Taavet võidab alati

10 minutit lugemist

29.–31. augustini 1897 toimus Šveitsis Baselis Ülemaailmse Sionistliku Organisatsiooni I kongress – juudi rahvale väga oluline sündmus.
2000 aastat olid juudid elanud hajutatult üle kogu maailma. Selle aja jooksul kaotasid nad omavahelised sidemed, ühise kõnekeele ja ühtse olmekultuuri. Aga nad säilitasid oma usu, judaismi, ja see hoidis ära rahvuse assimileerumise.
Keeldumine ristiusu vastuvõtmisest põhjustas juutidele keskajal erakordseid kannatusi. Algul neid ainult alandati ja naeruvääristati, hiljem represseeriti, mõnel pool ristiti vägivaldselt. Sageli aeti nad maalt välja ja konfiskeeriti kogu nende varandus.

Rassistlik lähenemine
19. sajandil olukord muutus. Euroopa riikides, välja arvatud Venemaa, said juudid võrdõiguslikeks kodanikeks. Nad lülitusid aktiivselt oma kodumaa ühiskonda. Paljud neist saavutasid silmapaistvaid tulemusi nii majanduse kui ka kultuuri valdkonnas. Ise pidasid juudid end asukohamaa patriootideks.
Ometigi ei lõppenud juudivastased väljaastumised. Nüüd ei toimunud need enam usulistel põhjustel, vaid esiplaanile tõusid rassilised põhjendused. Ja see oli veel halvem.
Varem võis äraneetud „räpane ja patune” juut astuda katoliku või õigeusu kiriku rüppe ja temast sai silmapilk õilis, aus ja kõigi poolt lugupeetav inimene. Talle kingiti maid ja mõisaid.
Moodne antisemiit ei hooli sellest, mis keelt juudid räägivad või mis usku nad on. Tema väidab, et juut on paha sellepärast, et ta on juut. Mingit tõestust ei olegi vaja.

Päästev idee – rahvusriik
Rahvuslikult meelestatud juudid hakkasid aru saama, et juudi rahva ellujäämise garantiiks saab olla ainult oma rahvusriik. Ei aita assimileerumine ega lõputu emigreerimine ühelt maalt teisele. Ei aita lootmine Messia tulekule, keda usklikud juudid ootasid juba sajandeid. Riik tuleb üles ehitada oma kätega.
Sionistide pooldajaid oli algul vaga vähe. Mõned väikesed entusiastidest moodustatud rühmad sõitsid Türgi valduses olevasse Palestiinasse. Kohalikud suurmaaomanikud müüsid juutidele kasutamata seisvaid maid. Need olid kas liigniiskusest soostunud või liivaluidete alla mattunud.
Asutati mitu põllumajanduslikku kolooniat Kuid nende rajajad olid pärit linnadest ja neil ei olnud vastavaid kogemusi. Paljud surid malaariasse, enne kui jõudsid maad kuivendada.
Mõned kolooniad lagunesid oskamatu majandamise tagajärjel. Silmanähtavaks, sai vajadus organiseeruda ja tegutseda ühiselt. Oli vaja keskust. Selle rajajaks sai 1860. aastal Budapestis sündinud ja Viinis õigusteaduste doktoriks õppinud Theodor Herzl.

Sionisti sünd
Noores eas oli Theodor Herzl assimilatsiooni pooldaja – saksakeelne ja saksameelne. Ta osales kirjasaatjana 1895. aastal Pariisis toimunud kurikuulsal Dreyfusi protsessil. See lõppes Prantsuse kindralstaabis töötanud juudi soost kapteni Dreyfusi alusetu süüdistamisega riigireetmises. Kümme aastat hiljem ta rehabiliteeriti ja löödi Prantsuse Auleegioni rüütliks. Kuid protsessi ajal sammusid Pariisi tänavatel prantsuse noorukid hüüetega „Surm juutidele“. Herzl elas seda raskelt üle. Temast sai veendunud sionist.
Juba järgmisel aastal kirjutas ta raamatu „Der Judenstaat” (Juudi riik), mille sisuks oli esialgne programm riigi loomiseks. Raamat tõlgiti kohe paljudesse keeltesse ja sai suure menu osaliseks. Kõikjal tekkisid sionistlike ideede toetajate rühmitused.

Tegevusplaan
1857. aastal tuligi kokku esimese sionistide kongress. Võeti vastu otsus Iisraeli riigi loomise kohta palestiina territooriumil. Plaani elluviimiseks kavandati konkreetsed meetmed.

  1. Taotleda maailma suurriikidelt nõusolekut juudi riigi moodustamiseks. Selle ülesandega hakkas tegelema Herzl ise.
  2. Luua kõikides maades sionistide organisatsioone, vastavalt igas riigis kehtivatele seadustele. See jäi kohalike juudi liidrite otsustada.
  3. Tugevdada ja arendada igal pool rahvuslikku iseteadvust ja taastada oma iidne rahvuskeel.
  4. Koolitada põllumehi ja aiapidajaid rahvusliku maaharijate klassi loomiseks.
  5. Korjata raha, osta kokku maad ja asutada kollektiivselt tegutsevaid suurfarme kaasaegse agrotehnika alusel.

Theodor Herxl suri ootamault 3. juulil 1904. Ainult seitse aastat saigi ta pühendada oma ideede realiseerimisele, kuid sellest piisas. Herzli matus kujunes ülemaailmseks juudi  rahva solidaarsuse demonstratsiooniks.
Kongressi ajal kirjutas Herzl oma päevikusse: „Baselis ma lõin Juudi riigi. Kui ma seda avalikult kõigile ütleksin, oleks vastuseks üleüldine naer. Tulevikus võib-olla viie, võib-olla viiekümne aasta pärast, tunnistavad seda kõik.”
Herzl eksis kõigest aasta võrra. I sionistide kongressist kuni Iisraeli riigi väljakuulutamiseni ei möödunud mitte 50, vaid 51 aastat.

Taavet võidab alati
(juudiriigi ajaloost)

11. sajand eKr Kujuneb judaistlik Iisraeli kuningriik.
926 eKr Riik jaguneb põhjapoolseks Iisraeli ja lõunapoolseks Juuda riigiks, Iisraeli riigi vallutavad 722 eKr assüürlased.
586 e Kr Uus-Babüloonia vallutab Juuda riigi, algab juutide nn Paabeli vangipõlv (586–538 eKr).
6.–2. sajand eKr Iisraeli ala allub autonoomsena Pärsiale ja hellenistilikele riikidele.
2.–1. sajand eKr Iisraelis on teokraatlik Makkabeide riik, mis 63 eKr langeb Rooma võimu alla.
1.–6. sajand Iisraeli ala (Palestiina) on Rooma riigi koosseisus, 2. sajandil rändab enamik juute pärast nurjunud ülestõuse sealt välja.
636 Palestiina vallutavad araablased.
1099–1291 Palestiinas paiknevad ristisõdijate riigid, sh Jeruusalemma kuningriik, seejärel langeb see ala egiptuse mamelukkide kätte.
1516–1918 Palestiinas on türgi võim.
1882 Algab esimene juudi väljarändajatelaine Palestiinasse.
1896 Theódor Herzl nõuab oma raamatus „Juudiriik“ juudiriigi loomist Palestiinas.
1898 Palestiinas elab 5200 juuti eeskujulikes ja hästiorganiseeritud põllumajanduslikes ühistutes.
1904 Algab juudi väljarändajate teine laine.
1918 Pärast võitu Osmani impeeriumi üle okupeerivad Inglise väed Palestiina.
1920 London saab Rahvasteliidult mandaadi Palestiina haldamiseks. Kuni 1948. aastani on Palestiina Suurbritannia mandaatala, sel ajal asub sinna palju juute.
1933 Juutide tagakiusamine Saksamaal vallandab kolmanda põgenikevoolu.

ÜRO Palestiina jagamise plaan kaheks riigiks oli pehmelt öeldes nõme – see nägi välja nagu lapitekk. Sellised n-ö üksteise sees asuvad riigid ei saaks normaalselt funktsioneerida.

1947 ÜRO täiskogu otsustab kahe kolmandiku häälteenamusega jagada Palestiina juudi ja araabia riigiks. Araablased lükkavad selle lahenduse tagasi.
1948 Reedel, 14. mail kell 16 kohaliku aja järgi kuulutab David Ben Gurion välja iseseisva Israeli riigi, kõigest 11 minutit hiljem tunnustab uut riiki USA, 16. mail tunnustab Iisraeli Nõukogude Liit. Juba iseseisvuse esimesel ööl kuulutavad Egiptus, Saudi Araabia, Transjordaania, Liibanon, Iraak ja Süüria Iisraelilie sõja.
Järgnevas 1949. aasta jaanuarini kestnud Araabia-Iisraeli sõjas langevad Jordani jõe läänekallas ja Ida-Jeruusalemm Jordaania kätte, Gaza sektor läheb aga Egiptuse valdusesse. Iisraelist põgeneb naaberriikidesse umbes 850 000 palestiinlast, Iisraeli jääb ainult 156 000 palestiinlast.
1949 25. jaanuaril toimuvad Iisraeli parlamendi Knesseti esimesed valimised.
1964 Asutatakse PLO (Palestine Liberation Organisation – Palestiina Vabastusorganisatsioon).
1967 5. juunil alanud nn Kuuepäevase sõja ajal vallutab Iisrael Gaza sektori (360 km²), Sinai poolsaare (u 60 000 km²), Jordani jõe läänekalda (5879 km²), Ida-Jeruusalemma ja selle ümbruse (70 km²) ja Golani kõrgendiku (1150 km²). Vallutatud aladele rajatakse esimesed juudiasundused. (Iisraeli pindala on praegu 22 380 km², sellest okupeeritud alad 6831 km²). Iisrael kaotas 780 sõdurit hukkunutena, 2560 sai haavata, 300 langes vangi. Araabia riigid kaotasid ühtekokku langenutena 21 000 sõdurit, 450 000 sai haavata, 6000 langes vangi.
1973 6. oktoobril tungivad Egiptus ja Süüria Iisraelile kallale, toimub IV Araabia-Iisraeli ehk nn Jom-Kippuri sõda, mis lõpeb piirimuutusteta. Suessi kanali ületanud Israeli väed jõudsid 120 km kaugusele Kairost. Lahingutes hukkus 2600 Iisraeli sõdurit. Iisrael sai sõjasaagiks 850 Süüria tanki ja muid relvi ning lahinguvarustust. Sõja viiendaks päevaks oli Egiptuse õhutõrje tulistanud Nõukogude Liidust hangitud õhutõrjerakettidega alla 85 Iisraeli hävitajat, nende hulgas 50 Phantom-tüüpi lennukit. Nähes olukorra ohtlikkust, andis peaminister Golda Meir käsu 13 tuumapommi kandvat raketti lahinguvalmis seada. USA president R. Nixon sai sellest teada 9. oktoobril.  Vältimaks Isiraeli tuumalööki Egiptuse ja Süüria vastu, alustas USA ulatusliku relvaabi andmist Iisraelile. Operatsiooni „Nickel Grass” käigus toimetas USA alates 12. oktoobrist kuni 14. novembrini 1973 Iisraeli 22 325 tonni kõikvõimalikku relvastust ja laskemoona. Sõjategevus lõpetati 24. oktoobril. Sõda põhjustas ka samal aastal alanud naftakriisi.
1979 Iisrael ja Egiptus kirjutavad Washingtonis alla rahulepingule. Enamik araabia riike ja palestiinlased boikoteerivad seda, kuna rahuleping ei arvesta üldse palestiinlaste huvidega. 1994. aastal järgneb leping Jordaaniaga.
1980 Juudid loovad asundused Hebornis, mis kutsub esile rahutused palestiinlaste hulgas. Palestiina ülikool Bir Zeit suletakse, rahutused eskaleeruvad.
1982 Iisrael tagastab Egiptusele Sinai poolsaare ja Iisraeli armee marsib Liibanoni, et PLO hävitada. Tel Avivis toimub 70 000 osavõtjaga miiting. Nõutakse „rahu palestiinlastega“.
1985 Iisrael toob oma väed Liibanonist välja, kuid kuulutab palestiinlaste suhtes välja „raudse rusika poliitika“. Iisraeli sõjalennukid pommitavad puruks PLO peakorteri Tunises.
1987 Oktoobris alustavad palestiinlased okupeeritud aladel protestidega Iisraeli okupatsiooni vastu. 8. detsembril ajab üks Iisraeli sõjaväeauto Gaza sektoris alla neli palestiinlast. Algab avalik ülestõus (araabia k intifada).

1988

7. jaanuar Vallutatud aladel algavad palestiinlaste Iisraeli-vastased aktsioonid. 11. jaanuaril järgneb mitu päeva kestnud üldstreik.
24. jaanuaril toimunud miitingul protesteerivad 100 000 juuti ja araablast okupatsioonipoliitika vastu.
16. aprill. Iisraeli komando tapab Tunises PLO militaaršefi Abu Dschihadi.
30. oktoobril hukkub Jeerikos juudi naine koos lastega, kui üks palestiinlane viskab bussi süütepommi.
1. novembril kuulutab palestiina Rahvusnõukogu vallutatud aladel välja iseseisva Palestiina riigi ja distantseerub igasuguses vormis terrorismist.

1989

22. jaanuar Iisraeli võimud lubavad edaspidi tänavaid blokeerivaid demonstrante tulistada plastikkuulidega.
2. aprill. Palestiina Kesknõukogu valib Jassir Arafati „sõltumatu Palestiina riigi“ presidendiks.
20. aprill. ÜRO Peaassamblee mõistab juba ei tea mitmendat korda hukka inimõiguste rikkumise Iisraeli poolt okupeeritud aladel.
29. mai. Lääne-Jordaanias Kifl hariti külas tapavad juudi asunikud 16-aastase palestiina tüdruku. Ta on 500-s hukkunud palestiinlane pärast intifada algust.
6. juuli Üks palestiinlane juhib Tel Aviv-Jeruusalemm liinibussi kuristikku. Hukkub 14 juuti. Järsult suurenevad kättemaksuaktsioonid juudi asundustes.
31. juuli. Jordaania kuningas Hussein teatab, et loobub Lääne-Jordaaniast ja annab selle PLO vastutusalasse.
1990–2005 Iisraelist rändab välja 230 000 juuti. 73 protsenti väljarännanud juutidest pöördus 2013. aastaks Isiraeli tagasi.
1993 Palestiina vabastusorganisatsiooni ja Iisraeli vahel sõlmitakse kokkulepped, millega saavad Palestiina araablased Iisraelilt autonoomia.
21. sajandi algus Iisraeli-Palestiina rahuprotsess on lootusetult takerdunud, sest Iisrael keeldub kaotamast juudi asundusi Palestiina alal ning Palestiinas on toetuse saanud islamiäärmuslikud organisatsioonid (Hamas).

Kallis Iisrael
Iisraelile selle riigi loomisest alates osutatud sõjalis-poliitilise ja majandusliku abi suuruse üle on palju arutletud. Tavaliselt kiputakse seda kas üle- või alahindama.
2004. aastal avaldati USA-s mitmeid uurimusi Iisraeli toetuse otsesest ja kaudsest hinnast. Nende järgi on iga Ameerika maksumaksja (loomulikult vastu tahtmist!) investeerinud aastatel 1974–2004 juudi riiki keskmiselt 5700 dollarit. Palestiina-Iisraeli konflikt on USA-le läinud juba rohkem maksma kui Vietnami sõda.
Ainuüksi ametliku abi ja krediitide kogusumma Iisraelile tõusis 2003. aasta lõpuks vähemalt 240 miljardi dollarini. Lisaks maksis USA valitsus 24 aasta jooksul rahulepingute sõlmimise eest Iisraeliga Egiptusele 117 ning Jordaaniale 22 miljardit dollarit. Need on otsesed kulutused, araabia naftaembargo ja naftahinna tõusu tagajärjel tekkinud kaudsed kahjud läksid USA-le maksma vähemalt 870 miljardit dollarit.
Umbes 40 protsenti iga-aastasest 1,8 miljardi dollari suurusest tagastamatust sõjalisest subsiidiumist kasutab Iisraeli relvatööstus uute relvaliikide väljatöötamiseks, mida üsna sageli müüakse Ameerika strateegilistele partneritele.
Iisraeli enda relvatoodang on paljudes valdkondades igati konkurentsivõimeline. Massiivset sõjalis-majanduslikku abi riikide vaheliste suhete tasandil saab Iisrael lisaks teistele veel Saksamaa Liitvabariigilt. Viimase aluseks on 1951. aastal sõlmitud nn Wiedergutmachungi leping (heastamise leping), mille järgi kohustusid sakslased maksma 3,2 miljardit Saksa marka Teise maailmasõja aegse juutide genotsiidi eest. Arvestades hilisemaid täiendavaid väljamakseid ja inflatsiooni, ulatus reparatsioonide summa 50 aasta pärast vähemalt 80 miljardi margani.
Esitatud on ainult mõned, kuigi samas kõige olulisemad Iisraeli kui riigi toetamise näited. Loomulikult sellega ei piirduta – Iisrael saab ulatuslikku finantsabi ka erakanalitest.
Kuni 1967. aastani ostis Iisrael relvi põhiliselt Prantsusmaalt, pärast Yom-Kippuri sõda 1973. aastal on relvade tarnijaks USA. Igal aastal andis USA Iisraelile tagastamatut sõjalist subsiidiumit 1,8 miljardit dollarit (nagu juba eespool mainitud), siis 2,2 miljardit dollari, siis 3 miljardit ja nüüd (2020) juba 3,5 miljardit. Nee miljardid ei ole niisama tuulde loobitud. Vähemalt ühe neljandiku abiraha eest peab Iisrael ostma USA-lt relvi, eelkõige sõjalennukeid. Nii voolab „abiraha” osaliselt USA sõjatööstusesse tagasi. Teisalt on Iisrael USA-le suurepäraseks polügooniks, kus katsetada oma hävitajaid, radareid ja õhutõrjerakette.

MAAJA

0

Your Cart