Taimaa. „Vabade inimeste” valitsejad

12 minutit lugemist

Taimaa ühiskonnas on monarhial väga kõrge staatus – nagu ka religioonil ja rahvuslikul eneseväärikusel. Enamikule lihtsatest tailastest on kuningas pea nagu pooljumal, ja pole kuigi tähtis, et praegune dünastia on alles suhteliselt noor…

Õnne koidikul
Tai ajaloo esimene suur peatükk algas kuningas Ramkamhaeng Suurega, Sukhothai (asutatud 1230. aastatel) valitsejaga umbes 1280.–1317. aastal. Ramkamhaeng, kes oli kuulus elevantide seljas sooritatud legendaarsete kangelastegude poolest, lõi võimsa kuningriigi, millest sai kunstide keskus. Oma õitseajal ulatus kuningriik Lampangist Tai põhjaosas praeguse Laose territooriumil asuva Vientiane’ini ja lõunas Malai poolsaareni. Sukhothaist pärinevad Tai skulptuuriajaloo ühed kaunimad pärlid, millest paljusid võib näha sealses vanalinnas ka tänapäeval.
Pärast kuningas Ramkamhaengi surma kaotas kuningriik suure osa oma mõjujõust. 15. sajandiks polnud Sukhothai midagi enamat kui väike provintsilinn ning veidi hiljem hüljati see täiesti.

Ayutthaya
1350. aastal loodud Ayutthaya kuulus üle 400 aasta Oriendi tähtsamate kultuuride hulka. Kuningas U-Thongi ja tema legendaarsete järeltulijate valitsemisajal laienes kuningriik kiiresti. 14. sajandi lõpuks olid khmeerid Kesk-ja Põhja-Tai ääretutelt aladelt välja kihutatud ning Sukhothai lõplikult võidetud. Aastal 1431. rüüstas Ayutthaya Kamboža pealinna Angkori ning kindlustas sellega oma ülemvõimu. Ayutthayast kujunes Hiina, India ja Euroopa vahelise kaubanduse keskpunkt, kus tiigipuud ja vürtse vahetati kulla ja suurtükkide vastu (mida veeti elevantide järel).

Ayutthaya kuulus üle 400 aasta Oriendi tähtsamate kultuuride hulka.

Hoolimata sellest, et mitmed kuningad peksti surnuks või mürgitati, olid Ayutthaya elanikud ühe 17. sajandi ränduri tähelepanekute kohaselt „lõbusad ja naudingualtid”. Oopiumi oli tollal laialdaselt saadaval ning vabaabielu ja naistevahetus leidsid palju tulihingelisi pooldajaid.
Siiami pealinna suurus ja rikkus avaldas muljet paljudele 17. sajandil Ayutthayad külastanud välismaistele ränduritele. Ida-India Kompanii direktorid võrdlesid seda tunnustavalt Londoniga ja hindasid elanike arvu 300 000-st kuni miljonini. Oma paleede, kanalite ja templitega pälvis linn õigustatult Kagu-Aasia kõige kaunima linna maine.
Euroopa mõju jõudis oma haripunkti kuningas Narai valitsemisajal (1657–1688), mil Siiami õukonda külastasid saadikud isegi nii kaugelt kui Louis XIV enda õukonnast, samuti maadeavastajad, innukad jesuiitidest misjonärid ja kaupmehed. Kreeka õnneküti Geraki Constantine Phaulkoni määras kuningas isegi ministriks ning mees tegutses diplomaatiliste vangerduste puhul peamise vahemehena. Selline varjamatu soosing tõi endaga möödapääsmatult kaasa kadeduse. Veidi enne kuninga surma 1688. aastal, verise ülestõusu ajal Phaulkon arreteeriti ja hukati. Pärast seda vahejuhtumit polnud Tail 150 aasta jooksul läänemaailmaga peaaegu mingeid suhteid.
15.–18. sajandil pidasid tailased lugematuid lahinguid oma naabrite birmalaste vastu. 1767. aasta aprillis õnnestus birmalastel pärast 14-kuulist piiramist Ayutthaya vallutada. Nad rüüstasid linna ja hävitasid Tai kultuurimälestisi ja kunstiteoseid. Ayutthaya rüüstamine, Tai ajaloo suur tragöödia, varjutab tänapäevalgi tailaste rahvuslikku eneseteadvust.
Üks ellujäänutest, Taki provintsist pärit noor kindral, koondas Tai sõjaväe riismed ja suutis Birma garnisoni maalt välja ajada. Kuna Ayutthaya oli peaaegu täielikult hävitatud, rajas Taksin – selle nime all teda tunti – uue pealinna Thonburis, mis asub otse üle jõe tänapäeva Bangkoki vastas. Kuigi ta isa oli hiinlane ja kuulus seega lihtrahva hulka, krooniti Taksin Tai kuningaks. Taksin valitses 1782. aastani, mil ta kõrvaldati troonilt põhjendusega, et on hulluks läinud. Kunagise suure kindrali elu lõppes barbaarselt – ta löödi lõhnastatud sandlipuust nuiaga pidulikult surnuks.

Siiamist ei saa iialgi kolooniat!
Esimeseks monarhiks Chakri suguvõsast sai Rama I, kes tõusis troonile aastal 1782. Nimelt tema järglased valitsevad tänini „vabade maad” (tai k. thai – vaba) – umbes nii võiks tõlgitseda enne Siiami nimetust kandnud Tai Kuningriiki. Rama I haldusse saanud maa oli välja kurnatud pikast ja verisest sõjast birmalastega. Ent vaatamata üüratutele sõjalistele kulutustele, rajas kuningas hulga luksuslikke paleesid. Erilise suursugususega hiilgas Smaragd-Buddha tempel, milles hoitakse 66 cm kõrgust Buddha statuetti, välja voolitud naturaalsest jaspisest. Aastast aastasse vahetab kuningas isiklikult (või troonipärija) templi kallihinnalisel statuetil rõivaid.
Rama I tegi Siiami pealinnaks Bangkoki. Tema ajal sai see ka teise nimetuse – Inglite linn. Monarh suri 1809. aastal, 72-aastasena, pärandades trooni oma pojale. Rama II 15 aasta pikkust valitsemisaega peavad ajaloolased õigustatult Siiami kunsti ja kultuuri renessansiks.

Thonburist Bangkokini
Taksini surm tõi kaasa Tai ajaloo suurima ja tänagi troonil oleva Chakri dünastia võimulesaamise. Chakri dünastia esimene kuningas Rama I laskis pealinna otsekohe Thonburist jõe idakaldale viia, väites, et uus linn tuleb suurem ning seda on lihtsam kaitsta. Seejärel alistas ta marodööritsevad Birma sõjaväelased.
Tema poeg Rama II pühendus Tai kirjanduse säilitamisele ning lavastas klassikalise versiooni eepilisest sanskriti poeemist „Ramayana” (Tais ’Ramakienְ’). Ta taastas ka sidemed lääneriikidega ning leidis aega 38 erineva naisega kokku 73 järeltulija sigitamiseks.
Rama III (1824–1851), kes pole Tai Kuningriigile sugugi vähem mõju avaldanud, ajaloolased miskipärast kuigi palju tähelepanu ei pööra. Pühendunud budistina laskis ta ehitada Bangkoki linna kauneid templeid, mille hulgas on Wat Arun ja osaliselt Wat Pho. Ta tõi Taisse lääne meditsiini saavutused, muu hulgas rõugevastase kaitsepookimise, ning julgustas riiki külastama Ameerika misjonäre, kellest üks tõi kaasa esimese tai tähestikuga trükipressi.

Anna ja kuningas
1824. aastal läks võim üle Rama III-le. Pretendeerida Siiami troonile polnud tal õigust, sest teda ei sünnitanud mitte kuninga seaduslik abikaasa, vaid tema liignaine. Ent selle otsuse tegi isa ise, ja ei eksinud. Rama II osutus tubliks valitsejaks: laskis ehitada hulga imelisi hooneid, tugevdas riigi kaitsevõimet, omistas erilist tähtsust kunsti arendamisele.

Kuningas Rama IV.

Kõige kuulsam varasematest monarhidest prints Mongkut ehk Rama IV on tuntud pigem oma suure sugutungi kui tegelike saavutuste poolest. Vaatamata sellele austavad tailased Mongkuti kui üht suurimat ja edumeelsemat monarhi. Ta ei olnud mitte ainult haritud, vaid saanud parema hariduse kui enamik tema eurooplastest kaasaegseid. Tema oligi too Rama II seaduslik järglane, keda vahepeal edastas tema poolvend. Pärast liignaise poja troonile tõusmist läks prints buddha kloostrisse, kus pühendus mitte ainult palvetamisele. Ta sukeldus jäägitult oma maa ajaloo uurimisse ja võõrkeelte õppimisse – esmajoones Euroopa omade.
Rama IV valitsemisaastatel alustab Siiam lähenemispoliitikat Euroopa riikidega. Diplomaaditalendiga kuningas suutis hea seista oma riigi iseseisvuse eest. Nimelt tänu tema peenele poliitilisele mängule ei saanud see inglise või prantsuse röövvallutajate kolooniaks. Polnuks tema enneaegset surma, toonuks see kaugenägelik monarh oma maale veel palju kasu. Ent aastal 1868, ringsõidul mööda riigi soiseid piirkondi, haigestus ta malaariasse ja suri ootamatult. Mõni aasta hiljem hukkus traagiliselt ka tema tütar. Paadimatkal läks tema paat ümber ja mitte keegi pealtnägijaist ei püüdnud teda päästa, kui ta uppuma hakkas, sest Siiami seaduste kohaselt polnud ühelgi alamal õigust põgusaltki puudutada kuningliku perekonna liiget.
On huvitav märkida, et kuningas Rama IVst saadi Euroopas teavet suuresti tänu ameerika kirjaniku Margaret Landoni romaanile „Anna ja kuningas”. See jutustas inglanna Anne Leonwensi elust, kes õpetas Siiami kuningliku perekonna lapsi. Hiljem vändati selle raamatu põhjal mitu filmi, ent mõndagi romaanis kirjeldatust kuulutati tõele mittevastavaks ja filmi „Anna ja kuningas” (1999) näitamine keelati Taimaal üldse ära – kui „kuninga isikut laimav”.
Rama IV valitsusajal võimaldati riigialamatele esimest korda Siiami kuningat oma silmaga näha. Ehitati kanaleid ja maanteid ning võeti vastu naiste ja laste õigusi tagavaid seadusi.
Mongkuti järel asus troonile Rama V, kes sai tuntuks Chulalongkorni ehk Valge Elevandi Isandana. Rama V oli üks populaarsemaid ja haritumaid Chakri kuningaid. Oma 42-aastase valitsusaja jooksul kaotas ta orjuse, pani aluse haridussüsteemile, asutas esimese postkontori ja rahvusraamatukogu. Ta juhtis riigi 20. sajandisse – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – ning teda meenutatakse suure kiindumusega tänapäevalgi.

Venemaaga – sõbrad igaveseks
Rama IV vahetas Siiami troonil välja Rama V – Chakri dünastiast vaat´ et enim austatud Taimaa monarh. Mitte asjata ei nimetatud teda „üllaks, armastatud kuningaks”. Tema pikaaegse valitsemise kestel (tervelt 42 aastat!) viidi Siiamis läbi reformid, mis tõstsid maa Aasia eesrindlike suurriikide tasemele. Likvideeriti pärisorjus, kehtestati kaasaegne administratiivne juhtimine, viidi läbi kohtureform, korraldati ümber finantsinstitutsioonide süsteem, paranes hariduse kvaliteet.

Siiami kuningas Rama V (vasakult teine), suurvürst Mihhail Aleksandrovitš (vasakult esimene) ja tsaar Nikolai II (vasakult neljas) Tsarskoje Selos 1897. aastal.

Kuningal õnnestus säilitada riigi sõltumatus Prantsusmaast ja Suurbritanniast, paljuski tänu Vene impeeriumi toetusele. Just Rama V ajal olid suhted Siiami ja Venemaa vahel kõige sõbralikumad. Veel 1882. aastal saabus Siiamisse Chakri dünastia 100. sünnipäevale pühendatud pidustustele admiral Aslanbegovi eskaader. Neli aastat hiljem kirjutas vene helilooja Pjotr Andrejevitš Šurovski muusika Siiami hümnile, millest hiljem sai kuningliku perekonna hümn. Ja aastal 1891 külastas Bangkokki suurvürst Nikolai Aleksandrovitš – tulevane Venemaa imperaator Niklolai II. Tema kroonimisel 1896. aastal osales külalisena Siiami prints Chira.
Ametlikult kehtestati diplomaatilised suhted Venemaa ja Tai Kuningriigi vahel 1897. aastal, kuningas Rama V visiidi ajal Venemaale. Taimaa kuninglikud kaardiväelased kandsid lausa 1970-ndateni vene ihukaitseväe husaaride omadele sarnanevat vormi, mille mõned elemendid ehivad nende rõivastust tänase päevani.
19. sajandi lõpul – 20. alguses tulid paljud Siiami noored aristokraadid õppima Moskvasse ja Sankt-Peterburi. Kuningas Rama V poeg, prints Chakrabon elas mitu aastat Venemaal, kus sai väljaõppe Paažikorpuses ja Kindralstaabi Akadeemias. Ta teenis Vene Imperaatorlikus armees ja sai isegi koloneli auastme. 1906. aastal armus Jekaterina Desnitskajasse ja lasi end temaga laulatada, võttes vastu õigeusu. Nii jultunud etteaste kutsus tema isas esile meelepaha, tänu millele jäi prints ilma Siiami trooni pärimisõigusest. Koos noore naisega naasis prints siiski Siiamisse, kus sai Tai armee Kindralstaabi ülemaks. Kahjuks osutus see suurejooneline ohver asjatuks: 13 aastat hiljem see skandaalne abielu lagunes.

Enam kui monarh

Kuningas Rama IX.

1932. aastal toimus Taimaal see, mida Euroopas tavatsetakse nimetada revolutsiooniks ja mis lõpetas absoluutse monarhia. Sõjalise riigipöörde tulemusena loobus kuningas Rama VII troonist. Järglaseks sai tema lapselaps, kuningliku nimega Rama VIII. Ent tema polnud enam absoluutne, vaid konstitutsiooniline monarh. 1939. aastal nimetas endine Tai sõjaväelane Phibun Songkram maa Siiami asemel Taimaaks.
Rama VIII valitsemisaeg langes Teise maailmasõja aastatesse. Maad, mida alates 1939. aastast hakati nimetama Taimaaks, juhtis faktiliselt tollane marssal. Kuningas viibis pagenduses, koju tagasi jõudis alles 1945. aasta detsembris. Ent augustis 1986 leiti Rama VIII mahalastuna omaenese magamistoas. Ametlik komisjon viis läbi põhjaliku uurimise ja tuli otsusele: kuningas ei võinud hukkuda õnnetusjuhtumi läbi. Ent määratleda, kas oli tegemist mõrva või enesetapuga, ei suudetudki. Pärast pikki kohtulikke arutlusi esitati mõrvasüüdistus kuninga isiklikule sekretärile ja tema kahele paažile, ning nad hukati.

Bhumibol Adulyadej ehk Rama IX Suur (kuninglik nimi Phra Chaoyuhao Bhumibol Adulyadej) Rama IX (sündis 5. detsembril 1927 USAs Cambridge Massachusettsi osariigis, suri 13. oktoobril 2016 Bangkokis) oli suur autoriteet, oma rahva poolt siiralt austatud ja armastatud. Teda peeti maailma rikkaimaks monarhiks, ka kõikide rekordite purustajaks valitsemisaja kestuse poolest – 68 aastat!
85-aastasena oli Rama IX väga haritud, paljude talentidega õnnistatud isiksus. Temale kuulub tänini esimene patent kunstlike pilvede loomise asjus, tema töötas välja arvukalt projekte sildade ja paisude rajamise alal, konstrueeris isegi oma isikliku purjelaeva! Oli virtuoosne saksofonist, huvitus fotograafiast, maalis hunnituid lõuendeid. Ühel Taimaa rahaühikutest on kujutatud kuningat Canoni fotoaparaadiga, kuna ta osales sellele läätsede väljatöötamises (mis oli toona mastaapseim reklaamiaktsioon maailmas).

64-aastane Rama X oli vanim troonile asunud Tai monarh.

Taimaal rippus pea igas kodus, eraettevõttes või riigiasutuses seinal kuninga ja tema perekonna portree. Mistahes taktitust kuningliku pere suhtes käsitatakse kuriteona. Näiteks: igal Tai rahamärgil on kuninga kujutus, ja kui kellelgi tuleb pähe seda suisa avalikult jalge alla tallata, ootab teda vanglakaristus.
Kahjuks pole tailastel uue kuninga Rama X-ndaga vedanud. Kolm korda lahutatud, intelligentsusega mitte just eriti hiilgav ja kõike muud kui nägus troonipärija abiellus neljandat korda kõigest kolm päeva enne kroonimistseremooniat, mis toimus 4.mail 2019. Uueks Tai kuningannaks sai endine stjuardess Suthida Tidjain. Keiser Napoleon olevat öelnud, et troon on kõigest puutükk, tähtis on see, kes sellel istub. Rama X sulab paraku trooniga nii kokku, et ei saagi aru, kumb on kumb.

Tai ja tailased
Tailased on muretud, rahulolevad ja oma maa üle uhked. Nad naeratavad alati, hindavad jai yen’i – vaoshoitust – ning ei talu kuumaverelisust ega hääletõstmist. Nad suhtuvad soojalt välismaalastesse, keda nad kutsuvad farang’ideks. Isegi Bangkoki inimsummas tunneb teed küsiv turist end turvaliselt. Kogu maal valitseb rahu ja sallivus, küllap ka seepärast, et 90% elanikest on budistid, mitte terrorilembesed moslemid.

Vanasti põlvitati Siiamis iga kõrgema isiku ees. Selle alandava kombe kaotas ametlikult Rama V. Kuid kuninga ette ilmudes peavad isegi veel tänapäeval alamad põlvili laskuma, temaga vesteldes või monarhilt midagi vastu võttes koguni peaaegu pikali laskuma. Isegi see, kes avab kuninga auto ukse, peab seda tegema põlvitades. Põlvili roomavad mööda saali ringi ka fotograafid ametlikel vastuvõttudel. Midagi nii tobedat ei olnud isegi mitte Vana-Egiptuses. Ka kuningas Rama IX tütar, kroonprintsess Sirindhorn (fotol kollases kleidis) peab nüüd oma kuningast venna Rama X ees roomama.

Indias alguse saanud budism jõudis Taisse 303. aastal eKr ning omas tähtsat kohta kuningate religiooni ja rahvuse ühendajana. Pühapaiku, buddhakujusid ning templeid on külluslikult igas linnas ja külas ning budistlik filosoofia on imbunud kõikidesse eluvaldkondadesse. Kuhu te ka ei suunduks, näete te oranžides rüüdes ja paljaksaetud peaga munki tänavatel jalutamas. Templit külastades võite sattuda isegi mungaks pühitsemise tseremooniale, kus sõbrad ja sugulased kannavad õlgadel safranikarva rüüdes noviitse. Tailaste elufilosoofia aluseks on mai pe (sõna-sõnalt ’pole muret’).
Traditsioonilist tervitust wai, kus käed tuuakse lõua juurde kokku, alustab alati alamast klassist isik ja wai kõrgus kajastab osapoolte vahelist seisusevahet. Teised etiketireeglid (näiteks mitte kunagi häält tõsta) ületavad klassipiire.

©Peter Hagen

0

Your Cart