Marcel Petiot – maniakk arstikitlis

1941. aasta alguses, kui suurem osa Prantsusmaast oli sakslaste poolt okupeeritud, hakkab Marcel Petiot mõtlema, kuidas kiiremini ja kergemini raha teenida. Tema meetod saab selline, mis ei erinenud kuigi palju natside kurikuulsast „juudiküsimuse lõpplahendusest”. Pärast hoolikat otsimist leiab Petiot Pariisis aadressil Rue Leseur 21 sobiva maatükiga ja mitme kõrvalhoonega 15-toalise maja. See laokile jäetud eramu oli ehitatud 19. sajandil ja seisnud kaua tühjalt. Ka tall, küün ja vankrikuur olid olnud pikka aega kasutamata ja pooleldi lagunenud. Petiot maksab maja eest 450 000 franki ja alustab kohe ümberehitust. Ta palkab müürsepad ja muretseb ehitusmaterjalid. Maja ümber kerkib kõrge müür, et vältida naabrite uudishimulikke pilke.

Talli laseb uus omanik kaevata kaks süvendit, selgitades töölisetele, et need on fekaalikogumiskaevud. Nende kohale laseb ta monteerida vintsi, millega sai süvendeid katvaid raskeid kiviplaate vajaduse korral tõsta ja langetada. Hoovil asuvasse madalasse telliskivihoonesse laseb Petiot ehitada kaks ruumi, millest ühe pindala on ainult 10 ruutmeetrit. See on vastuvõtutuba, selgitab ta pisut imestavatele ehitajatele. Selle kõrvale rajatakse üks veel väiksem ruum, kuhu pidi paigutatama aparatuur (Petiot on radioloog). Hoone konstruktsioonist tingituna saab see ruum kolmnurkne. See on ilma akendeta ja helikindla uksega ning ühendatud uksekella abil „vastuvõtutoaga”. Ukse sisse pannakse uksesilm, et doktor saaks vastuvõtutoast jälgida kõrvalruumis asuvate aparaatide tööd. Petiot maksab ehitustöölistele nii heldelt, et need kaotavad igasuguse huvi doktori veidrate ehitusplaanide vastu.

1941. aasta novembris on lõpuks kõik valmis – tapamaja võib oma tööd alustada. Petiot ei jää rahule mitte ainult ümberehitustega, ka tema šansid ohvreid leida on tublisti kasvanud. Prantsuse vastupanuliikumise aktiivne tegevus paneb sakslased oma kättemaksuaktsioone elavdama. Okupatsioonivõimude vastuseks on pantvangide massiline hukkamine. Laieneb juutide jälitamine. Eluga pääsenud juudid püüavad iga hinna eest pageda üle demarkatsioonijoone okupeerimata Lõuna-Prantsusmaale. Ja siis ilmub välja keegi tore arst Marcel Petiot, kes puhtast kaastundest ja tasu nõudmata soovib hädalisi põgenemisel abistada.
Petiot’ esimene ohver on karusnahakaupmees, Poola päritolu juut Joachim Gushinow, kes elab juba ammu Pariisis ja on prantslannaga abielus. 52-aastane Gushinow tunneb Petiot’d juba ammu, sest ta on doktori abikaasale mitu kasukat müünud. Gushinow kardab oma elu pärast, kuid tal on raha ja ta soovib iga hinna eest Argentinasse põgeneda. Kuid ta kõhkleb, sest naine on temast tunduvalt noorem ega soovi põgeneda – prantslannana pole tal vaja karta koonduslaagrisse sattumist. Naine oleks tahtnud Pariisi jääda, poodi edasi pidada ja oodata, millal sakslased Prantsusmaalt välja pekstakse, et tema mees võiks tagasi tulla. Kuid Gushinow kardab, et naine ei oota teda nii kaua ja hakkab mõne teise mehe juurest lohutust otsima. Lõpuks pöördub ta dr Petiot’ poole, kes annab talle head nõu: põgenegu ta rahulikult, tema naist võib usaldada, ta jääb oma mehele truuks. Seejärel räägib Petiot, milliseid ettevalmistusi Gushinow peaks tegema. Muretsegu ta fotod valepasside jaoks, müügu maha kõik väärtasjad kulla, valuuta ja vääriskivide vastu ja õmmelgu see kõik rõivaste sisse. Kaasa tohib ta võtta vaid kaks väikest kohvrit. Detsembri lõpuks on Gushinow kõik Petiot’ juhised täitnud. Tal on piisavalt raha, kulda ja vääriskive, et Lõuna-Ameerikasse põgeneda.
2. jaanuaril 1942 on Gushinow põgenemiseks valmis ja Petiot tuleb kaupmehe korterisse teda üle vaatama. Ta uurib hindava pilguga rõivaid, mille sisse on õmmeldud kulda, vääriskive ja valuutat. Doktor noogutab rahulolevalt, võtab taskust 100-frangise, rebib selle pooleks ja ulatab ühe poole Gushinowi naisele. Kui tema mees on õnnelikult Argentinasse jõudnud, saadab ta selle märgiks oma rahapoole naisele. Sobivad mõlemad pooled täpselt kokku, võib naine olla kindel, et põgenemine õnnestus.

Petiot lubab õhtul Gushinowile järele tulla, et viia ta ühe kolleegi juurde, kes teeb talle kaitsesüsti troopiliste haiguste vastu. Ilma selle süstita ei saa ta Argentinasse sissesõidu luba. Seejärel lubab ta Gushinowi veel samal ööl üle piiri toimetada. Õhtul ilmub Gushinow kahe kohvriga kokkulepitud kohta. Petiot juba ootab teda. Mõne minuti pärast jõuavad nad Leseuri tänavale. Ühe kõrge müüri ees jääb Petiot seisma ja ütleb, et nad on kohal. Gushinow paneb kohvrid maha. „Kas teie kolleegi võib ka usaldada?” küsib ta murelikult. „Ärge kartke, ma teen ise kaitsesüsti,” vastab Petiot. „Aga miks te siis enne ütlesite, et seda teeb teie kolleeg?” Petiot puhkeb naerma ja selgitab, et see on vastupanuliikumises konspiratsiooni huvides tavaline.
Seejärel juhatab ta Gushinowi majja ja viib ta vastuvõtutuppa. Mees mäletab doktori vastuvõtutuba Rue Caumartinil, see siin mõjub märksa armetumana. Petiot selgitab juudile, et teeb talle komplekssüsti, mis võib põhjustada kerge uimasuse, kuid see läheb kiiresti üle. Seniks võib ta puhkeruumis pisut pikali heita.
Gušinow noogutab vapralt, kuid pärast sellist selgitust tunneb ta süsti ees pisut hirmu. Petiot juhatab oma ohvri puhkeruumi, mis on nii väike, et kušett täidab selle peaaegu täiesti. Tohter teeb süsti, palub Gushinowil pikali heita ja lahkub ruumist. Gushinow heidab pikali. Varsti tunneb ta, et temaga on midagi lahti. Higi voolab kõigist pooridest, keha läbistavad krambid. Ta hüüab doktorit, kuid see ei paista teda kuulvat. Gushinow ajab ennast vaevaga püsti ja tahab ust avada, kuid sellel pole seespool linki! Uks on lukus! Ta hakkab karjuma, taob rusikatega vastu ust, kuid see on helikindlalt polsterdatud. Ta tuigub vastasseinas oleva ukse juurde, kuid see osutub valeukseks. Gushinow vajutab kellanupule, kuid see jääb tummaks. Ta vajub rögisedes kušetile, teadmata, et doktor teda läbi väikese aknakese jälgib…
Mõni aeg hiljem toimetab Petiot laiba käruga peahoonesse. Ta lohistab surnud mehe kööki, vinnab selle pikale köögilauale ja riietab lahti. Seejärel paneb ta ette kummipõlle ning asub oma ohvrit tükeldama. Järgmistel päevadel sõidab Petiot bussi või metrooga Seine’i ääres asuvasse eeslinna eri kohtadesse. Alati kannab ta endaga kaasas rasket sumadani. Inimtühjas kohas võtab ta sumadanist välja üksikud laibaosad ja peidab need põõsastesse või viskab jõkke.

Gushinowi pea leitakse jõest mõne päeva pärast, kuid see on nii pundunud, et pole enam võimalik tuvastada, kellega tegu on.
Kevadel sagenevad laibaosade leiud Seine’i ääres. Suvel aga ei möödu enam ühtegi nädalalõppu, kui jalutajad ei leia maharaiutud käsi, jalgu, päid või torso osasid. Politsei on nõutu. Pariisi kriminaalpolitsei ülem komissar Massau on kindel, et see kõik on sarimõrvari kätetöö. Elanikkond, kes niigi okupantide vägivallast ahastuses on, on šokeeritud.
Kuid kes on ohvrid? Üks tapetu on laps, punakasblondide juustega poiss. Paraku pole ühegi lapse kadumisest teatatud. Pealegi puudub politseil igasugune ülevaade teadmata kadunud isikute tegeliku arvu kohta. Kas on tegemist vastupanuliikumise poolt hukatud kollaborantidega või hoopis Saksa sõduritega? Samas teab kohtumeedik dr Paul vähemalt seda, kust mõrvarit otsida. Laibad on tükeldatud kirurgi osavusega. Mõrvar on arst. Hoolimata kontrolli tugevdamisest Seine’i ümbruses ei õnnestu aga mõrtsukat tabada. Sõda käib täie hooga edasi ja Petiot, kes esineb vastupanuliikumise La Résistance liikmena, ajab rikkaid juudi põgenikke tappes kokku terve varanduse. Hiljem ei pea ta enam õigeks laipu tükeldada, et need siis mööda metsi laiali poetada. Politsei ja elanike kõrgendatud tähelepanu tõttu on see ohtlikuks muutunud. Nii otsustab Petiot oma ohvrid lubjaauku visata, kus need aja jooksul lagunevad.
Nagu iga teine sarimõrvar, täiendas ka Petiot oma tapmistehnikat pidevalt, muutes selle järjest efektiivsemaks. Ka ei muuda ta kergemaks mitte ainult laipade kõrvaldamist, vaid ka uute ohvrite otsimist. Ta loob oma väikese agentuuri, kes aitab tal sobivaid ohvreid leida. Juuksur ja parukategija Verrier töötab enda teadmata Petiot’ kasuks, uskudes siiralt, et aitab juutidel natside käest eluga pääseda. See pole aga meeltmööda gestaapole, kellel on juutidega hoopis teised plaanid. Verrieri äri hakatakse jälgima.
21. mail 1943. aastal teatab Verrier doktorile, et üks reisihimuline ootab teda tema kaupluses. Petiot läheb lõksu. Kaks nuhki paluvad Petiot’l ja teda kaupluses oodanud pururikkal juudil Dreyfusil kaasa tulla. Ühel tänaval kõnetab nuhke keegi nende tuttav, mehed seletavad pahaselt, et neil pole aega. Nuhkide hetkelisest tähelepanu hajumisest piisab, et mõlemad mehed jõuavad minema joosta. Dreyfus pääseb küll gestaapo nuhkide käest, kuid dr Petiot’ käe läbi ootab teda kohutav lõpp.
Veel sama päeva õhtul  arreteerib gestaapo Petiot’, kelle reetis juuksur Verrier. Paraku ei suuda gestaapolased esitada ühtegi tõendit selle kohta, et Petiot oleks juute üle piiri aidanud. Ka ei oska gestaapolased aimata, et Petiot on kümneid juute tapnud. Tohter aga ei kipu sellest rääkima, kuigi ta on vahel isegi mõelnud, et selle eest võiks ta sakslastelt ordeni saada. Kuid ta ei ole selles sugugi nii kindel. Pärast pikki ülekuulamisi viiakse mees kongi, kuhu ta jääb seitsmeks kuuks.
8. veebruaril 1944 lastakse ta vabaks – tingimusel, et ta kirjutab alla nõusolekule hakata gestaapo agendiks. Petiot kirjutab alla ja lahkub veel samal õhtul vanglast. Nüüd on tal uus mure. On selge, et sõda läheneb lõpule, sakslaste kaotus on kindel. On vaja raha, valuuta ja väärtasjad kindlasse peidikusse toimetada ja laibad lubjaaukudest kõrvaldada. Et laipadest on vaja kiiresti lahti saada, selgub siis, kui doktor koju jõuab. Üks naaber teatab, et tema vangistuse ajal konfiskeeris Wehrmacht maja ja hakkab seda alates 1. aprillist haldama. Poolteise kuu pärast! Kuidas selle aja jooksul laibad kõrvaldada? Lõpuks tuleb mehel hea idee. Ta valab laipadele kustutamata lupja, mis imab nad kuivaks, nii et neid saab ahjus nagu puuhalge põletada. Pärast vaevarikast eeltööd on ta lõpuks nii kaugel, et võib asuda põletamisele. Mõlemad keldris asuvad ahjud köevad päevad ja ööd. Petiot teeb kindlaks, et mitte ainult lubi, vaid ka tuli vajab laipade hävitamiseks aega. Luud, eelkõige kolbad, tuhastuvad alles mitme tunni pärast.
1944. aasta augustis lahkub Petiot jalgrattaga kodust, sest tal oli mõningaid asjaajamisi. Ahjud köevad ja korsten paiskab paksu musta suitsu välja. Kahe tunni pärast jõuab mees tagasi. Kohkunult hüppab ta jalgrattalt maha. Avatud värava ees seisab tuletõrjeauto, õues sagivad erutatud politseinikud. Mõned uudishimulikud naabrid jälgivad toimuvat. Petiot’le on selge, et kõik on välja tulnud. Nüüd on tähtis ainult rahu säilitada. Selgub, et naabrid olid tuletõrjet alarmeerinud tiheda ja iiveldama ajava suitsu tõttu. Oletati, et majas on kusagil tulekahju puhkenud.
Petiot läheb keldrisse, kus asuvad ahjud, mis ikka veel köevad. Nende kõrvale on kuhjatud kolbad, käed ja jalad. Kolm näost kaamet politseinikku toetavad end vastu seina. Nad jõllitavad Petiot’le otsa. Võib-olla peavad nad teda uurijaks.
„Kas te olete patrioodid?” küsib Petiot.
See sõna mõjub maagiliselt. Sõja lõppedes tahab igaüks patrioot olla. Politseinikud noogutavad – loomulikult on nad head patrioodid!
„Ma tahan teile ühe saladuse reeta,” ütleb Petiot laibaosadele osutades. „Need olid sakslased, natsid ja kollaborandid! Vastupanuliikumine hukkas nad!”
Vastupanuliikumine! Ka sellel sõnal on maagiline mõju. Kes sooviks vastupanuliikumisele vastu hakata!? Politseinikud võtavad Petiot’ info kohkunult ja sõnatult teadmiseks. Tohter asetab sõrme huultele, pöörab ringi ja lahkub takistamatult majast. Ta teab, et nüüd on vaja kaduda kõigi nelja tuule poole. Järgmistel päevadel avaldavad ajalehed Rue Leseuer 21 kohutava saladuse. Ka teatatakse, et dr Petiot on kuulutatud tagaotsitavaks.
Tuletõrjujad ja politseinikud leiavad keldrist 27 laipa, kellest suurem osa on tükeldatud. Maja juures asuvast tallist leitakse kaks kustutamata lubjaga täidetud süvendit, milles on tükeldatud laibaosad. Tükeldaja on asjatundlikult tegutsenud. Kolpadelt on näo- ja peanahk eemaldatud, et need söövitava lubja toimel kiiremini häviksid. Nagu kohtumeedikud kindlaks tegid, pärinesid Rue Leseur 21 leitud  luujäänused vähemalt 15 inimeselt.

Maja omanik on arst Marcel Petiot. Kui politsei tahab järgmisel hommikul kahtlast doktorit tema korteris aadressil Rue Chaumartin 66 arreteerida, on mees ammugi nelja tuule poole jalga lasknud. Alguses õnnestub paljastatud sarimõrvaril Pariisis rahva hulka kaduda. Pärast Prantsusmaa pealinna vabastamist Ameerika vägede poolt 29. augustil 1944 ilmub võltsitud dokumentidega Petiot ühte Prantsuse armee kasarmusse ja pakub oma abi Pariisi lõplikuks puhastamiseks Vichy valitsuse politseinikest. Ka väitab doktor, et ta on osalenud vastupanuliikumises Valéry nime all. Mõne päeva pärast ülendatakse ta kapteniks ja talle väljastatakse poliitilise lojaalsuse tõend.
1944. aasta augustis lahkub Petiot Pariisist, kuid annab endast kahe kuu pärast märku ühele ajalehele saadetud kirjaga, milles väidab, et gestaapo tahtis talle mõrvu kaela määrida, peites tema majja laipu. Petiot’ juhtumi uurimine algab uue hooga. 31. oktoobril 1944 tabatakse mees pärast seda, kui üks sõjaväepolitseinik on ta kasarmuväravas ära tundnud.
Sarimõrvari kuritegude uurimine kestab sõja lõpuni. Hoolimata Villaneuve’is asunud Petiot’ toimiku salapärasest kadumisest on uurijatel tõendusmaterjali enam kui küllalt. Neid leidub lausa massiliselt: 76 kohvrit, 57 paari kingi, ülikonnad, muud rõivad ja kübarad lubavad oletada ohvrite tegelikku arvu. Ekspertide hinnangul langes Petiot’ saagiks ühtekokku umbes miljon naelsterlingit. Kohtumeedik dr Pauli hinnangul tappis Petiot vähemalt 30 inimest. Kohtus esitati arstile süüdistus 27 inimese tapmises.
28. märtsil 1946 algab kohtuprotsess. Petiot räägib, et ta oli vastupanuliikumise grupi Kärbsemürk liige. See grupp olevat tapnud ainult neid inimesi, kes olid Saksa agendid või nuhid. Külmalt ja jonnakalt kordab Petiot: „Ma panin hukkmaisi toime vastupanuliikumise grupi Kärbsemürk ülesandel. Neid oli täpselt 62.” Kuid selle grupi kohtusse tunnistajaks kutsutud liikmed ei tunne Petiot’d. Kuigi see armetu vale paljastati, kasutab Petiot seda väidet enda õigustamiseks kuni kohtuprotsessi lõpuni.
Petiot rääkis 62 „likvideeritust”. Aastatel 1941–1943 oli aga Seine’ist õngitsetud välja 86 inimesele kuulunud kehaosasid. Seega on selge, et Petiot ei olnud tapnud mitte 63 inimest, vaid tunduvalt rohkem. 28. märtsil tunnistab kohus Petiot süüdi 26 inimese tapmises, talle mõistetakse surmanuhtlus. Kui meest saalist välja juhitakse, hüüab ta oma publiku hulgas viibivale naisele: „Sa pead minu eest kätte maksma!”
26. mail 1946, pärast kõigi apellatsioonkaebuste tagasilükkamist giljotineeritakse Petiot Pariisi Santé vanglas.

* * *

Mitte verine Saksa okupatsioon ei teinud Marcel Petiot’st sadistliku mõrvari. 17. jaanuaril 1897. aastal sündinud Marcel André Henri Félix  Petiot’ kuritegelikud ja sadistlikud kalduvused hakkasid ilmnema juba tema kooliajal, kui ta klassikaaslaste tagant varastas. Hiljem tühjendas ta postkaste. Ta torkas lindudest orke läbi või sulges neid karpidesse, et neid surnuks näljutada. 1917. aastal noore mehena sõjaväes varastas ta sõjaväeosa apteegist narkootilise toimega ravimeid, mida ta tänaval narkomaanidele müüs. Kui ta siis sõjaväest minema löödi, määrati talle pension ja oma psühhoosi tasuta ravi. Hoolimata korduvatest ravikuuridest ühes psühhiaatriahaiglas suutis ta 1921. aastal oma meditsiiniõpingud lõpetada. Tegelikult oli tegemist 8 kuud kestnud kursusega, millele järgnes 2-kuuline praktikas. Seega polnud Petiot mingi õppinud arst!

1928. aastal valiti Petiot Villanueve’i linnapeaks, aga ta jätkas ka tööd arstina. 1930. aastal tegi ta oma nime vargusega täis ja linnapea amet tuli maha panna. Samal aastal leiti üks Petiot’ naispatsient oma kodust tapetuna ja paljaksröövituna. Hakkasid liikuma kuulujutud, et doktor on juhtumiga seotud.
Õige pea leiti üks Petiot’ agaramaid jälitajaid – samuti tema patsient – surnuna. Mõni aeg hiljem kadus jäljetult naine, kes oli Petiot’le ette heitnud, et see on tema tütre narkomaaniks teinud. Villanevue’is oli doktori jalgealune tuliseks muutunud ja nii otsustas ta 1933. aastal Pariisis oma elus uue lehekülje pöörata. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. 1936. aastal arreteeriti ta, süüdistatuna raamatukaupluses toime pandud varguses. Mees mõisteti tingimisi süüdi, seejuures seati tingimuseks, et ta läheb vabatahtlikult psühhiaatrilisele ravile.
Teise maailmasõja alguses süüdistati teda narkootikumidega äritsemises ja leiti, et ka ta ise on narkomaan. Pärast tühise kautsjoni maksmist lasti ta aga vabaks. Pole tänini selge, mis asjaoludel selline arst populaarsust kogus. Oli ju tema kiiritusravi otstarbekus enam kui küsitav. Tõenäoliselt oli ta libekeelne šarlatan, kes oskas oma patsientidele muljet avaldada. Igal juhul teenis ta sellal, kui ta oma tapmisi alustas, väga hästi.
Mis muutis selle inimese sarimõrvariks? Põhjalikud psühhiaatrilised ekspertiisid ei huvitanud tollal kedagi. Kuna mälestused okupatsiooniajast olid veel väga värsked, nähti Petiot’ kuritegudes seost natside holokaustiga. Paljude meelest oli Petiot teatud mõttes sõjakurjategija.
Tohtrit uurisid ka psühhiaatrid. Nad jõudsid järeldusele, et Petiot’ intellekt on üle keskmise ja ta on oma tegude eest täiel määral vastutav. Psühhiaater Gouriou nimetas Petiot’d perversseks, amoraalseks ja äärmiselt valelikuks inimeseks. „Ma ei pea teda loomult koletiseks, kuid tal on kuritegelikud ja psühhopaatilised kalduvused,” ütles dr Gouriou.
Petiot’ vend Maurice aga kinnitas, et Marcel on vaimuhaige. Kas ta oli vaimuhaige? Või oli tema tapatööde tõukejõuks ainult saamahimu? Vaevalt. Nendest teguritest ei piisa, et inimene muutuks selliseks sadistlikuks ja külmavereliselt kalkuleerivaks mõrvariks. Lihtsalt ahne inimene hakkab spekuleerima, varastama, petma, kuid mitte tapma!
Kas Petiot tundis rõõmu oma ohvrite kannatustest? Ülekuulamistel tunnistas doktor, et pärast kaitsesüsti tegemist oli ta vastuvõtutoas läbi uksesilma oma ohvri surmakrampe jälgides onaneerinud. Seega oli tegu siiski seksuaalmaniakiga! Kui, siis igal juhul mitte selle mõiste klassikalises tähenduses, sest tohtri mõrvade peamine tõukejõud oli siiski kasuahnus.
Juba tollal, kui Petiot oli ühe väikelinna haigla peaarst ja linnapea, varastas ta bensiini ja linna elektrivõrgust elektrit oma majapidamise tarvis. Hiljem kuritarvitas ta oma ametikohta  ja äritses narkootilise toimega ravimitega, kuni lõpuks leidis, et rikaste juutide tapmisega võiks palju rohkem teenida.
Arvestades asjaolu, et Petiot rahuldas ennast ohvri surmakrampe jälgides, on tõenäoline, et kasuahnusest inimesi tappes rahuldas ta samal ajal ka oma sadistlikke vajadusi. Ka see on sarimõrvarile tüüpiline, et ta alustab „väikselt” – varguste ja pettustega – ning lõpetab „suurelt”: mõrvadega. Seejuures jääb tema juba kord omandatud tapmiste käekiri (ohvri valik, tapmispaigale meelitamine, tapmisviis ja laiba kõrvaldamine) samaks. Nii nagu iga teisegi sarimõrvari puhul, koosnes ka Petiot’ tapmismotiiv paljudest komponentidest.
Petiot mängis oma kaksikrolli hiilgavalt. Mitte ükski tema patsientidest ega teistest linnakodanikest ei osanud kahtlustada, et hoolitseva arsti ja ontliku linnapea maski taga peitub ahnitseja, kes on valmis mis tahes veretööks, et aga kerge vaevaga rikkaks saada.
Too ülimalt jultunud inimene oli oma ajastu laps. Ainult Saksa okupatsiooni tingimustes sai ta karistamatult tegutseda, sest juutide kadumist küll märgati, kuid ei tehtud sellest numbrit. Juutidesse puutuvat ei tohtinud ajakirjanduses kajastada, Prantsuse politsei aga ei söandanud juutide kadumise asjaolusid uurida, et mitte sattuda konflikti okupatsioonivõimudega. Ka ohvrite sugulased ei julgenud võimude poole pöörduda – see oli ohtlik või koguni võimatu.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Viini surmainglid
Meedikute mõrvad
Doktor Surm – Harold Shipman
Viini surmainglid