Viinaninad kuningatroonil

17 minutit lugemist

Selles artiklis pakume teile väikese valiku alkoholilembelistest valitsejatest. Vaatleme eri maid ja eri ajastuid.

Hellenite tsivilisatsiooni ääremaal

Aleksander Suur, väejuht, homo ja joodik.

Vanade kreeklaste suhtumine alkoholisse oli sügavalt negatiivne. Veiniga liialdanute kohta öeldi „Purjus nagu sküüt.” Vana-Kreeka põhjaosas elavaid makedoonlasi peeti aga pooleldi helleniteks, pooleldi barbariteks. Just Makedoonia kuningas Philippos II (valitses 359–336 eKr.) oli aga see, kes suutis ühendada oma võimu alla peaaegu kogu Kreeka.
Philippos oli tark ja läbinägelik valitseja, kes oskas vastavalt vajadusele kasutada jõudu või kavalust. Rumalusi tegi ta ainult veini või naiste mõju all.
Aastal 338 eKr saavutas Philippos hiilgava võidu Chaironeia lahingus, vastaseks ateenlase Demosthenese juhitud linnadeliit. Õhtul pärast edukat lahingut läks tugevasti purjus Philippos vaenlaste laipadest kaetud lahinguväljale ja hakkas tantsima, kord lauldes: „Philippos on barbar! Philippos on barbar!”, kord jällegi pudrutades: „Demosthenese poeg Demosthenes käskis…” Kaineks saanuna põles ta häbist ja, tõestamaks, et on ikkagi kultuurne inimene, lubas võidetutel oma hukkunud väikese tasu eest, osa ka päris tasuta, matmiseks ära viia.
Mõne aja pärast tuli Philipposele mõte abielluda 16-aastase Kleopatra-nimelise neiuga. (See polnud tal muidugi esimene naine.) Pulmas lausus pruudi onu Attalos, üks Philipposele alluvatest väejuhtidest, toosti selle terviseks, et Kleopatra sünnitaks kuningale väärilise pärija, mille järel Philippose poeg Aleksander (kes sel ajal veel ei olnud Suur), läks temaga kaklema. Philippos tormas pojale keretäit andma, kuid olles juba tugevas joobes, komistas ja kukkus kõhuli maha. Põlglikult naeratades heitis Aleksander repliigi: „Siin on inimene, kes tahab vallutada Aasiat, kuid ei suuda isegi kõndida ühest loožist teise.”

Võiks arvata, et isa hoiatav eeskuju sisendas Aleksandrisse ettevaatliku suhtumise alkoholisse. Tegelikult nii ei läinud. Suur vallutaja jumaldas luksuslikke võõruspidusid. Aastal 330 eKr toimus üks sellistest Pärsia riigi vallutatud pealinna Persepolise hiilgavas palees. Lõbustustes osalev Ateena hetäär Thaïs, ühe Aleksandri kindrali voodikaaslane, pöördus joomakaaslaste poole leegitseva kõnega, kutsudes kätte maksma Ateena eest, mille pärslased olid poolteistsada aastat tagasi maha põletanud. Trimpamisest aru kaotanud seltskond hakkaski paleed koos kogu luksusliku sisustusega põletama. Aleksander osales esialgu märulis, kuid viimaks taipas, et põleb ju tema enda vara. Ta käskis korralageduse lõpetada ja tulekahju kustutada. Palee õnnestuski maani mahapõlemisest päästa, kuid sai kõvasti kahjustada.
Aleksander Suure elukombed ei jätnud mõju avaldamata tema armeele. Järjekordselt edukalt sõjakäigult naastes viskasid edust joobunud sõdurid pahatihti relvad, kuhu juhtus, ja pummeldasid mitu päeva.
Makedoonia Aleksander suri Baabülonis 323 eKr. Kuna arstiteadus oli kaks tuhat aastat tagasi pehmelt öeldes lapsekingades, siis ei ole ka legendaarse väejuhi surma põhjus teada. Hüpoteesid ulatuvad malaariast mürgitamiseni. Teooria, et Aleksandrile sai saatuslikuks suur kogus veega lahjendamata veini, ei ole rohkem ega vähem usutav kui teised.

Senati ja rahva nimel
Rooma impeeriumis olid ohjeldamatud pummelungid koos seksiorgiatega suurnike tavaliseks ajaveetmisviisiks. Tõtt-öelda sai see komme alguse juba Rooma vabariigis, aga nii vanast ajast on kirjalikke mälestisi väga vähe. Selle tõttu on ekstsessidega kuulsaks saanud just imperaatorid. Üks nendest, Tiberius, suri just ühe sedalaadi peo ajal 37. aastal pKr Misenumis. Kui valitseja, kunagine võimekas väejuht, enam elumärke ei ilmutanud, kanti ta aupaklikult magamistuppa. Külalised õnnitlesid pärijat, Tiberiuse vennapojapoega Caligulat imperaatoriks saamise puhul. Suur oli nende ehmatus, kui teatati, et kallis kadunuke oli ootamatult silmad avanud. Surmahirmus vabisevate külaliste ja eelkõige muidugi iseenda huvides laskis troonipärija oma käsilasel Macrol surma n-ö lõpule viia.

Keiser Nero – mitmekülgne maniakk.

Caligula ületas eelmist imperaatorit orgiate mastaabilt kõvasti, kuid ülejärgmine imperaator Nero andis jällegi temale silmad ette. Lisaks orgiate korraldamisele osales imperaator Nero Kreekas olümpiamängudel ja teda kahtlustatakse 64. aasta hävitava tulekahju põhjustamises, mis kestis kolm päeva ja milles hävis umbes kaks kolmandikku Rooma linnast. Vaenlased väitsid, et Nero tahtis saada lahti vanadest hoonetest, et linn oma plaanide järgi uuesti üles ehitada, kuid kindlaid tõendeid selle kohta ei ole.
Uue Rooma keskuseks sai Domus Aurea, hiiglaslik hoone, mis oli inkrustreeritud kulla, elevandiluu ja pärlmutriga. Sissepääsu juures seisis 36-meetrine Nero kuju, lakke olid aga monteeritud paneelid, mille laialitõmbamisel valgus pidutseva publiku peale lõhnaõlist ja roosilehtedest vihm.
Joonud ennast purju, andis Rooma valitseja vaba voli seksuaalsetele fantaasiatele, näiteks sidus sammaste külge alasti noorukeid, kelle ümber loomanahkadesse riietunud külalised tantsisid.
Üks arvukatest pummelungidest lõppes sellega, et Nero peksis surnuks oma raseda abikaasa Poppaea Sabina. Taibanud, et jäi ilma nii naisest kui ka tulevasest lapsest, oli imperaator väga kurb. Leidnud Poppaea sarnase poisi nimega Sporus, käskis ta selle kastreerida ning kui haav oli kinni kasvanud, abiellus poisiga ametlikult, jõi end jälle täis ja veetis uue „abikaasaga” pulmaöö. Last sellest liidust muidugi ei sündinud. Poppaea varem sündinud tütar Claudia Augusta jäi Nero ainsaks lapseks.
Jätnud riigiasjad hooletusse, ei suutnud Nero aastal 68 organiseerida vastupanu mässule. Saanud teate, et Senat on ta rahvavaenlaseks kuulutanud ja kavatseb lasta ta surnuks peksta, lausus Nero „Milline suur artist sureb!” ja otsustas minna vabasurma. Suutmata siiski enesetappu teha, palus ta ühte oma kaaskondlast, et see tema elu lõpetaks.

„Russi lõbu on joomine”
Just nende sõnadega olevat Vladimir Püha, Kiievi riigi valitseja aastatel 980–1015, põhjendanud keeldumist kehtestada oma riigis islami usk. Vähemasti väidab nõnda kuulus „Nestori kroonika” aastast 1113. Ehkki karske elu hüvituseks olnuks mitmenaisepidamine, eelistas Vladimir võtta 988. aastal vastu hoopis kristluse.

Russi lõbu on olnud joomine. Ilma rohke alkoholita ei toimunud pulma ega matust.

Venelastele meeldib juua. Neile meeldib ka teisi purju joota. See on kalduvus, mis ulatub aastasadade taha. Juba 1550-ndatel märkis Püha Rooma riigi saadik Venemaal:
„Moskoviidid on tõepoolest meistrid teisi ära rääkima ja jooma veenma. Kui kõik muu nurjub, tõuseb keegi püsti ja ütleb toosti suurvürsti terviseks, mille peale kõik kohalviibijad peavad oma peekri põhjani jooma … Toosti ütlev mees seisab toa keskel, pea paljastatud, ja räägib, mida kõike ta suurvürstile või mõnele teisele ülikule soovib – õnne, võite, tervist – ja soovib, et tema vaenlaste soontesse jääks alles vaid niipalju verd nagu jooki tema peekrisse.”
Igal pool mujal maailmas on umbjoobesse jäämine peaaegu alati olnud alkoholitarbimise kaasnähe, keelatud, taunitud või lubatud üksnes teatud ajal ja kohas, mida saab vältida. On tõsi, et paljudes kultuurides öeldakse tooste, millega kõik peavad ühinema, kuid need kalduvad hõlmama klaasikest või paari õhtu alguses (või missa lõpus). Sümpoosion või saloon nõudis joomist, kui sa kord juba seal olid, kuid sa ei pidanud sinna tingimata minema. On muidugi tõsi, et sotsiaalne surve joomiseks on alati olemas olnud, kuid Venemaal on lausjoomise pealesundimine osa äritegevusest, diplomaatiast ja poliitikast.
Kui Stalin muutis Venemaa valitsuse edukalt joomaklubiks, siis Peeter andis asjale täiesti ametliku käigu. Kõigepealt rajas ta Nokastanute Seltsi, mis oli keiserliku kohtu teatud laadi napsune paroodia. Liikmeks saamiseks tuli joomises Peetriga sammu pidada ja see polnud sugugi lihtne. Tal oli ka klubihoone, kuhu mahtus 1500 inimest ja tema lemmikpärdik, ja iga pidusöök algas ühe toostiga teise järel, sest kõik pidid nii palju viina jooma, et olid enne toidu saabumist purupurjus.

Peaaegu kõigile Romanovitele oli omane pärilik alkoholism. Nende pummeldamised võtsid sageli kõige sündsusetumaid vorme. Raiuti oma hurtadel päid, käpuli lakuti hõbevannist šampanjat. Nikolai II ise oli alkoholiarmastuse pärinud isalt Aleksander III-lt (vasakult esimene, Nikolai II, Peeter I ja Ivan Julm).

Seejärel moondus Nokastanute Selts Naljatlevate Purjus Narride ja Veiderdajate Sinodiks, mis oli kirikuvalitsuse paroodia. Kuid need trallitajad olid valitsuse liikmed, kes samal ajal olid ka valitsuse lakku täis paroodiaks. Peetri salateenistuse juht Romodanovski oli samuti sinodi liige. Nagu hiljem Beria, oli temagi purjutaja ja purjutamisele õhutaja. Romodanovskil oli taltsas karu, kes pakkus külalistele klaasi pipraviina ning oli treenitud neid ründama, kui nood keeldusid.
Peetril endal oli nende jaoks, kes joomata jätmiselt tabati, eriline karistus: Suur Kotkas. See oli hiiglaslik peeker, mis mahutas poolteist liitrit veini. Neid, kes karskusega vahele jäid, sunniti seda ühekorraga tühjaks jooma. Reegel kehtis kõigile külalistele, mitte ainult Naljatlejate sinodi liikmetele. Peeter teadis joomise väärtust, võimu, mis selle pealesundimisega kaasnes, ning võimu, mis tulenes kaaskodaniku kahandamisest oksendavaks inimvareks. Ükskord leidis Taani suursaadik end koos Peeter Esimesega laeva pardalt ning peagi jõudis kätte hetk, kus ta rohkem juua ei suutnud. Seega püüdis ta põgeneda, ronis masti tippu ja peitis end purjede vahele. Kuid Peeter sai asjast teada ja ronis talle järele, veinipudelid taskus ning Suur Kotkas hambus. Saadikut sunniti see tühjaks jooma.
Vene tsaaridest armastas kõige rohkem kärakat Peeter I. Viina olevat ta võtnud igal võimalusel ja vähimalgi ettekäändel ning loomulikult mitte üksinda. Tsaari lähikondsete hulgas oli mitmepäevastest joomingutest kõrvalehoidmise õigus ainult kindralfeldmarssal Boriss Šeremetjevil. Teistel tuli tsaariga tina panna, ükskõik kui halb ka enesetunne poleks olnud.
Peeter oli kahtlemata suurmees ning surus Venemaal läbi palju olulisi reforme, eelkõige habeme kandmise keelu, kuid ta polnud sealjuures ehk kuigi tore mees. Preisi suursaadik rääkis, et nägi oma silmaga, kuidas Peeter käskinud tuua enda ette 20 vangi ja 20 jooki. Siis jõi ta kõik joogid ise ära ja märgistas iga tühja klaasi, tõmmates oma mõõga välja ja raiudes vangidel rõõmsalt pead maha. Seejärel küsis ta saadikult, kas too tahab ka proovida.
Kõige rängem oli venelaste purjujoomise komme välismaalastele, kelle organism polnud taolise koormusega harjunud. Admiral Franz Lefort, šveitslane, jõi end 1699. aastal deliiriumi ja suri. Kolm aastat hiljem, Schlüsselburgi vallutamisele pühendatud pidustuste ajal, uppus jõepikniku ajal Saksimaa saadik Königsegg. Aastal 1711 andis Peeter oma vennatütre Anna Ivanovna naiseks 18-aastasele Kuramaa ja Zemgale hertsogile Friedrich III-le. Peigmehe õnn oli üürike – ta ei kannatanud mitu päeva kestnud joomingut välja ja suri koduteel.
Peeter I auks tuleb tunnistada, et ta püüdis „mõttetud ja korratud” joomingud ümber korraldada tantsu- ja vestlusõhtuteks. Kes aga emma-kumma kultuurilise tegevuse juures tsaari millegagi pahandama juhtus, sellele armu ei antud – tal tuli trahviks tühjendada hiiglaslik karikas.
Pole raske arvata, et hästi taoline eluviis Peeter „Suurele” ei mõjunud. Tema raudne tervis ei pidanud vastu ja 52-aastasena valitseja suri.
Järgmine monarh Katariina I oli madalat päritolu. Ta oli 9 aastat olnud Peeter I lemmikarmuke, saatnud teda sõjakäikudel ja osalenud kõikides orgiates. Tasuks selliste erakordsete teenete eest määras Peeter ta seniste tavade vastaselt troonipärijaks.
Katariina I usaldas riigiasjad Ülemsalanõukogule (see organ asutati just nimelt põhjusel, et monarhil ilmselgelt puudusid riigivalitsemiseks vajalikud oskused) ja oma ammusele intriigipartnerile vürst Aleksander Menšikovile. Kui õukonnažurnaalide järgi otsustada, lõbutses Katariina hommikust ööni. Tihti uitas ta pärast joomingut koidikuni mööda paleeaedu. Tsaarinna suri oma kolmandal valitsemisaastal 43-aastasena. Muide, just tema auks on nimetatud Tallinna Kadriorg.
Peeter I ja Katariina I tütrepoeg Peeter, täieliku nimega Karl Peter Ulrich von Schleswig-Holstein-Gottorf, sündis ja elas esimesed 14 eluaastat Põhja-Saksamaal Kielis. Juba 17-aastasena pandi ta paari Sophie Auguste Friederike von Anhalt-Zerbst-Dornburgiga, kellele saatus oli määranud saada edaspidi kuulsaks kui Katariina II.
Esimesena sai Venemaa troonile siiski mees – kuusteist aastat pärast abiellumist. Valitsejanimeks oli tal Peeter III. Abikaasa sõnul jõi ta alalõpmata, veiderdas isegi matustel ja kirikus ning mõnitas lähikondlasi. Valitseda jõudis ta vähem kui aasta. Ta kukutati paleepöördega ja suri või hukkus nädalapäevad hiljem. Riigipeaks pandi tema abikaasa, kes sai, nagu juba mainisime, nimeks Katariina II.
Troonist loobuma sunnitud Peeter III viidi konvoi saatel Ropša paleesse Peterburi lähedal, kus ta andus joomingutele oma valvuritega. Järgnenust räägib nendest ühe, Aleksei Orlovi, kiri Katariina II-le: „Issake, teda ei ole enam elavate kirjas. Keegi ei arvanud, ja kuidas olekski meil võinud mõttesse tulla tõsta kätt endise valitseja vastu. Aga, Teie Majesteet, juhtus õnnetus: me olime purjus ja tema samuti, ta läks tülli vürst Fjodoriga [Barjatinski]; ei jõudnud me neid lahutada, kui teda enam ei olnud.”
Venemaast rääkides kerkib alati esile nimi Stalin, mis on naljakas, sest ta polnud venelane ja tema tegelik nimi polnud Stalin. On üsna hästi teada, et Stalin kehtestas riigis hirmuvalitsuse, mis ulatus kuni riigijuhtide ladvikuni välja. Kuid päris tipus, Beria tasandil, kes oli NKVD juht, ning Hruštšovi tasandil, valitses Stalin hirmu ja purjujootmise abil.
Meetod oli lihtne. Stalin kutsus oma poliitbüroo kokku ja korraldas neile õhtusöögi. Neil polnud tegelikult lubatud keelduda.
Õhtusöögil sundis Stalin neid jooma ja jooma ja veel jooma, ja ka siin polnud neil tegelikult võimalik keelduda. Hruštšov meenutas: „Peaaegu igal õhtul helises telefon: „Tule siia, me sööme õhtust” Need olid kohutavad õhtusöögid. Me saime koju alles koidu ajal ja ometi tuli meil järgmisel päeval tööle minna. Inimeste jaoks, kes Stalini laua taga tukkuma jäid, lõppes asi halvasti.“

1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti tähistati õhtusöögiga, millel öeldi 22 toosti, enne kui toit lauale toodi.

Stalin tegi oma otseste alluvatega pelgalt seda, mida sovettidele meeldis teha igaühega. 1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti tähistati õhtusöögiga, millel öeldi 22 toosti, enne kui toit lauale toodi. Kuid Stalini eraõhtusöökidel oli veel luupainajalikum varjund. Stalin võis naerda kuni pisarateni, kui Beria matkis Zinovjevi surmaeelseid karjeid, kelle Stalin oli käskinud hukata. Diktaator tavatses oma piibu Hruštšovi paljale pealaele tühjaks koputada, enne kui käskis tal kasakatantsu tantsida. Kaitse rahvakomissar lükati õhtu edenedes alati tiiki.
Stalin ise kuigi palju ei joonud. Vähemalt jõi ta palju vähem kui tema külalised, ja käis ringi kuulujutt, et viin, mida ta kurku kallas, oli tegelikult vesi. See oli trikk, mida ka Beria katsetas, kuid jäi vahele. Lõpuks muutus tema suhtumine filosoofiliseks ja ta ütles: „Meil on tarvis purju jääda, mida varem, seda parem. Mida kiiremini me joome, seda kiiremini saab pidu läbi. Olgu mis tahes, kainena ta meil ära minna ei lase.”
Kogu asja mõte seisnes Poliitbüroo alandamises, meeste üksteise vastu üles ässitamises ning nende keelepaelte vallandamises. Stalini vastu oli nagunii väga raske vandenõud sepitseda, ja veel kordades keerulisem, kui sul tuli end tema ees igal õhtul ümberkukkumiseni täis juua.

Pürgimus vabadusele ja rõõmule

Kurva joodiku näoga Ulysses Grant.

Filmides näeme ameeriklasi sageli, viskiklaas käes. Klaasi viskiga alustas ja lõpetas iga tööpäeva ka aastatel 1853–57 presidendiametit pidanud Franklin Pierce. Poliitilised vastased nimetasid teda „paljude vapralt võidetud pudelite kangelaseks” (sõnademäng: battle – lahing, bottle – pudel). Saanud teada, et Demokraatlik Partei ei kavatse teda teisele ametiajale kandidaadiks esitada, teatas Pierce tehtud lõbususega: „Nüüd jääb üle ainult end täis juua.” Hoolimata halvenevast tervisest ja abikaasa palvetest joomine maha jätta, jätkas ta alkoholi liigtarvitamist ja suri maksatsirroosi.
Tänapäeva 50-dollarist kupüüri kaunistab Ulysses Granti portree. Valinud sõjaväelasekarjääri, teenis ta kaua aega ääremaadel ja saadeti 1854. aastal liigse alkoholilembelisuse tõttu erru. USA kodusõjas oli ta siiski jälle rivis, saavutas rea võite ja tõusis põhjaosariikide ülemjuhatajaks. Kui president Lincolnile teatati, et järjekordse lahingu võitis Grant tugevas joobes, palus Valge Maja peremees täpsustada viskisorti ja ütles, et saadab seda teistele, vähem edukatele kindralitele. Aastal 1869 valiti Grant presidendiks ja teenis kaks ametiaega. Tema alkoholismist teadis kogu rahvas, aga populaarsust see ei kahjustanud.
Napsitada armastavad riigijuhte oli ka Inglismaal. Napoleoni leppimatu vaenlane William Pitt noorem asus valitsuse etteotsa 24-aastasena. Juba kümme aastat varem oli ta omandanud harjumuse juua päevas ära 350-milliliitrine pudel portveini. Selle oli talle ette kirjutanud arst päriliku podagra ravimiseks. Pikapeale hakkas Pitt siiski tundma, et peaks doosi suurendama. Aja jooksul pälvis ta hüüdnime Kolmepudelimees. Ükskord hakkas ta lausa parlamendi kõnepuldis oksele. Napoleonist jagu saada ta ei jõudnudki. Kodumaad ja Bacchost teenides kurnas ta oma organismi viimseni välja ning suri 46-aastasena.

Inglise peaminister Winston Churchill tähistas 30. novembril 1943 Teheranis oma 69-ndat sünnipäeva. Paremal USA president Franklin D. Roosevelt ja paremal N. Liidu diktaator Jossif Stalin.

Winston Churchill armastas alkoholi sedavõrd, et 1899. aastal Buuri sõtta minnes võttis ta kaasa 36 pudelit veini, 18 pudelit viskit ja 6 pudelit brändit. Ehkki Churchill trimpas regulaarselt, jõi ta korraga vähe. Pikaajalisi joominguid ta ei talunud. Esimesel kohtumisel Staliniga Moskvas 1942. aasta augustis oli just tema see, kes banketilt esimesena lahkus, samal ajal kui Nõukogude liider tundis end vägagi hästi.
Tõsisemalt hakkas Churchill jooma juba pärast sõda, eriti oma teisel peaministriperioodil. Kui opositsioonisaadik Bessie Braddock tegi talle märkuse: „Winston, te olete purjus, ja vähe sellest, te olete vastikult purjus,” vastas ta uhkelt: „Bessie, kullake, te olete kole, ja vähe sellest, te olete vastikult kole. Aga homme olen mina kaine ja teie olete ikka vastikult kole.”
Räägitakse, et sel korral ei olnud Churchill juhtumisi üldse purjus, vaid lihtsalt surmani väsinud. Just seepärast olevat ta hingepõhjani solvunud ja unustanud oma tavalise galantsuse daamide vastu. Muide, vähesed teavad, et Churchill tegelikult parafraseeris ühes W.C. Fieldsi komöödiafilmis lausutud repliiki.
Joomine koos suitsetamisega ei takistanud Churchillil elada kadestamisväärse 90 eluaastani.

Ei tohi, aga võib

Mustafa Kemal Atatürk.

Ehkki islam alkoholi kategooriliselt keelab, tuleb selle tarvitamist „ainukese õige usu” järgijate seas ikka ette. Türgi sultan Selim II (1566–74) läks lausa ajalukku hüüdnimega Joodik. Talle meeldis Küprose vein nii väga, et ta isegi vallutas selle saare (1571). Sultani alkoholiga varustajaks oli Portugali juut Joseph Nasi, Naxose asevalitseja, kes juhtis Osmanite spioonivõrku Euroopas. Tasuks teenete eest andis sultan talle Moldaavia veinide impordi monopoli.
Sultaniks saades olevat Selim pannud vesiirile südamele, et tal ei lastaks kaineks saada. Levinuima versiooni kohaselt suri ta oma orjataridega vallatledes, kui libises basseini astmel. Me ei tea, kas ta oli liiga palju võtnud või „aitas” keegi tal kukkuda.
Aastal 1918 kukkus surnult maha kogu Osmanite Impeerium. Erakordselt võimekas väejuht Mustafa Kemal Pasha (hilisema aunimega Atatürk – „türklaste isa”) suutis tugevasti vähendatud territooriumil luua ilmaliku Türgi Vabariigi. Algaastatel osutas talle suurt abi Nõukogude Liit. Räägitakse, et president Atatürk külastanud sageli NSV Liidu saatkonda, kus tema käsutuses olevat olnud oma lõõgastustuba rikkalike konjakitagavaradega. Üleüldse olevat Mustafa Kemal Atatürkil olnud komme juua ära kuni pool liitrit rakit päevas. Aastal 1938 diagnoositi tal liigsest alkoholitarvitamisest põhjustatud maksatsirroos. Samal aastal Mustafa Kemal Atatürk suri. Tänu tema elutööle – tugeva Türgi riigi loomisele – austab rahvas vabariigi esimest presidenti siiski tänini.

©Peter Hagen

Tunnuspildil: Stalinile meeldis teisi täis joota, kuid ise piirdus rohkem toostide ütlemisega.

0

Your Cart