Uus tõde viinast

5 minutit lugemist

Kui ametlikku statistikat uskuda, siis Venemaal joob iga 15- kuni 65-aastane mees aastas 60 liitrit viina. Iga täiskasvanud vene mees joob oma elu jooksul ära 2 tonni viina. Igal aastal sureb Venemaal alkoholimürgistusse keskmiselt 30 000 inimest. Viinast on ammgi saanud Venemaa sümbol. Olgu statistika usaldusväärsusega kuidas on, kuid viinajoomises kuulub Venemaal kindel esikoht kogu maailmas.

Venemaal on müügil 5000 erinevat viinasorti ja mitte keegi ei oska öelda, mille poolest üks märjuke teisest erineb. Küsimus on muidugi eelkõige kvaliteedis, kuid retsept on ju üks: viin koosneb 40 protsendist piiritusest ja 60 protsendist veest.
Viinaga on seotud palju legende. Üks müütidest on see, et kallim viin on parem kui odav. Reklaam kiidab muidugi kõiki 5000 viinasorti, kuid reklaam on valelik. Piiritus on odav, lõviosa viinamüügist saadavast tulust tuleb sellest 60 protsendist veest! Ostjat aga ahvatletakse ostma efektse kujuga pudelit nägusas pakendis, kuigi sisu on ikka sama 40% piiritust ja 60% vett. Pilku võib püüda ka ehtsast nahast karp, milles pudel „õilsat“ märjukest. Kõige kallim viin maksab 40 000 rubla. Ostjale mõjuvad aga lausa maagiliselt sellised sõnad pudelil, nagu „premium-klass“, „elitnaja“, „vekovõje traditsi“, „tri stepeni otšisstki“ jne.

Viin ja vene elu kuuluvad kokku nagu sokk ja saabas!

Huvitav on see, et elukutselised alkohoolikud joovad pea eranditult viina ja põhjendavad seda sellega, et viin on kõige puhtam, järelikult ka kõige tervislikum alkohoolne jook võrreldes rummi, konjaki, viski, veini või õllega.
Spetsialistid soovitavad viina ostmisel veenduda, et tegemist on usaldustäratava firmaga, pudelipõhjas ei tohi olla sadet, loksutamisel tekkivad mullid peavad aga kiiresti kaduma. Sade tekib aga siis, kui viin on liiga kaua seisnud. Kuni 1999. aastani oli Venemaal viina kvaliteedi garantiiaeg 12 kuud, erisortidel (sisaldavad eeterlikke õlisid ja aromatiseeritud piiritust) aga kõigest 6 kuud. Alates 2000. aastast kahekordistati mõlemat, erinõudega, et viina säilitataks 15–30-kraadises temperatuuris ja õhuniiskusega kuni 85%. Õigesti säilitatud kvaliteetviina 100 grammi peab sisaldama 235 kg/cal.
Nõukogude ajal oli müügil kõigest 15 erinevat viinasorti. Huvitav seik on see, et Nõukogude Liidus müüdi küll välismaist veini, konjakit, vahel isegi viskit, kuid mitte kunagi välismaist viina. Kuigi praegu toodetakse Venemaal viina loendamatutes ettevõtetes ja inimesed päris kenasti trimpavad, annab viinamüük riigi eelarvesse vaid 5%. Oli aegu kui see protsent oli 25!
Paljudel pudelitel on märkus, et tegemist on nisuviinaga. Naljakoht! Piiritust võib teha kõigest, mis aga käärima läheb: alates ükskõik millisest tera- või puuviljast, mädanenud kartulitest kuni kaltsude, lehmasõnniku ja naftani välja. Teatavasti määrab viina puhtuse mitte n-ö algmaterjal, vaid destillatsioon. See on üks põhjusi, miks koduses köögis pole võimalik puhast viina valmistada. Viinavabrikutes läbib piiritus mitme meetri kõrgused aktiivsöefiltrid (neid kasutatakse juba üle saja aasta), mis eemaldavad igasugused kahjulikud jäägid, eelkõige aga puskariõli, mille sisaldus on teatavasti kõige suurem viskis. Just puskariõli on see, mis annab viskile paljude mittealkohoolikute jaoks vastiku seebise kõrvalmaitse. Viina maitse ei sõltu piiritusest, vaid sellele lisatud veest: kas on tegemist (mägi)järve, jõe, allika või põhjaveega. Tõsi, väikestes kogustes lisatakse viinale maitset andvaid lisandeid. Juhtub, et pudelil on märge „voda pitevaja – ispravlennaja“ (kontrollitud joogivesi).

Jeb tvoju mat, sai pisut võetud!

Kuid vee puhtus on pigem miinuseks, sest mida puhtam vesi, seda vähem on seal üldse mingeid maitset andvaid aineid. Seega on hoole ja armastusega destilleeritud viin tegelikult kõige primitiivsem ja kõige toksilisem mürk, sest tegemist on puhtalt keemilise joogiga, mis ei sisalda mitte mingisuguseid inimese organismile kasulikke aineid. Viinapudeli hinnal pole mingit tähtsust, kalli ja odava viina mõju on sama, mürk jääb mürgiks ja mõjub inimese organismile laastavalt. Nõukogude ajal maksis pudel viina 4 rubla, aga leib 20 kopikat. See tähendab, et raha eest, millest piisas pudeli viina ostmiseks, oleks saanud osta 20 pätsi leiba. 2013. aastal maksis pudel viina Venemaal 190 rubla ja päts leiba 30 rubla.
Mihhail Gorbatšov alustas laiaulatuslikku alkoholismivastast kampaaniat, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Boriss Jeltsin tühistas 1992. aastal riigi viinatootmisemonopoli. Juhtus see üheaegselt erastamise ja vabakaubanduse ukaasi vastuvõtmisega. Sel hetkel toimus majanduse kõige tulusamate sfääride – naftapuurimise, selle ümbertöötlemise ja mõistagi viinatööstuse enese kätte haaramine Gaidari ja Tšuvaisi sõprade poolt.
Kaotanud riikliku kontrolli, täitus turg otsekohe madalat sorti, võltsitud, vahel koguni mürgise toodanguga, GOSTile vastava viina asemel. Venemaa aga jäi ilma kõige stabiilsemast ja tulusamast artiklist riigieelarves. 1990-ndad aastad olid kõige jubedamad, tõhus kontroll viina kvaliteedi üle puudus ja inimesed kulistasid sisse kõikmõeldavat jälkust, selle päritolu kohta midagi teadmata. Moskvas on rajatud isegi võltsitud alkohoolsete jookide muuseum. Aasta jooksul pärast kuritegeliku ukaasi kehtestamist suri solgitud viina mürgistusse 500 000 inimest. See on kohutav arv, ja nimelt kerge raha kaotamine sundis Jeltsinit alla kirjutama ukaasile monopoli taastamisest. Ent vastsündinud viinakuningad jõudsid lühikese ajaga teenida nii palju, et suutsid finantseerida sabotaaži alkoholi riigimonopoli kindlustamise järelvalveteenistuse loomise vastu. Nõnda lakkas 1998. aastal vaikselt olemast normaalselt funktsioneerimast isegi mitte oma tööd alustanud ametkond. Viinatootjad hakkasid piiritust ostma erinevatest riikidest, et siis seda „ehtsa vene nisuviina“ pähe maha müüa. NLKP peasekretär Juri Andropov tegi rahvale kingituse ja alandas viina hinda. Ei enne ega pärast teda pole ükski vene valitsus teinud rahvale nii suurejoonelist kingitust. Pöörases vaimustuses rahvas hakkas aga viina kutsuma „andropovkiks“.

©Peter Hagen

0

Your Cart