Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis

Lobotoomiaks nimetatakse neurokirurgilist operatsiooni, mille käigus aju osi eemaldatakse või teistest ajuosadest eraldatakse. Et ajule ligi pääseda, tehakse tavaliselt kolju sisse auk. (Seda nimetatakse trepanatsiooniks.) Lobotoomiat kasutati skisofreenia, bipolaarse meeleoluhäire ja depressiooni ravimiseks…

Kas imevahend skisofreenia vastu?
Portugali neurokirurg António Caetano de Abreu Freire Egas Moniz (1874–1955) hakkas 1930-ndail ajuhaiguste puhul tegema „teaduspõhist“ ajuoperatsiooni. Moniz oli veendunud (aja jooksul muutus see tal lausa kinnisideeks), et psüühilised haigused tulenevad ebanormaalsetest närviühendustest otsmikusagarates (lauba taga). Seda sai tema arvates lahendada, lõigates läbi otsmikusagaraid ülejäänud ajuga ühendavad juhteteed. Moniz oli nimelt täheldanud, et sõjas laubavigastusi saanud sõdurite iseloom muutus.

1935. aastal tehti esimene lobotoomia (ka leukotoomia) operatsioon 63-aastasel naisel, kes psühhiaatrite hinnangul olevat rahulikumaks ja leplikumaks muutunud. Pärast umbkaudu 40 sellist operatsiooni järeldas Moniz, et tema meetod on „alati tulemusrikas“ ja „efektiivne kirurgiline ravi“.
Esimesed operatsioonid tegi Moniz, puurides koljusse augud ja pihustades sinna puhast alkoholi. Pärast umbes saja sellise operatsiooni tegemist ja patsientide järelkontrolli läbiviimist, mis koosnes vaimse seisundi subjektiivsest hindamisest, hakkas Moniz lobotoomiat populariseerima. Nii avaldas ta 1936. aastal oma esimese kahekümne patsiendi kirurgilise ravi tulemused: 7 neist paranes, 6 aga ei näidanud mingit positiivset dünaamikat. Tegelikult jälgis Moniz ainult mõnda patsienti ja enamikku neist polnud pärast operatsiooni kunagi nähtud. Teised kirurgid arendasid lobotoomiat edasi…
Teise maailmasõja ajal olid hospidalide psühhiaatriapalatid täidetud paljude rindelt koju tagasi saabunud sõduritega, kes kannatasid tugeva vaimse šoki käes. Need patsiendid olid sageli kergesti ärrituvad ja vajasid hooldamiseks paljusid õdesid ja muud abipersonali, mis tõi kaasa suuri kulusid. Seega oli lobotoomia laialdase kasutamise üks peamisi põhjusi soov vähendada hospidalide personali ülalpidamiskulusid.
Hospidalid korraldasid lühikursusi, et kiirendada kirurgide väljaõpet lobotoomia tegemisel. Odav meetod võimaldas tollal suletud psühhiaatriaasutustes „ravida“ tuhandeid ameeriklasi ja see võis vähendada nende asutuste kulusid miljoni dollari võrra päevas. Juhtivad ajalehed kirjutasid lobotoomia õnnestumisest, äratades avalikkuse tähelepanu. Väärib märkimist, et tollal polnud vaimsete häirete raviks tõhusaid keemilisi ravimeid ning kinnistest vaimuhaiglatest ühiskonda naasvate patsientide juhtumid olid äärmiselt haruldased, seetõttu oli lobotoomia laialdane kasutamine tervitatav.

Ja mida arvas asjast eesti kuulsaim neurokirurg Ludvig Puusepp?
Aastal 1912 avaldasid kaks Peterburis töötavat arsti, Venemaa juhtiv neuroloog Vladimir Behterev ja tema eestlasest kolleeg, neurokirurg Ludvig Puusepp (1875–1942; tegi 30. aprillil 1921 esimese ajukasvaja operatsiooni Eestis), uurimuse, milles käsitleti mitmesuguseid vaimuhaigetele tehtud operatsioone. Ehkki autorid asusid seisukohale, et laias laastus on psühhiaatriline kirurgia kasulik, suhtusid nad ülikriitiliselt šveitsi psühhiaatri Gottlieb Burckhardti 1888. aasta kirurgilistesse eksperimentidesse. Nad kirjutasid:
„Esitasime need andmed, näitamaks mitte ainult kui põhjendamatud, vaid ka kui ohtlikud need operatsioonid olid. Me ei suuda mõista, kuidas nende läbiviija, teaduskraadiga arst, üldse midagi sellist teha suutis.”
Autorid jätsid targu mainimata, et 1910. aastal oli Puusepp ise teinud kolm ajuoperatsiooni vaimuhaigetele, lõigates otsmiku- ja kiirusagara vahel suurajukoore läbi. Kuna kirurgilise sekkumise tulemused olid ebarahuldavad, siis edaspidi ta seda rumalat viga ei korranud. Arvatavasti oli just isiklik negatiivne kogemus põhjuseks, miks ta Burckhardti kohta nii sapiselt väljendus. Puusepp jõudis järgnevatel aastakümnetel üha enam seisukohale, et psühhokirurgia võib siiski vaimuhaigetele näidustatud olla. Seepärast tegi ta 1930-ndate aastate lõpus tihedat koostööd Torino lähedal asuva Racconigi haigla neurokirurgidega, aidates neil luua ühte esimest ja kuulsamat lobotoomiakeskust Itaalias.

Dr Freeman aju kallal

Ameerika arst Walter J. Freeman (1927–2016) töötas välja jäänaaskli meetodi, viies naaskli silmades olevate pisarakanalite kaudu otsmikusagarani. Tema primitiivne meetod tegi operatsiooni ameeriklaste seas väga populaarseks. Tegelikult viidi kogu operatsioon läbi kobamisi ja selle tagajärjel hävitas kirurg mitte ainult tema arvates kahjustatud ajupiirkonnad, vaid ka märkimisväärse osa läheduses asuvast tervest ajukoest.
Esimesed lobotoomia uuringud kirjeldasid vaimustusega positiivseid tulemusi, kuid nagu hiljem selgus, viidi need läbi ilma metoodikast rangelt kinni pidamata. Lobotoomia positiivseid tulemusi on keeruline hinnata, kuna operatsioonide läbiviimisel kasutati erineva diagnoosiga patsientidel praktiliselt võrreldamatuid tehnikaid. Kas taastumine toimus või mitte – see küsimus otsustati sageli sellise pragmaatilise kriteeriumi alusel nagu patsiendi kontrollitavuse suurendamine. Tõsi, pärast operatsiooni muutusid patsiendid kohe rahulikuks ja passiivseks; paljud vägivaldsed patsiendid, kedas tabasid sagedased raevuhood, muutusid Freemani sõnul vaikseks ja alistuvaks. Selle tulemusel vabastati nad psühhiaatriahaiglatest, kuid kui palju nad tegelikult „paranesid“, jäi ebaselgeks, kuna neid hiljem tavaliselt enam ei uuritud.
Freeman lõi lobotoomia läbi teinud inimeste jaoks spetsiaalse termini: „kirurgiliselt põhjustatud lapsepõlv”. Ta uskus, et patsientide normaalsete vaimsete võimete kadumine, tähelepanu vähenemine, stuupor ja muud lobotoomia iseloomulikud tagajärjed tekivad seetõttu, et patsient taandub – naaseb nooremasse vaimsesse vanusesse. Targutav Freeman ei suutnud mõista, et isiksus saab kahjustada. Tõenäoliselt uskus ta, et patsient kasvab lõpuks uuesti üles: uuesti küpsemine möödub kiiresti ja viib lõpuks täieliku paranemiseni. Ja ta soovitas ravida haigeid (isegi täiskasvanuid) samal viisil, nagu nad kohtleksid sõnakuulmatuid lapsi. Ta soovitas vanematel isegi täiskasvanud tütart valesti kätelda ning hiljem talle jäätist anda ja teda suudelda. Regressiivne käitumine, mis patsientidel sageli ilmnes pärast lobotoomiat, kadusid aja jooksul vaid vähestel: reeglina jäi inimene kogu ülejäänud elu vaimselt ja emotsionaalselt halvatuks. Paljud patsiendid ei suutnud urineerimist kontrollida. Nad käitusid tõesti nagu väga ulakad lapsed: nad erutusid kiiresti erinevatest stiimulitest, neil esinesid tähelepanu puudulikkuse häired ja kontrollimatud vihapuhangud. Ilma kirurgikoolituseta Freeman tegi sellegipoolest umbes 3500 lobotoomiaoperatsiooni, tehes neid sageli otse publiku ees, tsirkuseetenduse vaimus. Mitu tema patsienti olid lobotoomia tagajärjel aju verejooksu tagajärjel surnud. Kuid alles 1967. aastal, kui üks tema naispatsient samal põhjusel suri, keelati tal edaspidi igasugune opereerimine. Soovist ennast rehabiliteerida, müüs ta oma maja maha ja sõitis autoelamuga mööda USAd, et koguda andmeid lobotoomia kohta…

Kahtlane Nobeli preemia

Uus meetod võeti kasutusele paljudes riikides. Aastal 1949 omistati Monizile lausa Nobeli füsioloogia- ja meditsiinipreemia selle eest, et ta „avastas leukotoomia terapeutilise mõju mõnede vaimuhaiguste puhul”. Kes söandaks aga vaidlustada Nobeli preemia laureaadi ravimeetodit?
Kahjuks võtsid arstid operatsiooni edukuse hindamise mõõdupuuks selle, et patsient muutus kergemini juhitavaks. Paljud lobotoomiapatsiendid kannatasid kõrgenenud ärrituvuse all, kuid operatsiooni järel muutusid rahulikumaks. See andis alust nimetada lõikust edukaks. Teisalt näitasid uuringud, et ligikaudu iga kahekümnes lobotoomiaoperatsioon tõi kaasa patsiendi surma. Ülejäänud juhtudel esines langetõvehooge, kõnehäireid, rasvumist, motoorse koordinatsiooni kadumist, osalist halvatust, kusepidamatust… Paljudel opereeritutel tuvastati intellektihäireid, kontrolli nõrgenemist oma käitumise üle, apaatiat, emotsionaalset püsimatust või hoopiski täielikku tuimust, initsiatiivitust ja sihipärase tegutsemise võimetust. Pärast lobotoomiat kaotasid paljud patsiendid võime kriitiliselt mõelda, sündmuste edasist käiku ennustada, nad ei suutnud tulevikuplaane teha ja said hakkama vaid lihttööga. Umbes veerand patsientidest muutusid operatsiooni tagajärjel elavateks zombideks.
USA ärimehe ja poliitiku Joseph Kennedy tütar Rosemary sündis aju hüpoksiaga (hapnikuvaegus). Kuni kolmanda eluaastani arenes laps normaalselt, kuid seejärel olid muudatused tema võimetes silmaga nähtavad. Tüdrukuke jäi arengus maha, tal olid raskused koolis õppimisega ning arenes düsleksia. Aja jooksul tekkisid muudatused iseloomus. Ilusal, kuid tasakaalutul Rosemaryl tekkisid agressiivsuse hood ja meeleolu kõikumised. Teda püüti panna kloostrisse, kuid sealt ta põgenes ning korraldas pogromme.

Peeti saavutuseks, kui neiu õppis 20-ndaks eluaastaks lugema, kirjutama ja ladusalt rääkima.
1941. aastal, kui Rosemary oli 23-aastane, soovitasid arstid Joseph Kennedyle teha tütrele lobotoomia. Seda barbaarset operatsiooni peeti tookord ainukeseks vahendiks mentaalsete häirete ravimisel. Operatsiooni käigus läks midagi valesti (sellest said tohtrid aru juba lõikuse ajal!) ning Rosemary kaotas lõplikult mõistuse. Tema intellekt langes kaheaastase lapse tasemele, ta lakkas kõndimast, rääkimast ja iseseisvalt ennast teenindamast. Elava juurviljana vegeteeris Rosemary 86. aasta vanuseni ning suri erahooldekodus 2005. aastal.
Nagu Freeman ise märkis, jäid tema tehtud sadade operatsioonide tagajärjel umbes veerand patsientidest lemmiklooma intellektuaalsete võimete tasemele, kuid ta ei väsinud enda õigustamisest: „Oleme nende inimestega üsna rahul…“ Siiski söandas ta mokaotsast tunnistada, et eesmine lobotoomia põhjustab sageli epilepsiahooge ja nende alguse aeg on ettearvamatu: mõnel patsiendil tekkisid need varsti pärast operatsiooni, teistel alles 5–10 aasta pärast. Epilepsia lobotoomia läbinud patsientidel arenes 30 juhul 100-st. Ja kui mõni arst söandas kahelda selle barbaarse protseduuri efektiivsuses, peeti teda võhikuks.

Lobotoomia õitseaeg
1940. ja 1950. aastatel peeti lobotoomiat teaduslikult tõestatud meetodiks teatud vaimsete häirete raviks. Ajavahemikul 1936–1950-ndate lõpuni tehti lobotoomia umbes 40 000–50 000 ameeriklasele. Näidustuseks ei olnud mitte ainult skisofreenia, vaid ka raske obsessiiv-kompulsiivne häire. Operatsioonid viidi üldreeglina läbi mittesteriilsetes tingimustes. Lobotoomiat tegid sageli arstid, kellel polnud mingit kirurgilist väljaõpet, mis oli selle psühhokirurgilise sekkumise üks peamisi kuritarvitusi.

Mis puutub kasulikku mõjusse, siis mõnedel juhtudel õnnestus tõepoolest vabastada patsient sellistest probleemidest nagu kõrgenenud agressiivsus, luulud, hallutsinatsioonid või depressioon. Pahatihti kasvasid aga närvikiud mõne aasta pärast jälle tagasi ja probleemid taastusid. Mõnele patsiendile tehti teistkordne lobotoomia, aga siis olid negatiivsed kõrvalmõjud veelgi hullemad. Mida aeg edasi, seda ebapopulaarsemaks see meetod muutus, sest paljud patsiendid said tõsiseid ajukahjustusi või surid. 1970. aastaiks oli lobotoomia enamikus riikides keelatud. Selleks ajaks oli USAs ligi 40 000 inimest saanud sadistlikul lõikusel tõsise ajukahjustuse.
Kuid ka Inglismaal ja Põhjamaades tehti mõnekümne aasta jookusl tuhandeid lobotoomiaoperatsioone. Seejuures kasutati Rootsis lobotoomiat ühe elaniku kohta kaks ja pool korda rohkem kui USA-s, Soomes jällegi suhteliselt vähe ja Saksamaal peaaegu üldse mitte. Lobotoomiapatsientidest suri 3–5%.
Tänu 1950-ndate aastate keskel kasutusele võetud uutele keemilistele psühhiaatrilistele ravimitele vähenes 1960-ndatel aastatel lobotoomiavaimustus kogu maailmas järsult. Antipsühhootiline ravim nimega kloorpromasiin (Largacil) sai isegi hüüdnimeks „keemiline lobotoomia”, ehkki ta ei hävita ajurakke, vaid mõjutab dopamiiniretseptoreid. Huvitav on märkida, et sama ravimit on edukalt kasutatud piinava LSD narkokaifi (nn. bad trip‘i) katkestamiseks.
Saksamaal oli selline juhtum. 1971. aastal võttis Hamburgis elav 17-aastane Bernd Lichtenberg pantvangiks ühe poisikese, keda ta siis tundide kaupa püstoliga ähvardas. Politseil õnnestus pantvang vabastada ja kurjategija relvitustada. Mõned päevad enne seda juhtumit oli Bernd tunginud Berliinis kallale kolmele lapsele ja neid seksuaalselt kuritarvitanud. Lapseröövi ja seksuaalkuriteo eest mõisteti Bernd Lichtenberg 1972. aasta märtsis neljaks aastaks vangi kodu külastamise õigusega (!). Kohtueksperdi arvamus oli, et kurjategija kannatab ebatavaliselt tugeva kihuhäire all ja on oma agressiivsuse tõttu ülimalt ohtlik. See diagnoos leidis täieliku kinnituse, kui nädalavahetuseks koju lubatud maniakk kimbutas jälle kahte poisikest. Nüüd pikendati karistusaega seitsmele aastale. Juba tollal ennustas Bernd: „Kui ma saan veel kord ühe poisi oma võimusesse, siis võib-olla ma tapan ta.”
Lõpuks nõustus kurjategija operatiivse vahelesegamisega, mis pidi teda kihuhäirest vabastama. Operatsiooni ajal viis prof. Dieter Müller sondi patsiendi ajusse ja purustas 80 kraadini kuumutatud elektroodi abil osa hypothalamusest (seal, vaheajus, asub nn seksikeskus). Pärast lõikust ütles Bernd, et tunneb end jälle vabamalt. Nii vabastatigi „terveks ravitud” seksuaalkurjategija 1977. aasta juulis ennetähtaegselt, kuid tal tuli jääda ambulatoorse psühhiaatrilise järelevalve alla. Juulis 1979 vägistas 24-aastane Bernd 10-aastase poisi ja tappis ta. Nii palju siis edukast teaduspõhisest ravist.
Lobotoomia kasutamine lakkas praktiliselt kõikjal enne 1980. aastat. Prantsusmaal jätkus see aga 1986. aastani, kuid teisalt oli Prantsusmaal lobotoomiate üldarv läbi aegade olnud väga väike…

Nõukogude Liidus õpiti eesrindlikest kogemustest

1944. aastal äratas lobotoomia kuulsa vene kirurgi Nikolai Burdenko huvi. Ta tegi oma doktorandile Rozinskile ülesandeks uurida taoliste operatsioonide mõju patsientidele, kes kannatasid mitmesuguste raskete vaimuhaiguste all.
Mõne aasta pärast mindi teoorialt üle praktikale. Psühhiaatriapatsientidele lobotoomia tegemise initsiaatoriks N. Liidus sai professor Aleksandr Šmarjan, keda peetakse orgaanilise psühhiaatria alusepanijaks. Esimesed operatsioonid viis läbi väljapaistev kirurg Boriss Jegorov, kes 1947. aastast oli Neurokirurgia Instituudi direktor ja ühtlasi NSVL Tervishoiuministeeriumi peakirurg. Ta pani ette kasutada erilist trepanatsioonimeetodit, mis andis hea ülevaate opereeritavast piirkonnast ja vältis muude kudede vigastamist.
Operatsioonile saadeti ainult sellised haiged, kelle juures teised ravimeetodid, sh. elektrišokid ja nn. insuliiniteraapia, olid jäänud edutuks. Enne operatsiooni tegi iga patsient arstide sõnul läbi „hoolika kliinilise, neuroloogilise ja psühhiaatrilise jälgimise”. Vaatluse all olid nad muidugi ka pärast operatsiooni. Üksikasjalikult fikseeriti kõik muutused patsientide füüsilises ja vaimses seisundis, sh. emotsioonides, käitumises ja ümbruse adekvaatses tajumises.
On väidetud, et lobotoomiale allutati ka terveid inimesi, kes ei pooldanud kommunistlikku ideoloogiat. See on kaheldav. Rasketes looduslikes oludes tehtavate suurejooneliste ehitusprojektide jaoks oli vaja palju tööjõudu. Sinna saadetigi kõik või peaaegu kõik ideoloogilised vaenlased. Repressiivpsühholoogia läks moodi alles pärast Stalini aega ja siis kasutati juba teisi meetodeid.

Mõnel hakkas parem
1948. aastal toimus üleliiduline neuropatoloogide ja psühhiaatrite kongress. Sellel astusid Šmarjan, Jegorov ja nende kolleeg neuromorfoloog Sneserev üles ettekandega „Skisofreenia kirurgiline ravimine otsmikuleukotoomiaga”. Autorid olid uurinud üle 100 operatsiooni ja leidsid, et leukotoomia ehk lobotoomia on põhimõtteliselt lubatav, kuid ainult nendel juhtudel kui patsiendi aju on pöördumatult kahjustunud ja teised ravimeetodid ei mõju.
Aastatel 1945–50 tehti lobotoomilisi operatsioone sadadele inimestele Leningradis, Gorkis, Sverdlovskis, Rostovis, Kiievis, Harkovis ja Alma-Atas. Statistika näitas, et 61% opereeritutest psüühiline seisund paranes. Sealhulgas 21% juhtudest toimus täielik paranemine ning patsient võis haiglast lahkuda ja tavalisse ellu tagasi pöörduda. Kõige positiivsemat efekti tähendati paranoidse skisofreenia puhul – patsientidel vähenesid oluliselt luulumõtted. Teiste skisofreeniavormide ning katatoonilise stuupori puhul kirurgiline sekkumine üldjuhul tulemust ei andnud. Päris tihti tõi operatsioon kaasa eespool kirjeldatud tüsistusi.
Lobotoomia pooldajate ja vastaste vahel käis lakkamatu poleemika. Üleliidulise Neuropatoloogide ja Psühhiaatrite Teadusliku Ühingu pleenumil 1949. aasta veebruaris kuulutati, et meetod on suhteliselt tõhus ja võrdlemisi ohutu skisofreenia raskete vormide ravimiseks, mis konservatiivsematele ravimeetoditele ei allu.

Ei, see ei ole ikka meie meetod
Mais 1950 pani nõukogude psühhiaatriaprofessor Vassili Giljarovski ette keelustada lobotoomia kui psühhiaatrilise ravi meetod. Ta saavutas selle, et NSVL Tervishoiuministeerium saatis välja spetsiaalsed komisjonid, et kontrollida lobotoomia rakendamist ja selle tagajärgi. Selgus, et ametlikku statistikasse tuleb teha olulisi korrektiive. Pea kõikidel patsientidel avastati ühed või teised orgaanilised kahjustused.
Nüüd hakkasid ajakirjanduses ilmuma artiklid, mis kritiseerisid lobotoomiat, nimetades seda pseudoteaduslikuks ja kodanlikuks ravimeetodiks. Näiteks 29. novembril 1950 kirjutas ajaleht „Pravda”: „Üheks näiteks kodanliku meditsiini jõuetuse kohta on USA psühhiaatrias laialt levinud „uus meetod” vaimuhaiguste „ravimiseks” – lobotoomia (leukotoomia) [—] Loomulikult ei saa meie arstkonnas, kes on kasvatatud suurte humanistide – Botkini, Pirogovi, Korsakovi – üllate traditsioonide vaimus ja varustatud I. P. Pavlovi õpetusega, sellistel „ravimeetoditel” nagu lobotoomia kohta olla.”
Juba järgmisel päeval pärast artikli ilmumist toimus NSVL Tervishoiuministeeriumi Õpetatud Meditsiininõukogu presiidiumi koosolek, mille otsusega soovitati „hoiduda neuropsüühiliste haiguste ravimisel prefrontaalse lobotoomia kui I. P. Pavlovi kirurgilise ravi põhiprintsiipidega vastuolus oleva meetodi kasutamist”.
Sama aasta 9. detsembril allkirjastati käskkiri, millega lobotoomia keelustati. Selle otsuse tagamaade kohta on esitatud kaks versiooni. Esimese kohaselt keelustati lobotoomia ehk leukotoomia ideoloogilistel põhjustel: meetod pärines vaenulikest lääneriikidest. Lobotoomia keelustamine oli üheks etapiks propagandasõjas „ebainimliku” kapitalistliku meditsiini vastu.
Teise hüpoteesi kohaselt ei olnud siin poliitikaga midagi pistmist, vaid lihtsalt psühhiaatriapraktika näitas, et nii lobotoomia tegemise meetodid kui ka tagajärjed ei ole piisavalt uuritud ning risk ei vääri saavutatavat kasu.

Mida arvata?
Praegu valitseb arstide hulgas üksmeel, et lobotoomia on ohtlik ja barbaarne meetod. Nobeli Fondi poole on pöördutud isegi nõudmisega professor Monizile omistatud preemia tagantjärele tühistada. Lobotoomia leiutaja kodumaal Portugalis võib aga tema näopilti näha 1989. aasta pangatähel.
Vanu fotosid lobotoomiaoperatsioonidest vaatame me praegu jälestuse ja uskumatusega, kuid pole võimatu, et saja aasta pärast vaatavad inimesed mõne meie aja ravimeetodi peale ega suuda uskuda, et arstid võisid neid usaldavate patsientidega midagi nii rumalat ja julma teha ning seda veel raviks nimetada.

©Peter Hagen

Tunnuspildil: Walter Freeman sooritamas ühte mitmest tuhandest lobotoomiast. Pöörake tähelepanu näomaski, kitli ja kinnaste puudumisele! Muide, hügieenile ei pööra mingit tähelepanu ka lihunikud!

NB! Loe ka:
Ettevaatust – arst!
Seksuaalkurjategijaid pole võimalik ravida
Sadistid hambaravikabinetis
Tuld meedikute pihta
Kuidas vanasti hulle raviti
Natside bioloogilised katsed inimestega
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust arstist saab ilge mõrvar
Josef Mengele – Auschwitzi Surmaingel
Meedikute mõrvad
Viini surmainglid
Eutanaasia ehk halastusmõrv
Südamerohud – sageli ohtlikud ja üldsegi mittevajalikud