Iisrael – sünnitraumaga ilmavalgust näinud riik
29.–31. augustini 1897 toimus Šveitsis Baselis Ülemaailmse Sionistliku Organisatsiooni I kongress, millest võttis osa 200 delegaati kogu maailmast. Võeti eesmärgiks rajada kodumaa Palestiinasse. See kongress oli juudi rahvale väga oluline sündmus. 2000 aastat olid juudid elanud hajutatult üle kogu maailma. Selle aja jooksul kaotasid nad omavahelised sidemed, ühise kõnekeele ja ühtse olmekultuuri. Aga nad säilitasid oma usu, judaismi, ja see hoidis ära rahvuse assimileerumise.
Keeldumine ristiusu vastuvõtmisest põhjustas juutidele keskajal erakordseid kannatusi. Algul neid ainult alandati ja naeruvääristati, hiljem represseeriti, mõnel pool ristiti vägivaldselt. Sageli aeti nad maalt välja ja konfiskeeriti kogu nende vara.
Rassistlik lähenemine
19. sajandil olukord muutus. Euroopa riikides, välja arvatud Venemaa, said juudid võrdõiguslikeks kodanikeks. Nad lülitusid aktiivselt oma kodumaa ühiskonda. Paljud neist saavutasid silmapaistvaid tulemusi nii majanduse, teaduse kui ka kultuuri valdkonnas. Ise pidasid juudid end asukohamaa patriootideks.
Ometigi ei lõppenud juudivastased väljaastumised. Nüüd ei toimunud need enam usulistel põhjustel, vaid esiplaanile tõusid rassilised põhjendused. Ja see oli veel halvem.
Varem võis äraneetud „räpane ja patune” juut astuda katoliku või õigeusu kiriku rüppe ja temast sai silmapilk õilis, aus ja kõigi poolt lugupeetav inimene. Talle kingiti maid ja mõisaid.
Moodne antisemiit ei hooli sellest, mis keelt juudid räägivad või mis usku nad on. Tema väidab, et juut on paha sellepärast, et ta on juut. Mingit tõestust ei olegi vaja.
Päästev idee – rahvusriik
Rahvuslikult meelestatud juudid hakkasid aru saama, et juudi rahva ellujäämise garantiiks saab olla ainult oma rahvusriik. Ei aita assimileerumine ega lõputu emigreerimine ühest riigist teise. Ei aita lootmine Messia tulekule, keda usklikud juudid ootasid juba sajandeid. Riik tuleb üles ehitada oma kätega.
Sionistide pooldajaid oli algul väga vähe. Mõned väikesed entusiastidest moodustatud rühmad sõitsid Türgi valduses olevasse Palestiinasse. Kohalikud suurmaaomanikud müüsid juutidele kasutamata seisvaid maid. Need olid kas liigniiskusest soostunud või liivaluidete alla mattunud.
Asutati mitu põllumajanduslikku kolooniat Kuid nende rajajad olid pärit linnadest ja neil ei olnud vastavaid kogemusi. Paljud surid malaariasse, enne kui jõudsid maad kuivendada. Mõned kolooniad lagunesid oskamatu majandamise tagajärjel. Silmanähtavaks sai vajadus organiseeruda ja tegutseda ühiselt. Oli vaja keskust. Selle rajajaks sai 1860. aastal Budapestis sündinud ja Viinis õigusteaduste doktoriks õppinud Theodor Herzl.
Sionismi sünd
1890. aastate lõpus muutuvad juudid kogu maailmas poliitiliselt kõige aktiivsemaks rahvuseks. Paljude Euroopa juutide elus on pöördepunktiks Alfred Dreyfusi juhtum – kohtuprotsess Prantsuse armeeohvitseri üle, keda süüdistati spionaažis Saksamaa heaks. 1894. aasta detsembris tunnistati kapten Dreyfus süüdi ja saadeti ta eluks ajaks asumisele. Kuid see polnud mitte loo lõpp, vaid algus: järgmised viis aastat vaidleb kogu Euroopa intellektuaalne eliit ägedalt: kas Dreyfus on süüdi või mitte? Kõik Prantsuse sõjaväelased (ühes nendega ka kõik Euroopa antisemiidid) ei kahtle tema süüs. Kõik Prantsuse sotsialistid tõestavad, et ta on juhuslik ohver. Kõige ägedamad Dreyfusi kaitsjad on Prantsuse vasakpoolsete liider Jean Jaures ja kirjanik Emile Zola, kes kirjutas 1898. aasta jaanuaris kuulsa artikli „Mina süüdistan …” Selles tõestab ta, et spioon polnud mitte juut Dreyfus, vaid prantslasest major Ferdinand W. Esterhazy, kellele tegid katet tema patriootidest teenistuskaaslased. Zola mõistetakse süüdi laimus ja ta põgeneb Prantsusmaalt. Hiljem selgus, et kirjanikul oli õigus. 1899. aastal saadeti Dreyfusi juhtum uuesti läbivaatamiseks ja talle anti armu. See lõppes Prantsuse kindralstaabis töötanud juudi soost kapteni Alfred Dreyfusi alusetu süüdistamisega riigireetmises. Kümme aastat hiljem ta rehabiliteeriti ja löödi Prantsuse Auleegioni rüütliks.
Venemaal kutsub Dreyfusi juhtum esile sama ägedaid vaidlusi nagu Prantsusmaalgi. Lev Tolstoi eelistab tõusta jagelusest kõrgemale, arvates, et kohtu õiglusest ei saa teha ennatlikke järeldusi, hoides lihtsalt selle rühmituse poole, kes on sulle sümpaatsem, saamata sotti juhtumi materjalidest. Seevastu Anton Tšehhov on veendunud Dreyfusi süütuses, ta tülitseb kohutavalt oma sõbra, kirjastaja Aleksei Suvoriniga, kes kirjutab oma „Novoje Vremjas”, et Dreyfus on muidugi süüdi.
Dreyfusi juhtum on paljudele hoop. Theodor Herzl, assimilatsiooni pooldaja – saksakeelne ja saksameelne –, oli liberaalse Viini ajalehe „Neue Freie Presse“ korrespondent Pariisis, kus osales kirjasaatjana 1895. aastal toimunud kurikuulsal Dreyfusi protsessil. Pärast Dreyfusi süüdimõistmist, kuuldes Pariisi tänavatel hõikeid „Surm juutidele!”, jõuab ta järeldusele, et juudid peavad Euroopast ära sõitma ja otsima õnne selle piiride taga. Temast sai veendunud sionist. 1896. aastal avaldas ta Viinis raamatu „Der Judenstaat” (Juudi riik), mille sisuks oli esialgne programm riigi loomiseks. Raamat tõlgiti kohe paljudesse keeltesse ja sai suure menu osaliseks. Samal aastal tõlgitakse raamat inglise, prantsuse ja vene keelde, aga järgmisel aastal loob Herzl ülemaailmse sionistliku organisatsiooni. Tema uus eesmärk on luua iseseisev juudi riik. Kõikjal tekkisid sionistlike ideede toetajate rühmitused.
Algul liikusid Herzli mõtted Aafrika suunas, ta kavatses luua juudi riigi Kenyasse – seda territooriumi pakkusid näiteks juutidele kaasa tundvad Briti poliitikud. Kuid suur osa Herzli toetajatest pidas piirkonda eluks kõlbmatuks, Herzl mõtles ümber ja hakkas unistama Palestiinast. Probleeme Palestiina araabia elanikkonnaga Herzl ette ei näinud: tollal kuulus see territoorium Osmani impeeriumile; Herzl oli veendunud, et araablased rõõmustavad juutidest ümberasujate üle, kes tahavad elada nende naabruses.
Täpselt samal ajal, kui Herzl lõi oma sionistliku organisatsiooni ja pidas plaane juudid edutust Euroopast välja viia, otsustasid Vene impeeriumi juudid minna teist teed. 1897. aastal, kui sündis sionism, loodi Venemaal BUND. Erinevalt Herzlist ja tema jüngritest on BUND-i liikmed veendunud, et ei tule mitte ära sõita, vaid võidelda oma õiguste eest kodumaal. Nende loosung on „Meie riik on seal, kus me elame”. Nad räägivad saksa keelele lähedast jidišit, samas kui Herzli pooldajad taaselustavad iidset heebrea keelt. BUND-i aktiistid on täiesti ilmalikud ja väga vasakpoolsed, nagu enamik Euroopa politiseeritud noortest, kes on ärritatud ebaõiglastest süüdistustest Dreyfusi aadressil.
1897. aasta augustis, nagu eespool öeldud, tuligi kokku esimene sionistide kongress. Võeti vastu otsus Iisraeli riigi loomise kohta palestiina territooriumil. Plaani elluviimiseks kavandati konkreetsed meetmed.
- Taotleda maailma suurriikidelt nõusolekut juudi riigi moodustamiseks. Selle ülesandega hakkas tegelema Herzl ise.
- Luua kõikides maades sionistide organisatsioone, vastavalt igas riigis kehtivatele seadustele. See jäi kohalike juudi liidrite otsustada.
- Tugevdada ja arendada igal pool rahvuslikku iseteadvust ja taastada oma iidne rahvuskeel.
- Koolitada põllumehi ja aiapidajaid rahvusliku maaharijate klassi loomiseks.
- Korjata raha, osta kokku maad ja asutada kollektiivselt tegutsevaid suurfarme kaasaegse agrotehnika alusel.
Theodor Herxl suri ootamault 3. juulil 1904. Ainult seitse aastat saigi ta pühendada oma ideede realiseerimisele, kuid sellest piisas. Herzli matus kujunes ülemaailmseks juudi rahva solidaarsuse demonstratsiooniks.
Kongressi ajal kirjutas Herzl oma päevikusse: „Baselis ma lõin Juudi riigi. Kui ma seda avalikult kõigile ütleksin, oleks vastuseks üleüldine naer. Tulevikus võib-olla viie, võib-olla viiekümne aasta pärast, tunnistavad seda kõik.”
Herzl eksis kõigest aasta võrra. I sionistide kongressist kuni Iisraeli riigi väljakuulutamiseni ei möödunud mitte 50, vaid 51 aastat.
Taavet võidab alati!
(juudiriigi ja araabia riikide ajaloost)
11. sajand eKr Kujuneb judaistlik Iisraeli kuningriik.
926 eKr Riik jaguneb põhjapoolseks Iisraeli ja lõunapoolseks Juuda riigiks, Iisraeli riigi vallutavad 722 eKr assüürlased.
586 eKr Uus-Babüloonia vallutab Juuda riigi, algab juutide nn Paabeli vangipõlv (586–538 eKr).
6.–2. sajand eKr Iisraeli ala allub autonoomsena Pärsiale ja hellenistilikele riikidele.
2.–1. sajand eKr Iisraelis on teokraatlik Makkabeide riik, mis 63 eKr langeb Rooma võimu alla.
5. saj eKr Estri raamat piiblis räägib Pärsias 5. sajandil eKr kavandatud juutide massimõrvast. Pärsia kuningas Xerxes oli abielus juut Estriga, kuid tema minister Haaman vihkas Estri onu Mordokaid. Haaman käskis oma ametnikel hävitada juudid ja konfiskeerida nende omandi. Ester aga paljastas Haamani julmad plaanid ning kuningas Xerxes reageeris, lastes Haamani ja tema pojad mõrvata.
63 eKr Jeruusalemma saabub Rooma väejuht Pompeius Suur, sellega algab Rooma ülemvõimu periood.
1.–6. sajand Iisraeli ala (Palestiina) on Rooma riigi koosseisus, 2. sajandil rändab enamik juute pärast nurjunud ülestõuse sealt välja.
168 eKr Seleukiidide impeeriumi (Süüria) kuningas Antiochos IV keelas judaismi ja rüvetas Jeruusalemma templi ajaloo esimeses antisemiitliku alatooniga konfliktis. Kuninga kavatsus oli hävitada juudi religioon ja kehtestada sunniviisil piirkonnas kreeka kultuur, kuid juudid pidasid vastu. Pärast kolme aasta pikkust pingutamist õnnestus neil tempel Jeruusalemmas tagasi nõuda.
38 pKr Rooma keisri Caligula ajal toimus verine juutide tagakiusamine Egiptuses Aleksandrias, kus tol ajal oli peaaegu 200 000 juudi elanikku Juudid ei tahtnud ülistada Caligulat jumalana, mille peale Caligula alustas ulatuslikke tapatalguid: põlema süüdati sünagoogid ja juutide kodud ning tapeti teadmata hulgal juute.
70 Pärast juutide ülestõusu purustavad roomlased Jeruusalemma, sealhulgas Teise templi.
132–135 Kui Rooma keiser Hadrianus keelas juutide tavad, nagu poisslaste ümberlõikamine, vallandas see mässu. Eesotsas väejuht Simon Bar-Kochbaga läksid juudid sõtta roomlaste vastu ning vallutasid lühikese ajaga Jeruusalemma. Rooma surus siiski mässu maha, mis läks maksma umbes poole miljoni juudi elu.
135 Keiser Hadrianus kujundab Jeruusalemma ümber paganlikuks linnaks ja keelab ära judaismi.
326 Keisrinna Helena annab korralduse ehitada Püha Haua kirik.
636 Palestiina vallutavad araablased.
969 Jeruusalemma vallutamine Egiptuse Fatimiidide dünastiast kaliifide poolt teeb lõpu linna aastakümnete pikkusele unarusse jätmisele Abbassiidide poolt.
1096 Pärast seda, kui paavst Urbanus II kutsus 1095. aastal ristiretkele moslemite vastu, asus umbes 100 000 Euroopa ristisõdijat teele pühale maale. Ristisõdijad ei pööranud oma relvi ainult Lähis-Ida moslemite vastu, vaid teel läbi Lääne-Euroopa ründasid nad verejanuliselt mitut juudi kogukonda Saksamaal ja Prantsusmaal. Ainuüksi Mainzi linnas läksid tapatalgud ühel päeval maksma 1100 juudi elu.
1149 Ehitatakse uus Püha Haua kirik, et asendada kaliif al-Hakimi poolt purustatud ehitis.
1099–1291 Palestiinas paiknevad ristisõdijate riigid, sh Jeruusalemma kuningriik, seejärel langeb see ala Egiptuse mamelukkide kätte. Esimese ristisõja armee vallutab Jeruusalemma. Selle moslemitest elanikud tapetakse.
1171 Põhja-Prantsusmaal Blois’ linnas rääkis tallipoiss, et oli näinud, kuidas linna rabid ühe kristliku lapse jõkke viskasid. Kättemaksuks väidetava kuriteo eest põletati 32 juuti tuleriidal. 12. sajandil oli laialtlevinud uskumus, et juudid mõrvasid kristlikke lapsi selleks, et kasutada nende verd oma rituaalides ja tseremooniatel.
1187 Aijubiinide dünastiast sultan Saladin võidab Hattini lahingus ristisõdijate armeed ja vallutab Jeruusalemma.
1215 Lateraani IV kirikukogul, Roomas peetud kirikukohtumisel, otsustasid katoliku preestrid, et juutidel lubatakse elada ainult spetsiaalsetes kvartalites ja neid tuleb sundida kandma juudimärki. Märgi kuju ei olnud kindlaks määratud ning see varieerus piirkonniti. Mõnes kohas täiendati seda kellukestega, et juute oleks kaugelt kuulda.
1229–44 Ristisõdijad saavutavad uuesti võimu Jeruusalemma üle, kuid kaotavad siis selle moslemite Horezmi riigi armeele.
1246 Egiptuse Aijubiidide dünastia sultanid vallutavad Horezmi türklastelt Jeruusalemma tagasi.
1260 Võimu Jeruusalemma üle haarab Egiptuse mamelukist sultan Bauibars,
1317 Mamelukist sultan an-Nasir Muhammad annab korralduse Kaljumošee uuesti üle kullata.
1348–1349 Kui katk üle Euroopa pühkis, tappes kuni poole maailmajao rahvastikust, kinnitasid paljud kristlased, et selles on süüdi juudid. Levis kuuldus, et nad olid mürgitanud vee kaevudes, jõgedes ja allikates. Kuuldus ei arvestanud aga sellega, et juudid surid epideemiasse samamoodi kui kõik teised. Totra süüdistuste tagajärjel hävitati kogu Euroopas 350 juudi kogudust. Ainuüksi Strasbourgis mõrvati ühe päevaga 2000 juuti.
1516–1918 Palestiinas on türgi võim.
1541 Suleiman Tore väljastab edikti, mis lubab juutidel Läänemüüri ääres palvetada.
1543 Saksa teoloog Martin Luther kirjeldas oma raamatus „Juutidest ja nende valedest” (Von den Juden und ihren Lügen) juute kui mürkmadusid ja parasiite, kes varjatult vihkasid kõiki kristlasi. Ta ässitas juutide maju ja sünagooge süütama. Juudid ise tuli Lutheri arvates sunnitööle panna või nad emigreeruma sundida.
1648 Mässujuhi Bogdan Hmelnõtskõi (vene k Hmelnitski) juhtimisel mõrvasid kasakad tänapäeva Ukraina alal umbes 100 000 juudi meest, naist ja last. Kasakad olid hakanud mässama Poola valitsuse vastu ning arvasid millegipärast, et juudid esindavad Poola rõhujaid. Juutidel tiriti soolikad välja, teised tükeldati ja neil löödi pea otsast ning mõni isegi praeti lõkkel ja söödi ära.
1703–05 Nagib al-Ashrafi ülestõus osmanite rõhuva maksusüsteemi vastu toob Jeruusalemmale lühiajalise autonoomia.
1860. Väljaspool Jeruusalemma vanalinna rajatakse esimesed kaasaegsed juudi elurajoonid.
1881. 13. märtsil Peterburis tsaar Aleksander II-le tehtud pommiatentaat oli stardipauk vägivaldsetele rünnakutele Venemaa juutide vastu. Mõrva sooritas revolutsiooniline sotsialist, kuid paljud venelased uskusid, et salamõrva taga seisid juudid, ning nad läksid vihkamisest ja verejanust joobnuna tänavaile. Peagi järgnesid impeeriumis igapäevased juutide vägistamised, mõrvad, nende majade ja äride rüüstamised. Eriti palju juute sai surma Kiievis ja teistes Ukraina linnades.
1882 Algab esimene juudi väljarändajatelaine Palestiinasse.
1896 Theódor Herzl nõuab oma raamatus „Juudiriik“ juudiriigi loomist Palestiinas.
1898 Palestiinas elab 5200 juuti eeskujulikes ja hästiorganiseeritud põllumajanduslikes ühistutes.
1903 Juudivastane pogromm Kišinjovis, mis sel ajal oli Vene provintsi Bessaraabia pealinn, pani maailma jahmatama. Tagakiusamine algas kuulduste tõttu, et linna juudid olevat mõrvanud lapse, kasutamaks tema verd kabalistlikus rituaalis. Kolme päevaga tapsid linnaelanikud 49 ja haavasid tõsiselt 92 juuti ning umbes 500 juuti põgenesid väiksemate vigastustega.
1904 Euroopas algab juudi väljarändajate teine laine.
1916 16. mai. Prantsuse diplomaat Francois Georges-Picot (1870–1951) ja Inglise diplomaat Mark Sykes (1879–1919) sõlmivad salajase nn. Sykes-Picot-kokkuleppe, mille järgi jagatakse Lähis-Ida mõlema Euroopa suurriigi vahel ära.
1917 Jeruusalemma saabub kindral Allenby juhtimisel Briti armee.
1918 Pärast võitu Osmani impeeriumi üle okupeerivad Inglise väed Palestiina.
1920 London saab Rahvasteliidult mandaadi Palestiina haldamiseks. Kuni 1948. aastani on Palestiina Suurbritannia mandaatala, sel ajal asub sinna palju juute.
1929 Pärast Jeruusalemma Nutumüüri pärast puhkenud tüli araablaste ja juutide vahel hukkub Hebronis toimunud rahutustes 67 juudi tsiviilisikut.
1933 Juutide tagakiusamine Saksamaal vallandab kolmanda põgenikevoolu.
1936 Jeruusalemma mufti asutab Araabia Kõrge Komitee, mis peab juhtima araablaste ülestõusu Briti okupatsiooni ja juutide immigratsiooni vastu.
1937 Inglise sõjaväeline komisjon teeb esimest korda ettepaneku Palestiina jagamiseks araablaste ja juutide vahel. Kuigi araablastele määratud ala oleks olnud suurem, lükkasid araablased ettepaneku tagasi.
1941 Prantsuse kindral Georges Catroux kuulutab välja Liibanoni iseseisvuse. Kaks aastat hiljem moodustatakse esimene Liibanoni valitsus.
1941 16. juuni. Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestist saadetakse välja üle 400 jõuka juudi ja juudi organisatsiooni juhi.
1946 aprillis saab iseseisvaks Süüria. Prantsuse väed lahkuvad riigist. Sama aasta mais saab Transjordaania Inglismaast sõltumatuks.
1946 22. juuli 91 inimest saab surma ja 46 vigastada Jeruusalemmas hotellis King-David toimund plahvatuses, mille korraldas sionistlik põrandaalune rühmitus Irgun.
1947 29. november. ÜRO Peaassamblee hääletab 33 poolthäälega Inglise mandaatala jaotamiseks Iisraeliks ja Palestiinaks. Selle otsuse vastuvõtmiseks oli vaja täiskogu kahte kolmandikku häälteenamust. 13 riiki olid vastu, mõned, nende hulgas Inglismaa jäid erapooletuks. Iisraeli riigi loomise saatuse otsustas Stalin. Kuulusid ju ÜRO-sse peale NSVL ka veel Ukraina NSV ja Valgevene NSV. Poolt hääletasid ka Poola ja Tšehhoslovakkia.
1948 Reedel, 14. mail kell 16 kohaliku aja järgi kuulutab David Ben Gurion (ka Ben-Guriyyon) välja iseseisva Israeli riigi, kõigest 11 minutit hiljem tunnustab USA uut riiki de facto, 16. mail tunnustab Nõukogude Liit Iisraeli de jure. Juba iseseisvuse esimesel ööl kuulutavad Egiptus, Saudi Araabia, Transjordaania, Liibanon, Iraak ja Süüria Iisraelile sõja.
Järgnevas 1949. aasta jaanuarini kestnud Araabia-Iisraeli sõjas langevad Jordani jõe läänekallas ja Ida-Jeruusalemm Jordaania kätte, Gaza sektor läheb aga Egiptuse valdusesse. Iisraelist põgeneb naaberriikidesse umbes 850 000 palestiinlast, Iisraeli jääb ainult 156 000 palestiinlast.
1948 Juudi sõdurid korraldavad Lyddas (praegu Lod) veresauna, milles hukkub 350 araablast.
25. jaanuaril 1949 toimuvad Iisraeli parlamendi Knesseti esimesed valimised. Sõlmitakse vaherahu araabia riikidega. Jordani jõe läänekalda okupeerib Jordaania ja Gaza sektori Egiptus.
1941–1951 Iisraeli saabub palju Saksa koonduslaagritest eluga pääsenud juute, samuti teistest moslemimaadest. Iisraeli elanikkond on esmakordselt 1,4 miljonit.
1952 Saksamaa kohustub Iisraelile maksma heastamislepingu kokkuleppe (Wiedergutmachungsabkommen) järgi 3,5 miljardit marka.
1953 Ariel Sharoni juhitud väeüksus purustab pärast Kibjas toimunud rahutusi Lääne-Jordaanias asuva küla kättemaksuks palestiinlaste terroriaktide eest.
1964 Asutatakse PLO (Palestine Liberation Organisation – Palestiina Vabastusorganisatsioon).
5. juunil 1967 alanud nn Kuuepäevase sõja ajal vallutab Iisrael Gaza sektori (360 km²), Siinai poolsaare (58 800 km²), Jordani jõe läänekalda (5879 km²), Ida-Jeruusalemma ja selle ümbruse (70 km²) ja Golani kõrgendiku (1150 km²). Vallutatud aladele rajatakse esimesed juudiasundused. (Iisraeli pindala on praegu 22 380 km², sellest okupeeritud alad 6831 km²). Iisrael kaotas 46 lennukit, umbes 400 tanki ja soomukit, 780 sõdurit hukkunutena, 2560 sai haavata, 15–300 langes vangi. Araabia riigid kaotasid ühtekokku rohkem kui 450 lennukit, 1200 tanki ja soomukit, langenutena 21 000 sõdurit, 450 000 sai haavata, 6000 langes vangi…
1973 Nõukogude Liidust siirdub Iisraeli 35 000, 1974. aastal 22 000 juuti. Väidetavalt rahuldatakse 98,5% avaldustest. Emigreeruda ei lubata sõjatööstuses töötanud ega teistel riigisaladusi teadvatel spetsialistidel.
6. oktoobril 1973 tungivad Egiptus ja Süüria Iisraelile kallale, toimub IV Araabia-Iisraeli ehk nn Jom-Kippuri sõda, mis lõpeb piirimuutusteta. Suessi kanali ületanud Israeli väed jõudsid 120 km kaugusele Kairost. Lahingutes hukkus 2600 Iisraeli sõdurit. Iisrael sai sõjasaagiks 850 Süüria tanki ja muid relvi ning lahinguvarustust. Sõja viiendaks päevaks oli Egiptuse õhutõrje tulistanud Nõukogude Liidust hangitud õhutõrjerakettidega alla 85 Iisraeli hävitajat, nende hulgas 50 Phantom-tüüpi lennukit. Nähes olukorra ohtlikkust, andis peaminister Golda Meir käsu 13 tuumapommi (võimsusega à 20 kt) kandvat Jericho-raketti stardivalmis seada. USA president Richard Nixon sai sellest teada 9. oktoobril. Vältimaks Isiraeli võimalikku tuumalööki Egiptuse ja Süüria vastu, alustas USA ulatusliku relvaabi andmist Iisraelile. Operatsiooni „Nickel Grass” käigus toimetas USA alates 12. oktoobrist kuni 14. novembrini 1973 Iisraeli 22 325 tonni kõikvõimalikku relvastust ja laskemoona. Sõjategevus lõpetati 24. oktoobril. Sõda põhjustas ka samal aastal alanud naftakriisi.
1979 Iisrael ja Egiptus kirjutavad Washingtonis alla rahulepingule. Enamik araabia riike ja palestiinlased boikoteerivad seda, kuna rahuleping ei arvesta üldse palestiinlaste huvidega. 1994. aastal järgneb leping Jordaaniaga.
1980 Juudid loovad asundused Hebornis, mis kutsub esile rahutused palestiinlaste hulgas. Palestiina ülikool Bir Zeit suletakse, rahutused eskaleeruvad.
1982 Iisrael tagastab Egiptusele Siinai poolsaare ja Iisraeli armee marsib Liibanoni, et PLO hävitada. Tel Avivis toimub 70 000 osavõtjaga miiting. Nõutakse „rahu palestiinlastega“.
1985 Iisrael toob oma väed Liibanonist välja, kuid kuulutab palestiinlaste suhtes välja „raudse rusika poliitika“. Iisraeli sõjalennukid pommitavad puruks PLO peakorteri Tunises.
1987 Oktoobris alustavad palestiinlased okupeeritud aladel protestidega Iisraeli okupatsiooni vastu. 8. detsembril ajab üks Iisraeli sõjaväeauto Gaza sektoris alla neli palestiinlast. Algab avalik ülestõus (araabia k intifada).
1988
7. jaanuar. Vallutatud aladel algavad palestiinlaste Iisraeli-vastased aktsioonid. 11. jaanuaril järgneb mitu päeva kestnud üldstreik.
24. jaanuaril toimunud miitingul protesteerivad 100 000 juuti ja araablast okupatsioonipoliitika vastu.
16. aprill. Iisraeli komando tapab Tunises PLO militaaršefi Abu Dschihadi.
30. oktoobril hukkub Jeerikos juudi naine koos lastega, kui üks palestiinlane viskab bussi süütepommi.
1. novembril kuulutab Palestiina Rahvusnõukogu vallutatud aladel välja iseseisva Palestiina riigi ja distantseerub igasuguses vormis terrorismist.
1989
22. jaanuar Iisraeli võimud lubavad edaspidi tänavaid blokeerivaid demonstrante tulistada plastikkuulidega.
2. aprill. Palestiina Kesknõukogu valib Jassir Arafati „sõltumatu Palestiina riigi“ presidendiks.
20. aprill. ÜRO Peaassamblee mõistab juba ei tea mitmendat korda hukka inimõiguste rikkumise Iisraeli poolt okupeeritud aladel.
29. mai. Lääne-Jordaanias Kifl hariti külas tapavad juudi asunikud 16-aastase palestiina tüdruku. Ta on 500-s hukkunud palestiinlane pärast intifada algust.
6. juuli Üks palestiinlane juhib Tel Aviv–Jeruusalemm liinibussi kuristikku. Hukkub 14 juuti. Järsult suurenevad kättemaksuaktsioonid juudi asundustes.
31. juuli. Jordaania kuningas Hussein teatab, et loobub Lääne-Jordaaniast ja annab selle PLO vastutusalasse.
1990–2005 Iisraelist rändab välja 230 000 juuti. 73 protsenti väljarännanud juutidest pöördus 2013. aastaks Isiraeli tagasi.
1993 Palestiina vabastusorganisatsiooni ja Iisraeli vahel sõlmitakse kokkulepped, millega saavad Palestiina araablased Iisraelilt autonoomia.
21. sajandi algus Iisraeli-Palestiina rahuprotsess on lootusetult takerdunud, sest Iisrael keeldub kaotamast juudi asundusi Palestiina alal ning Palestiinas on toetuse saanud islamiäärmuslikud organisatsioonid (Hamas).
Kallis Iisrael
Iisraelile selle riigi loomisest alates osutatud sõjalis-poliitilise ja majandusliku abi suuruse üle on palju arutletud. Tavaliselt kiputakse seda kas üle- või alahindama.
2004. aastal avaldati USA-s mitmeid uurimusi Iisraeli toetuse otsesest ja kaudsest hinnast. Nende järgi on iga Ameerika maksumaksja (loomulikult vastu tahtmist!) investeerinud aastatel 1974–2004 juudi riiki keskmiselt 5700 dollarit. Palestiina-Iisraeli konflikt oli selleks ajaks USA-le läinud rohkem maksma kui Vietnami sõda. Olgu siinkohal mainitud, et USA elanikkonnast on 2,4% ja USA kongressi liikmetest on 6,5% juudid. Pärast Iisraeli loomist 1948. aastal on ameeriklastel lubatud ka topeltkodakondsus (aastast 1967).
Ainuüksi ametliku abi ja krediitide kogusumma Iisraelile tõusis 2003. aasta lõpuks vähemalt 240 miljardi dollarini. Lisaks maksis USA valitsus 24 aasta jooksul rahulepingute sõlmimise eest Iisraeliga Egiptusele 117 ning Jordaaniale 22 miljardit dollarit. Need on otsesed kulutused, araabia naftaembargo ja naftahinna tõusu tagajärjel tekkinud kaudsed kahjud läksid USA-le maksma vähemalt 870 miljardit dollarit.
Umbes 40% iga-aastasest 1,8 miljardi dollari suurusest tagastamatust sõjalisest subsiidiumist kasutab Iisraeli relvatööstus uute relvaliikide väljatöötamiseks, mida üsna sageli müüakse Ameerika strateegilistele partneritele.
Iisraeli enda relvatoodang on paljudes valdkondades igati konkurentsivõimeline. Massiivset sõjalis-majanduslikku abi riikide vaheliste suhete tasandil saab Iisrael lisaks teistele veel Saksamaa Liitvabariigilt. Viimase aluseks on 1951. aastal sõlmitud nn Wiedergutmachungi leping (heastamisleping), mille järgi kohustusid sakslased maksma 3,2 miljardit Saksa marka Teise maailmasõja aegse juutide genotsiidi eest. Arvestades hilisemaid täiendavaid väljamakseid ja inflatsiooni, ulatus reparatsioonide summa 50 aasta pärast vähemalt 80 miljardi margani.
Esitatud on ainult mõned, kuigi samas kõige olulisemad Iisraeli kui riigi toetamise näited. Loomulikult sellega ei piirduta – Iisrael saab ulatuslikku finantsabi ka erakanalitest.
Kuni 1967. aastani ostis Iisrael relvi põhiliselt Prantsusmaalt, pärast Yom-Kippuri sõda 1973. aastal on relvade tarnijaks USA. Igal aastal andis USA Iisraelile tagastamatut sõjalist subsiidiumit 1,8 miljardit dollarit (nagu juba eespool mainitud), siis 2,2 miljardit dollari, siis 3 miljardit ja nüüd (2020) juba 3,5 miljardit. Nee miljardid ei ole niisama tuulde loobitud. Vähemalt ühe neljandiku abiraha eest peab Iisrael ostma USA-lt relvi, eelkõige sõjalennukeid. Nii voolab „abiraha” osaliselt USA sõjatööstusesse tagasi. Teisalt on Iisrael USA-le suurepäraseks polügooniks, kus katsetada oma hävitajaid, radareid ja õhutõrjerakette.
Huvitav teada!
1909. aastal oli juute:
Venemaal – 5 200 000
Austria-Ungaris – 2 000 000
USAs – 1 700 000
Inglismaal – 200 000
Prantsusmaaal – 100 000
NB! Loe ka:
„Siioni tarkade protokoll” ehk kui valel on väga pikad jalad
Golda Meir – Iisraeli vanaema
Operatsioon „Penitsilliin”: Kuidas Iisraeli salaluure Mossad varastas Vene hävitaja MiG-21
Targad juudid
Ümberlõikamine – milleks?
Silmus holokausti arhitektile Adolf Eichmannile
„Möödub tuhat aastat ja need ei lunasta Saksamaa süüd.”
MAAJA
