Nikolai Gogol – müstik või hull?

Nikolai Vassiljevitš Gogol sündis 1. aprillil 1809 Poltava kubermangus Bolšije Sorotšinsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema ema Maria Ivanovna oli poja sündides alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti ema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega. Nikolai Gogoli tegelik perekonnanimi oli Janovski, kuid kirjaniku vanaisa oli võtnud nime ‘Gogol’ austusest suguvõsa kasakaliku päritolu vastu. Gogoli isa oli haritud ja andekas mees, kes kirjutas näidendeid, poeeme ja följetone ukraina keeles…

Gogol pandi 1818. aastal Poltaava kreiskooli, kus ta õppis ligi kaks aastat, seejärel astus ta äsjaavatud  Nežini Kõrgemate Teaduste Gümnaasiumisse, kus õppis aastatel 1821–1828.
Gogol oli juba nooruses erakordselt kinnine inimene, kirjades kaebas ta korduvalt üksinduse üle. Tema suhted vanematega olid küllalt kauged, suhted internaadikaaslastega Nežinis jätsid samuti paremat soovida.

Nikolaid mõjutasid tugevasti ema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega.
Noores eas kuulis Gogol isalt hämmastavat lugu – ta oli lapsena näinud unes oma tulevast naist, Nikolai ema. Poiss nägi selles märki, et elus tuleb ette müstilisi nähtusi. Ajapikku hakkas ta aga teispoolsust liiga tõsiselt võtma. Gümnaasiumis sai ta lausa hüüdmine „salapärane kääbus”. Gogol oli kinnine ja ümberkaudsetele mõistetamatu. Paistis, et ta kardab kõike: äikest, pimedust, tundmatuid inimesi. Selle asemel, et hirmude vastu võidelda, süvendas ta neid oma müstikapürgimustega.
Kui ootamatult suri Gogoli vend Ivan, võttis Nikolai seda nii südamesse, et hakkas kartma ka surma. Ühtäkki oli selgunud, et see on nii lähedal. Just siis sündiski tulevase literaadi peas õudusjutu „Vii” süžee. Reaalsest loometegevusest oli Nikolai Gogol sel ajal aga veel kaugel. Ta püüdis saada tööle teatrisse, kuid talle öeldi, et tema välimusega ei ole lavale asja. Ta unistas saada justiitsministriks, kuid mõistagi ei saanud seegi teoks. Ta pidas isegi plaani hakata ülikondi õmblema. Rätsepaand oli tal tõesti juba lapsepõlvest. Paraku polnud seegi nagu tema õige kutsumus.
1828. aasta suvel lõpetas Gogol Nežini gümnaasiumi ja tuli tagasi ema juurde Vassiljevkasse. Sama aasta detsembris aga sõitis ta juba Peterburi koos oma sõbra A. S. Danilevskiga ja asus elama odavasse korterisse Gorohhovaja tänavas, kus elutsesid väikesed ametnikud ja muu teeniv rahvas.
Gogoli esimene suleproov ebaõnnestus täielikult. Ta pani kogu emalt laenuks saadud raha oma idüllilise loo värssides „Hans Küchelgarten” kirjastamisse. 1829. aastal ilmunud üllitis sai hävitava kriitika osaliseks. See võeti vastu pilkavate retsensioonidega ajakirjas „Moskovski telegraf” ja Bulgarini „Severnaja ptsela’s” (Põhjamaaa mesilane) Hea, et Gogol taipas kirjutada alla pseudonüümi V. Alov. Solvatud autori-enesetundega korjas Gogol raamatukauplustest kokku peaaegu kõik poeemi eksemplarid ja hävitas nad.
Neist ebaõnnestumistest rusutuna ja julguse kaotanuna otsustas kirjanik äkitselt Venemaalt lahkuda. Kuid välismaal viibis Gogol üsna lühikest aega; jõudnud Lüübekini, pöördus ta koju tagasi.

Loovisiksuse piinad
Viimaks, 1829. aasta novembris, õnnestus Gogolil saada teenistus lihtsa kolleegiumiregistraatorina (nii nimetati riigiteenistujate hierarhia kõige alamat 14. astet) riigimajanduse ja avalike hoonete departemangus, aga see oli päeval. Õhtuti muutus ta (vähemalt ema arvates) geniaalseks kirjanikuks. Kirjandus oli saanud Gogolile tähtsaks eneseväljendamisvahendiks. 1831. aastal läks 22-aastane Gogol trükikotta vaatama, kuidas edeneb tema ukraina rahvaluuleaineline novellikogu „Õhtud külas Dikanka lähedal” (eesti keeles 1952). Kui Gogol nägi ladujaid istumas ja tema lugude üle naermas, veendus ta, et temast saab rahvale meeltmööda kirjanik. Gogol viis moodsa vene proosa läbi kasakaromantismi realismi, mis käsitles ühiskondlikku problemaatikat. Kujutas meisterlikult „väikeste inimeste“ maailma nn linnanovellides, kus läbi groteski naeruvääristatakse ametnike rumalust ja tühisust.
Gogoli „Naisevõtt“ ilmus trükist 1842. aastal. Samal perioodil kirjutas Gogol ka oma tähtsaima teose „Surnud hinged“. Siis „Arabeskid“ (1835), lühijutustuse „Sinel“. Ühiskondlik satiir tipneb klassiku loomingus komöödias „Revident“(1833). Aastast 1835 reisis Gogol Euroopas ja just Roomas alustas ta oma peateose „Surnud hinged“ (1842) kirjutamist.

„Naisevõtt“ on lugu inimestest, kelle kitsarinnalisus ja rumalus mitmesuguseid huumoriküllaseid situatsioone tekitab. Peategelane Podkolesin soovib küll naist võtta, kuid tema sihikindlus kaob, kui ta peab oma otsusest väljavalitule teatama. Peaaegu kõik tegelased loos valetavad, tõtt räägitakse üksnes siis, kui üksteist pilgatakse. Armastust teiste vastu asendab eneseimetlus ning tõeliselt siiras ollakse ainult enesearmastuses. Ehkki Gogol naerab enesekesksuse ning kitsarinnalisuse üle, ei muutu tema tegelased karikatuurideks ja nende naiivsus hoiab neid kalgistumast…
Gogoli jutustused ja näidendid on täis autori kriitilist suhtumist abiellu ja ampluaa igasuguse seksuaalsusega naistegelasi, mis omakorda ilmekalt markeerib tema tugevalt romantilist suhtumist meestesse.
Nikolai Gogol oli paadunud homo, kuid pöördunud sügavalt religiooni, püüdis ta igati oma homoseksuaalsust maha suruda. Kooliajal armus ta siiralt ja jäägitult koolikaaslasesse Gerasim Võssotskisse. Gogol kirjutas rea armastuskirju Võssotskile, kuid pettus temas, kui nad 1828. aastal Peterburis taas kohtusid. See oli Gogoli esimene õnnetu kiindumine heteroseksuaalsesse mehesse.
Paljusid uurijaid köidab N. V. Gogoli psühhoseksuaalne biograafia. Kirjades sõpradele tunnistas Gogol, et pole kunagi kogenud naise armastust ja oli selle üle isegi uhke, pidades meelelisust madalaks ja alandavaks. Vastuseks doktor Tarasenkovi küsimustele Gogoli viimase haiguse ajal ütles kirjanik, et tal pole olnud seksuaalsuhteid naistega (nooruses külastas ta ühel korral bordelli, kuid ei saanud naudingut) ja et ta pole kunagi masturbeerinud (erootiliste kujutluste kohta arst ei küsinud). On säilinud Gogoli väga õrnad kirjad noorpõlvesõpradele – Gerassim Võssotskile ja Pjotr Polenovile. Naistegelaskujud on Gogolil üsna tinglikud, see-eest „Tarass Bulbas” poetiseeritakse meeste vendlust, sõprust ja mehekeha ilu. Psühhoanalüütikud leiavad Gogoli teostes lisaks homoerotismi ilmingutele palju muudki. Karlinski seostab Gogoli kaldumise religiooni, müstitsismi ja moralismi poole tema võimetusega endale oma homoseksuaalsust tunnistada.
Tundub, et Gogoli hämmastaval ja originaalsel loomingulisel elul oli mingil määral tema seksuaalse jõuetuse kompensatsiooniks. Vene romantismi egotsentrilises maailmas oli üldse vähe ruumi naistele. Üksildaste mõtiskluste vastukaaluks oli eranditult meeste sõprus loožis või ringis. Skovorodast Bakuninini on näha tugevaid vihjeid homoseksuaalsusele, kuigi nähtavasti sublimeeritud, platoonilist laadi. See kirg tuleb pealispinnale lähemal esile Ivanovi kalduvuses joonistada alasti poisse ja leiab oma filosoofilise väljenduse moodsas veendumuses, et vaimne täiuslikkus nõuab androgüünsust ehk mehelike ja naiselike joonte esialgse ühtsuse juurde naasmist.” Kuid igal konkreetsel juhtumil näeb see välja erinevalt.
1831. aastal „Õhtud külas Dikanka lähedal“ ilmumise aegu hakkas Gogol suhtlema oma aja kõige väljapaistvamate poeetidega, kelle hulgas olid Puškin ja Žukovski. See avaldas mõju ka loomekarjäärile: teda hakati trükis avaldama. Kirjutas Gogol peamiselt välismaal: kord elas ta Šveitsis, kord Saksamaal, kord Itaalias. Sealt hakkasid tema sõpradele tulema kummalised saadetised. Gogol võttis endale omamoodi prohvetirolli: ühele ennustas peatset kuulsust, teisele andis soovitusi, mida paremini teha. Esialgu võeti teda veidrikuna, kuid aja jooksul hakkasid taolised juhised paljudele tõsiselt närvidele käima. Gogol ise pidas seda hoopis oma missiooniks. Talle tundus, et lisaks loomingule on ta määratud inimsaatusi suunama. Tegelikult pole see üllatav, kui arvestada, et Gogol kuulis juba lapsest saadik hääli, nägi endelisi unenägusid ja suhtles teispoolse maailmaga. Sellest rääkis ta emale, kes uskus teda.

Noorusest peale oli Nikolai haiglane ja nendel hetkedel, kui keha jukerdas, läks mõistus veel udusemaks. Talle tundus, et teda haarab tundmatu haigus. Ühes kirjadest kurtis Gogol sõbrale: „Paistab, et kõhus istub mingi kurat, kes otsustavalt kõike segab!” Võinuks arvata, et need on haige vanakese sõnad, kuid tegelikult oli kirjanik sel hetkel kõigest 29-aastane.
6. juulil 1836, varsti pärast komöödia „Revident” edukat esietendust, lahkus Nikolai Gogol koos vana sõbra A. S. Danilevskiga Venemaalt. Itaalias leidis ta lõpuks ajutise väljapääsu oma mahasurutud homoseksuaalsusele. Roomas elas Gogol kuni 1848. aastani. Seal oli kirjanikul armastus-sõprus 23-aastase krahv Jossif Vjelgorskiga, kuid viimane suri kopsutuberkuloosi aasta pärast nende kohtumist. Kui Vjelgorski oli 1838. aastal tuberkuloosi suremas, ei lahkunud Gogol tema voodi juurest, seejärel aga hoidis alal tihedaid suhteid tema ema ja õdedega. Kuid meestevahelisi õrnu tundeid peeti tol ajal normaalseks ja nii nagu praegugi, polnud neil tingimata homoerootilist tagapõhja.
Mõne aja pärast armus Gogol Nikolai Jazõkovisse (1803–1847), kes kahjuks ei vastanud kirjaniku siirastele ja sügavatele kirjadele. Itaalias lähenes Gogol noortele vene maaalikunstnikele, kes tulid Itaaliasse end maaalikunstis täiendama. Eriti suureks sõbraks sai ta Aleksandr Ivanoviga ja külastas sageli tema ateljeeed, kus kunstnik töötas oma tohutu suure lõuendi – tuntud maali „Kristuse ilmumine rahvale” kallal. Nad veetsid palju aega koos, jalutades mööda Roomat, vaadeldes selle ümbrust, vaieldes kunsti üle. Lähemaid suhteid nende kahe mehe vahel siiski ei tekkinud, sest Ivanovi paelusid hoopiski poisid, keda ta ka meeleldi alasti oma maalidel kujutas.

Ta ei rääkinud ja teda ei mõistetud
Nikolai Gogoli seisund tegi aasta-aastalt tema sõpradele üha enam muret. Ta kurtis, et raske elu tõttu välismaal on ta kollaseks läinud, kõhnaks jäänud ning vaevleb külmavärinate ja peavalude käes. Kui aga üks sõpradest Gogolit Euroopas kohtas, siis pani teda väga imestama, et tema ees seisis füüsiliselt täiesti terve inimene. See-eest pilk… See oli hullumeelse silmavaade.

Siis aga pööras Gogol sõna otseses mõttes ära, kes teab mis eesmärke silmas pidades avaldas ta pärisorjuslikku korda kaitsva ja jutlustamisega pikitud raamatu valikuga sõpradele saadetud kirjadest pealkirja all „Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega”. Selles oli kõike – epistleid, ettekuulutusi, prohvetlikke nägemusi. Autor ootas peadpööritavat edu, kuid sai üksnes hukkamõistu isegi vene eesrindlikes ringkondades. Raamat ilmus 1847. aasta jaanuaris. Pärast avaldamist pöördusid paljud Gogolist ära, mõned hakkasid teda pilkavalt jutlustajaks kutsuma. Isegi muidu leebe Ivan Turgenev nimetas raamatut upsakuse, lipitsemise, teeseldud vagaduse ja edevusese segapudruks.
Eriti raevukalt ja valuliselt astus raamatu vastu välja kriitik Vissarion G. Belinski. „Nuudi jutlustaja, ignorantsuse apostel, obskurantismi ja deemonihulluse kaitsja, tatari tavade ülistaja,“ lajatas Gogoli kohta üheainsa hingetõmbega Belinski, kes oli Gogoli 1830. aastatel populaarseks teinud, teda igati kiites ja innustades.
Püüdes põgeneda mittemõistmise eest, suundus Gogol taas Lääne-Euroopasse. Mõne aja pärast hakkas talle tunduma, et ta peab puudutama Püha Hauda. Saabunud 1848. aastal Jeruusalemma, ei tundnud kirjanik seal paraku midagi muud peale pettumuse. „Tundub, et ma läksin Püha Haua juurde ainult selleks, et aduda, kui palju on mu südames jahedust, kui palju enesearmastust.”
Sellel reisil sündis omamoodi ime – tavaliselt põuasel aastaajal hakkas äkitselt vihma sadama. „Püha Maa ei taha mind vastu võtta!” arvas sellest Nikolai Gogol ja ruttas tagasi kodumaale.
Veidralt kulges ka Gogoli loometöö. Uusi tegelasi välja mõeldes langes kirjanik tihtipeale transsi. Ta nagu samastus mingi tegelasega, etendas teda ja alles pärast seda pani ta paberile.
Gogol mõtles ka iseendale välja alternatiivelu, millest teistele jutustada, kord tegelikkust ilustades, kord fakte varjates. Ta soovitas teistelegi: „Ei maksa kõnelda tõtt. Kui oled Rooma sõitmas, ütle et Kaluugasse. Kui aga Kaluugasse, siis ütle, et Rooma.”
Kuulduste järgi nakatus Gogol 1830-ndatel aastatel Roomas elades malaariasse. Organism sai küll haigusest võitu, kuid see suutis siiski jälje jätta. Gogoli peaaju sai kahjustada, mis kindlasti mõjutas ka tema edaspidist käitumist.

Loominguline ja füüsiline surm
Oma elu viimased kümme aastat töötas Gogol „Surnud hingede” teise köite kallal, kus ta püüdis vastukaaluna esimesele osale, näidata Venemaa olustikku veidi positiivsemast küljest. Kuid selline lähenemine ei läinud kokku tema kriitilise realismi meetodiga. Süžee oli planeeritud peadpööritav: kirjanik kavatses saata Tšitšikovi kloostrisse ja lasta tal pühameheks saada. Selline lähenemine tundus Gogolile võlts, ta langes oma elupäevade lõpuni kestnud loomekriisi. Lugejate lauale see raamat kahjuks või õnneks ei jõudnudki.

Jaanuaris 1852 tunnistas Gogol oma homoseksuaalsetest ihadest vagatsejale, kitsarinnalisele ja fanaatilisele preestrile Matvei Kostantinovskile, kes sundis Gogolit palvetama ja paastuma ööl ja päeval. Raskesti haige Gogol katsus ta mõjule vastu panna, kuid kirjaniku jõud oli murtud ja selle obskurandi hirmutamised avaldasid talle hukutavat mõju.
Võtnud kuulda fanaatikust vaimulikku, kes olevat Gogolile „sisemisest jäledusest” vabanemiseks ette kirjutanud unest ja toidust hoidumise, näljutas kirjanik sõna otseses mõttes end surnuks. Kuid see versioon pole tõestust leidnud ja võimaldab ka täiesti vastupidist arutlust – et just nimelt sügav religioossus ei lubanud Gogolil omaks võtta oma seksuaalsust, tekitades sügavat depressiooni ja soovi surra.
I. S. Turgenev, jutustades oma külaskäigust Gogoli juurde vähe aega enne ta surma, ütles: „Mäletan, sõitsime Mihhail Semjonovitšiga (Štšepkin, vene näitleja, vene realistliku näitekunsti rajajaid) tema juurde kui ebatavalise, geniaalse inimese juurde, kellel on midagi peas segi läinud… Kogu Moskva oli temast niisugusel arvamusel.“
Ööl vastu 12. veebruari 1852 kell 3 ajas Gogol üles teenri Semjoni ja käskis ahju küdema panna. Kui tuli oli süttinud, viskas Gogol sellesse „Surnud hingede“ II köite käsikirja. Kõik põles tuhaks. Hommikul kuulutas kirjanik, et tegi seda kurja vaimu sunnil.
Taolised avaldused ei üllatanud selleks ajaks enam kedagi. Viimasel kuul oli Gogoli käitumine olnud silmnähtavalt veider. Ta pürgis Jumala poole ja oli hakanud öösiti palvetama, selle asemel, et rahulikult magada. Muide, tema und ei saanud enam ammu normaalseks nimetada. Juba kümme aastat oli Gogol maganud istudes. Tema suurimaks hirmuks oli see, et ta maetakse elusalt.

Rumalus? Mitte ilmtingimata. Nimelt oli Gogol hakanud üha sagedamini teadvust kaotama. Haigushoo ajal tema pulss aeglustus ja hingamine polnud kohati üldse tuvastatav, nii et kodakondsed murdsid tõsiselt pead, kas ta on surnud või lihtsalt magama jäänud. Sellepärast oli ta omakseid korduvalt hoiatanud, et tema mahamatmisega ei kiirustaks, kuni nad pole tema surmas kindlalt veendunud.
Nüüd, kui käsikiri põletatud oli, meenutas Gogol hiljutist nägemust, milles anti mõista, et ta sureb varsti. Kuulekalt hakkaski ta paratamatuseks valmistuma. Eelkõige piiras Gogol toitumist. Parajasti oli paastuaeg ja kirjanik kuulutas, et järgib seda rangelt. Mõne aja pärast loobus ta toidust sootuks. Talle kutsuti arste. Need otsustasid teda sundkorras ravida: kord valasid pähe jääkülma vett, kord talutasid mööda tuba, asetades tal üht jalga teise ette. Mõnikord pandi talle kaane, mida hullunud kirjanik pidas kuraditeks.
Viimseni äravaevatud Gogol suri 4. märtsil 1852 Moskvas krahv A. P. Tolstoi majas. Tema viimased sõnad olevat olnud: „Redelit, andke mulle redelit!”
Ta suri täiesti vaesena. Pärast kirjaniku surma ei leidunud temast järelejäänud varanduse hulgas midagi muud peale „väheste seljariiete“, nagu oli märgitud asjade ülevaatusel koostatud nimestikus.
Nikolai Gogol maeti Moskvasse Püha Daniili kloostri kalmistule, kuid 1930. aastal see likvideeriti ja jäänused otsustati matta ümber Novodevitšje kalmistule. Kui aga Gogoli kirst avati, siis selgus, et oli surnukeha mitte selili, vaid külili… ja pealuu oli puudu. Kas keegi oli selle varastanud? Millal? Pentsik oli ka see, et kirstukaane sisekülg oli tugevate kriimustustega – nagu keegi oleks tahtnud välja pääseda, aga ei saanud.
Sellest võis järeldada, et Gogol maeti elusalt – letargilise une seisundis. Just seda oligi Gogol kogu elu kartnud…

©Peter Hagen