Ise tehtud, hästi tehtud! Abiks algajale elust lahkujale

Keegi ei taha veeta oma ülejäänud elu abitult voodis lamades, voolikud ühes või teises kehaavauses. Muide, siinkohal väike ääremärkus: Eesti on ainuke Euroopa Liidu riik, kus hospiitsteenus pole eraldi teenusena riiklikult aktsepteeritud ega rahastatud… Tõsi, keegi ei taha surra ja tegelikult ei kardagi inimene nii väga surma, vaid eelkõige võimalikku suremisega seotud valu. Kuna aga lootusetult haiget inimest ei kaitse meditsiinilise piinamise eest ükski seadus, siis peame ise ettenägelikud olema ja õigel ajal julguse kokku võtma ja ise asjaga ühele poole saama… Võimalusi, ja sugi üldse mitte valulikke on palju.

Pole õige väita, et lootus sureb viimasena. Vahel piisab ainuüksi diagnoosist, mõistmaks, et kõik edasine on vaid asjatu sebimine, tühine ajavõit asjatute lootuste hinnaga… Tegelikult ei karda inimene surma, vaid sellega seotud võimalikku valu.
Tavainimese teadmised enesetapust on pahatihti kasinad ja professionaalset abi on raske leida. Seetõttu esineb sageli kahetsusväärseid eksiarvamusi. Sellised rahvapärimustest tuntud enesetapumeetodid nagu lõhkisöömine, poegadega karu ründamine või äikese ajal puu all seismine ei ole tegelikult kuigi usaldusväärsed. Teadlased on üksmeelel ka selles, et häbi kätte surra ei ole võimalik, ehkki teie ema on arvatavasti palju kordi kinnitanud teile vastupidist.

Siin pakume teile ülevaate levinumatest enesetapumeetoditest. Et aga jätta vähegi soliidse väljaande muljet, peame enne andma lugejale natuke üldharivat tausta. Uurime niisiis, kuidas vaatavad enesetapu peale meie hinge ja keha valitsejad – kirik ja riik.
Varakristluses ei tehtud veel selget vahet enesetapu ja märtrisurma vahel. Meie ajaarvamise esimestel sajanditel võis isegi kuulda mõtteavaldusi, et Jeesus õigupoolest laskis end hukata, seega läks sisuliselt vabasurma. Hiljem seisukohad muutusid ja aastal 562 otsustas kirik, et enesetapjad enam paradiisi ei saa. Aastal 693 kuulutati enesetapukatse patuks, mis tõi kaasa kirikust väljaheitmise. Keskaegses ühiskonnas olid sellel inimese jaoks väga rängad tagajärjed.
Ka eri maade seadused on läbi aegade enesetapusse taunivalt suhtunud. Näiteks aastal 1860 lõikas Inglismaal elav venelane Nikolai Ogarjov oma kõri läbi, et endale ots peale teha. Arst suutis siiski tema elu päästa. Paraku mõisteti patustaja enesetapukatse eest poomissurma. Arst hoiatas, et Ogarjovi ei saa puua, sest keharaskuse mõjul rebeneb kõrihaav lahti ja tekkiva avause kaudu on võimalik hingata. Kohus ei võtnud teda kuulda – seadus on seadus. Ogarjov poodi ning täpselt nagu arst ennustanud oli, avanes kõrihaav ja surmamõistetu hingas nii, et vähe ei olnud. Segaduses kohtuteenrid saatsid oldermannide järele, kes pika arupidamise järel otsustasid Ogarjovi kõri silmusest madalamal kinni mähkida. Võttis see aega, mis võttis, aga lõpuks heitis äpardunud enesetapja siiski hinge.
Meie päevil enam enesetapukatse eest surmanuhtlusega ei karistata. Eesti õiguse järgi ei ole see üldse süütegu, ehkki enesetapumõtetes kahtlustatav võidakse sunniviisil allutada psühhiaatrilisele „ravile”. Aga aitab nüüd jamast, asume asja juurde.

Surma saavutamine ei ole naljaasi
Sellises väikeses riigis nagu Eesti on statistilisi andmeid enesetappude kohta liiga napilt, et mingeid olulisi järeldusi teha. Seetõttu peame juhatust otsima riikidest, kus rahvaarv on palju suurem ning ka informatsiooni kogumise ja töötlemise ind ületab meie oma. Parimaks kõikvõimalike veriste andmete allikaks on muidugi Ameerika Ühendriigid.
On selge, et enne vabasurma pürgimist ei registreeri inimene ennast mingis riiklikus andmebaasis. Seetõttu puudub enesetapukatsete kohta kõikehõlmav statistika. Siiski on USA-s tehtud erinevatest uurimustest teada, et enesetapukatsete edukus on meetodist sõltuvalt keskeltläbi alljärgnev:

Tulirelv           81%
Poomine          81%
Vingugaas (CO)         77%
Uputamine      75%
Liiklusvahendiga otsasõit või allahüppamine            58%
Kilekott pähe  55%
Tuli      24%
Muud gaasid peale CO          17%
Tahke- või vedelmürk                        16%
Ravim, uimasti või nende kombineerimine   8%
Terariist           6%

Juhime tähelepanu sellele, et näiteks peotäie unerohutablettide neelamine on sageli üksnes meeleheitel inimese appikarje. Ta ei taha tegelikult surra, vaid loodab, et ta päästetakse. (Seda nimetatakse demonstratiivseks enesetapukatseks, inglise keeli suicidal gesture.) Mõistagi vähendab see selle meetodi „edukuse” protsenti statistikas.
Kõigele vaatamata näitab tabel selgesti, et teed vabasurma poole ei ole võrdväärsed. Asjatundmatu või lohakas enesetapukatse võib tuua kaasa ränki vigastusi. Kohutavate eksimuste vältimiseks paneme kõikidele lugejatele südamele, et nad ei võtaks enesetappu ette uisapäisa.

Gaasiga lämmatamine
Lämbumiseks ehk asfüksiaks nimetame aju hapnikuvarustuse blokeerimist, näiteks kilekoti pähe panemise, poomise või süsinikoksiidi sissehingamise teel. Kõik need meetodid on põhimõtteliselt surmavad, kuid erinevad piinarikkuselt.
Õigesti tehtuna on lämmatamine kiire (10 minutit) ja valutu ega nõua keerulisi vahendeid, kuid teie laip võib pärast väga kole välja näha. Kui natuke juba lämbuda jõudnud inimene „päästetakse”, võib ta toibuda tõsise ajukahjustusega, mille järel elu ei pruugi enam suurem asi olla.
Populaarseim lämmatamismeetod on poomine. (Teisel kohal on auto heitgaasid.) Kahjuks võib kaela kinnipigistamine olla väga valus ja vastik. Märksa meeldivam on lasta väikesesse ruumi mittemürgist, kuid õhust raskemat gaasi (näiteks argooni, butaani, süsinikmonooksiidi või puhast lämmastiku) ja heita pikali. Te ei saa õieti arugi, kui juba kaotate teadvuse ja heidate peagi hinge.
Pidage siiski silmas alljärgnevaid ettevaatusabinõusid:

1. Enne kui avate köögis gaasikraani, veenduge, mis liiki gaasiga on tegemist ja milline selle mõju on;
2. Uue auto heitgaasides võib CO sisaldus olla kuni 100 korda madalam kui poole sajandi vanusel autol. See tähendab, et soovitud tulemuse saabumine võtab palju kauem aega. Soovitame enne protseduuri võtta unerohtu või vähemalt oksendamisvastast ravimit.
3. Kõige valutum surm on puhta lämmastiku (N) sissehingamine. (Saksa tapamajades uimastatakse lämmastikuga sigu, nii et notsu ei tunne enam midagi, kui tal kõri läbi lõigatakse.) Vajaliku plastikaatkoti leiab, küll on aga raske kätte saada väikest ballooni lämmastikuga. Lämmastiku sissehingamine ei tekita mingit valu ega ebameeldivaid aistinguid. Ajusurm saabub loetud sekundite jooksul, oma lõplikku füüsilist surma inimene ei taju.

Poomine

Poomisel võib eesmärgi saavutada ka teisel, kiiremal viisil – kui, silmus kaelas, mõni meeter alla kukkuda, saabub surm kiiresti selgroo murdumise tõttu umbes 3. kaelalüli kohalt. Just seda meetodit kasutatakse tänapäeval hukkamiseks, et ei peaks tükk aega ootama, kuni roju ükskord ära lämbub. Minimaalse nõutava kukkumiskõrguse arvutame Inglismaa siseministeeriumi 1888. aasta juhendi kohaselt alljärgneva valemi abil:
1260
___________     =       kukkumiskõrgus jalgades
kaal naelades

Meie mõõtühikutesse ümberarvutatuna tähendab see, et 89-kilone inimene peab kaela murdumiseks kukkuma silmuses vähemalt 244 cm võrra, 76-kilone 264 cm, 64-kilone 284 cm jne.

NB!
Hüpake otse alla, mitte ettepoole!
Ärge kasutage venivat ja elastset nööri!
Mõistagi peab nöör olema piisavalt jäme ja tugev.

Lõikumine ja torkamine

Kõik on kuulnud samuraide rituaalsest enesetapumeetodist, mida jaapani keeles nimetatakse seppuku ehk harakiri. Paraku on vähe lootust, et tavainimesel, eriti sellisel, kes enam eluga hakkama ei saa, leiduks nii palju meelekindlust, et omaenda kõht noa või lühikese mõõgaga lõhestada. (NB! Loe ka meie kodulehelt: Harakiri – lahkumine jaapani moodi.) Kristlikus kultuuriruumis lõigutakse seetõttu tavaliselt käeveresooni.
Ei saa salata, et lõikumine on valus ja vastik. Teisest küljest ei ole terava noa ostmine kuidagimoodi keeruline ega ärata teistes inimestes kahtlust.
Kõige surmavam on kõri läbilõikamine. Parimaks vahendiks on habemenuga. Siiski võib algajal vajalikuks osutuda mitu lõiget. Vältimaks piinarikast nüsimist, tutvuge enne korralikult anatoomiaga ja viige protseduur läbi peegli ees. Mitte mingil juhul ärge harjutage kõri läbilõikamist teiste inimeste peal! See on seadusega kategooriliselt keelatud.
Mõned soovitavad lõikepinna eelnevalt tuimestada sporditraumade jaoks mõeldud külmutava vahendiga, et vähem valus oleks. Aga meie arvame ikkagi, et see meetod on ebakindel ja ebaesteetiline.

Ravimid jm. mürgid
Nagu ütles juba Paracelsus Theophrastus, on iga aine ülemäärases koguses mürgine. Sellegipoolest ei ole mürgid vennad. Eelkõige ravimite kasutamine nõuab korralikke farmakoloogilisi teadmisi. Kui paljud näiteks teavad, et isegi suur kogus unerohtu ei pane inimest magama silmapilkselt nagu filmides, vaid alles poole tunni või koguni mitme tunni jooksul?

Eri ainete toimimisviisides ja surmavate annuste suuruses on nii tohutud erinevused, et nende ülevaatlikki käsitlemine täidaks vaata et terve „Maaja“. Pole midagi parata, põhjalik kodutöö tuleb teha kallil lugejal endal. Siin saame anda ainult mõningad põhilised faktid mürkide ja mürgituste kohta.
Arenenud riikides on enesetapp tahkete või vedelate toksiliste ainete abil eriti populaarne Inglismaal ja Walesis, kõige harvem aga Jaapanis.
Arenenud riikides kasutatakse enda mürgitamiseks kõige rohkem ravimeid, Aasia maades aga põllumajanduskemikaale. Suhteliselt häid tulemusi võib saavutada ka rahustid+alkohol+amfetamiin. Viimase hankimine pole tänapäeval enam mingi probleem.
Kõige väiksema surmava doosiga mürki väljutab taivani krait (keskmise suurusega mustavalgetriibuline meremadu Bungarus multicinctus; Eestis ei esine). Kõige kiirema mõjuga mürgid on aga tetrodotoksiin (kerakala mürk) ja tsüaniidiühendid, näiteks naatriumtsüaniid (NaCN), mis tapavad inimese vähem kui minutiga. (Adolf Hitleri koer Blondi suri 30 sekundi pärast. Kindralfeldmarssal Erwin Rommelile olevat aga analoogiline mürk mõjunud 3 sekundiga.)
Huvitav on märkida, et ainult 10%-le mürkidest on olemas vastumürk. Enamasti seisneb mürgistuse ravi püüdes patsient nii kaua elus hoida, kuni organism terveneda suudab.

Elektrilöök
Kõrgepinge (1000 V ja rohkem) peaks tapma kiiresti, seisates südame või halvates hingamise. Vahelduvvool on tõhusam kui alalisvool. Millegipärast on elektriga enesetapud haruldased, kuid elektrilöögiga seotud õnnetusi juhtub sageli.

Kõrgepingeliinis olev vool põhjustab kiire teadvusekaotuse. Kodune vooluvõrgupinge on tõenäoliselt samuti surmav, kuid surma saabumine võib kesta tükk aega. Kindlasti tasuks paigutada juhtmed nii, et vool läheb läbi südame piirkonnast. Kaks näppu seinakontaktis ei pruugi piisav olla.
Vanim ajalooannaalides fikseeritud elektrilöök pärineb aastast 77 pKr. Rase naine, kes sai välguga pihta, jäi elama, kuid tema sündimata laps hukkus. Loodame, et meie lugejad seda järele teha ei püüa.
Esimene elektriga hukkamine võeti ette New Yorgi osariigis 1890. aastal. Voolu rakendati 17 sekundit, mille järel hukatav tunnistati surnuks. Rõõm oli enneaegne, sest pool minutit hiljem hakkas „surnu” hingama ja oigama. Vool lülitati uuesti sisse, kuni keha pealtnägijate sõnul „auras” ja hukatav ikkagi päriselt suri. Tänapäeva USA-s kasutatakse hukkamiseks 2000-voldise pingega 60-hertsist vahelduvvoolu. Et vool enam-vähem kogu keha läbiks, kinnitatakse elektroodid pea (kukla) ja parema jala külge.

Tulistamine
See meetod on kiire ja tõhus, kuid soovitatavad on siiski mõningad eelteadmised anatoomiast. Meetodi ilmseks puuduseks on see, et tulirelv ei ole kaugeltki igaühele kättesaadav. (USA-s pole see aga mingi probleem.)
Neljal juhul viiest tulistab enesetapja endale pähe. Muudesse kehaosadesse tulistamine on väga riskantne – lasu surmavus sõltub sellest, kas saate pihta tähtsale arterile või veenile. Tuleb tulistada kas suhu või meelekohta.
Isegi pead tabades ei pruugi kuul tappa hetkega. Juba aastakümneid tagasi jäädvustas üks soomlane oma enesetapu filmikaameraga, milles oli 4 minuti jagu filmi. Sooritanud lasu, varises ta silmapilkselt kokku, kuid just enne filmi lõppu avas ta silmad ja kergitas pead. Kui kaua ta elus püsis, ei ole teada.
Siiski on teada, et silmapilkselt põhjustab surma kuulitabamus ajutüvve, basaalganglioni või kaelalülidesse. Tabamus südamesse või aorti toob kaasa surma 15 sekundiga.
Muudes kehaosades sõltub tulirelvahaava tapvus: 1) kuuli kiirusest, 2) kuuli kaalust, 3) kuuli tüübist, 4) relva liigist. Täpsemad andmed leidku huviline tehnilisest kirjandusest iseseisvalt.
Huvitav on märkida, et tulirelva populaarsus enesetapjate hulgas ei ole otseses sõltuvuses relvade kättesaadavusest. Austraalias, kus tulirelvaseadus on sarnane Inglismaaga, on tulirelva abil enesetappe ühe elaniku kohta kümme korda rohkem. Tähelepanu väärib ka fakt, et vaatamata suurele erinevusele relvade kättesaadavuses, on naaberriikide USA ja Kanada üldine enesetappude tase ligikaudu sama. See tõendab, et tulirelvade keelustamine ei hoia enesetappe ära; enesetapjad valivad lihtsalt muud meetodid.

Uppumine

Sügavasse vette hüppamine kustutab eluküünla 4–10 minutiga. Ujuda mitteoskamine tuleb suureks kasuks.
Arvestage siiski, et kliiniline surm ei ole veel bioloogiline surm. Mida külmem on vesi, seda pikem on aeg, mille jooksul on võimalik uppunut taaselustada. Edukas „päästmine” 20–30 minuti pärast pole haruldane, maailmarekord on 66 minutit. Soolase ja magevee vahel selget erinevust tuvastatud ei ole.
Kas uppumine on piinarikas, valutu või lausa meeldiv? Päästetute pajatusi on nii- ja naasuguseid. Igaks juhuks võite vahetult enne hüppamist alkoholi või uinutit manustada – muidugi mitte nii suures koguses, et kaotate mõistuse või koordinatsiooni ja hüppate käsipuult vee asemel silla peale.

Külmumine
Hüpotermiast räägime, kui kehatemperatuur langeb alla 35 kraadi. Umbes 30° C juures tekib uimasus (nn. külmanarkoos). Umbes 26º C juures kaob põlverefleks. Surm saabub tavaliselt, kui süda külma tõttu töötamast lakkab. See võib aga üsna kaua aega võtta. On teada juhtum, kui kehatemperatuuril 11 ºC lõi inimese süda 4 korda minutis ja seiskus alles 10,5º C juures. Kui naist soojendati, hakkas süda jälle tööle.
Üldiselt võib surnukskülmumine võtta aega mitu tundi. Protsessi kiirendamiseks riietuge lahti ja tehke end märjaks. Et see kohutav elamus vähegi meeldivamaks muuta, jooge end täis või võtke unerohtu. (NB! Kui te ennast tugevasti purju joote, siis unerohi ei mõju!) Surnuks külmuda on võimalik ka vees, kuid tõenäolisemalt saabub uppumissurm palju varem (mida enesetapja ilmselt muidugi pahaks ei pane).

Alla hüppamine
Allahüppamine vähemalt 9–12. korruse kõrguselt vastu maad või 75 m kõrguselt vastu vett on peaaegu kindlalt surmav. Väga kurb, et paljud enesetapjad seda ei tea ja palju madalamalt hüpates võivad nad kõik nässu keerata. Hoiatuseks märgime, et tervelt üks kolmandik äpardunud allahüppajatest on aasta möödudes võimelised uuesti tööle minema.
Kukkudes 3. korruselt, tabate maapinda kiirusega 56 km/h, 4. korruselt 65 km/h, 5. korruselt 71 km/h ja 16. korruselt juba 119 km/h. Loodetavasti on teil nii palju oidu peas, et mitte hüpata sügavasse lumme. Kui normaalsemat ilma oodata tõesti ei kannata, siis hankige vähemalt labidas ja rookige lumi ära. Oli ka selline juhus. Üks mees hüppas aknast alla ja kukkus peale parajasti välisuksest väljunud mehele, kes sai kohapeal surma. Hädavaresest enesetapja jäi aga ellu ja talle esitati süüdistus tahtmatus tapmises.

Pange tähele, et suurematel kõrgustel ei kasva kiirus enam kooliõpikuvalemi järgi proportsionaalselt, sest langemist aeglustab õhutakistus. Inimese kukkumiskiirus ei saa kasvada üle 300 km/h, kui aga ajate käed-jalad laiali, siis „kõigest” 190 km/h. Ärge muretsege, seegi on igal juhul kabelimats.
Kurioossel kombel näitab statistika, et enesetapjad saavad surma väiksema tõenäosusega kui kogemata samalt kõrguselt allakukkujad.
Surmav võib olla ka vastu veepinda kukkumine. Kõrgus tuleb leida märksa suurem kui maal, aga see-eest on kõrgelt vette hüppamine märksa stiilsem kui vastu asfalti veriseks tombuks lörtsatamine. Boonusena jääb juhul, kui kokkupõrge teid ei tapa, täiendav lootus surra uppumise tagajärjel.
Inglise rannikul, La Manche’i väina kaldal Eastbourne’i lähedal asub 457 m kõrgune kriidikalju Kuradi korsten, mis tõmbab ligi nii palju enesetapjaid nagu mitte ükski teine koht Inglismaal. Statistiliselt võttes üritab peaaegu iga nädal keegi end kõrgelt kaljult alla kukutada. Alates 1980. aastast on Kuradi korstna otsast ennast alla heitnud vähemalt 200 inimest. Kõige rohkem hüppajaid oli 1990. aastal – 26. 53 inimest võeti kinni, kuna oli ilmne, et nad tahtsid kalju otsast alla hüpata. Kohalikud elanikud nimetavad seda paika Kuradi korstnaks. 90 m kaugusel kaljust asuva söögimaja omanik vaatab igale tundmatule külastajale teraselt silma.
„Kui mul ei õnnestu potentsiaalse enesetapjaga jutuotsale saada, kutsun politsei,“ ütles James Cunningham. Paljud elust väsinud tahavad tema juures viimase klaasikese juua. Enamik inimesi, kes on kaljult alla hüpanud, ei pärine ümbruskonnast. Mõned on saabunud isegi välismaalt.
„Kui ma kaugel asuvasse linna helistan, siis niipea kui ma ennast esitlen, aimatakse sageli kohe, mis on juhtunud,“ ütles kohtunik Micahel Davey. Enne hüpet teise ilma jätavad paljud siitmailt lahkujad endast maha mõne nende isikut identifitseerida aitava tõendi: kirja, ehte, passi, mõne muu dokumendi või käekoti. Sellest hoolimata on tekkinud kahtlus, et nii mõnigi kord on olnud tegemist tahtliku tapmisega.
„Hüppel ei jää kehale mingeid vägivalla kasutamisele viitavaid jälgi. See on üsna kindel viis inimese kõrvaldamiseks, ilma et pruugiks karta vastutusele võtmist,“ ütles üks kohalik politseinik. Ametnikud on aga siiski veendunud, et rõhuv enamik rannast leitud surnutest on vabatahtlikult elust lahkunud.

Kaunilt lahkuda
USA-s piiramatute võimaluste maal, pole endale lõpu tegemine mingi probleem. Näiteks võib ennast alla kukutada pilvelõhkuja aknast, kuid alati pole see võimalik, sest akent pole võimalik avada. Pealegi eelistavad vabatahtlikult elust lahkujad hüpata alla võimalikult suurelt kõrguselt. Igal maal on omad enesetapjate meelispaigad. USA-s on selleks San Franciscos asuv kuulus Golden Gate’i rippsild.
27./28. mail 1937 avatud silla rippuva osa pikkus on 1280 m (kogupikkus 2737 m), kuuerealise sõidutee laius on 27,4 m ja püloonide kõrgus 227 m üle veepinna. Kumbki metallist püloon kaalub 21 000 t ja seda hoiab koos 600 000 neeti ning 715 000 kruvi. Lõunapoolne püloon toetub 270 000 t kaaluvale soklile. Rippkaabel koosneb ühte kimpu põimitud 27 572 traadist ja selle läbimõõt on 92 cm.

Iga päev vurab üle silla umbes 120 000 sõidukit. Iga ülesõitja peab maksma ühe dollari sillamaksu. Rippsilla kõrgus veepinnast tõusu ajal on 67 m ja mõõna ajal 75 m. Barjäär on kõigest 120 cm kõrgune. Just silla suur kõrgus köitis selle avamisest alates enesetapjate meeli. Vaba langemine kestab kõigest 4 sekundit, nii et hüppaja kukub vette kiirusega 120 km/h ja löök on sama tugev kui vastu betooni kukkumisel. Nagu rahvas tabavalt ütleb, armastavad enesetapjad Golden Gate Bridge’i nagu noorpaarid Niagara koske. Statistika andmeil hüppab sellelt insenerikunsti meistriteoselt alla keskeltläbi üks inimene kolme nädala jooksul.
Harold Wobber oli esimene enesetapja, kes 7. augustil 1937. aastal sillalt alla hüpates oma elule lõpu tegi. Pärast teda on end sillalt alla kukutanud rohkem kui 1600 inimest. Surm vettekukkumisel on silmapilkne. Teadupärast tahavad kõik enesetapjad, et lõpp oleks valutu. Kuid siiski on umbes tosin enesetapjat pärast nii suurelt kõrguselt kukkumist ellu jäänud! Ellu jäid need, kes kukkusid vette jalad ees ja väikese nurga all.
1993. aastal pandi sillale üles viis telefoni nende tarvis, kes kavatsevad sillalt allahüppamisega endale lõppu teha. Telefonidel on otseühendus psühholoogidega. Tugeva tuule ja pideva automüra tõttu kasutatakse aga telefoni teel nõustamist väga harva. 90 protsenti enesetappu plaaninutest, keda on keelitada õnnestunud enesetapust loobuma, pole hiljem uut enesetappu üritanud.
Me mõistame muidugi, et mitte iga lugeja ei saa endale Californiasse reisimist lubada, ja kui teil nii palju raha oleks, ei tunduks võib-olla ka elu nii masendav, et endale ots peale teha… erandiks on muidugi ravimatu haigus.
Madalamad sillad ei paku erilist lootust surnuks kukkuda, küll aga saab nende all uppuda samamoodi nagu mujalgi. Näiteks on teada 40 meetri kõrgune sild Taanis, kus statistika andmeil saab surma ainult 75% allahüppajatest (arvestades nii traumasid kui ka uppumisi).
Eespool toodud kiiruste ja korruste valemi järgi võite ka arvestada, kui kiiresti liikuva auto või Anna Karenina kombel rongi ette peaksite sööstma. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et transpordivahenditel on kalduvus pidurdada. Autojuht võib isegi kõrvale pöörata ja iseennast või süütuid inimesi surnuks sõita, ning siis olete te ise suure supi sees, saades kaela süüdistuse tahtmatus tapmises.

Mozart suri 35-aastaselt;
Jessenin poos ennast 29-aastaselt;
Majakovski laskis ennast 36-aastaselt maha;
Ernst Hemingway laskis ennast 61-aastaselt jahipüssist maha;
Marilyn Monroe suri 36-aastaselt uinutite üledoosi tagajärjel;
Whitney Houston uppus 48-aastaselt kokaiinijoobes olles vanni;
Amy Winehouse suri 27-aastaselt alkoholimürgistusse.
Ja milline on SINU panus pensionifondi?

Juristi lõputargutus
Käesolev artikkel ei ole mõeldud haiguste ravimiseks. Mitte midagi käesolevas artiklis ei tohi tõlgendada üleskutsena ravimite või tulirelvade ebaseaduslikule käitlemisele, veekogude reostamisele või mistahes muule kuriteole, pahateole ega üleannetusele.

Elmar Nöör
MAAJA elurõõmu osakond

NB! Loe ka:
Enesetapu juured ulatuvad ürgaega
Nöör kaela ja tool alt ära!
Suitsiid – kuritegu või vabatahtlik tee õndsusesse?
Eutanaasia kui mõrvarlik halastus
Eesti kõige ohtlikumad mürktaimed
Kuidas tunda ära mürkseeni?