Kas viinas peitub tõde?

Igaühes meist istub konflikt soovitu ja tegelikkuse vahel. Elutarkus, mis põhineb moraaliprintsiibil hea-halb, ei luba meil välja öelda oma tõelisi soove ja ihasid.

Aga kui seda valvsust mõne narkootikumiga (näit. alkoholiga) uinutada, tuleb varjatu päevavalgele. Küllap sellepärast tõdes mõttetark: in vino veritas est.
Kui inimene muutub joobnult kurjaks, siis kannab ta seda kurjust kogu aeg eneses, aga surub kainena maha; kes alkoholi mõjul hellaks ja iharaks muutub, oskab armastada. Kui inimene joob ja purju ei jää, siis on ta hõivatud millegi tähtsaga, mis nõuab pidevat enesekontrolli. Alkohol ei suuda lõdvestada ta teadvust, ja selle situatsiooni aluseks on hirm. Üks naine sai paraja šoki, kui avastas, et ta mees peab armukest. Sestpeale sai naise elu mõtteks mehe jälitamine. Kui psühhoterapeut tal lõõgastuseks juua soovitas, avastas karsklasest naine, et jäi täiesti kaineks. Hirm mehe juures midagi kahe silma vahele jätta neutraliseeris etanooli toime. Sama tulemus on joomisel sügava stressi puhul (näiteks mõne lähedase surm) – isegi suur kogus kanget alkoholi ei suuda kannatajat pingest vabastada.

Lubadused vastukaaluks häbile
Inimene võib laastavat stressi küllalt kaua eneses kanda, aga kui pinge saavutab haripunkti, tekib soov lõõgastuda. Kõige kättesaadavam ja tuntum uimasti on alkohol. Ent inimese organism on väga kavalasti üles ehitatud. Kui ühes situatsioonis on kord mõnutunne saavutatud, kipume seda rakendama ka muudel puhkudel – sellel põhineb legend alkoholi „kasulikest“ omadustest. Esmalt näib see ka igati põhjendatuna: jõid natuke, ja elu polegi enam nii hirmus – mõtled, et küll kuidagi ikka saab… Ja protsess on alanud.
Kõikide joojate suurim viga peitub lubadustes. Nad tunnevad häbi ja vannuvad enesele ja teistele: see on viimane kord! Aga ei suuda tõotust pidada, sest ei tunne emotsionaalse tasandi seaduspärasusi. On teada, et kõik emotsioonid, nii positiivsed kui negatiivsed, mõjuvad organismile laastavalt – emotsiooni ürgolemuses on peidus uimastiprintsiip. Häbi, mis tekib hirmutundest, mängib inimese enese seisukohalt kasvatuslikku rolli: mida suuremat häbi tunnen, seda kiiremini korralikuks saan. Aga kui see emotsionaalsel tasandil klapib, siis praktilisel mitte. Selle loogika kohaselt läheb nii, et mida suuremat häbi tuntakse, seda suuremates mastaapides hakatakse alkoholiga laastama nii oma emotsionaalset kui füüsilist tervist. Sel põhjusel degradeeruvadki alkohoolikud nii kiiresti.
Esialgu hävitab häbi hinge- ja tahtejõu, muudab vere hormonaalset koostist, mõjutab ajutegevust, kodeerides teadvusse kinnismõtteid. Ja siis, emotsioonidest joobunud, ei suuda inimene enam säilitada kontrolli tema ümber toimuva üle, et end kaitsta. Seega tapab alkohol lõplikult selle, mis on narkootilise hirmutundega juba praktiliselt hävitatud – füüsilise organismi elu.

Kas on mõtet otsida elu mõtet
Ainus mehhanism, mida võitluses joomisega tuntakse, on keeld: võta pits ja pea aru (õigemini: ära üldse pitsi võta)! Aga vähestele meist tuleb pähe, et inimese olemusse on programmeeritud ka vastupanu. Põnnipõlvest hallide juusteni teame: mida visamalt keelitatakse – ära sinna mine ja seda tee, seda kindlamalt läheme ja teeme. Ka veenmisel „ära joo!“ on tulemus sama.
Miks siis ometi lakkab toimimast enesealalhoiuinstinkt? Sellepärast, et alateadvuses püüdleb inimene loogilise lõpu – oma füüsilise keha surma poole, aga teadlikult ei taha ta selle loodusseadusega kuidagi leppida. Tohutu hulk tööstusharusid funktsioneerib ju selleks, et elu meie füüsilises kehas pikendada. Ometi tegeleme samal ajal absoluutselt ebaloogiliste, absurdsete ja ohtlike asjadega: suitsetame, süstime, õgime, joome end silmini täis, mis kõik sedasama füüsilist keha aina kiiremini kulutavad.
Niisugusele kahestumisele inimese käitumises on ainult üks selgitus: me püüame eneses summutada tõde. Alateadvuse suurimais sügavikes torgib raudnaelana surmahirm, mis kogu aeg meelde tuletab, et tegelikult pole elul mingit mõtet, et niikuinii saad kord jälle põrmuks. Elada niisuguse perspektiiviga on nagu veskikiviga kaelas – segab ja vaevab lakkamatult. Küsimus on selles, kuidas keegi sellele vaevale vastu paneb. On ju ikkagi enese valida, kas sukelduda elu ja murede üle mõtlemise eest alkoholiuima või sisustada oma eksistents siinilmas millegi muuga, mis need mõtted tulemuslikumalt eemale peletab. Või nagu ütles üks kultusfilmi „Siin me oleme“ tegelane: „Ära sina ise oma elu keeruliseks ela!“ Ja ongi kogu tarkus!

Pohmelust ei tule
On meedikuid, kes kinnitavad, et pohmeluse-sündroom on iseloomulik ainult inimestele, kes pidevalt joovad ja kelle organism on juba alkoholist kahjustatud. Tegelikult on ka neile, kes mõõdukalt ja ainult pühade puhul trimpavad, hästi tuttav see „sinise esmaspäeva” tunne.
See lõikav peavalu, vastikus iseenese ja kogu maailma vastu; suu kuivab, terve keha ei valuta sugugi vähem kui hing; süüa ei suuda, käed värisevad… Kõike seda kogetakse ka siis, kui polegi joodud teab mis palju, aga kõikvõimalikke sorte segamini (sageli küsitava kvaliteediga), ja kui sellele lisaks on niigi umbses ruumis ka ise tossutatud nagu vedur. Kogenud pidutsejad avastavad ajast-aega üha uusi nippe, mida seni äraproovitutele lisada, et end hommikul kiiremini normaalsesse seisundisse saada.
Vana kavalus on see, et ära kohe alguses kõiki tooste väga õhinal kaasa tee, vaid võta n-ö tempo pikkamisi üles. Iga lonksu alkoholi järel naudi suupisteid ja naturaalset lauavett. Päris kindlasti aga ära istu paigal, vaid tantsi, liigu ringi. Seda kinnitavad ka meedikud, et keha ja vaimu aktiivne tegevus toob kainenemise palju kiiremini kui uni. Niisama kasulik on järgida ka reeglit, et alustada tuleb lahjematest jookidest ja pikkamisi üle minna kangematele, mitte vastupidi!
Nüüdisajal on apteekides arvukalt pohmeluse-vastaseid vahendeid, mille koostisse kuuluvad reeglina vitamiinid ja peavalu vaigistavad ravimid. Midagi nendest võiks ju alati käepärast olla, aga nagu praktika näitab – on inimesi, kellele nad ei avalda mingit mõju. Tuntud ja praktiliselt kahjutu retsept on ka hommikune sada grammi, mis organismi kiiresti normaalsesse rütmi seab. Aga see kuulub kogenud alkohoolikute arsenali – see, kes harva mõõdutunde kaotab, ei suuda hommikul pitsi poole vaadatagi. Sestap pakuvad teadjad valikuks samuti rahvatarkusel põhinevaid vastuvõetavamaid mooduseid, kuidas pohmelusest lahti saada:

* Hoia pead veidi aega külma vee all. Pärast seda tilguta 10 tilka nuuskpiiritust klaasi parajalt sooja keedetud vette ja joo see ühekorraga ära. Sama mõju on hästi nõrgal kaalium-permanganaadi lahusel, mida tuleks juua terve päeva.
* Mine leige duši alla ja reguleeri vesi aina külmemaks ja külmemaks, pärast mida joo ära klaasitäies külmas vees lahustatud toores munavalge. Sama hästi mõjub klaasis vees lahustatud nisujahu, nii, et tekiks parasjagu püdel puder.
* Iiveldustunde peletab vees keedetud vedel kaerahelbepuder.
* Kui iiveldustunnet enam pole, joo päeva jooksul võimalikult rohkesti haput jooki – vett sidrunimahlaga, rasvata keefiri. Aseta laubale ja rindkerele külmas vees märjaks kastetud froteerätt.
* Kui enesetunne juba enam-vähem normi hakkab minema, joo sooja jooki või rasvavaest puljongit, et organismi puhastada.

NB! Parim ja tõhusaim pohmelliravim on nn merevaigu hape (Янтарная кислота), mida müüakse tablettidena (ühes pakendis 10 tabletti) Tervisepoodides. Juba alkoholi tarvitamise ajal või peo lõppedes on soovitav võtta 4–6 tabletti ja vähemalt klaas vett peale juua. Juba tunni aja pärast on sul pea selge ja ei mingit peavalu hommikul!

©Peter Hagen