Koroonapandeemia – hukatus või hoopiski õnnistus?

5 minutit lugemist

„Inimesel, kes sünnib siia juba hõivatud maailma, ning keda vanemad toita ei suuda ning ühiskond tema tööd ei vaja, ei ole õigust mingisugusele elatisele; sisuliselt on ta maa peal üleliigne. Loodus annab talle käsu eemalduda ning viivitamatult ise kohtuotsus täide viia“. Need on read väikesest raamatust pealkirjaga „Rahvastiku seaduse kogemusest seoses ühiskonna tulevase täiustamisega,“ mille autoriks oli tuntud inglise vaimulik, ökonomist ja filosoof Thomas Robert Malthus (1766–1834).

Seadus on karm, kuid see on seadus!
Millest unistavad vaesed inimesed? Esmajoones sellest, kuidas ja kust saada tükike leiba, et mitte nälga surra. Kuid ka muud instinktid on neil alles ja kõige tugevamini paljunemiseinstinkt. Malthuse arvates on vaeste armetu olukorra peamiseks põhjuseks nende liigne sigimine. Kord tuli ta mõttele, et kui elanikkonna paljunemist mitte pidurdada, võib inimeste arvukus maailmas iga 20–25 aasta tagant kahekordistuda. Malthus pidas tõenäoliseks, et sellise kasvutempo juures tekib planeedil nälg. Ei kasva ju toiduainete tootmine sama kiiresti. Tähendab, vaesusega ei luba inimkonnal lõppu teha looduse seadused ise!

Thomas Robert Malthus.

Mees, kes raputas ühiskonna alussambaid
Malthuse teooria vapustas „korralikku ühiskonda“, võrdsustas ta ju sisuliselt inimest loomaga! Progressi eest võitlejad ei oodanud vaimulikult selliseid sõnu ning ründasid teda teravate kriitikanooltega. Kuid Malthus ei piirdunud ainult oma vaadete levitamisega, vaid otsustas kritiseerida sotsiaalseid stereotüüpe ning näidata, et need ei ole võimelised vaesusega võitlema.
Tollal eksisteeris sotsiaalse kindlustatuse plaan, mille pakkus välja prantsuse kirjanik-filosoof Jean-Antoine Condorcet (1743–1794). See plaan oli üles ehitatud keerulistele arvutustele ning nägi ette sellise ühiskondliku kapitali loomist, mille protsendid oleksid kindlustanud vanurite, leskede, orbude ja invaliidide elatise. Kuid Malthus pidas Condorceti plaani ebapraktiliseks. „Elus näeb kõik teisiti välja“, kinnitas ta. Kui inimestel tekib kindlustunne selles, et nende endi, samuti nende perekondade eksisteerimine on kindlustatud, ei takista miski neil rohkelt järglasi ilmale tuua. Elanikkond mitmekordistub kiiresti ning neelab kapitali, mis on nende ülapidamiseks ette nähtud.
Isegi siis, kui planeedil on kõik inimesed kord võrdsed, kinnitas Malthus, oleks selle tulemuseks intensiivne paljunemine, mis lõppude-lõpuks viib maailma looduslike ressurside totaalse väljakurnamiseni, suurele ja vältimatule vaesusele.
„Peamine ja pidev vaesuse põhjus sõltub vähe valitsemise viisist või varanduse ebaühtlasest jaotusest. Rikkad ei suuda anda vaestele tööd ega elatist. Seepärast ei ole vaestel õigust nõuda nendelt tööd ja elatist. Sellised tõed järelduvad rahvastikuseadusest.“

Rikaste ja vaeste „poolt“ ja „vastu“
Oma vaateid esitas Malthus kompromissitult. Tema sõnade järgi oli see teooria suunatud sellele, et halvata proletariaadi klassivõitlust, tõestada nende nõudmiste alusetust ja tulemusetust.
Malthus võitles eelkõige sisemiste kõlbeliste piirangute eest, mis peavad inimestel tekkima. Vaesele ei olnud abiellumine ja laste saamine mitte ainult kahjulik vaid ka amoraalne.
„Mind süüdistatakse selles, et soovitan seadust, mis keelab vaestel abielluda. See ei ole õiglane. Ma mitte ainult ei soovitanud sellist seadust, vaid rääkisin ka seda, et kui inimene soovib abielluda, omamata põhjendatud lootusi perekonda ülal pidada, peab tema vabadust selles suhtes kitsendama … Ma olen arvamusel, et igasugune seadus, mis piirab abiellumise vanust, on ebaõiglane ja ebamoraalne.“ Pandeemilistes haigustes, kurnavas töös, näljas ja sõdades nägi ta loomulikke vahendeid „liigse“ rahva hävitamiseks.
Malthuse arvates peavad ühiskonnas privilegeeritud klassiks olema suurmaaomanikud. Just nemad võivad olla töösturite poolt toodetud liigsete produktide tarbijad. Selleks, et taastada tasakaal tootjate ja tarbijate vahel on vaja, et klasside kõrval kes toodavad, oleksid põhiliselt tarbijate klassid, nimelt – suurmaaomanikud. Tänapäeval näeme, et need on oligarhid, keda kirutakse kuldsete tualetipottide ja peaaegu ristleja pikkuste jahtide pärast.

Karm reaalsus: elada ainult selleks, et ehk õnnestub kunagi kõht täis süüa… (Foto on tehtud Indias.)

Talupojal oli kolm poega …
Malthus formuleeris viljaka pinnase kahanemise seaduse ehk kahaneva tulu seaduse. Selle mõte oli taas seotud inimese elatise hankimise piiratud võimalustega. Oletame, et talupoeg saab oma maalapilt 10 tonni nisu, ning temale sellest jätkub. Tal kasvab poeg, kes hakkab sellel maalapil tööle, panustades sinna samas mahus tööd nagu isa. Kuid kas nisu saak selle juures kahekordistub? See on praktiliselt võimatu, oletas Malthus: hea, kui see kasvab 15 või 17 tonnini. Kui aga talupojal sünnib kolmas poeg, siis sama töömahu korral saab ta veelgi vähem. Tähendab, kellelgi tuleb oma maalapp maha jätta ning otsida uut elukohta. Oma „maarendi teooria“ avaldas Malthus 1820. aastal raamatus „Poliitökonoomia printsiibid“, mis muuhulgas sisaldas laialdast poleemikat inglise majandusteadlase, poliitökonoomia klassiku David Ricardoga. Viimane kinnitas, et produktide väärtust tehakse kindlaks tootmiseks vajaliku töö kogusega, ning töötas välja jaotuse teooria, mis selgitas, kuidas seda väärtust ühiskonna erinevate klasside vahel jagatakse.

Uusmaltuslased
Katseks Malthuse õpetust praktiliselt ellu viia oli niinimetatud uusmaltusianismi tekkimine. 1877. aastal asutati Londonis Malthuse liiga, mis 1897 aastal hakkas välja andma ajakirja „Malthusianism“. Liiga eesmärgiks oli populariseerida Malthuse ideid rahvastiku reguleerimise alal. Juba meie päevil hakkas revolutsiooni fenomeni vastu huvi tundma California ülikooli professor Jack Goldstone. Lähtudes Malthuse teooriast, tuli ta järgmisele järeldusele: Rahvas on riigi ja eliidi ressursside allikaks. Selle juures jagab riik läbi eelarve ressursid ümber. Eliit õitseb, hakkab kiiresti paljunema ning ressursse talle enam ei jätku. Riik hakkab rahvast rõhuma, püüdes suurendada tootmise temposid, kuid, nagu öeldakse, üle oma varju ei hüppa! Selle tulemusena kasvab rahulolematus nii rahva kui ka eliidi hulgas. Osa eliidist läheb üle rahva poolele, ning revolutsioonilist liikumist juhtides tõukab seda barrikaadidele, lubades kõike kõigiga jagada! Ülejäänud eliidi esindajad põgenevad riigist, kohalejäänud tapetakse. „Pirukat“ jagavad need, kes ei olnud keegi, moodustub uus eliit, üks tsükkel sulgub ning algab uus.
Goldstone kirjeldas seda tsüklit 1991. aastal, selle matemaatilise mudeli ehitasid 2007. aastal vene teadlased S. Nefedov ja P. Turtšin. „Põhiline jõud, mis hävitab riiki ؘ– on elanikkonna kasv, mis viib järkjärgulisele vaimse tulu vähenemisele … Riigi hukk kutsutakse esile fraktsioonilise võitlusega eliidi hulgas, mis avab tee rahva ülestõusule,“ tegi kokkuvõtte P. Turtšin.
Kuid Malthuse õpetuse alusele, pole paljud poliitikud ja majandusteadlased siiani pihta saanud. Kas industriaalses ühiskonnas on õnnestunud Malthuse õpetuse pahelisest ringist välja rabeleda? Võib-olla aga on see illusioon, mida sünnitab meie hirm näha maailma sellisena, nagu see on, ning parem oleks piirata raudse käega sündivust planeedil?!

MAAJA

0

Your Cart