Armastuskirjad jumaldatud füürerile

2 minutit lugemist
„Berliin 2. XII. 1940 Armas Adilie! Ma tahan sulle taas idarindele armsaid tervitusi saata. Kas sa jääd sinna kauaks? Südamlikud tervitused Sinu Ritschilie.”  Kirjal on märkus „Ablegen“ (kõrvale panna).  Kiri on adresseeritud füüreri peakorterisse idarindel. Õnnetu naine ei teadnud isegi seda, et Hitler ei viibinud 1940. aasta detsembris idarindel.

Pärast teise maailmasõja lõppu leiti Berliinis asuvast Riigikantseleist umbes 8000 mees- ja naisfanaatikute füürerile saadetud kirja, millest tuhanded olid lõõskavad armastuskirjad naistelt üle kogu Saksamaa kõnetusega „Mu suhkurmagus Adolf“, „Heil Adölflilein“ või „Sa kena füürer“. Kirjad sisaldasid lausa palavikulisi tunnistusi nagu näiteks see: „Sa kõige magusam südamearm, minu ainuke, minu parim, minu truim ja palavaim armastatu. Kas sa tead, et täna ei suuda ma sulle piisavalt nimesid anda, täna tahaksin ma sind suurest armastusest lihtsalt ära süüa. Kuid mida siis teised ütleksid?“
Mõned naised saatsid koguni allkirjavalmis abielulepinguid või tegid ühemõttelisi ettepanekuid: „Kallis füürer Adolf Hitler! Üks naine Saksimaalt soovib teilt last saada.“ Ühel Gelsenkircheni templiga postkaardil on kirjas: „Oma kuuma südamega annan ma Sulle kõik, mida sa ühelt naiselt soovid.“ Paljud naised näisid tõemeeli uskuvat, et Hitler tuleb neile külla, kui vaid tagaukse võti talle saata või teed nende töökohta täpselt kirjeldada.
Naised, kes aga liiga siivutuid ettepanekuid tegid või armastuskirjades hullumeelsuse märke ilmutasid („Sa annad mulle raadio kaudu nii palju mõista“), riskisid oma isikliku julgeolekuga. Nii kirjutas Gertrud Z.: „Kui ma ei saa olla koos füüreriga, siis olen ma vaid elav laip.“ Punase pliiatsiga märgistatud kirjale on kleebitud 5. novembrist 1943 pärit protokoll, kus kirjas, et proua Z. tuleb viivitamatult hullumajja saata.
Hullumajja saadetu võis aga oma elupäevad hoopiski koonduslaagris lõpetada. Muide, Hitler ei näinud oma fännide kirju mitte kunagi, sest neid talle edasi ei antud, küll aga Riigikantselei ametnikud arhiveerisid need. Praegu asuvad need kirjad Berliinis Lichterfeldes asuvas Liiduarhiivis. Teistel andmetel olevat Berliini jõudnud Nõukogude väed need kirjad konfiskeerinud ja Moskvasse viinud.

Loo lõpetuseks veel paar näidet sakslaste koeratruudusest:
„Küsin lugupidamisega, kas mul oleks võimalik tulla kunagi Berliini, et kohtuda füüreriga? Lisaks küsin veelgi suurema lugupidamisega, kas mul oleks võimalik samal ajal füüreri juukseid lõigata? Kui minu tagasihoidlik soov saaks teoks, oleks see minu elu rõõmsaim päev.
4. aprill 1935, Curt Rudolf Kempe”

„Tean, et olete suur ja tähtis isik ja mina olen ainult lihtne naine, kes elab võõras ja kauges riigis ja kellel võib-olla ei õnnestu kunagi siit lahkuda. Seestpoolt valgustab mind aga nii suur armastus – armastus füüreri, minu õpetaja vastu –, et mõnikord tahaksin lihtsalt ära surra, sest mul on silme ees Teie nägu ja ma ei näe enam kedagi muud. Minul ei ole teist jumalat, kes oleks Teist, minu füürerist, suurem.
21. november 1938, paruness Else Hagen von Kilvein, Alexandria.”

Tunnuspildil: Tänupüha Bückebergis 3. oktoobril 1937. Rahvas tervitab oma jumaldatud füürerit.

0

Your Cart