Viina võidukäik

2 minutit lugemist

NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšovi karskusaastail 1980. aastate keskel langes Eestis enesetappude ja mõrvade hulk kaks korda. Aga nüüd käib selle sunnajoogi müügikampaania raadios, teles ja trükimeedias täie rauaga.

Esimesed viinaajajad olid hiinlased. Aga esmaavastajateks on pretendeerinud ka araablased, sest on andmeid, et araabia arstid kasutasid ravimina mingit kanget alkohoolset vedelikku, mida aeti viinamarjaveinist. Ometi ei saa unustada ka Egiptust kui keemia hälli – rahvast, keda peeti kaua pruulimise pioneeriks.

Alles 7. saj. pKr. panid kõigepealt alkeemik Raimond Lullae, hiljem munk Basilius Valentus, tähele huvitavat fakti: et joobnustav aine, mis veinist aurumisel eraldub, ei kao, vaid kontsentreerub utmisjääki- Esimene nimetas saadud võluvedelikku „inimese suurimaks trööstiks”, teine „veini hingeks” – spiritus vini‘ks. Viimasest sai piirituse tänini kehtiv nimetus.

Täiskäik edasi

Umbes sada aastat hiljem hakati Itaalias „suurimat tröösti” tootma müügiks. Edasi leiutasid prantslased paremaid meetodeid ja kogu Lääne-Euroopas sai populaarseks aqua vitae, nagu veinipiiritust nimetati. 15. saj., kui tekkis tööstus, kukkus terve Euroopa lausa prassima. Saksamaa ajaloos nimetatakse 16. sajandit tänini „purjus” sajandiks. Sugugi kainem polnud Inglismaa, Itaaliast ja Prantsusmaast rääkimata.

Erinevalt oma läänepoolsetest naabritest jäi keskaegne Venemaa lausa sündsusetult kaineks- Veine veeti sisse ja need olid küllalt kallid, nii et joomist harrastasid vaid aadlikud. Lihtrahvas Joovastas end õlle ja meemõduga, viinamarjaveini sai ainult kirikus -teelusikatäis korraga. Alles 16. saj. lõpul, valgustatud

Euroopast pea 200 aastat hiljem, lülitus joomaprotsessi ka Venemaa. Esimese kõrtsi Moskvas (ja tervel Venemaal) asutas Ivan Julm pärast Kaasani vallutamist. See oli mõeldud ainult opritšnikutele (Ivan Julma ihukaitseväelastele), ja pakuti seal üksnes viljaveini, praeguses mõistes vodkat. Opritšnikutel oli „hea käsi” – jooma hakkas kogu Moskva!

Tšudovo ime

Arvatakse, et õige vene viin leiutati Moskva vürstiriigis, Tšudovo kloostris aastatel 1446-1448. On andmeid, et juba 1505. aastal vedas Venemaa oma viina Rootsi, sest seal käsitati seda nimelt vene, mitte saksa päritolu joogina. Millest järeldub, et vodka tootmine Venemaal algas ca 150 aastat pärast seda, kui Euroopas destilleerimine leiutati. Aga siiski varem, kui Euroopa riikides hakati tootma džinni, viskit, šnapsi jne.

Vodka

Mis puutub venekeelsesse nimetusse „vodka”, siis selle päritolus valitseb teatud segadus. Tuleneb see kindlasti sõnast „vesi” (vene k. „voda”), Esmakordselt esineb termin „vodka” keisrinna Katariina II ukaasis 1751. aastal. Enne seda nimetati vodkat veiniks, põlevaks või kuumaks, aga kõige levinumalt „viljaveiniks”. See kestis õigupoolest 19. sajandini – alles siis läks käibele „vodka”, ja sedagi esialgu vaid moskvalaste ja peterburlaste seas. Tegelikult tähistasid Venemaal kuni 20. saj. alguseni viina kaks mõistet – nii vein kui vodka.

Viimase all ei mõeldud siis kaugeltki mitte seda praegu nii tuntud „haljast”, vaid selle aromatiseeritud variante: vedelikke, mida saadi kolmekordse läbiajamise ja seejärel piimaga puhastamisega. Edasi lisati mitmesuguseid lõhnaaineid, mida saadi ravimtaimedest, marjadest, puuviljadest ja seemnetest, misjärel kogu mass veel neljandat korda läbi aeti. Alles selle tulemus oli tõeline vodka.