Afganistani heroiin ja tuulde lastud miljardid

13 minutit lugemist

Heroiin on maailma kõige ohtlikum ja surmavam narkootikum. Unimaguna (Papaver somniferum) kupardest valmistatud uimasti müügist saadud rahadega finantseeritakse kuritegeliku maailma ettevõtmisi, aga ka terroristide rühmitusi. Kogu maailmas üritavad seaduseandjad heroiini tootjate ja müüjate vastu võidelda, kuid paraku edutult. Igal aastal müüakse kogu maailmas heroiini hinnanguliselt 300 miljardi dollari eest.

Tühjad sõnad

„Me aitame seal ohjeldada kurjust, olgu selleks rahvusvaheline terrorism või narkokaubandus,“ ütles president Toomas H. Ilves 23. juunil 2012 Pärnus võidupühal peetud kõnes, pidades silmas Afganistani. Igal juhul naljakoht, sest koalitsiooniväed pole mitte kuidagi suutnud vähendada oopiumi tootmist Afganistanis ja mooniväljad lokkavad seal nagu ennemuiste. Aga kuidagi peab ju NATO äpardunud missiooni Afganistanis õigustama.

* * *

Vancouver Kanadas on üks maailma kõrgeima elatustasemega linnasid, kuid suurepärased plaažid või uhked jahisadamad on ainult medali üks pool. Teine pool on Main Street ja selle ümbrus, kus pesitseb tuhandeid narkomaane. Juba ammu on aru saadud, et kõigi nende narkomaanide vanglasse toppimine ei ole lahendus. Kuna heroiini põhiliselt süstitakse ja narkomaanid jagavad omavahel juba kasutatud süstlaid, on aidsi või hepatiiti nakatumise oht väga suur. 2003. aastal loodi Vancouveris Kanada valitsuse eestvedamisel nn Insite-punktid, kus narkosõltlasele antakse üleliigseid küsimusi esitamata puhas süstal ja tal lubatakse hügieenilistes tingimustes puhta laua taga endale süst teha. Narkomaanid ise leiavad, et Insite on hea lahendus, sest vastasel juhul oleksid neist paljud juba surnud.

Kuna heroiini süstitakse otse verre, pääseb see mõne sekundiga vereringesse. Ajju jõudes vallandab see suures koguses dopamiini, mis omakorda tekitab ülitugeva eufooria ehk õnnetunde, mis kestab 4-6 tundi. Nagu heroiinisõltlased ise ütlevad, võrdub selline narkolaks kümnekordse orgasmiga. Ja see on tõesti nii, sest heroiin mõjutab ajus sama keskust, mis aktiviseerub seksuaalse orgasmi ajal.

Kuid sellisel „õnnekeskuse“ keemilisel forsseerimisel on kohutavad tagajärjed. Pärast paradiislikku kaifi järgneb musta auku langemine ja lausa füüsiliselt talumatu kassiahastus.

Vancouveris pole mingi probleem hankida kvaliteetset heroiini. Kuid enne, kui see kraam sinna jõuab, on tal selja taga pikk teekond. Umbes 10 000 kilomeetri kaugusel Afganistanis kurikuulsas Helmandi provintsis lokkavad punased moonipõllud nagu muistegi. Umbes 87 protsenti maailma oopiumist pärineb Afganistanist. 2004. aastal kultiveeriti seal unimagunat 131 000 hektaril ning toodangu väärtuseks hinnati 2,8 miljardit USA dollari (näiteks 2003. aastal oli Afganistani seaduslikult saavutatud SKT seejuures ainult 4,6 miljardit USA dollarit). Afganistanis tehakse küll suuri jõupingutusi moonikasvatamise vähendamiseks, ent näiteks 2010. aastal oli unimagunate kasvatamine kuus korda tulusam, kui nisu kasvatamine ja see raskendab võitlust oluliselt. Samal aastal kultiveeriti Afganistanis moone 123 000 hektaril.

Teised suured oopiumitootjad paiknevad valdavalt Kagu-Aasias (Birmas, Tais, Vietnamis, Laoses ja Yunnani provintsis Hiina Rahvavabariigis). Veel kasvatatakse unimagunat Mehhikos ning Colombias. Kuni 2004. aastani oli Pakistan samuti üks suurimaid oopiumitootjaid.

Afganistanis tegeleb moonikasvatusega umbes kaks miljonit inimest (!). Kogu maailmas müüdavast heroiinist pärineb tervelt kolm neljandikku Afganistanist.

Amad Ollah on üks Afganistani moonikasvatajatest. Abiks on talle kõik 18 pereliiget. „Moonikasvatus on meie ainuke sissetulek ja garanteerib, et saame kõhud täis,“ kommenteerib Ollah. Kui ostja ei jää toorainega rahule, maksab ta Ollahile kõigest 34 dollarit kilogrammi tooraine (heroiiniks töötlemata oopium) eest (Ollah lootis saada 40). Kokkuostja toimetab tooraine Mansur Khani juurde, kes ei ole mitte ainult ühe mõjuka suguvõsa juht, vaid ka jõukas uimastikaupmees, kellel on isegi ihukaitse. Ka tema leiab, et kui poleks heroiiniäri, nälgiks suur osa Afganistani elanikest. Khani juurest toimetakse tooraine Iraani, kus oopium töödeldakse ümber puhtaks heroiiniks. Heroiini ümbertöötlemine on lihtne ja samas primitiivne. Selleks pole vaja keerulise sisseseadega laboratooriumi. Külaelanikud on ise valmistanud lihtsad seadmed, mille abil tooroopiumist pressitakse välja pruunikas vedelik. Siis kuumutatakse saadud vedelikku suures plekkkastis koos vee, soolhappe ja mõnede teiste kemikaalidega. Saadud massist pressitakse taas vedelik välja. Seejärel kuivatatakse heroiin lõkke kohal ja testitakse selle kvaliteeti. Üks kilogramm heroiini toob selle valmistajale rohkem sisse kui afganistani tööline või põllumees terve aasta jooksul teenib. Kuid võrreldes sellega, kui palju teenivad suurdiilerid, on see tühine summa. USA-s maksab üks kilogramm heroiini 130 000 dollarit.

Mansur Khan: „Loomulikult on see illegaalne, mida me teeme, kuid meie heaks töötab 400 inimest ja oopiumi müügist saadud rahaga toidavad nad oma perekondi.“ Kuid oopiumi müügist ei teeni mitte ainult lihtsad talupojad, vaid ka Taliban ja kurikuulus terroriorganisatsioon al-Qaida. Hinnanguliselt olevat mõlemad rühmitused alates 2005. aastast teeninud narkootikumide müügiga ühtekokku vähemalt 450 miljardit dollarit.

Iraanis antakse kaup üle rahvusvahelistele sündikaatidele. Seal on ühe kilogrammi oopiumi hinnaks juba 5000 dollarit. Mansur Khan: „Kraami üle Iraani piiri toimetamine pole probleem. Piir on pikk ja alati leiab koha, kust üle pääseda.“ Nii lihtne see siiski ei ole. Mitte kusagil mujal maailmas pole nii palju heroiinisõltlasi kui Iraanis, seepärast üritavad Iraani võimud piiri valvata nii hästi kui see neil õnnestub. Narkokaupmeeste kaamelikaravanid on piirivalvuritele kergeks märklauaks. Tulevahetustes on hukkunuid mõlemal poolel.

Ainuüksi 2011. aastal hävitasid Iraani võimud 60 tonni heroiini ja 400 tonni oopiumi! Kuigi see on tähelepanuväärne kogus, siis heroiiniäri pole see kuigi oluliselt mõjutanud sel lihtsal põhjusel, et Afganistanist toimetatakse heroiini edasi veel naaberriikidesse Türkmenistani, Usbekistani, Tadžikistani või Pakistani.

Iraanist toimetatakse heroiin Türgi kaudu peamiselt Hollandisse Rotterdami, millest on ammugi saanud heroiini edasitoimetamise põhibaas. Rotterdam on suuruselt kolmas kaubasadam maailmas, mille kaide kogupikkus on ligi 40 kilomeetrit. Iga päev käib sadamast läbi miljoneid tonne kaupa ja mitte iga konteiner ei sisalda seda, mis saatelehel kirjas. Nüüdseks on kasutusele võetud võimsad röntgenseadmed, mis valgustavad haagisveduki läbi koos kõige täiega. 2011. aastal lastiti Rotterdamis 38 000 kaubalaeva. Loomulikult ei ole võimalik kõiki laevu ja nende hiigellaadungeid üle kontrollida. Pealegi muutuvad diilerid üha leidlikumaks. Auto läbivalgustamiseks kulub 3 minutit, siis jääb üle ülesvõtted arvutiekraanil suurendada ja oletada-uurida, kas haagisvedukis on keelatud kaupa. Kuidas ka Hollandi tollitöötajad ei pinguta, jõudis 2011. aastal tarbijateni vähemalt 340 tonni heroiini. Vähe sellest, kuna tootmine on praeguseks ületanud nõudmise, on tootjad Afganistanis ja Iraanis sunnitud 12 000 tonni oopiumit laos hoidma, et takistada hindade langemist.

Kuidas aga elavad pisidiilerid? Nende hulgas on palju neid, kes on ka ise uimastisõltlased. Afganistanist USA-sse saabunud heroiini puhtuseaste on umbes 70 protsenti. Veel enne, kui see jõuab tänavadiileriteni, on seda mitu korda lahjendatud. Ühe diileri väitel isegi 8-10 korda. Chicago diiler „jayjay“, kes ise on narkosõltlane, väidab, et tema kraami puhtuseaste on kõigest 15-20 protsenti. Et edasimüümise pealt rohkem raha teenida, segab diiler kraami hulka unerohtu. Tulemus – heroiin töötab kauem, petta saanud klient on rahul ja tuleb sama diileri käest uuesti ostma. Kui klient peaks nurisema, siis jayjay segab lihtsalt järjekordse portsjoni sisse vähem unerohtu ja äri läheb edasi. Teisi diilereid narkomaani tervis ei koti, nad segavad heroiini hulka kõike, mis ainult pihku juhtub – puhastusvahendeid, lupja ja väidetavalt isegi rotimürki.

Chicagos elab West Side’i „uimastilinnaosas“ 600 000 inimest. Linnaosa märksõnadeks on räpasus, vaesus ja kuritegevus. Ainuüksi Chicagos istub trellide taga 10 000 narkokuritegudega seotud inimest. Karistuste pikkus on 30 päevast kuni 30 aastani. Kuna politsei on väga aktiivne, tegutsevad tänavadiilerid äärmiselt ettevaatlikult. Üks võtab kliendilt tellimuse, teine toob peidikust kraami kohale, kolmas kasseerib raha ja veel mitu kaaslast hoiavad ümbrusel silma peal. Nii vähendatakse oluliselt vahelejäämise riski. Kõige tähtsam reegel: mitte kellegi juurest ei tohi d midagi leida!

Üks diiler müüb nädalas keskmiselt 700 grammi uimastit ja teenib 17 000 dollarit. Suurdiilerite jaoks, kes heroiini suurlinnadesse toimetavad, on see muidugi tühine summa.

Westside’s elavaid narkomaane ei jõuaks keegi kokku lugeda. Narkodiilerite arv ulatub sadadesse.

Alates 2007. aastast on USA-s seoses narkoäriga vahistatud üle 1,8 miljoni inimese. Pool miljonit inimest istub narkokuritegude eest trellide taga – rohkem kui kusagil mujal maailmas. Uimastiprobleem tekitab riigile igal aastal kahju umbes180 miljardi dollari eest. Sõltlased sooritavad kuritegusid, et saada raha uimastite ostmiseks. Nad varastavad, röövivad ja tapavad. Vargusega vahele jäänud sõltlase saab muidugi trellide taha saata. Kuid kas see lahendab probleemi? Kui 1980. aastal istus narkokuritegude eest vangis „kõigest“ 41 000 inimest, siis nüüd ulatub see number 500 000-ni. Enne sõjakuulutamist narkokaubandusele oli USA vanglaasukate arv võrreldav ülejäänud maailma riikidega.

Mis läheb USA-le maksma 500 000 narkokuriteos süüdimõistetu vanglates ülalpidamine? Föderaalsest, osariikide ja kohalikest eelarvetest kulutatakse aastas narkootikumidega võitlemiseks ühtekokku 44,1 miljardit dollarit (rohkem kui 100 dollarit ühe USA elaniku kohta). Narkootikumide leviku tõkestamisele, diilerite jahtimisele ja vangistustele kulutatakse USAs seitse korda rohkem raha kui rehabilitatsioonile. (Näiteks kõikidest narkoprobleemidega vangidest saab võõrutusravi vaid 14%.)

USA suurlinnades korraldatakse aeg-ajalt lausa vaatemängulisi suurhaaranguid, kuid narkosõjas need aktsioonid võitu ei too. Kõrged politseiülemad loodavad tabada suurdiilereid ja sel viisil narkobanded n-ö lõhkuda ülevalt alla või ka vastupidi. Unistuseks see jääbki!

Heroiin hukutab iga päev tuhandeid inimesi, viib neid kuritegelikule teele. Chicagos tapetakse narkootikumide pärast iga päev vähemalt üks inimene.

Kummaline, kuid isegi sellises musterriigis nagu Šveitsis, muutus heroiin 1980.-1990. aastatel probleemiks. Riigi pealinnas Bernis püstitasid narkokuriteod ühe rekordi teise järel. Šveitsis mindi seda teed, et alates 2008. aastast pärast asjakohast rahvahääletust hakati sõltlastele, kes teatud reeglitest kinni pidasid, heroiini välja kirjutama. Šveitsis on 23 kohta, kus heroiini kirjutatakse välja kui ravimit. Sõltlased saavad kontrollitud ja täiesti puhast heroiini, kuhu pole lisatud mingeid kahtlasi tervist ohustavaid lisandeid. Selline süsteem võimaldas saada täpse ülevaate heroiinisõltlaste hulgast ja vähemalt üritada neid suunata võõrutusravile. Ka polnud sõltlastel vaja järjekordse doosi saamiseks vargile minna või oma keha müüa. Pärast seda, kui Šveitsis taoline programm käivitati, on narkokuritegude arv selles riigis langenud 60 protsenti. Loomulikult pole heroiini legaalne jagamine narkaritele kaugeltki mitte ideaalne lahendus, kuid siiski samm edasi. Kogu maailmas arvatakse olevat vähemalt 11 miljonit heroiinisõltlast (teistel andmetel koguni 15-21 miljonit), kuid kannatavad selle läbi aga kaudselt kõik.

Narkomaania on läbinisti sotsiaalne probleem ja enne ei muutu selles valdkonnas midagi, kui inimene jõuab oma kord sellisele arengutasemele, et suudab kapitalismi asemele luua ühiskonnakorra, mis väärtustab inimese, tema heaolu ja suudab tagada iga inimese jaoks kõige tähtsama – sotsiaalse turvatunde. Vabadus ilma sotsiaalse turvatundeta ei ole mingi väärtus. Praegu aga üritatakse võimatut ühendada võimatuga. Kristlikku moraali, tööpuudust, sotsiaalset ebavõrdsust, vaesust, viletsust ja kodutute varjupaiku, heategevaid korjandusi ning supikööke pole kuidagi võimalik ühendada ühtseks harmooniliselt toimivaks süsteemiks. See et kapitalistlik regulaarsetest kriisidest vapustatud turumajandus endiselt kuidagiviisi toimib, ei anna vähimatki põhjust optimismiks pikemaajalises perspektiivis ja väita, et just kapitalism selle praegusel kujul ongi inimkonna helge tuleviku ainuvõimalik vorm. Naiivne oleks loota, et pärast järjekordset majanduskriisi ja suurpankade läbikukkunud afääre saabub taas tõus ja stabiilsus. Võib-olla ongi narkouimas kergem taluda kapitalismi kui sellist.

* * *

Sõjad Afganistanis

27. detsembril 1979 viis Nõukogude Liit Afganistani „piiratud väekontinendi“. 15. veebruaril 1989 lahkus viimane Nõukogude väekoondis Afganistanis. 9 aastat kestnud mõttetu aktsiooni tulemus: hukkus 14 454 Nõukogude sõdurit (sh 664 nõunikku ja instruktorit), haavata sai 49 983, teadmata kadunuks jäi 330 ja nakkushaigustesse haigestus 100 000 sõdurit. Afganistan kaotas 1 242 000 inimest (neist 80% tsiviilisikud). Alates 1980. aastast on riigist põgenenud umbes 6 miljonit afgaani (peamiselt Iraani ja Pakistani), kellest umbes 3 miljonit viibib tänini eksiilis.

USA viis väed Afganistani 2001. aasta oktoobris. Seega on võõrväed selles riigi viibinud ühtekokku rohkem kui 19 aastat. Kuid ei Nõukogude „piiratud väekontingent“ ega NATO väed pole suutnud seatud eesmärke saavutada. Afganistani poliitiline umbsõlm on tänini lahti harutamata, ja seda hoolimata Talibani kukutamisest. Mooniväljad aga õitsevad edasi, sest koalitsioonivägede sõdurid tegelevad põhiliselt munade sügamisega läbi taskupõhja. Mis sellel kõigel Eesti julgeolekuga pistmist on. Ega olegi, küll aga USA ees pugemisega.

* * *

Kibe tõde Afganistani kohta

2012. aastal möödus 11 aastat uue sõja algusest Afganistanis. Pikk perspektiivitu sõda, mis pidi afgaanidele tooma parema tuleviku. Üks saksa diplomaat ütles hiljuti: „Meie eesmärk on, et Afganistanist saaks normaalne kolmanda maailma riik, kui me väed välja toome.“ Kuid isegi sellest minimaalsest eesmärgist ollakse väga kaugel. Riigis valitseb endiselt segu korruptsioonist, vägivallast ja kiviaegsest fundamentalismist. Taliban ainult ootab päeva, kui koalitsiooniväed lahkuvad! Julgeoleku olukord Afganistanis on kohutav. Selle aasta veebruarist maini tõusis Talibani atentaatide ja terroriaktide arv 580-lt 1000-le. 2012. aasta augustiks oli hukkunud 3006 NATO sõdurit. Mille nimel?

Alates 2013. aastast pidi Afganistani armee ise julgeoleku tagamise hakkama saama. NATO nimetab seda armeed oma liitlaseks, kuid ainuüksi 2012. aastal hukkus 22 NATO sõdurit Afganistani „sõbralike“ sõdurite kuulide läbi. Afganistani armee on desorienteeritud, Talibani ja igat masti terroristide pidevate rünnakute all. Ja alates 2015. aastast tahtis Saksamaa finantseerida seda armeed 150 miljoni euroga aastas! Rahaga sõprust ei osta. Viimase kolme aasta jooksul on Kabuli lennuväljade kaudu välisriikidesse „haihtunud“ 4,2 miljardit USA dollarit sularahas (küll tahaks töötada Kabuli lennuväljal! – toimetaja), sellest suurema osa moodustas Lääne abi. Lääne poliitikutel pole isegi nii palju oidu, et kontrollida, mis abirahast saab. Sellest oo ju küll, kui raha on konteinerites lennuväljale jõudnud. Edasine pole oluline. Äh, mingi 4,2 miljardit läks tuulde – köömes!

* * *

Kuidas raha veelgi paremini tuulde loopida

8. juulil 2012 lubasid Tokyos kogunenud rohkem kui 70 riigi esindajad anda Afganistanile järgneva nelja aasta jooksul 16 miljardit dollarit, et vältida riigi langemist kaosesse. Ainuüksi lahke USA tahtis juba 2013. aastal anda Afganistanile 2,5 miljardit dollarit tsiviiliabi. Eks aja jooksul selgub, kui suur osa sellest abist oopiumitootmisse investeeriti või eraarvetele kanditi.

* * *

19 .sajandil otsisid teadlased visalt morfiinile aseainet, mis ei tekitaks sõltuvust. Heroiini sünteesis 1874. aastal inglise keemik Charles Romley Alder Wright. 23 aastat hiljem sünteesis heroiini saksa keemik Felix Hoffmann. Laiemalt hakkas seda valmistama ja turustama Friedrich Bayeri kompanii 1890. aastate lõpul (fotol). Kui uut rohtu Bayeri töötajate peal katsetati, ütlesid nad, et see tekitas neis heroilise tunde. Sealt siis ka nimetus „heroiin“. Aja jooksul selgus, et maksa ainevahetuse käigus muutub heroiin morfiiniks ja on selle kiirema ning tugevama toimega vorm. 1914. aastal keelati USA-s heroiini retseptita kasutamine. Kuigi heroiin valuvaigistina on morfiinist kuus korda tugevama mõjuga, on enamikus riikides selle meditsiiniline kasutamine keelustatud.

©Peter Hagen