsas, nagu nüüd tavatsetakse väljenduda. Kui kodusõja lõppedes kerkis uue võimu ette küsimus, millise nodi toel helget tulevikku ehitada, ei mõelnud bolševikudki välja midagi efektiivsemat kui pöörduda tagasi tsaarirežiimi kogemuse juurde. Et hävinud tööstus ja laostunud põllumajandus tooksid kohest hiiglatulu minimaalsete kapitaalmahutuste juures, võis loota ainult viinale.

Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja Kesktäitevkomitee määrusega augustis 1923 tühistati riigis kuiv seadus, mille kehtestas Nikolai II veel I maailmasõja ajal. Taastati viina tootmine ja müük. Sellest ajast alates teadis iga riigialam: ta mitte ainult ei maksa kinni viina tootmist, vaid täiendab ka tõhusalt riigieelarvet.
Vene NFSV rahanduse rahvakomissar Sokolnikov arvestas, et viinatootmisest sai noor riik aastas 250 miljonit rubla kullas. Nendest viinatuludest ei varastanud bolševikud ainsatki rubla, tehes teoks võimatu. Kullavihmana voolava viinaraha baasil realiseeriti Venemaa elektrifitseerimine (GOELRO), mis pani aluse Nõukogude Liidu tööstusele. Viinamonopoli arvel ehitati kümneid elektrijaamu, sealhulgas Alam-Novgorodi, Volhovi ja Dnepropetrovski hüdroelektrijaamad, mis töötavad tänini.
Ainult kümme aastat kehtinud monopoli plaanid olid sedavõrd grandioossed, et nende teokssaamise võimalikkusse ei uskunud keegi. Isegi mitte ulmekirjanik Herbert Wells, kes külastas Venemaad 1920-ndate aastate alguses. Olles tutvunud GOELROga, pidas ta seda utoopiaks, millest kirjutas oma satiirilises ülevaates „Venemaa pimeduses“.

Reeturlik ukaas
Venemaa jäi pimedusse, kui Jeltsin 1992. aastal monopoli tühistas. Juhtus see üheaegselt erastamise ja vabakaubanduse ukaasi vastuvõtmisega. Sel hetkel toimus majanduse kõige tulusamate sfääride – naftapuurimise, selle ümbertöötlemise ja mõistagi viinatööstuse enese kätte haaramine Gaidari ja Tšuvaisi sõbrukeste poolt.

Kaotanud riikliku kontrolli, täitus turg otsekohe madalat sorti, võltsitud, vahel koguni mürgise toodanguga, GOSTile vastava viina asemel. Venemaa aga jäi ilma kõige stabiilsemast ja tulusamast artiklist riigieelarves. Aasta jooksul pärast kuritegeliku ukaasi kehtestamist suri solgitud viina mürgistusse 500 000 inimest. See on kohutav arv, ja nimelt kerge raha kaotamine sundis Jeltsinit alla kirjutama ukaasile monopoli taastamisest. Ent vastsündinud viinakuningad jõudsid lühikese ajaga teenida nii palju, et suutsid finantseerida sabotaaži alkoholi riigimonopoli kindlustamise järelvalveteenistuse loomise vastu. Nõnda lakkas 1998. aastal vaikselt olemast normaalselt funktsioneerimast isegi mitte alustanud ametkond.
„Sellest ajast alates sureb Venemaal piiritusjookide põhjustatud mürgistustesse igal aastal umbes 75 000 inimest,“ märgib Venemaa tervishoiuministeeriumi Moskva Psühhiaatria TUI süsteemsete uuringute osakonna juhataja.
Riigikassal aga jäävad saamata sajad miljardid rublad, mis sadestuvad varimajandusse. Majanduseksperdi Dmitri Abzalovi sõnutsi tuleb valdav osa võltsitud kaubamärkidega vodkast Põhja-Kaukaasiast, aga mõnedes vabariikidest moodustab „alkoholi“ osa riigieelarve tulude pooles lausa 50–60%. Võib-olla on see kuidagi seotud sellega, et Kaukaasias on tänini mõnevõrra „ärev“ ja olukord pole föderaalse keskuse piisava kontrolli all.
Alkoholi illegaalsel turul kujunenud olukord on ilmselt nii katastroofiline, et tõmbas enesele isegi presidendi tähelepanu. 2005. aasta juulis märkis Vladimir Putin Riiginõukogu istungil, et alkoholitootmise kontrollsüsteem ei tööta, sest on liiga korrumpeerunud.

„Lahendaksime probleemi parimal viisil, kui saaksime valitsuselt otsused piiritusemonopoli praktilisest üleminekust riigile,“ pani Vladimir Vladimirovitš toona ette.
Sellesse peaksid lülituma ja initsiatiivi haarama poliitilised parteid. Kommunistid või liberaaldemokraadid, kes esitasid sellise seaduseprojekti, võidaksid rahvamasside toetuse ja armastuse sellisel tasemel, et saaksid parlamendis igaveseks enamuse.
Sest viina natsionaliseerimine on üks vähestest reformidest, mille realiseerimiseks ei tarvitseks võtta raha rahva taskust. Enamgi veel – pidades silmas isegi ametnikkonna üüratut korrumpeeritust, tooksid kiired laekumised eelarvesse riigile aastas tulu pool triljonit rubla. Ametnikel ei tuleks siis minna elamispinna-tariifide röövelliku tõstmiseni jm selliste fiskaalsete veidrusteni, nagu näiteks maksu nõudmine veel Nõukogude Liidu ajal rajatud teedel sõitmise eest.
Valitsus, asepeaministri Olga Golodetsi isikus, kinnitas oma võimetust saada kätte maksud peaaegu 40lt protsendilt riigi kodanikelt. Paljud ei taha maksta, mõistes, et rida makse on aetud koletult kõrgeks, aga pool laekunud maksudest läheb vasakule.
„Kui maksud tasutaks täies mahus, saaksid pensionärid praegu pensioni 20 000 rubla,“ tunnistas Golodets. Sellist pensioni võiksid venemaalased saada juba homme. Maksude puudujääva osa kataks karvapealt riigi poolt viimase 15 aastaga käest lastud tulu viinamonopoli pealt. Aga midagi sellist ei toimu.

Tappev aktsiis
Selle asemel, et viinatootmine natsionaliseerida, tõstab Vene riik iga aastaga aktsiise. Selline teguviis viib ühekorraga mitme ebameeldiva tagajärjeni.
Esiteks – väheneb legaalsete tootjate hulk. Väikesed viinatootjad ei kannata lihtsalt välja sellist maksukoormust, millega kaasnevad korruptiivsed altkäemaksud, ja on sunnitud mängust välja astuma. See-eest suurte viinakuningate tehased, tugevdades riigivastast monopoli, jäävad.

Teiseks – soovides altkäemakse vältida, viivad alkoholitootjad üha enam toodangut legaalsest käibest välja.
„Pärast viimast aktsiiside tõstmist võib surrogaatalkoholi tarbimise maht 2013. aastal tõusta ühe miljardi liitrini, turu 2,3 miljardi liitrise üldmahu juures,“ pelgab Föderaalsete ja regionaalsete alkoholiturgude uurimiskeskuse direktor Vadim Drobiz. „Mitte mingist tarbimise langusest ei saa juttugi olla. Lihtsalt need, kes ostsid kõige odavamat viina, lähevad nüüd üle surrogaadile.“
Suurendades viinamakse tulusaamise eesmärgil, kutsub riik esile ainult elanike pahameele ja, vastukaaluks – kaotab raha. Lähtudes Riigiduuma alamkoja ettekandest alkoholismiprobleemist, mis seotud elanike surrogaatide tarbimisega, moodustavad Venemaa majanduslikud kaotused mitte vähem kui 1 triljon 700 miljonit rubla aastas.
Nende numbritega ei haaku üldse ametnike jutud püüdlustest rahva tervistamiseks. Antud juhul on seda võimalik teha ainult alkoholituru täieliku kontrolli alla võtmisega. Aga selle asemel eelistavad ametnikud võtta altkäemakse. Bolševikud said, tänu viinarahale, hakkama industrialiseerimisega, kuigi Venemaal joodi toona 10 korda vähem kui praegu. Nüüdsed valitsejad suudaksid alkoholi natsionaliseerimisega ehitada üles ühe maailma parimatest pensionisüsteemidest ja lahendada kommunaalmajanduse probleemid.

Kuidas kõik algas
* 1386. aasta – Genua kaupmehed tõid Venemaale esmakordselt viinamarjapiiritust aqua vitae.
* 1474 – Ivan III kehtestas riigimonopoli leivaviina tootmisele ja müümisele, samuti teistele alkohoolsetele jookidele – mõdule ja õllele.

* 1505 – Vene kroonukassa hakkas esmakordselt saama tulu viina ekspordilt.
* 1533 – Moskvas avati esimene „tsaari kõrts“, aga viinaga kaubitsemine koondus tsaariametnike kätte.
Alkoholism on Venemaal sajanditevanune nähtus ning eriti levinud maarahva hulgas. Juba 16. sajandil õppisid Rootsi sõdurid vene talupoegadelt teraviljast viina valmistamist. Olgu öeldud, et idapoolne alkoholism erineb Lääne omast. Reeglipärast, kuid mõõdukat alkoholitarvitamist kohtab Venemaal harva ning ka siis põhiliselt linnades. Talupoeg ja põllutööline joovad enamasti erilistel põhjustel nagu palgapäeval, pühadel või pidudel. Siis teeb maamees tasa kõik eelnenud kained päevad ja joob ennast maani täis. Oskamatus piiri pidada on vene loomusele üldiselt omane. Selles mõttes on eriti iseloomulik ühe reisija tähelepanek, kes ütles, et ta pole kusagil mujal näinud nii kiiret purjujoomist. See lugu juhtus ühel Volga aurikul, kus kuus kohalikku jõid poole tunni jooksul ära kuus pudelit viina ja siis teadvusetult tekile langesid.

* * *

Millest moodustub viinapudeli 190 rublane hind (2013. aasta andmed)

1. Koostisosad (piiritus, vesi, pudel, kork)….24,6 rbl
2. Lisakulud…………………………………………….10,5 rbl
3. Hulgihind…………………………………………….22,8 rbl
4. Jaehind……………………………………………….10,5 rbl
5. Tootja(tehase) tulu…………………………………5,7 rbl
6. Riigi eeldatav tulu käibemaksult…………….34,2 rbl
7. Aktsiis………………………………………………….81,7 rbl

(Vene Föderatsiooni Riikliku Statistikaameti ja riigi alkoholitootjate andmete võrdluses)
Vodka 190 rublasest pudelist, mis surub legaalse tootja rentaabluse piirile, kulub aktsiisile ja käibemaksule enam kui pool – 115 rubla. Tohutu raha! Aga viinakuningad oskavad seda riigile maksta vaid osalt oma toodangult – Põhja-Kaukaasia tehased jäävad absoluutselt väljapoole maksustamist.
On avaldatud arvamust, mille kohaselt Vene riigi võitlusel alkoholi ja tubakaga on konkreetne siht – suunata elanikkond alkoholi- ja tubakasõltuvusest kergematele narkootikumidele, ideaalis aga viimased lausa legaliseerida!

NB! Parim ja tõhusaim pohmelliravim on nn merevaigu hape (Янтарная кислота), mida müüakse tablettidena (ühes pakendis 10 tabletti) Tervisepoodides. Juba alkoholi tarvitamise ajal või peo lõppedes on soovitav võtta 4–6 tabletti ja vähemalt klaas vett peale juua. Juba tunni aja pärast on sul pea selge ja ei mingit peavalu hommikul!

NB! Loe ka:
Kui venelane oli veel kaine

©Peter Hagen