Väike kombejuht

47 minutit lugemist

On natuke naljakas, et juba kauges minevikus, ja nimelt 1923. aastal kurdeti, et noored on seltskondlikus läbikäimises kombevaesed. Tänapäeva noortele seda ette heita ei saa, sest nad lähevad kooli ilma igasuguse kasvatuseta. Muidugi on see nende nõukogude-aegsete vanemate süü, kes polnud ju omal ajal ka ise korralikku lastetuba näinud, mida nad oskaksid siis veel oma järglastele edasi anda? Nii mõnigi lapsevanem uhkustab vabakasvatusega, õigustades tegelikult omaenda matslikkust, seda, et ta on jätnud elementaarsetest kommetest ilma noore inimese, kes käitub igas olukorras veel ebaviisakamalt kui tema nõukoguliku kasvatuse saanud vanavanemad.

Tõsi, kui veel 19. sajandi lõpus peeti aristokraatlikes ringkondades laitmatut kasvatust vaata et teiseks kõrghariduseks, siis tänapäeva noorte käitumist iseloomustab elementaarsete viisakusreeglite eiramine, lauakommete mittetundmine, lugupidamatus enda, oma sõprade ja vanemate inimeste vastu. Muidugi võib noor inimene ajada süü kasvatamatuse eest oma saamatute ja rumalate vanemate kaela, kuid ka endal peaks aru peas olema, ja kui vanemad kasvatamisega mingil põhjusel hakkama ei saanud (vaimupuue, harimatus jne), siis keegi ei keela endal uurida, kuidas seltskonnas käituda, et jätta mulje, nagu oleksid sa ikka tõesti pärit valgete inimeste hulgast ja sinu vanemad ei ole just eile puu otsast alla tulnud.

Avaldame allpool täies mahus omaaegse „Väikese kombejuhi“, lootuses, et sellest midagi noorele inimesele ka kasuks on. Muidugi tuleb mõnesse soovitusse suhtuda reservatsiooniga, sest aeg on edasi läinud ja kombed vabamaks muutunud. Kuid ka meie päevil riivavad tänaval silma inimesed, kes lausa uhkustavad oma matslikkuse ja taktitundetusega.

* Bussipaviljonis või keset tänavat suudlevad noored ei demonstreeri linnarahvale oma suurt armastust ja põletavat kirge, vaid tegemist on demonstratsioonesinemisega: vaadake kõik, mul on tüdruk (poiss)!

* Naine uhkustagu oma rasedusega kas arstikabinetis või kodus mehe ees, mitte aga palja kõhuga linna vahel ringi tatsates. Rasedus ei ole häbiasi, küll aga topi alt välja punnitav paljas sünnitusarmidega kõht, mida rõhutavad kõigele lisaks üliliibuvad püksid.

* 15-aastase plika koht ei ole ööklubis, isegi siis, kui turvamees on ta altkäemaksu eest sisse lasknud.

* 15-aastane preili ei pea iga nädal juukseid värvima, ennast paksult meikima ning käima väljakutsuvalt riides nagu 37-aastane sadamaprostituut. Seda ehk siis, kui tal on tõesti siiras soov seda ametit juba nii noorelt alustada.

* Ei ole viisakas koolis õpetajat revolvrist tulistada, panna õpetajalaua alla maa- või meremiine, tulistada kaasõpilasi tankirusikatega, automaatrelvadest või loopida nende pihta käsigranaate – seda ka siis, kui nad ei peaks sulle mingil põhjusel meeldima. See, mis on lubatud GTA V arvutimängus, ei ole ehk sobiv reaalses elus.

Kuigi alljärgnevas kombejuhis on mõned nõuded ja soovitused pisut vananenud või ülepakutud, jääb igaühel endal otsustada, millise reegli järgi talitada.

„Väike kombejuht“ (1923)

(Kirjaviis muutmata)

Eessõna.

Ligem tutvus meie noortega on näidanud, et nad on seltskondlikus läbikäimises kombevaesed. Meil on tunda suuri puudust sellesisulisest kirjandusest.

Seda silmas pidades seadsin kokku selle

„Wäikese Kombejuhi“,

püüdes võimalikult jälgida kõiki juhuseid ja lühidalt kõige tarvilikumaid näpunäiteid anda.

Argtus põhjeneb enamasti sellel, et ei teata, kuidas ennast peab üleval pidama. Kohmakus on seltskonnas võõrastav. Inimene võib ennast julgelt ja vabalt üleval pidada ja laituseta esineda, kui ta kõik seltskonna kombed tunneb.

Naist ehib tagasihoidlikkus, kuna ettetükkivus ta voorusi vähendab.

Meest ehivad õiglased mõtted ja teod.

Olgu see igale põhimõtteks.

I. (Kombed) tänaval.

1. Saatmine. Saab härra tuttava daamiga tänaval kokku ja soovib teda saata, siis palugu ta selleks daamilt luba.

Härra käib daami pahemal käel. Üldse annab härra daamile ikka eesõiguse.

Kohtab härra tänaval tuttavat daami ja soovib temaga kõnelda, siis mingu ta peale kummardusega palutud loasaamise daamiga kaasa.

Jutuajamiseks tänavale seisma jääda ei ole sünnis.

Käib aga daam teise härra saatel, ei kõlba vastutulijal härral end ise kaasa pakkuda. Kaasa võib ta minna siis, kui daam seda ise soovib.

Saadab üks härra kaht daami, siis käib nendest vanem daam keskel, noorem paremat ja härra pahemat kätt.

Tundmata härra saatmist ei võta daam vastu.

2. Teretamine. Härra võtab parema käega peakatte ja tõstab selle kas üles või paremale poole, sealjuures peaga väikest kummardust tehes.

Daam vastab peakummardusega.

Suur plastiline kummardus ei sobi tänaval.

Teretamises avaldub inimese iseloom: uhkus, alandlikkus, lahkus, külmveri, toorus j. n. e.

Kooskõndijad teretavad mõlemad, kuigi vastutulija ainult ühele tuntud ja sellele peakatte tõstab.

Tuttavad teretavad iga kord, kuigi üksteist mitu korda kohatakse päeva jooksul.

Puiesteedel, kontsertaedades, jne. teretatakse ainult üks kord.

Härra teretab kõige enne vanemaid isikuid, daame ja ülemaid.

Härra ei tohi istudes tervitust vastu võtta, vaid teeb seda püsti tõustes kummardusega.

Daam võtab tervituse istudes peakummardusega vastu.

3. Sõiduriistast astub härra enne välja ja aitab siis ka daami.

4. Trepist üles minnes käib härra daami ees, alla tulles aga daam härra ees ehk kõrval.

5.Vanemate inimeste vastu oldagu eriti tähelepanelik: tänaval teed andes, üle sõidutee saates, trepist üles ja alla aidates jne.

6. Jääb daam kusagil koha puudusel püsti seisma, tõuseb härra üles ja pakub oma istme daamile. On daame rohkem, siis vanemale neist.

Eriti peaksid lapsed alati oma kohad vanematele andma.

Noor daam olgu ka vana, või haige härra vastu tähelepanelik ja andku sarnasel korral oma iste ära.

7. Tänaval võõraid inimesi aidata on kiiduväärt, kuid ka siin oldagu ettevaatlik. Kukub kellelgi midagi maha, siis tõsta see üles ja anna omanikule tagasi, sealjuures lühidalt tervitades; pikka juttu ei tehta.

Oldagu eriti tähelepanelik jõuetute vastu, juhtides neid liikumisele hädaohtlikkudes kohtades. Võõras linnas ära lase end igast tundmatust juhtida (eriti ei sobi noorel daamil võõrast härrat selleks paluda). Pööra selles mõne ametniku, politsei ehk mõne vanema inimese poole. Sarnane ettevaatus võib meid mõnestki halbtusest peasta.

8. Tänaval ei kõnelda valju häälega, vaid nii, et möödaminejad juttu kuulatama ei jää.

Hea ülevalpidamine kõrvaldab meist võõraste inimeste tähelepanu.

9. Käies tagasi vaadata ja möödaminejat üle õla piiluda on ebaviisaks.

Keset jalgteed ei seista; see takistab möödaminejaid. Vastutuleva tuttavaga kõnelema jäädes astutakse teelt kõrvale, või saadetakse teineteist.

10. Tänaval tuleb tähelepanelikult liikuda, et möödaminejaid ei tõukaks ja vastutulejatel ruumi oleks mööda minna. Jalgteel pööra vastutulejat nähes paremat kätt ja lase ta pahemalt poolt vabalt mööda minna.

11. Tänaval suud anda ehk liig südamlikult oma tundeid avaldada ei kõlba. Tänaval ülevalpidamine olgu tagasihoidlik.

12. Käe alt kinni hoides kõndida võib abielurahvas, kaks daami, ka härra ja daam südamliku vahekorra juures. Halval teel võib ka pealiskaudsema tutvuse korral, härra daami toetada, kui daam seda lubab. Ühel härral kahe daamiga käe alt kinni hoides kõndida on ebakorrektne, sama kui ühel daamil kahe härraga.

13.Härra toetab daami, ise käe alt kinni võttes. Vana inimest aidates võib alati käe alt toetada, ka siis, kui ta tundmata on.

14. Paberitükke, sõidupileteid j. n. e. ärgu loobitagu maha vedelema, vaid pandagu nad selleks seatud korvidesse. Puuduvad aga viimased, siis hoitagu lihtsalt nii kaua alal, kui juhus on neid kõrvale heita.

15. Matuserongist möödaminnes võtab härra peakatte maha ja seisatab kirstu peale vaadates. Sellega annab ta surnule viimast au.

16. Ühest sõiduriistast teise teretab härra peakatet tõstes, daam peakummardusega. Taktita on tuttavat viha või tüli pärast mitte teretada. Seda nõuab lihtne viisakus, mitteteretamine on sel korral kasvatamatuse tunnistus.

II. Mitmesugused nõuded.

17. Teise inimese vastu mõõdukalt lahkust näidata on viisakuse algnõue. Selles ei ole vahet sinust ülema ega alamaga läbi käies. Kahesugune olek ses suhtes on iseloomu inetu külg. Kui vastuvõtmise ajal keegi oma kõnega liig kaugele läheb ja teisi asjata oodata laseb, siis tee lühidalt, aga aupaklikult jutule lõpp.

18. Ametnikud olgu eriti tähelepanelikud ja ühteviisi õiglased ülemuse ehk muu rahvaga kõneledes.

19. Kaupmehed hoolitsegu selle eest, et nende kauplustes ikka lahked ja viisakad äriteenijad oleks. See on neile suureks kasuks, sest heameelega ostetakse sealt, kus on korralik teenimine.

20. Nõuküsija, väljenda ametiasutustes oma küsimus või palve selgelt, lühidalt ja asjalikult. Kõrvaliste asjadega ei tohi ametnikkude kannatust kurjasti tarvitada, peab arvesse võtma nende töörohkust. Muidu on ametnikul üle jõu kõigile rahulikult vastutulelik olla.

21. Jutu algus. Kaasreisijad, olles pooled päevad üheskoos, võivad juttu alustada. Algust teeb härra. On vastus lühike, järsk ja järgneb sellele vaikus, siis lõpetagu ka härra jutt. Sel juhtumisel ei tohi härra daamile vaikimist pahaks panna: loomulikult ei taheta alati oma mõtteid võõra inimesega juttu ajades segada. Hoolimata teise vastu on siis juttu alustada, kui teine loeb, või muus tegevuses on.

22. Seltskondliku töö juures ärgu tülitagu võõras vahelesegamisega, see võib teinekord tööjuhatajale koguni haavav olla, rääkimata ajaviitmisest. On aga läbirääkimist võimata edasi lükata, siis palugu soovija selleks luba ja tehku seda lühidalt. Ei saa aga töötegija soovi ja palvet täita, siis jätkaku ta vabandades oma tööd, sellest peab juba võõras ise tarviliku järelduse tegema.

23. Nimetamine. Ei ole viisakas pöörata kõnes võõrama isiku poole ainult asesõna tarvitades. Nii tuleks ütelda: „Ja, preili X; – ei, härra X; „Palun, proua A; mina olen sellega nõus, preili B“ j. n. e.

24. Kolmandast isikust kõneledes ei öelda „tema“, vaid: proua, preili, või härra.

25. „Teie“ pealt „Sina“ peale üleminemisega oldagu ettevaatlik. „Teie“ hoiab isikute vahel teatavat piiri, „Sina“ aga näitab sõprust, julgust ja südamlikkust. „Sina“ peale mindagu alles peale pikemat tutvust, teineteist juba hästi tundes. Daam kaalugu sinatamisega algust tehes alati rohkem kui härra. Kümne kuni kaheteist aasta vanaduseni räägitakse lastele „Sina“, vanematele aga juba „Teie“. Mõnes koolis öeldakse ka väikestele lastele „Teie“; lapsed peaksid sel korral katsuma siis ka oma ülevalpidamisega selle nimetuse väärilised olla.

Ühe ja sama klassi õpilesed sinatagu teineteist sõpruse täheks. Argu nimetatagu ka „preiliks“ ja „Teieks“ seda kaasõpilast, kellega halvemini läbi saadakse. Ühe kooli kasvandikud kutsugu teineteist ikka nimepidi ja tundku endid kooliõdede ja -vendadena.

Preili ehk härra on juba koolist väljaastunu, ametis ehk ülikoolis käija isik.

26. Heade raamatute lugemine rikastab meie teadmisi ja kasvatab iseloomu.

Ärgu loetagu kirjandust valikuta. Halvasisulised raamatud rikuvad noorte mõtteid, juhivad kõlbmata teele ja viidavad kurjasti aja.

27. Hariduse mõiste on väga laialdane. Täielikult haritud on see, kes peale teadmiste omamise on jõudnud oma paremad hingelised omandused täiusele viia. Püüdkem kõik mitmekülgset haridust saada. Muu teadmiste kõrval aga õpitagu inimesi armastama, ennast korrektselt nõutavatele kommetele vastavalt üleval pidama. See annab elule suurema väärtuse kui rikkus ja toredus.

28. Haavata võib teist sõnadega mitut viisi. Inetu on teist seltskonnas pilgata ja salaja peidetud pistetega torkida. Tihti öeldakse haavavaid sõnu mõtlemata; see tuleb hoolimatusest teise vastu.

Kui keegi sind äkilise meelega haavab, siis ära lase sellega oma viha ärgata, vaid vasta rahulikult ja viisakalt, on see sul raske, siis lahku seniks, kuni rahulikumaks jäädes asja võid lahendada. Järelekaalumisega hoiad ennast vale sammu eest, ja järelemõtlikkus annab teise üle võimuse.

Haavamist kahevõitluse läbi lahendada on ebamoraalne.

29. Sõnavahetus. Seltskonnas juhtub tihti isikute vahel sõnatüli. Sarnasel korral ärgu segagu keegi kolmas sinna vahele. See ainult ärritab tülitsejaid ja lõbustab teisi nende kulul, või koguni paneb terve seltskonna piinlikku seisukorda. Sõnavahetust võib kõige paremini perenaine lõpetada, andes jutule teise käigu.

30. Võõraste tegevusesse segagu ainult see, kes teistele kasulik mõistab olla ja asjalugu õigele teele oskab juhtida. Olgu ta aga ettevaatlik, et ise sealjuures kahju ei saa.

31. Saladused. Iga ühe kohus on saladust, mis temale heatahtlikult usaldatud, pidada ja seda mitte edasi rääkida. Teeb ta seda ja annab teada saladuse kolmandale, siis on see sama hea kui tervele ilmale edasi antud, ehkki ta kolmandalt vaikimist lootis. Oldagu ka kõnes ettevaatlik, sest tihti antakse kogemata saladus teisele, millel ikka kurvad tagajärjed. Julge võit on – saladust enesele hoida.

32. Silmakirjateener. Meeles pidades seltskondliku kokkukõla vajadust, oldagu iga ühe vastu lahke, ka nende vastu, kes meid sugugi ei huvita. Haigele on arst vahest sunnitud tõsiasju salgama. Haiget hoitagu ärrituse eest, et tõtt kuuldes ta lootus ei kaoks. Tihti ollakse oma lastest üleliiga vaimustatud ja ei sallita, et teiste lapsi tema omadest rohkem kiidetakse. Halvem veel, kui vanemad teadlikult oma lapsi rohkem kiidavad, kui nad seda väärt on, see on juba tühi kiitlemine ja silmakirjalik olek. Sarnasel korral ei räägita vanematele vastu, vaid minnakse sellest vaikides mööda.

Inimene ei tohiks oma õigeid tundmusi kombe pärast salata. Vale olgu põlatud, ka hädavale on südametunnistuse vastu.

33. Valetamine. Harjunud valetamine viib inimese hukka ja ta langeb seltskonnas põlgtuse alla.

34. Vandumine. Kas vandumine tõsiselt või naljaks sünnib on ühteviisi kombeline viga. Nii hästi seltskonnas kui igapäevases elus on see inetu ja toores. Mõni tarvitab peaaegu iga kolmanda sõna järgi mõnesuguse vandesõna, sellest halvast kombest peab lahti harjutama. Olgu igaüks omas kõnes meeldiv ja valigu oma sõnu.

35. Suudlemine. Suudlemine olgu kombeks vanemate ja laste vahel, abielus, kihlatutel ja väga lähedalt sugulastel, ka siin mitte alati. Laste ja vanemate suudlemine avaldab südamlikkust ja võib ka teiste juuresolekul sündida. Kihlatutel ja abielurahval ei ole kombeline seltskonnas suudelda.

36. Lapsi ei tohiks keegi suu peale, vaid palgele ehk otsaette suudelda. Suudlemisega võib lapsele mõne haiguse edasi anda.

Lendsuud saadavad ainult südamesõbrad üksteisest lahkudes.

Kätt suudlevad härrad majaperenaisel ja ka teistel prouadel, keda nad austavad.

Õige noor daam võib ka vanema daami kätt suudelda.

Abielus härra ei tohi noorte neidude kätt suudelda, see näitaks liig suurt meeldimist.

37. Suitsetamine on härradele maitsev ja pakub meelelahutust agara ja vaevarikka töö järgi. Tubaka suitsu ei kannata aga igaüks, sellepärast on tarvis seltskonnas olles ikka suitsetamiseks luba küsida. Perenaise kohus on toas värske õhu eest hoolitseda. Härra peab perekonna vastu väga tähelepanelik olema, juhtub, et keegi perekonnast tubaka suitsu ei kannata, siis ärgu suitsetagu ta kunagi üldistes ruumides. Hea abikaasa aga ei keela väiklaselt oma mehele suitsetamist oma juuresolekul, vaid lepib sellega heal meelel armastusest oma mehe vastu, olgu siis, kui tervis suitsu ei kannata.

Hea tubaka lõhn on meeldiv, odav tubakas rikub aga oma kange lõhnaga terve toa ja teiste riided. Suitsetagu võimalikult kõik hääd tubakat.

Kohtus ja muis ametlikkudes asutustes ei ole suitsetamine kohane.

Tänaval oma ülemusega ehk daamiga rääkides on suitsetamine lubamata. Ootamata külalise vastuvõtmisel paneb ka maja peremees suitsu ära. Kestvama külaskäigu ajal pakutakse härrale suitsu, kuid sellejuures ei tohi kunagi tuha-nõu ja tikud puududa. Võõrusel olles ei ole taktiline oma paberossisid tarvitada. Kui seltskonnas keegi suitsetamise vastu ei ole, on võõraste vastuvõtja kohustatud külalistele suitsu pakkuma ja ka ise kaasa suitsetama. Suitsu ei lasta teistele näkku. Daami suitsetamine jätab halva mulje ja rikub ka näo jume. Kohasem oleks daamil kompvekkidega aega viita.

Et suitsetamine mitte terviseks ei ole, sellepärast katsugu igaüks ennast sellest harjumusest kõrvale hoida.

Suitsetaja ärgu visaku paberossi otsi maha, ärgu ka pangu neid lillepottide peale, vaid selleks määratud tuhanõusse.

38. Naermine. Rõõmunaer on lubatud, pilkenaer aga näitab halba iseloomu. Tänaval ei ole sünnis valju häälega naerda. Naeru kihistada on inetu. Vaikne õrn naeratus tunnistab haritud inimest.

39. Tööd ei lükata ilma erilise põhjuseta edasi, liiatigi veel laiskuse pärast. Edasilükatud tööd on hiljem palju raskem lõpetada, võib ka nõnda teinekord hoopis tegemata jääda. Igaks päevaks olgu oma ülesanne, mis ka sel päeval korda saadetagu.

40. Haigutamine. Suud ei aeta laiali, ka häälega haigutamine on ebaviisakas. Kui haigutamist ei jõuta tagasi hoida, siis varjatagu suud käega ehk hoitagu huuled koos.

41. Luksumine on lubamata, seda saab kõrvaldada hinge kinni pidades, ka vett juues.

42. Aevastamist hoitagu nina pealt hõõrudes.

43. Tutvuse lõpetamine. Tuttavaks saades ei või igakord teada, kas iseloomud kokku sünnivad või ei. See selgub hiljem; on teine siis sinule mitte vääriline, tuleb tutvus lõpetada. Seda ei tohi aga mitte järsku teha, vaid vähehaaval läbikäimine katkestada kuni sõprus kaob. Muidu võib olnud sõprusest vihavaen tekkida. Vastu tahtmist jätkatud tutvusel võivad soovimata järeldused olla.

44. Moodiriie ei sünni igaühele. Ei ole praktiline iga moe järele käia, see oleks mõnelegi üle jõu.

Mõistlik ei jäta moe muutust tähelepanemata, ometi aga ei tarvitse tal moeorjaks muutuda. Haritud seltskonnas ei peeta kedagi sellepärast halvemaks. Riided olgu kokkukõlas inimese iseloomuga. Moeori on harva meeldiv.

Riided olgu puhtad. Kõige kallim riie on määrdunult inetu ja kõige odavam puhtalt kaunis. Ennast enne majast väljaminekut hoolikalt puhastada ja riietada on tarvilik ja ilus.

Vanadel daamidel ei ole kohane riietuda noorte eeskujul, nende riie ärgu olgu kunagi silmatorkav.

45. Pesu sagedasti vahetada on tervise pärast üksi juba tarvilik. Keha puhtuse eest tuleb piinlikult hoolitseda: hommikul ja õhtul veega üle hõõrudes, tihti vanni võttes j. n. e. Puhtusega kõrvaldame mõnegi haiguse.

46. Halb õhk suust on vastik nii hästi omale kui ka teistele. Kuristamine hüpermangaaniga (2–3 liblet klaasi täie vee peale) puhastab suud ja kõrvaldab halva õhu, kui teda korralikult iga söögi järele tarvitatakse. Hambaid võib edukalt puhastada tambitud söega.

47. Kaenlaaugu lehk tuleb higistamisest ja mustast pesust, sel korral vahetatagu pesu veel hoolikamalt ja pestagu paargi korda päevas kaenla alt külma veega. Ka hüpermangaaniga pesemine on siin soovitav.

48. Valva oma keha seisu järele. Laitust teenib liig uhke, korratu, uimane või edev seisak. Inimene seisku, käigu ja istugu sirgelt, energiliselt ja iseteadvalt; pea hoitagu üleval, mitte väga kõrgel, mitte ka kummargile. Edevust ja kangust kõrvaldada on igaühe kohus.

49. Käega ei või kõiki kättesaadavaid asju puutuda, vaid ainult silmaga vaadata. Iseäranis rõhutatagu seda lastele. Habet silitada või keerutada, nägu katsuda, nina uuristada, käsi püksitaskus hoida on teisega kõneledes väga inetu ja selles tuleb enese järele hoolega valvata.

50. Käte seisak. Kõige parem on käimise juures üht kätt alla lastes vähe liigutada, teine hoitagu kõrval poolkumeras. Rippuvat käevart edasi tagasi tugevalt liigutada ei ole nägus, samuti käsi kõndides selja peal hoida.

51. Kiriku minnakse vaikselt, järsku astumine sünnitab müra, mis teiste tähelepanu segab. Ümbervaatamine ja naabriga ka iga tasasem sosistamine on kirikus lubamata. Just niisama tuleb ennast ka võõrausulise jumalateenistuse ajal üleval pidada.

52.Kontserti ehk teatrisse hiljaks jäädes otsitagu oma koht vaikselt, mürata üles. Eeskava kestvusel ei aeta juttu, kuulatagu ise hoolega ja võimaldatagu seda ka teistele.

53. Haiguse ajal on eriti võimalik teisele oma armastust näidata. Käi haiget vaatamas, päri tema käekäigu järele, anna talle abi ja rõõmusta teda mõne väikse maiustusega. See mõjub rahustavalt haige meeleolule. Haige juures aga kaua viibida, ettevaatamata ta tervist arvustada ja mõne teatega ärritada on haigele väga kahjulik.

54. Lein. Väliselt leinatakse kõige lähemaid omakseid mustas: leinalooris, krepiga kübaral; sel ajal ei kanta ühtegi silmatorkavat ehet. Et sel ajal ülevalpidamine tagasihoidlik ja kõigiti kombeline olgu, on enesest mõista. Lõbutsemine ja leinariie ei sünni kokku. Silmatorkavalt meeldida püüdev leinariie kaotab oma tähtsuse. Pool aastat kestab sügav lein ainult mustas riides – isa, ema, venna, õe, laste ja abikaasa surma puhul: järgmisel poolaastal aga kantakse ka halli ja valgeid riideid. Kaugemate sugulaste järele leinatakse kolm kuud. Lapsed alla kümne aasta kannavad leinariideid ainult vanemate, õdede ja vanavanemate surma järele. Iseäraliste perekondlikkude pidustuste puhul sel ajal võib leina kõrvaldada, kuid ülevalpidamine olgu tõsine.

Mustaservalist kirjapaberit tarvitatakse leina ajal oma tuttavatele kirjutades, kes selles teadjad. Võõrastele tooks aga see asjata ehmatust.

Kel võimalik ei ole leinariideid osta, see kandku vähemalt musta linti käevarre ümber. Silmakirjaks ärgu kandku keegi leinariideid, kui lein tal südamest ei ole.

55. Käeandmine. Head tuttavad annavad üksteisele kätt. Alam ei anna oma ülemusele enne kätt, kui see oma enne selleks on ulatanud. Ka daam ulatab käe enne. Sugulaste juures võib see ka tähelepanemata jääda.

Käeandmist vastu võtta on viisaka inimese kohus.

56. Tutvustamine. Ülemale esitletakse alamat ja viimase nime nimetatakse enne, siis ülema nimi, kui ta seda enne juba ise ei tee.

Daamidele tutvustatakse härrat: ühine tuttav viib härra daami juure sõnadega: „Kas tohin Teile tutvustada?“ „Härra N. – preili K.“ Mõlemad vastavad: „Väga rõõmustav.“

57. Tutvuse korral ärgu nimetagu igaüht kohe sõbraks, vaid õpitagu teda enne tundma, kas ta ka tõesti selle nime väärib. Häil päivil on alati palju sõpru, kuid see, kes ka muret ja õnnetust sinuga jagab, on tõsine sõber.

On sulle sõber pahandust valmistanud, siis seletage see nelja silma all ja anna andeks.

On aga küllalt põhjust sõprust lõpetada, siis tee seda kärata ja alatiseks.

III. Söögikombed.

58. Ruttu söömine on seedimisele kahjulik ja seltskonnas viisakuseta.

59. Leiba ei hammustata tüki küljest, vaid murtakse pahema käega ettevõetud tükist suutäie viisi.

60. Õuna või pirni süüakse seltskonnas tükiviisi lõigates ega võeta tervelt kätte.

61. Nuga tarvitatakse liha tükkideks lõikamiseks, suhu aga ei panda nuga iialgi.

62. Toitu pistetakse suhu kahvliga.

63. Nuga ja kahvel hoitakse käes nii, et esimene sõrm pikalt noa ehk kahvli pea peale jääks, kolm järgmist sõrme selle kõrvale ja pöial haarab alt poolt kinni. Rusikasse ei võeta nuga ega kahvlit kunagi.

64. Kalaliha süüakse ainult kahvli ja leivakoorukese abil; nuga kala söömise juures ei tarvitata. Saksamaal süüakse kahe kahvliga.

65. Söögi ajal istutagu sirgelt, mitte küürus, ka tooli vastu toetada ei ole viisakas. Siin ei tohi jällegi liiale minna, sest iga õpetust peab mõõduga vastu võtma.

66. Küünarnukki ei vajutata laua peale.

67. Tooli ei lükata laua juurest kaugele, istutagu nii, et parajasti toitu kätte ulatab. Suu hoitakse süües laua kohal.

68. Jalad hoitakse otse tooli ligi, neid ei sirutata kaugele välja ega tõmmata tooli ümber kõveraks.

69. Söögi juures suud matsutada on lubamata. Suu jääb puredes kinni ega sünni seejuures mingisuguseid hääli. Toitu võetagu ettevaatlikult, et oma riideid ja laudlina ära ei määriks.

70. Taldriku peale järele jäänud praekaste süüakse kahvli abil leivatükikesega ära, mitte aga noaga.

71. Aiavilja söömise juures tarvitatakse kahvlit.

72. Lusikaga süüakse neid toite, mida kahvliga kätte ei saa nagu: supid, pudrud, magusad söögid, hapupiim ja marjad piimaga. Lusikas võetakse varre alt kinni ja süüakse lusika külje pealt, mitte otsast.

73. Pehmet muna süüakse teelusikaga muna koore seest.

74. Kondid, sooned ja seemned pannakse kahvli või lusika abil suust taldriku ääre peale, aga ei visata põrandale.

75. Teed, kohvi, shokolaadi juuakse tassidest, on jook liig tuline, siis ei jahutata teda puhumisega, vaid lusikaga segades. Aluse peale valada ja sealt rüübata ei ole kombeks. Teelusikat ei jäeta tassi ehk klaasi.

76. Toitu ei jahutata puhumisega. Võetagu hästi vähe korraga ehk lastagu vähe aega jahtuda.

77. Salvrätti tarvitatakse suu pühkimiseks, mitte aga taldriku, noa, kahvli, või koguni oma näo pühkimiseks.

78. Perekonnas süües võime julged olla, et sööginõud puhtad on, pühime meie siis nõud rätikuga üle, haavame sellega perenaist. Teine lugu on aga söögimajas, siin võime neid küll üle puhastada, kui nad meile küllalt puhtad ei näi.

79. Salvräti laotavad täiskasvanud põlvedele, kuna lastele see ette seotakse.

Praadi ei lõigata taldriku peale korraga väikesteks suutäiteks, vaid järgu kaupa, suutäis suutäie järele.

80. Vähki, väikseid pirukaid, kanaliha (mida noa ja kahvliga kondi küljest kätte ei saa) süüakse sõrmede abil.

81. Joogiklaase hoitakse sõrmeotsadega ega võeta mitte terve peoga kinni.

82. Veiniklaase hoitakse kolme sõrmega jala ümbert kinni.

83. Klaasid ei valata ääreni täis, vaid jäetakse pealt vaja, muidu võib külgepuutumisel sisu maha loksuda.

84. Tervist juuakse teineteisele silma vaadates ja õrnalt klaase kokku lüües.

85. Hambatikku laua juures ei tarvitata. On keegi halbade hammaste tõttu sunnitud seda tegema, siis varjaku teise käega suud.

86. Laua juurest ei lahku keegi enne söögi lõppu. On aga keegi selleks sunnitud, siis palub ta perenaiselt ehk mõne teiselt perekonnaliikmelt luba ja lahkub vabandades lauast.

87. Pähklad purustatakse tangidega ja mitte hammastega.

88. Apelsinid kooritakse ja süüakse käega.

89. Rammuleent (puljong) süüakse taldrikutest, pidulikumail juhustel süüakse sisuta rammuleent tassidest, mille juure väikse taldrikuga pirukaid pakutakse.

90. Et nende juhatuste järele võiks talitada, on tarvilik neid alati jälgida, ka kodus kõik ettekirjutatud kombed täita, sest külas olles oled muidu kohmakas ja vilumata.

Lapsi tuleb väiksest saadik õieti sööma harjutada.

IV. Korteri sisseseadmine ja korrashoidmine.

91. Korteris ei tohi niiskust ega tuuletõmbust olla. Suured ja valged ruumid on kiiduväärt. Halba korterit aitab kaunistada puhtus ja kord. Hea õhutamise ja kütmise läbi kaob niiskus, ka suvel vihmase ilmaga tuleb niisket korterit kütta. Magamise- ja elutubade tarvis võetagu korterist kõige paremad ruumid. Kes võõraste vastuvõtmise toad paremaks seab, see patustab oma perekonna vastu. Iga korteri perenaine kandku hoolt eeskodade, treppide ja trepi käsipuu puhtuse eest. Elutoa akende ette ärgu pandagu pakse eesriideid, need takistavad valgust. Võõraste vastuvõtmise toas ja saalis annavad paksud ja rasked akna ja ukse eesriided eriti õhtusel tulevalgel väga mugava mulje. Neid ruume ilustatakse piltidega, mis maitserikkalt olgu seatud, ja hästi väikeste naeltega seina külge löödud. Pehme mööbel, naiste käsitööd, peeglid (hea klaasiga), lilled ja heas köites raamatud täiendavad üldisi nõudeid. Mööbli ja põranda puhastamise eest kantagu õieti hoolt. Kuiva harjaga pühkimine ei ole hea, see keerutab ainult tolmu üles. Voodi riideid, seina ja põranda vaipu tuulutatakse ja klopitakse sagedasti, see kõrvaldab kõiksuguste putukate tekkimist. Korraldamise juures pandagu jälle iga asi oma kohale, et otsimisega pärast asjata aja raiskamist ei oleks.

Korter lihtsa aga korraliku sisseseadega mõjub mitu korda paremini kui tore ja korratu korter.

92. Kööki tuleks iga õhtu puhastada, et hommikuks kohe kõik korras oleks ja ajaviitmata teda tarvitada võiks. Köök olgu ruumikas, valge ja puhas. Köök on perenaise auks, sellepärast hoolitsegu iga perenaine korralikult köögi eest.

V. Perenaine ja teenija köögis.

93. Toitude valmistamise juures hoidku teenija hoolega pliit, lauad ja nõud korras.

94. Perenaise kohus on söögi valmistamise juures nõude määrimisega kokkuhoidlik olla. Toidujäänuseid ei jäeta mitte taldrikutele ja laudadele vedelema, vaid korjatakse selleks võetud pangi või muu nõusse.

Laua pühkimise lapp olgu alati käepärast, laud pühitagu otsekohe peale tarvitamist puhtaks. Ei ole ilus perenaisest minna peale söögi valmistamist puhkama ja jätta kõik teenija hoolde, kes selles segaduses ei tea millest peale alata.

95. Teenija jälgib siis huviga perenaist ja on ka ise korralik ja puhas. Perenaine aidaku teenijat väikestes asjades, et tal aega oleks suuremaid töid lõpetada, mis perenaisel enesel üle jõu.

96. Tööga harjumine ja töö õige korraldus on perenaisele suureks võiduks ja kasuks, oma lastele annab ta sellega head eeskuju. Ka kõige rikkam naine osaku, kui tarvis, teenijata läbi saada.

VI. Vanemad ja lapsed.

97. Vanemad kasvatagu oma lapsi eeskujulikult. Lastega ei tarvitata ägedat tooni. Üleannetusi ei tohi lihtsa hellituse pärast karistamata jätta, samuti ei tohi last kunagi liig raskelt ja tihti karistada. Ainult harval karistusel on mõju, sagedane nuhtlus muutub harjumiseks ja kaotab igasuguse tähenduse. Karistavast vaatest üksi peaks juba lapsele küllalt olema, ei mõju aga see üksi, antagu lapsele noomitus. Lastesse peab väiksest saadik vanemate vastu aukartust kasvatama, siis jääb vitsakimp kõrvale, vast ainult kõige suurema süü korral võetagu see abiks, kuid siis juba nii mõõdukalt, et see lapsele meele jääks ja seda enam teist korda tarvis ei läheks. Vanemad ei tohi last kunagi vihas karistada, vaid selge mõistusega oma kasvatuse põhimõtete järele. Äkilise meelega teeb vanem lapsele liiga ja võib lapse armastuse kaotada. Täiskasvanud laste vaadetele ärgu seisku vanem vastu, kuigi need tema vaadetega kokku ei käi.

Vanematel ei ole õigust omakasu pärast lastele õnnelikku ühendust keelata.

Lapsed aga võtku sarnase sammu juures vanemate nõu kuulda, sest nende oma elutarkus ei ulata igakord nii tõsiseks sammuks.

Kui lapsel sugugi annet teaduste ja kunstide omandamiseks ei ole, siis ärgu vaevaku vanem teda liia sundimisega, vaid lasku teda parem mõni praktiline amet selgeks õppida. Ülejõu õppimine kui ka puhkuse ja võõriti kasutamine on tervisele kahjulikud.

Töö edeneb alati jõudsamini, kui teda huviga ja armastusega teeme, sundimine ei mõju virgutavalt.

Vanemad andku lastele head eeskuju ja ärgu seda ka ise tehku, mida nad lastest näha ei taha. Emad, kasvatage tütreid, andke neile hea haridus 1 Eriti kasulik on mitme keele tundmine. Õpetage tütardele pesemist, õmblemist, majapidamist, esimeseks aga maitsevaid toite valmistama ja maja korras hoidma. Need teadmised aitavad teie tütreid edaspidi. Naine korraliku perenaisena toob majasse õnne ja köidab oma mehe kodu külge. Õppige raha hindama: ärge kulutage rohkem ehete peale kui seda sissetulek lubab. Oige perenaine peab oskama ka õige väikse sissetulekuga läbi saada. Ära taha kunagi võõra varandusega elada. Kui võimalik, õpetage oma tütardele muusikat, maalimist ehk muud kunsti, see rikastab hinge ja pakub kodus ilusat meelelahutust. Anderikas noor daam võib õpitud ainega omale iseseisvalt elu ülevalpidamist teenida.

Kasvatage oma lastes agarust, mõistust, iseteadvust, tööhimu ja usaldust vanemate vastu, et nad teile võiksid abiks olla.

Sest õnn ei olene üksnes välispidistest kommetest ja viisakusest, vaid inimese iseloomust.

Õpetab nüüd kõik seda ema oma lastele, siis ei lange laste õnnetuses süü tema peale.

VII. Naine.

98. Töövõimuline naine töötagu ja olgu kasuks oma lähedastele. Töö rahuldab inimest. Töötajal naisel on vähe aega keelepeksmiseks. Toorust ei tohi naises iial olla. Kui naist sõnavahetusesse segatakse, siis katsugu ta võimalikult rahulikult vastata ja ärgu püüdku, et tema sõna peale jääks, sest rääkimine on hõbe, aga vaikimine kuld.

Välispidiselt ehib naist puhtus, korralikkus, maitserikkad riided, ilusad liigutused ja viisakas ülevalpidamine. Härrade seltskonnas olgu daam õieti korrektne.

Arg ei tarvitse naisel olla ja väiksest asjast kohe suurt teha. Teeb keegi kahemõttelise tähenduse, siis võta see heast küljest. Korratakse aga häbematust, peab naine vaikimist nõudma. Jäetakse ta sõnad tähelepanemata, lahkugu naine külmavereliselt jumalaga jättes. Edevad ja valitsemisehimulised naised ei meeldi mõistlikule mehele. Jõuab vahest siiski niisugune naine mõne elutarkuseta mehe oma võrku tõmmata, siis ei ole nende õnn jäädav, vaid sellele järgneb lahkuminek, nii pea kui mees oma pimedast vaimustusest lahti saab.

Viisakas naine ei jaluta üksi õhtu hilja, vaid võtab omale saatjaks ema, venna, õe või teenija.

VIII. Mees.

99. Mees hoidku oma au ja head nime, olgu õiglane oma lähedaste vastu, õppigu vahet tegema oma ja võõra vara vahel.

Kui su sissetulek peaks liig kitsas olema, siis palu oma tööandjalt seisukorra parandust ja ära taha vägise teise varanduse üle valitseda. Mees olgu viisakas noorte neidude vastu. Pea südamesõprust siis, kui sa teist tõsiselt austad.

Alkohol on küll meelitav, kuid viib eksiteele. Mõnigi tubli mees on alkoholi tarvitades hukka läinud. Raha, tervise ja nime kaotab see, kes kindlameelselt selle vaenlase vastu ei sõdi.

Leiab mees omale abikaasa, siis ärgu püüdku ta majas ainuvalitseja olla. Mees austagu oma naise vaateid, täitku ta võimalikud soovid ja juhtigu oma naist õrnalt ja heade sõnadega. Kui mehel aega, aidaku oma naist tema töödes. Nii tõuseb mees naise silmis.

IX. Kihlus.

100. Kihlust teatatakse kõige pealt aupaklikult mõlema vanematele. Peigmees ostab mõrsjale sõrmused. Võrusõrmus jääb ka laulatuse sõrmuseks. Mõrsja kingib oma sõrmuse peigmehele. Kihlatud kannavad sõrmuseid pahema käe neljandas sõrmes. Kihlus avaldatakse tuttavatele kihlakaartidega ehk kohalikus ajalehes kuulutades. Sellest teada saades on tuttavad kohustatud õnne soovima kas suusõnal või kirjalikult. Kihlust pühitsetakse mõrsja vanemate pool. Kui aga mõlemad perekonnad kohapeal ei ole, siis kirjutab peigmehe ema mõrsjale ja nimetab teda oma tulevaseks tütreks, mille peale mõrsja lahkelt tänades vastab. See lähendab mõrsja oma tulevase mehe vanematele.

X. Abielu.

101. Abielu olgu rajatud armastuse ja teineteise austamisele. Muudele tagamõttele põhjendatud abielu ei too õnne.

Abielu on sõpruse täiendamine. Abielu heade külgede kõrval kasvavad aga. ka mured, sellepärast hoolitsegu mees abiellu astudes majandusliku julgeoleku eest. Muretsegu omale väike varandus ja ärgu lootku ainult igapäevase teenistusega kuidagi läbi ajada.

Naine olgu abielus järeleandlik ja andku valitsemine majas mehe kätte. Naine katsugu oma arvamist headusega selgeks teha, kui ta näeb et mehel õigus ei ole.

Naine olgu alati heas tujus, ärgu ajagu jonni, vaid püüdku oma mehe soovisid lahkesti täita.

Oma kodu, olgu see suur või väike, hoia alati korras ja puhas, püüa kodust elu ilustada, et su mees seal peale päevatööd ka tõsist rahu, puhkust ja rõõmu leiab. Ei jõua sa seda aga oma mehele pakkuda, siis otsib ta seda mujalt ja see on juba perekonna õnnetuseks.

Mehe muredes olgu naine osavõtlik, avaldagu ta kurvastustes oma kaastundmust ja ärgu tülitagu siis teda oma majapidamise muredega. Vastasel korral võib mees omale alkoholis meelelahutust otsida.

Naine kannatagu oma mehe äkilist meelt. Naise tarkus ja kannatlikkus on mõnegi mehe õnnetusest peastnud.

Kolmas isik ärgu segagu ennast kunagi abielu vahele. Abielurahvas olgu töökas ja kokkuhoidlik, mees omas ametis ja naine majapidamises.

Naine on majas töö juhataja. Naine hoidku ka meest asjata raha pillamise eest. Ärgu aga ihnuse pärast keelaku meest tarvilikke asju ostmast. Naine olgu oma riietes meeldiv, ehtigu ennast oma mehele, olgu korralik kodus ja külas. Liig moodide järele riietamine on halpus ja kulukas. Töö juures hoolitsegu naine samuti oma riiete puhtuse eest ja nõudku seda ka teenijalt.

Naine leidku aega ja tahtmist oma mehega koos kõndima minna ja ka muudest ühiselt heakskiidetud lõbustustest osa võtta.

Ära püüa alati meest oma kõrval hoida.

Saladusi ärgu olgu abielu rahva vahel kunagi.

XI. Teenija.

102. Teenijatelt nõutakse puhtust, truudust, usinust, täpipealset sõnakuulmist ja vaikimist majas ettetulnud saladustest.

Teenija ärgu lasku ennast mitu korda sundida, vaid olgu kohe perenaisele abiks. Oma eksimist palugu teenija viisakalt andeks ja katsugu tehtud vigu teist korda mitte korrata. Perenaine ja peremees ärgu unustagu, et teenija kui iga teinegi inimene on, sellepärast tuldagu teenijatele igas asjas lahkesti vastu, arusaamatused seletatagu oma vahel kibeduseta. Kui teenija tõesti eksinud, siis ärgu püüdku ta enam vastu rääkida ega muidu tühja oma jonni ajada.

Lapsed ei tohi teenijat sundida, vaid peavad ikka sõna „palun“ tarvitama ja abi eest alati tänama.

Vanemad valvaku laste järele, et nad teenijate vastu aupaklikud ja viisakad oleksid, et nad igast tööst mõistaksid lugu pidada

Perenaine vaadaku, et ta teenijale üle jõu tööd ei annaks.

Peremehed andku teenijale puhkust, vaba aega kirikus käimiseks jne. Toit olgu teenijal korralik ja palk kohane. Tehtagu teenijale ka rõõmu kingituste näol. Teenija hoolsuse ja vaeva eest avalda talle kiitust ja tänu ja ära võta seda kõik nagu iseenesest mõistetavat vastu. See köidab teenija pererahva külge.

Teenijale öeldakse „Teie“.

Teenija vastu ei tohi liig uhke olla, kuid ka lahkust tuleb parajalt tarvitada. Teenijad keelatagu võõrastest ja perekonna liikmetest halba kõnelemast.

On teenija sunnitud majast lahkuma, siis ärgu perenaine teda sellepärast kiusaku, vaid maksku ta palk korralikult ära ehk lisagu meeleheaks veel vähe juure. Teenija oskamatus on tihti kasvatuse süü.

XII. Võõruskäik.

103. Võõruskäigu põhjused on mitmesugused: tutvuste algus, sõprus, viisakus, lahkumine, tänu, õnnesoov, kaastundmuse ja ametlikud asjad.

104. Viisakusest tingitud võõraskäigu teeb härra sinna perekonda, kelle perekonna liikmetega ta läbi käia tahab. Noor tütarlaps käib oma emaga peale leerist lahtisaamise tuttavate ja sugulaste juures. Samuti külastavad kihlatud tuttavaid ja noorpaar peale laulatust neid, kellega nad läbikäimist tahavad jätkata.

Uus ametnik teeb külaskäigu oma juhatajale.

105. Tänu avaldama minnakse hea nõu ehk teenistuse andja juure.

Võõrusele vastatakse võõrusega kui on soov teatud isikutega läbi käia.

Tänuvõõruskäigud jäävad vastamata.

106. Härrat palutakse külaskäiku korrata, kui ta tutvust heameelega nähakse.

107. Sõprusvõõruskäike korratakse mõlemalt poolt ilma vormilise järjekorrata.

Lühikese võõruskäigu aeg on enne lõunat. Harilikult kella üheteistkümne ja kella kahe vahel. Sarnasel korral kestab võõruskäik ainult 15-25 minutit. Viimased päevad enne suuri pühi võõrusel ei käida.

Mõnes majas on võõraste vastuvõtmise päevad sisse seatud – siis pandagu neid ka tähele ja tarvitatagu külaskäiguks ainult seda päeva.

Võõruskäigul olgu härra hästi korralikult riides, võimalikult mustas kuues, hoolega puhastatud saabastega ja kübaraga. Torukübaraid ja sabakuube tarvitatakse eriti tähtsal külaskäigul, ka pulmades ja matustel.

Sisse astudes jäädakse ettetuppa ootama, kuni teenija on nimekaardiga ehk suusõnal pererahvale teatanud. Palub pererahvas teenija kaudu sisse astuda, siis võetakse eestoas üliriided maha, kübar jäetakse kätte. Daamil jääb kübar pähe ja üliriie selga, vihmavari, jalutuskepp ja kalossid jäetakse ettetuppa. Vihmase ilmaga võtab ka daam oma üliriided ära.

Teatab aga teenija kohe, et pererahvast kodus ei ole, siis jäetakse lahkudes nime-kaart kohale.

XIII. Võõraste vastuvõtmine – võõraste kohustused.

108. Võõraid võib kodustes, kuid korralikkudes riietes vastu võtta. Hommikukuues võib ainult kõige suuremaid sõpru vastu võtta. Perenaine ja majatütred olgu vastuvõtmise ajal mingisuguse käsitööga ametis, kuid niisugusega, mis jutuajamist ei segaks. Saal ehk elutuba, kus võõras vastu võetakse, olgu puhas ja korras. Laste mänguasjad ja pesu puudugu sealt.

Magamise toas võib ainult haiguse ajal vastu võtta.

Peremees ehk perenaine astub võõrale mõne sammu vastu ja avaldab oma rõõmu tuleku üle. Võõras vastab kohaselt ja pärib perekonna tervise järele. Selle järele palutakse külalist istuda. Perenaine istub sohvale, külaline tema pahemale käele, kas ka sohvale ehk lähedal seisva toolile. Teised perekonna liikmed istuvad nende vastas, selga ei tohi kellegi poole pöörata. Võõra eest hoolitsetakse, ega jäeta teda üksi, vaid katsutakse ta aega meeldivalt viita. On perekonnas enne seda mõni tüli või segadus olnud, siis valitsetakse enese üle võõra juuresolekul ja püütakse heas tujus olla.

Karastavaid jooke ei pakuta lühikese külaskäigu ajal, olgu ehk siis kui külaline hea tuttav on.

Katkeb jutt ja pererahvas ei alusta uut, vaid vaikib, siis on see märgiks võõruskäiku lõpetada.

Argipäeval kaua külas olla, kui teised tööga ametis, on viisakuseta ja pererahvale tüütav. Kui võõras külaskäikudega ei oska piiri pidada, siis saab ta koormaks, ja pererahvas võib ta tagasi saata, vabandades kodustäraolemisega.

Võõras jätab tooli sinna, kus ta istus. Lahkudes saadetakse külalist kuni ukseni, ja palutakse külaskäiku korrata.

Ametliku külaskäigu eest avaldatakse külalisele tänu.

Südamlikkude vahekordade juures ei saa muidugi nii vormiliselt talitada. Daamid ja härrad olgu aga ettevaatlikud, et nad sagedate külaskäikude pärast tühjade juttude alla ei lange.

Üldine juttu toon seltskonnas ei tohi vali ega kärarikas olla, vaid selge ja tasane. Käredalt kõnelemine käib teistele närvide peale, ka hoitagu eriti kätega vehklemise eest. Liig suured liigutused on koduses kõnes üleliigsed, need mõjuvad liiga teatraalselt, tooni muutusest on juba küllalt.

XIV. Kestev võõruselolek.

109. Sarnasele külaskäigule ei minda kunagi kutsumata. Kui kedagi on pühadeks või suveks kuhugi külla palutud, aga sealjuures täpsamalt aega määratud ei ole, on kutsutu kohustatud veel kord kirjalikult järel pärima, millal teda tahetakse vastu võtta. Ka külaskäigu pikkus jääb pererahva määrata.

Kutse tulgu ikka südamest, sest pealiskaudselt öeldud kutset võib teine tõsiselt võtta ja külla ilmuda. Sarnasel korral tekib piinlik seisukord.

Võõrale olgu oma tuba, tarviliku mööbliga mõnusalt sisse seatud.

Külalisele minnakse kas jala ehk hobusega vastu, ehitakse seks puhuks maja, öeldakse tulejale südamlikke tervitusi ja pakutakse talle maitsevat kehakinnitust. On külaline kaugelt tulnud je teekonnast väsinud – siis ei tülitata teda pärimistega, selleks on aega hiljem küllalt, vaid lastakse teda enne reisiväsimusest puhata.

Võõrsil olles ei tohiks külaline pererahvast ega pererahvas külalist liiga tülitada. Võõras allugu selle maja kommetele, olgu perenaise vastu aupaklik, laste vastu lahke ja valmistagu neile meelehead.

Perenaine jälle valvaku selle järele, et lapsed võõrast liiga ei segaks. Võõras ärgu tehku vahet perekonna liikmete vahel. Hoidku selle eest, et tema pärast majas rahurikkumisi, ega sa1adusi ei tuleks. On perekonna liikmetel sel ajal isekeskis tüli või lahkuminekuid ja küsitakse külaliste arvamist, siis jäägu külaline erapooletuks.

Külaskäigu lõpul teeb võõras pererahvale väikse kingituse. Teenijale antakse eriti vaevatasu.

Koju jõudes teatatakse teekonna lõpust ja saadetakse kirjalikult veel kord lahke tänu vastuvõtmise eest.

XV. Pidukutse.

110. Väiksele pidule või kohviõhtule palutakse suusõnal paar päeva varem, sest selleks ei ole võõrastel tarvis mingisuguseid ettevalmistusi teha.

111. Balli, pidusöögi ehk pulma kutsed saadetakse kirjalikult üks ehk kaks nädalat enne pidupäeva. On mõni juba suusõnal kutsutud, saadetakse talle sellegi poolest veel kirjalik kutse. Perekondadele saadetakse üldine kutse kõigi perekonna liikmete tarvis.

112. Koduse balli kutsele vastatakse tänuga jaatavalt või eitavalt, viimasel korral ärajäämist motiveerides. Kutsutult pidult teatamata ära jääda on lubamata. Tantsuõhtul on tähtis noorte daamide ja härrade tasakaal. Härrasid võib siiski rohkem olla, kuid mitte ümberpöördult.

113. Kutset tagasi lükkama peab õigel ajal kirjalikult ehk suusõnal, oma teguviisi põhjendades, kahetsedes, ja lootes, et teine kord on juhus heameelega kutset vastu võtta.

Iga kord ei ole võimalik aga õigel ajal ärajäämisest teatada, teekonnal olles, haiguse ajal jne., siis ärgu otsustagu kutse saatja liig kiiresti, ega lugegu seda sihilikuks, vaid oodaku seletust, mida ka kutse saaja on kohustatud siis h i lj e m tegema.

XVI. Väiksele pidule minek.

114. Väiksele pidule minnakse viisakalt ja maitserikkalt riietatult, kuid mitte silmatorkavalt. Härra mustas kuues; võivad ka tumevöödilised püksid olla, kaelaside olgu valge või must.

XVII. Ballile ilmumine.

115. Noored daamid ilmuvad ballile valges, või muus õrnavärvilises kerges riides.

Hoolega kähardatud juust ja kleiti kaunistagu maitserikkad lilled, käes kantagu valgeid kindaid, jalas kergeid moe kingi. Tuulelehvik ripub paela või ketiga külje peal. Kuldehteid kantakse võimalikult vähe.

Härrad kannavad musta sabakuube, valget kaelasidet ja valgeid või värvilisi nahkkindaid. Kingad enamasti mustad lakknahast. Torukübar ei ole tingimata tarvilik.

Vanemad daamid on riietatud tumedasse, võimalikult sabaga kleiti, kõrge kraega, kindad käes. Eheteks olgu kuldkett, käevõru, juustes helmetega ehe või kamm.

XVIII. Tantsuõhtud.

116. Koduse tantsuõhtu alguse teeb peremees või majapoeg mõne lugupeetavama külalisega. Majaperemees tutvustab kõiki külalisi üksteisega. Noored härrad valvaku, et majatütred ega noored prouad esimese tantsu ajaks mitte istuma ei jääks. On härra daami juba ette tantsima palunud, siis ärgu lasku ta daami kaua enese järele oodata ega unustagu kutset hoopis ära.

Tantsima palutakse viisaka kummardusega. Kogu õhtu ühe ja sellesamaga tantsida ei ole sünnis ja äratab tähelepanu. Ka ei tohi liig kaua daami ühe tantsuga väsitada. Jääb keegi daam mitu korda järgimööda istuma, siis on härrade kohus ka teda tantsule paluda, kuid nõnda taktiliselt, et daam seisukorrast aru ei saaks. On daam juba kellelegi tantsu ära lubanud, siis ei tohi ta teisega seda tantsu tantsida. Vabandab daam ennast väsimusega, siis peab ta ka selle tantsu kestvusel istuma. On daami pidule kutsunud teatud härra, siis tantsib daam temaga ja ei vali omale teisi kaastantsijaid. Tantsu ajal ei aeta palju juttu. Tantsu lõpul saadab härra daami kohale ja tänab kummardusega, millele daam vastab.

Nooremad härrad on kohustatud tantsima, kui nad tantsuõhtule on ilmunud ega tohi kaardi või malelaua taga oma aega viita. Vanematele härradele on see lubatud.

Suitsetamine on saalis, kuid ka mujal kõrvalistes ruumides tantsu ajal keelatud, sest see oleks hooletus daamide vastu, kellest igaüks suitsu ei kannata. Harilikult on härradele suitsetamiseks eriti tuba määratud. Tantsu vaheajal kõnnitakse üheskoos saalis ehk kõrvalistes ruumides.

Saali tuulutamine olgu pererahva mureks.

Suuremal vaheajal viib härra daami lauda, kus külmi toite pakutakse. Härra valib selle daami, kellega ta kõige rohkem on tantsinud või kellele ta lauakaardi järgi naabriks määratud.

Enne pidu ehk pidu ajal palju alkoholi tarvitada on kõlbmata.

117. Avalikul ballil on juhatajatel palju hoolt. Kõik korraldused olgu ka õigeks ajaks valmis ja täidetagu täpselt. Nõutatagu aegsasti muusika, saadetagu kutsed laiali ja valmistatagu võõrastele muid lõbustusi. Muusika algab ja lõpeb tantsujuhata ja käenäitamise1. Tantsude koosseis ja järjekord on ette ära määratud ja kõigile teada.

Avalikule ballile lähevad noored daamid suurema seltskonnaga. Soovitav vanemate inimeste saatel, kõige kohasem on muidugi vanematega minna.

Ballil liiga palju tantsida ja kõige viimaseks ballile jääda ei ole noorele daamile kohane. Balli lõpul ärgu eraldagu daam ennast teistest, ega jäägu kaaslase härraga kuhugi kõrvalistesse ruumidesse istuma, vaid lasku ennast otsekohe koju saata. Kojusaatmiseks palub härra daamilt luba. Harilikult saadab härra selle daami koju, kellega ta pidu kestes kõige rohkem on tantsinud.

Kui härra tahab temale senitundmatu daamiga tantsida, siis lasku ta ennast mõne ühise tuttava ehk tantsu juhataja poolt esitleda. Ise ennast ei tutvustata ja ilma esitlemiseta tantsima ei kutsuta. Härra võib ennast lasta ka enne noore daami vanematele tutvustada ja nende kaudu siis soovitud tutvust sobitada.

XIX. Pidusöök.

118. Pidusöögi korralduse, toitude järjekorra ja ettekandmise viiside üle leiab majaperenaine juhatust „Keedu ja majapidamise juhis“.

Võõraste kogumise ajaks olgu laud seatud ja toidud korraldatud.

Perenaine ärgu hoolitsegu üksi toitude eest, vaid ka laua muu ilustuse ja lauavõõraste mugavuse eest. Lauda seatagu võõrad kohakaartide järgi ja valitagu igale enam-vähem meeldiv naaber. Abielurahvas ei istu kõrvuti, ka neile määratakse kohased naabrid.

Perenaine istub kas laua otsa ehk keskele, temale vasta peremees. Auvõõrad istuvad perenaise ja peremehe mõlemal käel.

Perenaine istub silmad selle ukse poole, kust toidud sisse kantakse, siis on tal võimalik paremini teenimise järele valvata.

Toolid seatakse parajas kauguses, et lahe istuda oleks. Kohad seatakse korralikult üksteise vastu. Külmad toidud ilustatakse roheliste kasvudega, laud lilledega. Lauda ehtigu kõrged puuvilja vaasid mitmesuguse sisuga, igasugused maiustused ja võimalikult rohkesti maitseainete nõusid. Veinipudelid ja muud jooginõud olgu korralikult seatud, iga taldriku ees olgu oma klaasid, ja taldriku peal puhtad ilusti kokkupandud salvrätikud. Söögisaal olgu suurte laelampidega heledasti valgustatud.

Kutsekaardil tähendatud tunniks või viisteist min. hiljem ilmuvad võõrad. Kui kõiki võõraid veel kohal ei ole, siis võib ka algusega vähe viivitada. Perenaine annab laudaminekuks märki: palub härradest kõige rohkem lugupeetud külalist ennast lauda saata; selle järele saadab ka peremees lugupeetavama daami lauda. Nüüd pakuvad ka teised härrad daamidele käe ja saadavad nad määratud kohtadele. Lauda istub härra oma daami paremat kätt, enne aga oma teiselpool istuvale lauanaabrile väikest kummardust tehes. Teenija algab toidupakkumisega perenaisest peale, pahemalt poolt pakkudes, et igaüks parema käega saaks toitu vastu võtta. Kui külalisi palju, peab toidu pakkumisega mitmest kohast korraga alustatama. Üks teenija ei jõuaks üksinda millalgi järjega ringi, ja nii võivad mõned juba söönud olla, kui teistele alles pakutakse. Toitu võetakse vaagna otsast tüki kaupa, nagu valmis lõigatud ja seatud, toitu valida vaagna pealt on viisakuseta. Korraga palju taldriku peale ei tõsteta.

Härra valab oma pahemal käel istuvale daamile veini klaasi, kui aga pudelist enne keegi kallanud ei ole, siis valagu härra pealt vähe oma klaasi, et korgi puru daami klaasi ei läheks.

Laua juures ei tohi sarnast juttu ajada, mis teiste söögiisu ära ajaks. Ka toitusid laita on perenaisele haavav.

Perenaine ei tohiks ka lauavõõraste juuresolekul teenijale märkusi teha. Kui teenijaid vähe, siis võivad ka võõrad vaagnat üksteisele edasi ulatada, nii et toitu pahemalt poolt parema käega vastu võetakse. Kui kõik toidud juba pakutud ja aiavili söödud, tõuseb perenaine üles ja laseb ennast saali saata, neile järgnevad paarikaupa ka kõik teised võõrad. Saalis hoolitseb pererahvas võõraste lõbusa ajaviite eest, kas tantsuga, mängudega või muusikaga.

0

Your Cart