Unenäod ennustavad haigusi

5 minutit lugemist

Rong tormas öhe, rattad plaksusid, akna taga oli kottpime, aga mina nägin ilusat suvist unenägu: niit täis lõhnavaid lilli, sinine taevas, päike ja kõige selle taustaks vaikne muusika…

„Mida see tähendab? küsisin hiljem dr Amoroselt.

„Nähke aga sagedamini niisuguseid rahulikke lapseunenägusid,” kostis dr Amoros. „Kui tervis on korras, miski ei rõhu ja hing on rahulik, ei siis halvad unenäod kimbuta.”

Dr Amoros on aastaid tegelenud unenägude uurimisega.

Mis on unenägu? Millist osa ta meie elus etendab? Kuivõrd on ta seotud tegelikkusega? Need küsimused on inimkonda alati huvitanud. Esimesed „unenäospetsialistid” olid Vana-Idamaa, Vana-Kreeka ja Egiptuse preestrid, kes püüdsid niimoodi ennustada jumala tahet. Spartas olid eriametnikud – efoorid, kelle kohustuste hulka kuulus … templis magamine ja unenägude nägemine, mille järgi kehtestati hiljem riigiseadusi.

Kuid juba noil mäletamatutel aegadel tehti küllaltki kaineid oletusi. Kuulus Hippokrates näiteks on öelnud, et unenägu on ajutalitluse produkt. Esimese teadlasena seostas ta seda nähtust teatud materiaalse struktuuriga. Veelgi kaugemale läks Aristoteles, oletades, et unenägude sisu mõjustab organismi seisund.

Möödusid ajad. Preestrid, ennustajad ja unenäoseletajad vajusid unustuse hõlma. Kuid unenäod intrigeerivad meid endiselt. Unenägude saladus polegi lõpuni lahendatud, ehkki uurimistööd on tehtud palju (eriti viimasel ajal, kus asja on käsile võtnud neurofüsioloogid ja psühholoogid). Näiteks üritavad teadlased unenägusid juhtida, mõjustades magajat mitmesuguste ärritajatega. Selliseid katseid on tehtud terve hulk. Näiteks süüdati impulsslamp ja katsealune nägi unes elektrikeevitust, kuulipildujatuld või pimestavat päikest. Näugumine või haukumine kutsus esile vastava looma, tubakasuits aga suitsetamisstseenide nägemise.

Und me peamiselt näeme, siit ka termin unenägu. Aga miks ainult näeme? Miks me ei kuule ega tunne?

„Juhtub sedagi,” ütleb dr Amoros. „Kuid äärmiselt harva. Statistika näitab, et helilisi unenägusid tuleb ette 4, maitseunenägusid 2 ja lõhna-unenägusid 0,5%, kusjuures alati kaasnevad visuaalsed unenäod. Peaks olema vastupidi: une ajal on valgusärritajaid vähem ja ärritused tungivad ajju teisi kanaleid mööda. Kuid asi on selles, et nägemismeel on domineeriv: kõige rohkem informatsiooni saab inimene nägemise teel.

Me tunnetame maailma eri ajuosade abil (nägemis-, kuulmis-, haistmiskeskus jne.). Uuringud näitavad, et sügava pidurdatuse ajal nende keskuste tundlikkus väheneb. Ainult nägemiskeskuse „uni” on kõige erksam, st ärritused mõjustavad seda kõige enne ja väiksema jõuga. Kui veel arvestada, et nägemiskeskus on ühendatud teiste analüsaatoritega, siis on selge, miks me und peamiselt näeme.”

Milleks on vaja unenägusid? Ja kas neid üldse on vaja? Hüpotees väidab, et unenäod on inimese kaitsevahend (igiammustel aegadel ähvardasid inimest öösiti sageli mitmesugused ohud). Ka tänapäeval kinnitavad vaatlused, et unenäod, on sagedasemad ja ebameeldivamad siis, kui organismi ähvardab mingi oht: algav haigus, tugev välisärritaja või lihtsalt ebameeldiv asend magamisel

Arvukad katsed ja vaatlused (dr Amoros on kogunud ja analüüsinud üle 41000 unenäokirjelduse) lubasid järeldada, et unenäod hoiatavad meid haigusest tükk aega enne selle esimeste sümptomite ilmumist.

„Selles pole midagi mõistatuslikku,” selgitab dr Amoros. „Kõige enne hakkavad toimima seesmised ärritajad, mis tekivad haigestunud organismis. Inimene tunneb end tervena, aga organism kui ülipeen bioloogiline süsteem, milles kõik on omavahel seotud, juba tajub viga ja reageerib sellele. Nii et unenäod on otsekui valvurid, kes hoiatavad meid sisemise vaenlase eest.”

Lehitsen paksu albumit unenägude kirjeldustega. Keegi kirjeldas kahte pead, kummalised karusnahamütsid silmil. Mütsid närused, räpased, aukudest ripneb välja vooder. Kommentaar: „Ärgates oli tunda nõrka valu kuklas.”

Kühmus mees sammub vastu paduvihma, kõrged saapad jalas. Kommentaar: „Järgmisel päeval oli valus raskustunne jalgades.”

„Une ajal näitab aju inimesele haige või haigestuva koha kätte,” räägib Dr Amoros. „Sealjuures ei pruugi te näha ennast, vaid hoopis kedagi teist. Haigus aga ähvardab ikka teid, mitte toda teist. Kõik katsealused on kinnitanud, et visuaalsed kujundid unes seostuvad täpselt selle kehaosaga, kust ärritus pärineb. See tähendab, et retseptorites tekkinud ärritus jõuab vastavasse ajukeskusse. Nii et unenägusid ei tekita üksnes nägemiskeskus.”

Dr Amoros on eriti huvitatud neuroosiga seotud unenägudest. Neuroos oli 20. sajandil ja ka praegu levinuimaid ja ärevusttekitavaimaid haigusi. Väga tähtis on teada tema olemust, põhjust. Sel puhul on unenägudest palju abi.

Vaatlused kinnitavad, et neurasteenikud on nii välimiste kui sisemiste ärrituste suhtes ülitundlikud. Vähimadki muutused organismis või väljaspool seda (terve inimene neid ei märka) kutsuvad neurasteenikus esile selgeid, tavaliselt ebameeldivaid unenägusid (kurbuse, rahulolematuse ärevuse hirmu elementidega). Sageli nähakse ummikuid: paaniliselt otsitakse väljapääsu võõrast majast, korterist, linnast…

…Noormees, kes valmistus, ülikooli astuma, magas halvasti. Sageli ärkas ta keset ööd põhjendamatu kurbustundega. Ilmusid ebameeldivad unenäod: alguses reaalse sisuga (sellest, et ta ei pääsenud ülikooli), hiljem kummalised (noormees nägi end tormisesse merre uppumas või kõrgelt kukkumas). Mõni nädal hiljem tekkis neurasteenia.

Teine lugu oli meditsiiniüliõpilasega, kes haigestus anatoomiaeksamiks valmistudes. Ta nägi selle ainega seotud hirmuunenägusid. Edaspidi (pärast tervenemist ja ülikooli lõpetamist) sai talle selgeks, et kui näeb unes anatoomikumi, siis tähendab see tugeva üleväsimuse algust: tuleb puhata, vähendada vaimse töö koormust.

Unenägude uurimine võib olla suureks abiks mitmesuguste haiguste diagnoosimisel. Kes teab, võib-olla küsivad perearstid varsti haigel läbi vaadates: „Mida te viimasel ajal unes näete?”

0

Your Cart