Taavet võidab alati

15 minutit lugemist

29.–31. augustini 1897 toimus Šveitsis Baselis Ülemaailmse Sionistliku Organisatsiooni I kongress – juudi rahvale väga oluline sündmus.
2000 aastat olid juudid elanud hajutatult üle kogu maailma. Selle aja jooksul kaotasid nad omavahelised sidemed, ühise kõnekeele ja ühtse olmekultuuri. Aga nad säilitasid oma usu, judaismi, ja see hoidis ära rahvuse assimileerumise.
Keeldumine ristiusu vastuvõtmisest põhjustas juutidele keskajal erakordseid kannatusi. Algul neid ainult alandati ja naeruvääristati, hiljem represseeriti, mõnel pool ristiti vägivaldselt. Sageli aeti nad maalt välja ja konfiskeeriti kogu nende varandus.

Rassistlik lähenemine
19. sajandil olukord muutus. Euroopa riikides, välja arvatud Venemaa, said juudid võrdõiguslikeks kodanikeks. Nad lülitusid aktiivselt oma kodumaa ühiskonda. Paljud neist saavutasid silmapaistvaid tulemusi nii majanduse, teaduse kui ka kultuuri valdkonnas. Ise pidasid juudid end asukohamaa patriootideks.
Ometigi ei lõppenud juudivastased väljaastumised. Nüüd ei toimunud need enam usulistel põhjustel, vaid esiplaanile tõusid rassilised põhjendused. Ja see oli veel halvem.
Varem võis äraneetud „räpane ja patune” juut astuda katoliku või õigeusu kiriku rüppe ja temast sai silmapilk õilis, aus ja kõigi poolt lugupeetav inimene. Talle kingiti maid ja mõisaid.
Moodne antisemiit ei hooli sellest, mis keelt juudid räägivad või mis usku nad on. Tema väidab, et juut on paha sellepärast, et ta on juut. Mingit tõestust ei olegi vaja.

Päästev idee – rahvusriik
Rahvuslikult meelestatud juudid hakkasid aru saama, et juudi rahva ellujäämise garantiiks saab olla ainult oma rahvusriik. Ei aita assimileerumine ega lõputu emigreerimine ühelt maalt teisele. Ei aita lootmine Messia tulekule, keda usklikud juudid ootasid juba sajandeid. Riik tuleb üles ehitada oma kätega.
Sionistide pooldajaid oli algul väga vähe. Mõned väikesed entusiastidest moodustatud rühmad sõitsid Türgi valduses olevasse Palestiinasse. Kohalikud suurmaaomanikud müüsid juutidele kasutamata seisvaid maid. Need olid kas liigniiskusest soostunud või liivaluidete alla mattunud.
Asutati mitu põllumajanduslikku kolooniat Kuid nende rajajad olid pärit linnadest ja neil ei olnud vastavaid kogemusi. Paljud surid malaariasse, enne kui jõudsid maad kuivendada.
Mõned kolooniad lagunesid oskamatu majandamise tagajärjel. Silmanähtavaks, sai vajadus organiseeruda ja tegutseda ühiselt. Oli vaja keskust. Selle rajajaks sai 1860. aastal Budapestis sündinud ja Viinis õigusteaduste doktoriks õppinud Theodor Herzl.

Sionismi sünd
Noores eas oli Theodor Herzl assimilatsiooni pooldaja – saksakeelne ja saksameelne. Ta osales kirjasaatjana 1895. aastal Pariisis toimunud kurikuulsal Dreyfusi protsessil. See lõppes Prantsuse kindralstaabis töötanud juudi soost kapteni Dreyfusi alusetu süüdistamisega riigireetmises. Kümme aastat hiljem ta rehabiliteeriti ja löödi Prantsuse Auleegioni rüütliks. Kuid protsessi ajal sammusid Pariisi tänavatel prantsuse noorukid hüüetega „Surm juutidele“. Herzl elas seda raskelt üle. Temast sai veendunud sionist.
Juba järgmisel aastal kirjutas ta raamatu „Der Judenstaat” (Juudi riik), mille sisuks oli esialgne programm riigi loomiseks. Raamat tõlgiti kohe paljudesse keeltesse ja sai suure menu osaliseks. Kõikjal tekkisid sionistlike ideede toetajate rühmitused.

Tegevusplaan
1857. aastal tuligi kokku esimese sionistide kongress. Võeti vastu otsus Iisraeli riigi loomise kohta palestiina territooriumil. Plaani elluviimiseks kavandati konkreetsed meetmed.

  1. Taotleda maailma suurriikidelt nõusolekut juudi riigi moodustamiseks. Selle ülesandega hakkas tegelema Herzl ise.
  2. Luua kõikides maades sionistide organisatsioone, vastavalt igas riigis kehtivatele seadustele. See jäi kohalike juudi liidrite otsustada.
  3. Tugevdada ja arendada igal pool rahvuslikku iseteadvust ja taastada oma iidne rahvuskeel.
  4. Koolitada põllumehi ja aiapidajaid rahvusliku maaharijate klassi loomiseks.
  5. Korjata raha, osta kokku maad ja asutada kollektiivselt tegutsevaid suurfarme kaasaegse agrotehnika alusel.

Theodor Herxl suri ootamault 3. juulil 1904. Ainult seitse aastat saigi ta pühendada oma ideede realiseerimisele, kuid sellest piisas. Herzli matus kujunes ülemaailmseks juudi  rahva solidaarsuse demonstratsiooniks.
Kongressi ajal kirjutas Herzl oma päevikusse: „Baselis ma lõin Juudi riigi. Kui ma seda avalikult kõigile ütleksin, oleks vastuseks üleüldine naer. Tulevikus võib-olla viie, võib-olla viiekümne aasta pärast, tunnistavad seda kõik.”
Herzl eksis kõigest aasta võrra. I sionistide kongressist kuni Iisraeli riigi väljakuulutamiseni ei möödunud mitte 50, vaid 51 aastat.

Taavet võidab alati
(juudiriigi ja araabia riikide ajaloost)

11. sajand eKr Kujuneb judaistlik Iisraeli kuningriik.
926 eKr Riik jaguneb põhjapoolseks Iisraeli ja lõunapoolseks Juuda riigiks, Iisraeli riigi vallutavad 722 eKr assüürlased.
586 eKr Uus-Babüloonia vallutab Juuda riigi, algab juutide nn Paabeli vangipõlv (586–538 eKr).
6.–2. sajand eKr Iisraeli ala allub autonoomsena Pärsiale ja hellenistilikele riikidele.
2.–1. sajand eKr Iisraelis on teokraatlik Makkabeide riik, mis 63 eKr langeb Rooma võimu alla.
5. saj eKr Estri raamat piiblis räägib Pärsias 5. sajandil eKr kavandatud juutide massimõrvast. Pärsia kuningas Xerxes oli abielus juut Estriga, kuid tema minister Haaman vihkas Estri onu Mordokaid. Haaman käskis oma ametnikel hävitada juudid ja konfiskeerida nende omandi. Ester aga paljastas Haamani julmad plaanid ning kuningas Xerxes reageeris, lastes Haamani ja tema pojad mõrvata.
1.–6. sajand Iisraeli ala (Palestiina) on Rooma riigi koosseisus, 2. sajandil rändab enamik juute pärast nurjunud ülestõuse sealt välja.
168 eKr Seleukiidide impeeriumi (Süüria) kuningas Antiochos IV keelas judaismi ja rüvetas Jeruusalemma templi ajaloo esimeses antisemiitliku alatooniga konfliktis. Kuninga kavatsus oli hävitada juudi religioon ja kehtestada sunniviisil piirkonnas kreeka kultuur, kuid juudid pidasid vastu. Pärast kolme aasta pikkust pingutamist õnnestus neil tempel Jeruusalemmas tagasi nõuda.
38 pKr Rooma keisri Caligula ajal toimus verine juutide tagakiusamine Egiptuses Aleksandrias, kus tol ajal oli peaaegu 200 000 juudi elanikku Juudid ei tahtnud ülistada Caligulat jumalana, mille peale Caligula alustas ulatuslikke tapatalguid: põlema süüdati sünagoogid ja juutide kodud ning tapeti teadmata hulgal juute.
132–135 Kui Rooma keiser Hadrianus keelas juutide tavad, nagu poisslaste ümberlõikamine, vallandas see mässu. Eesotsas väejuht Simon Bar-Kochbaga läksid juudid sõtta roomlaste vastu ning vallutasid lühikese ajaga Jeruusalemma. Rooma surus siiski mässu maha, mis läks maksma umbes poole miljoni juudi elu.
636 Palestiina vallutavad araablased.
1096 Pärast seda, kui paavst Urbanus II kutsus 1095. aastal ristiretkele moslemite vastu, asus umbes 100 000 Euroopa ristisõdijat teele pühale maale. Ristisõdijad ei pööranud oma relvi ainult Lähis-Ida moslemite vastu, vaid teel läbi Lääne-Euroopa ründasid nad verejanuliselt mitut juudi kogukonda Saksamaal ja Prantsusmaal. Ainuüksi Mainzi linnas läksid tapatalgud ühel päeval maksma 1100 juudi elu.
1099–1291 Palestiinas paiknevad ristisõdijate riigid, sh Jeruusalemma kuningriik, seejärel langeb see ala egiptuse mamelukkide kätte.
1171 Põhja-Prantsusmaal Blois’ linnas rääkis tallipoiss, et oli näinud, kuidas linna rabid ühe kristliku lapse jõkke viskasid. Kättemaksuks väidetava kuriteo eest põletati 32 juuti tuleriidal. 12. sajandil oli laialtlevinud uskumus, et juudid mõrvasid kristlikke lapsi selleks, et kasutada nende verd oma rituaalides ja tseremooniatel.
1215 Lateraani IV kirikukogul, Roomas peetud kirikukohtumisel, otsustasid katoliku preestrid, et juutidel lubatakse elada ainult spetsiaalsetes kvartalites ja neid tuleb sundida kandma juudimärki. Märgi kuju ei olnud kindlaks määratud ning see varieerus piirkonniti. Mõnes kohas täiendati seda kellukestega, et juute oleks kaugelt kuulda.
1348–1349 Kui katk üle Euroopa pühkis, tappes kuni poole maailmajao rahvastikust, kinnitasid paljud kristlased, et selles on süüdi juudid. Levis kuuldus, et nad olid mürgitanud vee kaevudes, jõgedes ja allikates. Kuuldus ei arvestanud aga sellega, et juudid surid epideemiasse samamoodi kui kõik teised. Süüdistuste tagajärjel hävitati kogu Euroopas 350 juudi kogudust. Ainuüksi Strasbourgis mõrvati ühe päevaga 2000 juuti.
1516–1918 Palestiinas on türgi võim.
1543 Saksa teoloog Martin Luther kirjeldas oma raamatus „Juutidest ja nende valedest” juute kui mürkmadusid ja parasiite, kes varjatult vihkasid kõiki kristlasi. Ta ässitas juutide maju ja sünagooge süütama. Juudid ise tuli Lutheri arvates sunnitööle panna või nad emigreeruma sundida.
1648 Mässujuhi Bogdan Hmelnõtskõi (vn Hmelnitski) juhtimisel mõrvasid kasakad tänapäeva Ukraina alal umbes 100 000 juudi meest, naist ja last. Kasakad olid hakanud mässama Poola valitsuse vastu ning uskusid, et juudid esindavad Poola rõhujaid. Juutidel tiriti soolikad välja, teised tükeldati ja neil löödi pea otsast ning mõni isegi praeti lõkkel ja söödi ära.
1881 Peterburis 1881. aasta märtsis tsaar Aleksander ll-le tehtud pommiatentaat oli stardipauk vägivaldsetele rünnakutele Venemaa juutide vastu. Mõrva sooritas revolutsiooniline sotsialist, kuid paljud venelased uskusid, et salamõrva taga seisid juudid, ning nad läksid vihkamisest ja verejanust joobnuna tänavaile. Peagi järgnesid impeeriumis igapäevased juutide mõrvad, rüüstamised ja vägistamised. Eriti palju juute sai surma Kiievis ja teistes Ukraina linnades.
1882 Algab esimene juudi väljarändajatelaine Palestiinasse.
1896 Theódor Herzl nõuab oma raamatus „Juudiriik“ juudiriigi loomist Palestiinas.
1898 Palestiinas elab 5200 juuti eeskujulikes ja hästiorganiseeritud põllumajanduslikes ühistutes.
1903 Juudivastane pogromm Kišinjovis, mis sel ajal oli Vene provintsi Bessaraabia pealinn, pani maailma jahmatama. Tagakiusamine algas kuulduste tõttu, et linna juudid olevat mõrvanud lapse, kasutamaks tema verd ühes rituaalis. Kolme päevaga tapsid linnaelanikud 49 ja haavasid tõsiselt 92 juuti ning umbes 500 juuti põgenesid väiksemate vigastustega.
1904 Algab juudi väljarändajate teine laine.
1916 Prantsuse diplomaat Francois Georges-Picot (1870–1951) ja Inglise diplomaat Mark Sykes (1879–1919) sõlmivad salajase Sykes-Picot-kokkuleppe, mille järgi jagatakse Lähis-Ida mõlema Euroopa suurriigi vahel ära.
1918 Pärast võitu Osmani impeeriumi üle okupeerivad Inglise väed Palestiina.
1920 London saab Rahvasteliidult mandaadi Palestiina haldamiseks. Kuni 1948. aastani on Palestiina Suurbritannia mandaatala, sel ajal asub sinna palju juute.
1929 Pärast Jeruusalemma Nutumüüri pärast puhkenud tüli araablaste ja juutide vahel hukkub Hebronis toimunud rahutustes 67 juudi tsiviilisikut.
1933 Juutide tagakiusamine Saksamaal vallandab kolmanda põgenikevoolu.
1936 Jeruusalemma mufti asutab Araabia Kõrge Komitee, mis peab juhtima araablaste ülestõusu Briti okupatsiooni ja juutide immigratsiooni vastu.
1937 Inglise sõjaväeline komisjon teeb esimest korda ettepaneku Palestiina jagamiseks araablaste ja juutide vahel. Kuigi araablastele määratud ala oleks olnud suurem, lükkasid araablased ettepaneku tagasi.
1941 Prantsuse kindral Georges Catroux kuulutab välja Liibanoni iseseisvuse. Kaks aastat hiljem moodustatakse esimene Liibanoni valitsus.
1946 aprillis saab iseseisvaks Süüria. Prantsuse väed lahkuvad riigist. Sama aasta mais saab Transjordaania Inglismaast sõltumatuks.
1946 91 inimest saab surma Jeruusalemmas hotellis King-David toimund plahvatuses, mille korraldas sionistlik põrandaalune rühmitus Irgun.

ÜRO Palestiina jagamise plaan kaheks riigiks nägi välja nagu lapitekk. Sellised n-ö üksteise sees asuvad riigid lihtsalt ei saaks normaalselt funktsioneerida.

1947 ÜRO täiskogu otsustab kahe kolmandiku häälteenamusega jagada Palestiina juudi ja araabia riigiks. Araablased lükkavad selle lahenduse tagasi. Algab kodusõda.
1948 Reedel, 14. mail kell 16 kohaliku aja järgi kuulutab David Ben Gurion välja iseseisva Israeli riigi, kõigest 11 minutit hiljem tunnustab USA uut riiki de facto, 16. mail tunnustab Iisraeli Nõukogude Liit de jure. Juba iseseisvuse esimesel ööl kuulutavad Egiptus, Saudi Araabia, Transjordaania, Liibanon, Iraak ja Süüria Iisraelile sõja.
Järgnevas 1949. aasta jaanuarini kestnud Araabia-Iisraeli sõjas langevad Jordani jõe läänekallas ja Ida-Jeruusalemm Jordaania kätte, Gaza sektor läheb aga Egiptuse valdusesse. Iisraelist põgeneb naaberriikidesse umbes 850 000 palestiinlast, Iisraeli jääb ainult 156 000 palestiinlast.
1948 Juudi sõdurid korraldavad Lyddas (praegu Lod) veresauna, milles hukkub 350 araablast.
1949 25. jaanuaril toimuvad Iisraeli parlamendi Knesseti esimesed valimised. Sõlmitakse vaherahu araabia riikidega. Jordani jõe läänekalda okupeerib Jordaania ja Gazasektori Egiptus.
1941–1951 Iisraeli saabub palju Saksa koonduslaagritest eluga pääsenud juute, samuti teistest moslemimaadest. Iisraeli elanikkond on esmakordselt 1,4 miljonit.
1952 Saksamaa kohustub Iisraelile maksma heastamislepingu kokkuleppe (Wiedergutmachungsabkommen) järgi 3,5 miljardit marka.
1953 Ariel Sharoni juhitud väeüksus purustab pärast Kibjas toimunud rahutusi Lääne-Jordaanias asuva küla kättemaksuks palestiinlaste terroriaktide eest.
1964 Asutatakse PLO (Palestine Liberation Organisation – Palestiina Vabastusorganisatsioon).
1967 5. juunil alanud nn Kuuepäevase sõja ajal vallutab Iisrael Gaza sektori (360 km²), Siinai poolsaare (u 60 000 km²), Jordani jõe läänekalda (5879 km²), Ida-Jeruusalemma ja selle ümbruse (70 km²) ja Golani kõrgendiku (1150 km²). Vallutatud aladele rajatakse esimesed juudiasundused. (Iisraeli pindala on praegu 22 380 km², sellest okupeeritud alad 6831 km²). Iisrael kaotas 46 lennukit, umbes 400 tanki ja soomukit, 780 sõdurit hukkunutena, 2560 sai haavata, 15–300 langes vangi. Araabia riigid kaotasid ühtekokku rohkem kui 450 lennukit, 1200 tanki ja soomukit, langenutena 21 000 sõdurit, 450 000 sai haavata, 6000 langes vangi…
1973 N. Liidust siirdub Iisraeli 35 000, 1974. aastal 22 000 juuti. Väidetavalt rahuldatakse 98,5% avaldustest. Emigreeruda ei lubata sõjatööstuses töötanud ega teistel riigisaladusi teadvatel spetsialistidel.
1973 6. oktoobril tungivad Egiptus ja Süüria Iisraelile kallale, toimub IV Araabia-Iisraeli ehk nn Jom-Kippuri sõda, mis lõpeb piirimuutusteta. Suessi kanali ületanud Israeli väed jõudsid 120 km kaugusele Kairost. Lahingutes hukkus 2600 Iisraeli sõdurit. Iisrael sai sõjasaagiks 850 Süüria tanki ja muid relvi ning lahinguvarustust. Sõja viiendaks päevaks oli Egiptuse õhutõrje tulistanud Nõukogude Liidust hangitud õhutõrjerakettidega alla 85 Iisraeli hävitajat, nende hulgas 50 Phantom-tüüpi lennukit. Nähes olukorra ohtlikkust, andis peaminister Golda Meir käsu 13 20 kt võimsusega tuumapommi kandvat Jericho-raketti stardivalmis seada. USA president R. Nixon sai sellest teada 9. oktoobril.  Vältimaks Isiraeli tuumalööki Egiptuse ja Süüria vastu, alustas USA ulatusliku relvaabi andmist Iisraelile. Operatsiooni „Nickel Grass” käigus toimetas USA alates 12. oktoobrist kuni 14. novembrini 1973 Iisraeli 22 325 tonni kõikvõimalikku relvastust ja laskemoona. Sõjategevus lõpetati 24. oktoobril. Sõda põhjustas ka samal aastal alanud naftakriisi.
1979 Iisrael ja Egiptus kirjutavad Washingtonis alla rahulepingule. Enamik araabia riike ja palestiinlased boikoteerivad seda, kuna rahuleping ei arvesta üldse palestiinlaste huvidega. 1994. aastal järgneb leping Jordaaniaga.
1980 Juudid loovad asundused Hebornis, mis kutsub esile rahutused palestiinlaste hulgas. Palestiina ülikool Bir Zeit suletakse, rahutused eskaleeruvad.
1982 Iisrael tagastab Egiptusele Siinai poolsaare ja Iisraeli armee marsib Liibanoni, et PLO hävitada. Tel Avivis toimub 70 000 osavõtjaga miiting. Nõutakse „rahu palestiinlastega“.
1985 Iisrael toob oma väed Liibanonist välja, kuid kuulutab palestiinlaste suhtes välja „raudse rusika poliitika“. Iisraeli sõjalennukid pommitavad puruks PLO peakorteri Tunises.
1987 Oktoobris alustavad palestiinlased okupeeritud aladel protestidega Iisraeli okupatsiooni vastu. 8. detsembril ajab üks Iisraeli sõjaväeauto Gaza sektoris alla neli palestiinlast. Algab avalik ülestõus (araabia k intifada).

1988
7. jaanuar Vallutatud aladel algavad palestiinlaste Iisraeli-vastased aktsioonid. 11. jaanuaril järgneb mitu päeva kestnud üldstreik.
24. jaanuaril toimunud miitingul protesteerivad 100 000 juuti ja araablast okupatsioonipoliitika vastu.
16. aprill. Iisraeli komando tapab Tunises PLO militaaršefi Abu Dschihadi.
30. oktoobril hukkub Jeerikos juudi naine koos lastega, kui üks palestiinlane viskab bussi süütepommi.
1. novembril kuulutab palestiina Rahvusnõukogu vallutatud aladel välja iseseisva Palestiina riigi ja distantseerub igasuguses vormis terrorismist.

1989
22. jaanuar Iisraeli võimud lubavad edaspidi tänavaid blokeerivaid demonstrante tulistada plastikkuulidega.
2. aprill. Palestiina Kesknõukogu valib Jassir Arafati „sõltumatu Palestiina riigi“ presidendiks.
20. aprill. ÜRO Peaassamblee mõistab juba ei tea mitmendat korda hukka inimõiguste rikkumise Iisraeli poolt okupeeritud aladel.
29. mai. Lääne-Jordaanias Kifl hariti külas tapavad juudi asunikud 16-aastase palestiina tüdruku. Ta on 500-s hukkunud palestiinlane pärast intifada algust.
6. juuli Üks palestiinlane juhib Tel Aviv-Jeruusalemm liinibussi kuristikku. Hukkub 14 juuti. Järsult suurenevad kättemaksuaktsioonid juudi asundustes.
31. juuli. Jordaania kuningas Hussein teatab, et loobub Lääne-Jordaaniast ja annab selle PLO vastutusalasse.
1990–2005 Iisraelist rändab välja 230 000 juuti. 73 protsenti väljarännanud juutidest pöördus 2013. aastaks Isiraeli tagasi.
1993 Palestiina vabastusorganisatsiooni ja Iisraeli vahel sõlmitakse kokkulepped, millega saavad Palestiina araablased Iisraelilt autonoomia.
21. sajandi algus Iisraeli-Palestiina rahuprotsess on lootusetult takerdunud, sest Iisrael keeldub kaotamast juudi asundusi Palestiina alal ning Palestiinas on toetuse saanud islamiäärmuslikud organisatsioonid (Hamas).

Mis on Palestiinast järele jäänud aastatel 1946–2000 (märgitud rohelise värviga).

Kallis Iisrael
Iisraelile selle riigi loomisest alates osutatud sõjalis-poliitilise ja majandusliku abi suuruse üle on palju arutletud. Tavaliselt kiputakse seda kas üle- või alahindama.
2004. aastal avaldati USA-s mitmeid uurimusi Iisraeli toetuse otsesest ja kaudsest hinnast. Nende järgi on iga Ameerika maksumaksja (loomulikult vastu tahtmist!) investeerinud aastatel 1974–2004 juudi riiki keskmiselt 5700 dollarit. Palestiina-Iisraeli konflikt on USA-le läinud juba rohkem maksma kui Vietnami sõda.
Ainuüksi ametliku abi ja krediitide kogusumma Iisraelile tõusis 2003. aasta lõpuks vähemalt 240 miljardi dollarini. Lisaks maksis USA valitsus 24 aasta jooksul rahulepingute sõlmimise eest Iisraeliga Egiptusele 117 ning Jordaaniale 22 miljardit dollarit. Need on otsesed kulutused, araabia naftaembargo ja naftahinna tõusu tagajärjel tekkinud kaudsed kahjud läksid USA-le maksma vähemalt 870 miljardit dollarit.
Umbes 40 protsenti iga-aastasest 1,8 miljardi dollari suurusest tagastamatust sõjalisest subsiidiumist kasutab Iisraeli relvatööstus uute relvaliikide väljatöötamiseks, mida üsna sageli müüakse Ameerika strateegilistele partneritele.
Iisraeli enda relvatoodang on paljudes valdkondades igati konkurentsivõimeline. Massiivset sõjalis-majanduslikku abi riikide vaheliste suhete tasandil saab Iisrael lisaks teistele veel Saksamaa Liitvabariigilt. Viimase aluseks on 1951. aastal sõlmitud nn Wiedergutmachungi leping (heastamise leping), mille järgi kohustusid sakslased maksma 3,2 miljardit Saksa marka Teise maailmasõja aegse juutide genotsiidi eest. Arvestades hilisemaid täiendavaid väljamakseid ja inflatsiooni, ulatus reparatsioonide summa 50 aasta pärast vähemalt 80 miljardi margani.
Esitatud on ainult mõned, kuigi samas kõige olulisemad Iisraeli kui riigi toetamise näited. Loomulikult sellega ei piirduta – Iisrael saab ulatuslikku finantsabi ka erakanalitest.
Kuni 1967. aastani ostis Iisrael relvi põhiliselt Prantsusmaalt, pärast Yom-Kippuri sõda 1973. aastal on relvade tarnijaks USA. Igal aastal andis USA Iisraelile tagastamatut sõjalist subsiidiumit 1,8 miljardit dollarit (nagu juba eespool mainitud), siis 2,2 miljardit dollari, siis 3 miljardit ja nüüd (2020) juba 3,5 miljardit. Nee miljardid ei ole niisama tuulde loobitud. Vähemalt ühe neljandiku abiraha eest peab Iisrael ostma USA-lt relvi, eelkõige sõjalennukeid. Nii voolab „abiraha” osaliselt USA sõjatööstusesse tagasi. Teisalt on Iisrael USA-le suurepäraseks polügooniks, kus katsetada oma hävitajaid, radareid ja õhutõrjerakette.

MAAJA

0

Your Cart