„Ma olen pornotööstuse Michael Jordan.”

Sean Michaels (s 1958) oli USA kõige pikema staažiga mustanahaline meespornotäht. Oma 13-aastase karjääri jooksul on ta liigutanud puusi rohkem kui 700 pornofilmis, näidelnud 2000 erineva naispartneriga ning juhib nüüd esimese musta pornotähena isiklikku tootmisfirmat. 12.–13. aprillil tegi ta püksinööbid lahti erootikamessi Sexpeditsioon 2002 laval.

Mida sa kõige rohkem oma töö juures armastad?
Orgasmi saavaid naisi. Kui see tuleb, siis ei saa seda millegagi võrrelda. Boom! Ma olen mänginud rohkem kui 700 filmis. Mul on olnud üle 2000 naispartneri. Neid võiks olla isegi rohkem… Selles tööstuses mõtlevad paljud inimesed vaid  sinu peenise pikkusele, või sinu rindade suurusele. Vahel ma kaotan tööotsa, sest tüdrukud ei taha enda sisse liiga suurt peenist. See pole rassism, vaid valmisoleku küsimus. Nad ütlevad:  „Okay, Sean, sa meeldid mulle, sa oled tore, aga sul on liiga suur.” Ning ma saan sellest täiesti aru.

Kirjelda selle tööstuse halbu pooli.
Minu jaoks oli selles tööstuses kõige halvemaks asjaks rassism, mida olen tundnud omal nahal alates 1989. aastast. Produtsendid soovisid, et must mees tuleks ja osaleks seksistseenides, kuid alati taheti mingit stereotüüpi mustast mehest. Et must mees tuleks, boombox õlal ning kohtleks naisi halvasti. See pole minu stiil. Ma olen kirglikku, isegi romantilist tüüpi, ning ma ei tahaks teha midagi ebaloomulikku. Kuid selles äris tahetakse ainult su riista ja öeldakse, et sa töötad selle lehmaga või… oh ma ei tahaks kellegi kohta midagi halba öelda, sest paljud ei saa ju valida, kuidas nad välja näevad. Sageli lubatakse, et sa töötad koos Ginger Lynn’iga ja ma lähen kohale ning seal on hoopis mingi võõras tüdruk, – tavaliselt mõni tänavaprostituut – kes näeb väga halb ja hoolitsemata välja. Sellisel hetkel ütlen ma lihtsalt tänan, ja lahkun. Ma olen mees, kes ei võta vastu igat tööd ja sellisena mind ka pornotööstuses tuntakse.

Kas sa tunned end USA-s kuulsusena?
Ma olen tegelikult tavaline kutt ja ma ei mõtle sellest nii. Kuid ma kohtan väga palju inimesi lennujaamades, tänaval, restoranides, kes ütlevad: „Mr. Michaels, kuidas teil läheb?”, „Mr. Michaels, mulle väga meeldib teie töö,” ning tunnustavad seda, mida ma teen. Ning nii New Yorgist Los Angeleseni ja Sri Lankani. Keegi ei ütle, et „Hei, see on see pornomees,” vaid alati „Mr Michaels.”

See näitab ka kui paljud inimesed tegelikult pornot vaatavad.
Just. See on naljakas, sest ka paljud Hollywoodi kuulsused, suurte nimedega tähed, tervitavad ja tunnustavad mind. „Sean Michaels, I like your work.” See paneb mind end väga hästi tundma, sest mina vaatan nende töid ja see meeldib mulle ning nemad vaatavad minu tööd samamoodi. Järelikult ma teen õiget asja. Inimesed ütlevad mu kohta, et ma olen pornotööstuse Michael Jordan või Sidney Poitier, sest ma kannan kõigi eest hoolt. Kui sa töötaksid mulle, siis oleksid sul parimad töötingimused. Sa saaksid ise valida kellega tahad koos töötada, sest reeglina mehed ei saa endale filmipartnerit valida. Mis sulle meeldib, küsin ma alati. Et ma ei tunneks, et minu partneriks on lihatükk või mõni hoor. Ühelgi mustal mehel Ameerikas pole olnud sellist võimalust nagu minul hetkel on. Mul on oma tootmisfirma ja oma tooted-filmid.

Millised on sinu filmid?
Ma ammutan ideid 1940.–1950. aastate filmidest. Ma tahan oma filmides taaselustada aastatetagust romantikat. Kui sa neid näed, on selles natuke draamat, natuke nalja ja erootikat. Oluliseim on see, kuidas keppimiseni jõutakse. Enne kui keppimiseks läheb, peab film olema meelelahutuslik. Ma olen kunstnik. Ma tahan, et inimesed filmi vaadates midagi tunneksid.

Kirjelda oma viimast filmi.
Selle pealkiri on „Sean Michaels Rocks That Ass: volume 19”. Peategelaseks on superagent Sean Bond ning see on tavalisest „Rocks That Ass-i” osadest meelelahutuslikum. Sean Bond püüab maailma päästa halva seksi eest. Ta peab võitlema paha vaenlase Dr. No Love vastu, kes soovib maailma halva seksiga üle külvata. Dr. No Love’l on alati varuks mingid imelikud asendid, mida ta levitab nagu viirust või ta saadab oma naisagendid Sean Bondi surnuks keppima. Ning see meeldib inimestele. Seda näidatakse isegi kaabel-TVs. Ning on uskumatu, kui ruttu reeglid muutuvad. Veel viis aastat tagasi poleks kõrgemad võimud lubanud kaabel-TVs anaalseksi näidata ning eriti veel näha mind seda tegemas. Kuid nüüd on juba liiga hilja – mul on oma toode ja nad kas lepivad sellega või otsivad mujalt.

Sa oled pornotööstuses tuntud oma rassisimivastaste sõnavõttude poolest. Kas tõesti toimub diskrimineerimine ka pornotööstuses?
Kahjuks on USA väga silmakirjalik kõiges, mis puudutab rassismi. Oled sa must, kollane või latiino, pole vahet, sind ei taheta. Kuid samal ajal lehvitatakse loosungit: „Me oleme vabaduse kants”. Okay, näidake mulle! Miks ma pean minema Euroopasse, et tõusta seal Ameerika pornotööstuse staariks? Kuid nüüd on mul oma firma ja meil, mustadel, on palju paremad võimalused. Inimesed ütlevad, et sina muutsid kõike.

Miks osalevad sinu filmides enamikel juhtudel siiski valged naised? Kas see on sinu kättemaks?
Ma valin valgeid naisi seepärast, et mulle meeldib kontrast. Kunstnikuna tean, et musta ja valget nahka on väga huvitav koos näha. Kuid mitte ainult musta ja valget. Ka latiinot, aasia-tüüpi, kõiki. Näiteks Los Angeleses näed sa väga paljusid valgeid mehi mustade naistega. Musti mehi valgete naistega. Hiinlasi latiinodega. Ma armastan seda ja tunnen, et olen õigel teel, sest tänasel päeval näen ma aina rohkem erinevatest rassidest paare. Ning see on õige. Ükskõik, kuidas sa tahad või kuidas sulle meeldib. Ela ja lase elada, kuid ära ütle, et see on vale. Sest Jumalal on ükskõik, mis värvi sa oled.

Sa peaksid teadma, et miljonid inimesed – katoliiklased, kristlased, moslemid – näevad selles, mida sa teed, väga suurt pattu.
Ma tean, kuid vaata nüüd katoliku kirikut ja seda, kui kaua on nemad väikeseid poisse ära kasutanud. Ma arvan, et jällegi on siin palju silmakirjalikkust. Nemad ei saa mulle öelda, et ma teen midagi halba. Ma ei tee seda lastega, ma isegi ei mõtle nii kohutava asja peale. Kui nad ütlevad, et kuidas sa saad naisi nii häbistada…  See on vale! Kõik on vabatahtlik. Keegi ei suru püstolit vastu tüdruku pead.

Kui palju on AIDS teie tööstust mõjutanud ?
Mitte niipalju kui inimesed arvavad. Viimase 39 aasta jooksul on meie tööstuses olnud minu meelest vaid kolm juhtumit. Nüüd võrdle seda numbrit aga Hollywoodiga. Kui palju on seal olnud HIV-juhtumeid? Loendamatu hulk. 1990. aastatel oli meil tõesti mitu juhtumit järjest, kuid need inimesed ise otsisid probleemi. Kas siis end süstides või seksides mõne gay-mehega tänavalt ilma kondoomita.

Kas see viib selleni, et pornofilmides hakatakse kasutama kondoomi?
Juba kasutataksegi. Mitte küll kõik ja mitte alati, kuid partnereid valitakse nüüd palju hoolikamalt. Mina testin alati kõiki ja mitte ainult HIV, vaid ka kõigi muude viiruste suhtes.

Enne pornonäitlejaks hakkamist töötasid sa haiglas põetajana. Kuidas sinu perekond sinu uue töökoha valikusse suhtus?
Kui ma alustasin pornoäris, tegin väiksemaid rolle ja töötasin samal ajal haiglas edasi. Kuid ühiskond ütles, et sa ei saa teha pornot ja samal ajal meditsiinis töötada. Nii, et ma pidin valima. Mu ema ja kolm õde on mind alati toetanud. Kaugemad sugulased, näiteks tädi, polnud väga õnnelikud, sest nad tahtsid, et minust saaks arst. Kuid ma olen kunstnik. Ma pean tegema, mida mu instinktid käsivad. Ma pean looma, looma, looma.

Sa oled vallaline?
Jah.

Kas see pole selle seksitööstuse needus?
On, kuid õnneks mul on vedanud. Kui ma kohtan naisi, nad kas arvestavad sellega, mida ma teen või mitte. Ma olen aus, ma ei häbene oma tööd.

Intervjuu on tehtud aastal 2002