„Möödub tuhat aastat ja need ei lunasta Saksamaa süüd.”

Massiteadvus vajab vaenlase kuju, kelle kaela saaks kõik patud ja hädad ajada, sest see rahuldab kaht tähtsat vajadust. Esiteks vabastab inimesed süütundest, teiseks pole vaja oma pead vaevata nähtuste ja probleemide olemuse ning põhjuste väljaselgitamisega. Süüdlase ehk vaenlase avastamine on täiesti jõukohane ka debiilikule…

Vaenlasele tasakaaluks on vaja kedagi jumaldada. Saksamaal sai selleks Adolf Hitler, kelle eestvedamisel saksa rahvas hakkas võitlema vaenlaste – juutide vastu. Seega polnud Saksamaal riiklikuks ideoloogiaks muudetud antisemitism midagi muud kui vaenlase kuju loomise üks vorme. Tõsi, antisemitism natslikul Saksamaal võttis küll ekstreemsed vormid, kuid juudivaenulikkuse juured ulatuvad kahe aastatuhande taha…
Juba hellenistlikul ajajärgul levinud juudivaenulikkusel oli religioosne ja sotsiaalne taust. Juutidesse suhtuti kõikjal kui võõrastesse. Aja jooksul kaotasid hajutatult eri riikides elavad juudid omavahel sidemed, ühise kõnekeele ja ühtse olmekultuuri. Kuid nad säilitasid kangekaelselt oma usu judaismi, ja see hoidis ära rahvuse assimileerimise. Koos kristluse levikuga Rooma riigis hakkas kujunema ka spetsiifiline kristlik antisemitism. Kristlased heitsid juutidele ette seda, et nood olid süüdi Kristuse surmas. Algul juute ainult alandati ja naeruvääristati, mõnel pool ristiti vägivaldselt. Sageli aeti nad maalt välja ja konfiskeeriti nende varandus.

Massiline ümberasustamine ja pealesunnitud usuvahetus olid olnud juutide igapäevaelu osaks juba 7. sajandil ja sestsaadik oli väiksemaid ja suuremaid juutide tagakiusamise laineid ette tulnud igal sajandil. Kirde-Prantsusmaal Metzi linnas katkesid muidu sõbralikud suhted juutide ja kristlaste vahel 888. aastal kirikliku korraldusega, millega keelati kahel elanikkonna rühmal üheskoos söömine ja omavaheline abiellumine. Saksa linnas Trieris käskis peapiiskop juutidel 1066. aastal enne paasapühi usku vahetada. Seda nõuet ei täidetud, kuna piiskop mõrvati. Varased pogrommid olid ulatuse ja kestuse poolest siiski piiratud. Enamasti hääbus vihkamine kiiresti ning kristlased ja juudid taastasid rahumeelsed suhted. Ristisõdalased jälitasid juute aga tunduvalt julmemini. Mehed, naised ja lapsed ristiti sunniviisil või raiuti neil pead maha, torgati surnuks või põletati elusalt. Tuhanded juudid kaotasid elu vihalaines, mida võib nimetada ajaloo esimeseks holokaustiks. Kui paavst Urbanus II kutsus 1095. aasta novembris üles relvastatud palverännakule moslemite vastu, avas ta vihkamise väravad. Paljude eurooplaste meelest oli loogiline, et just juutidega tuleb võidelda, enne kui järg moslemite kätte jõuab. Sellist suhtumist toetas algusest peale ristisõdijate hierarhia tipp. Raevukas tagakiusamine sundis Kesk-Euroopa juute kristlusesse pöörama, põgenema või enesetappu sooritama. Kõige rohke juute mõrvati Kölnis, Trieris, Metziz, Wormsis, Mamnizis, Regensburgis ja Prahas.
Religioosne fanatism ähvardas juudi elanikkonda ka Hispaanias. Piirkonna moslemi valitsejad olid juudid pikaks ajaks rahule jätnud, kuid olukord muutus, kui 1090. aastal võttis võimu fundamentalistlik Almoraviidide dünastia. Juute sunniti kollast turbanit kandma, et neid oleks alati võimalik tuvastada. Palju juute tapeti antisemiitlikes mässudes.
12. sajandil muutus vägivald õhtumaade antisemitismis keskseks. Kiriklikule andami- ja maaostu keelule järgnes juutide tõrjumine kaubandusest ja rahandusest. Põlisasukates süvendasid sellised meetmed arvamust, et kõik juudid on liigkasuvõtjad (juutidel oli varasel keskajal laenumonopol, sest kristlastel oli kirik laenuintressidelt teenimise ära keelanud).
Alalises rahanäljas Prantsuse kuningas Philippe IV otsustas 1306. aasta suvel anda löögi Prantsusmaa kõige kaitsetuima vähemuse pihta. Aastate jooksul olid juudid kuningale laenanud suuri summasid, mida ta polnud tagasi maksnud. Philippe uskus, et juutidel on veeel raha, ning ta otsustas ka selle endale krabada.
1306. aasta 22. juuni varahommmikul koputasid kuninga sõdurid eri paigus üle Prantsusmaa juutide kodude ustele. Perekonnad rebiti julmalt oma kodudest välja ja sunniti ronima tänaval oodanud hobusevankritesse. Ühe päevaga vahistasid sõdurid umbes 100 000 juuti, kellele öeldi, et nad peavad kuu aja jooksul Prantsusmaalt lahkuma ning tohivad kaasa võtta ainult vahetusrõivaid ja tühise rahasumma, 12 suud. Kui juudid tahtsid oma pühad raamatud kaasa võttta, pidid nad selle eest eraldi maksma, muidu põletati need ära. Seejärel hakkas Philippe juutide vara rahaks tegema. Lisaks andis ta käsu, et kõik, kes on juutidele võlgu, pidid oma võlad viivitamatult tasuma kuningale. Philippe kartis, et juudid on oma vara varjanud ning lubas varanduseküttidele 20 protsenti kõigist Pariisi toimetatud juutide väljasaatmisega umbes kaks miljonit liivrit ja ühtlasi vabanes ta nendelt võetud laenudest…
14. sajandi katkuepideemia ajal levisid Euroopas jutud, et juudid olevat sihilikult kaevusid saastanud, et katku levitada. Sellesse ajajärku jäävad ka esimesed suuremad juudipogrommid.
Organiseeritult hakati juute taga kiusama esimest korda kristlike valitsejate võimule tulles, eriti kuningliku paari Isabeli ja Fernando all, kes 1479. aastal riigi ühendasid. Hispaanias elanud juutidele anti valida: kas pöörduda ristiusku või lahkuda riigist. Hispaaaniast aastail 1492–97 välja aetud risimisest keeldunud juute nimetatakse sefardi juutideks. Paljud neist põgenesid olemasolevatessse juudi kogukondadesse Põhja-Aafrikas Magribis. Teised aga linnadesse, nagu Kairo ja Jeruusalemm. Osmanite riigi sultan Bayezit pakkus juutidele varjupaika. Nii mõnedki sefardi juudid asusid elama Thessalonikisse, Izmirisse ja Balkanile. Sefardi juutide järeltulijad moodustavad nüüdisajal umbes 16 protsenti kõikidest maaailma juutidest. Juutide tagakiusamine levis üle terve kirstliku Euroopa. Juudid, kes esialgu põgenesid Itaaliassse, saadeti mõne aasta pärast sealtki välja.
18. sajandi lõpus, pärast Poola jagamist Euroopa suurriikide vahel sattus umbes 5 miljonit juuti Tsaari-Venemaa hirmu ja armu alla. Juudid tohtisid elada ainult Ukraina teatud  lõunapiirkondades. Kuigi neid lausa seaduslikult dikrimineeriti, olid just juudid need, kes tõid Venemaa majandusse „kaptialismi algeid”. Juute kadestati, kuigi suurem osa neist olid sama vaesed kui nende kristlikud naabrid. Tõeline juutide vastane nõiajaht läks lahti pärast Aleksander II tapmist 1881. aastal, kuna narodnikute hulgas oli ka juute ja üks terroristidest olevat olnud juuditar. Kas tõesti tahtsid juudid tsaarivõimu hävitada, kas tõesti oli tegemist juutide vandenõuga?
Hiljem, seoses juutide kodanikuõiguste tunnustamisega juudivaenulikkus Euroopas mingil määral taandus. Kuid 19. sajandi alguses hakkas antisemitism uuesti pead tõstma. Juutide valitsev seisund panganduses, nende edu arstide ja advokaatidena tekitas paksu kadedust. Kuigi juutide ülekaal panganduses, börsil, samuti tekstiili-, tooraine- ja viljaäris kujunes aja jooksul täiesti objektiivsetel põhjustel (19. sajandi alguses hakkas see vähenema), nähti selles juutide ülemaailmset vandenõud.
19. sajandi viimasel kolmandikul tulid juudivastased välja uue teooriaga, mis kuulutas juudid rassiliselt alaväärtuslikuks. Prantslane Joseph Arthur Gobineau arendas välja õpetuse, mida Karl Eugen Dühring, Houston Stewart Chamberlain ja Paul Anton de Lagarde pseudoteaduslikult põhjendasid ning teised autorid levitasid.
Pärast Esimest maailmasõda muutusid juudid Saksamaal vaenlasteks. Saksa antisemiitidele ei läinud korda, mis keelt juudid räägivad või mis usku nad olid. Juut oli paha sellepärast, et ta oli juut. Neis nähti parasiite, nende kaela aeti majanduslikud raskused. Sellist meeleolu kasutasid osavasti ära natsionaalsotsialistid oma eesmärkide saavutamiseks. Natside juudivaenulikkus ületas ulatuselt ja mõjult kõik seni tuntud antisemitismi vorme.

Antisemitismil, nagu eespool juttu oli, on pikk ja häbiväärne, tagakiusamisi ja eemaletõukamist täis ajalugu, mis ulatub tagasi Rooma aega, ning isegi 20. sajandil püsis see eri määral nii Euroopas kui ka USAs. Hitler lihtsalt surus juba olemas olnud eelarvamuste soonele ning võimendas seda bioloogiateooria, rahvusluse ja poliitilise ideoloogia kaheldava väärtusega seguga.
Ehkki antisemitism oli nii Saksamaal kui ka mujal üsna levinud, ei tohiks unustada, et 1920. aastaiks olid juudid valdavalt valutult sulandunud Saksa ühiskonda. Saksamaal elas umbes 240 000 juuti, kes etendasid olulist osa riigi rahandus-, haldus- ja ärielus. Peale selle oli 1920. aastaiks veerand Saksa juutidest abielus mittejuudiga, mis näitab samuti, et suurel osal inimestest ei olnud probleeme juutide ega juutlusega.
Niisugune „veresegamine“ ajas aga raevu Hitleri, kelle meelest tähendas see õilsa aarja vereliini nõrgestamist. Hitler püüdis kõigis kirjutistes ja kõnedes juutidelt võtta igasuguse inimlikkuse, kujutades neid võõrkehadena, kes klammerduvad parasiitidena Saksa riigi külge. Ta väitis, et erinevalt Saksamaa kodanikest ei ole juutidel mingit seost ühegi riigiga, vaid nad rändavad ringi kogu maailmas, imedes end nende riikide külge, kes suudavad neid majanduslikult toita. Niisugused seisukohad võinuksid jääda hullumeelse sonimiseks, kui Hitler poleks 1933. aastal võimule tõusnud. Natsid viisid juutide tagakiusamise jubeda kulminatsioonini…
Siinkohal tasub meeles pidada, et juudi rahva vihkamises ei olnud Hitler sugugi üksi. Nende kahe leeri vaidlused on keerukad ning ruumipuudusel ei ole võimalik neid vaadelda, nagu ei esitata siin ka põhjalikku ülevaadet holokaustist. Küll võime öelda seda, et holokausti otsene lubamine ja suuna andmine pidi lähtuma Hitlerist, kelle kätte oli koondunud Kolmandas Riigis kogu võim. Holokausti nime saanud protsess oli pikaajaline, laotudes laiali 12 aasta peale.
Kui Hitler 1933. aastal võimule tuli, ei pidanud juutide vahetut mõrvarlikku ründamist õigustatuks ei rahvusvaheline üldsus ega paljud sakslased. Hitleri algne poliitika Saksamaa juutide suhtes oli nende ühiskonnast ja Saksamaalt väljatõrjumine. Selleks seati neile aina rangemaid piiranguid ja tugevdati tagakiusamist.
Algust tehti kohe esimesel võimuaastal. Hitler keelas juutidel tegutseda õigusalal, siis aga keelati kutselise ametnikkonna taastamise seadusega neil töötada mis tahes tasandi riigiaparaadis. 1. aprillil püüdis ta korraldada juudi poodide boikotti, mille pidid ellu viima SA liikmed, kes peagi avastasid, et võivad juute kimbutada, rünnata ja alandada vähimalgi määral karistust kartmata.
1933. aasta oli aga ainult algus. Aastail 1933–39 keelati juutidel tegutseda ajakirjanike, hambaarstide, arstide, veterinaaride, ülikooli õppejõudude, õpetajate, sõjaväelaste ja kunstnikena.
Neid tõrjuti järjekindlalt välja ärielust, konfiskeerides ettevõtteid ja elatusvahendeid: 1938. aasta aprillis kehtestatud seaduse põhjal tuli neil ametlikult registreerida vara, kui selle väärtus oli üle 5000 riigimarga, ning see pidi olema valitsuse käsutuses.
Kodakondsuse osas kehtestasid natsid 1935. aastal Saksa vere ja au kaitsmise seaduse ning riigi kodakondsusseaduse. Nendega keelati juutide ja mittejuutide abielud ning ühtlasi võeti juutidelt kodanikuõigused, muutes nad pelgalt „riigialamaks“. Nii jäi nende saatus puhtalt valitsuse määrata. Kurjakuulutava endena pidid kõik juudid alates 1938. aasta augustist võtma enda keskmiseks nimeks Israel või Sarah ning kaks kuud hiljem hakati nende passidesse kandma tähte J.
Kuigi juutide tagakiusamisele avaldati ka mõningat vastupanu, eriti kirikuringkondades, oli Saksa ühiskond sellega valdavalt nõus või lausa toetas uut antisemitismilainet.

Selle tulemust oli selgelt näha ööl vastu 10. novembrit 1938, mil SA ja SS-i salgad käivitasid valitsuse mahitusel vägivallapuhangu juutide vastu kogu Saksamaal. Väidetav põhjus oli see, et Pariisis lasi noor juut maha Saksamaa saatkonna töötaja. Kristalliööna (Kristallnacht) tuntuks saanud pogrommiga mõrvati 91 juuti ning hävitati 7500 juudi äri ja 200 sünagoogi. Samuti vahistati ligemale 30 000 juuti, kes saadeti tärkavatesse koonduslaagritesse.
Selliste sammude puhul ei olnud Adolf Hitleri lõplik eesmärk tingimata hävitamine. Üks natside poliitika komponente oli juutide „innustamine“ välja rändama ning kümned tuhanded juudid seda tegidki. Nii suundus 100 000 juuti Ühendriikidesse ja 150 000 Palestiinasse (Suurbritannia võttis vastu 45 000 juuti). Väärib märkimist, et natside juhtkond mängis isegi mõttega luua Madagaskaril juutide koloonia, kuhu tulnuks saata kõik Saksamaa juudid – see oli mõistagi teostamatu, kuid juba see, et sellist mõtet üldse kaaluti, näitab, et suures mures ei peljatud ka uuenduslikke ideid. Hitler oli üritanud kõrvaldada juute positsioonidelt, kust nad saanuks mõjutada ühiskonda ja kultuuri, ning proovinud jätta nad ilma inimõigustest – ning ta tuli sellega edukalt toime. Mõnda aega oli tema juudipoliitika suunatud ainult õnnetute Saksamaa kodanike ja nende juutide vastu, kes elasid sõjaeelsel ajal liidendatud või okupeeritud aladel. 1939. aastal muutus kõik.
Hitleri väärastunud maailmas teravdasid sakslaste vallutused aastail 1939–42 veelgi „juudiküsimust“, mis sisuliselt taandus probleemile, mida nendega ette võtta.
Poola, Lääne-Euroopa ja suure osa Nõukogude Liidu vallutamine tõi natside võimu alla miljoneid juute (ainuüksi Poolas elas 1939. aastal 3,3 miljonit juuti, kellest natsid tapsid vähemalt 90 protsenti). Samuti ei olnud juudid ainukesed, keda peeti rassilt problemaatiliseks. Peaaegu sama tugevasti vihkas Hitler slaavlasi, keda ta nimetas alaminimesteks (Untermenschen). Et sakslased saaksid maitsta kõiki vilju, mida Lebensraum neile pakkus, tuli Hitleri meelest sealse elanikkonnaga kindlasti midagi ette võtta.
Poolas üritati esialgu läbi ajada getodega – linnades asunud kindlate piirkondadega, kus tingimused olid nii kohutavad, et usutavasti suri neis pool miljonit juudi meest, naist ja last juba enne 1942. aastat, mil hakkasid tõsisemalt tegutsema hävituslaagrid. Nende kõrval alustasid SS-i Einsatzgruppe’d (operatiivgrupid) – SS-i ja julgeolekupolitsei liikmetest loodud spetsiaalsed mõrvaüksused – kiiresti kõikvõimalike Poola elanike, sealhulgas juutide mõrvamist, sest neid peeti natsirežiimile ohtlikuks.
Kui kõnelda Hitleri rassisõja generaalplaanist, mis oli suunatud eriti juutide vastu ja leidis väljenduse holokaustis, tuleb olla terminitega väga täpne. Holokaustist kõnelevad ajaloolased jagunevad enamasti kahte leeri: „intentsionalistid“, kes peavad holokausti Hitleri otseseks pikaajaliseks sihiks, ja „funktsionalistid“, kelle meelest holokaust oli poliitika, mis lähtus oludest ja kujunenud võimalustest, mitte aga üldise suurema plaani osa.

1939. aastal elas umbes 20 Euroopa riigis 9 miljonit juuti, kellele oli määratud sõja puhkedes sattuda natsliku Saksamaa hirmuvalitsuse alla. 1945. aastaks oli natside plaanipärase programmiga hävitatud peaaegu 6 miljonit juuti (täpset arvu pole muidugi võimalik kindlaks teha ja see on holokausti eitajate peamine trump). Koos nendega hukkusid ka miljonid teistest rahvustest inimesed, eelkõige venelased, poolakad ja mustlased. Natslik ideoloogia kuulutas nimetatud rahvustest inimesed rassiliselt alaväärtuslikuks ning sellepärast tuli nad „välja lülitada”, äärmisel juhul võisid nad sakslastest härrasrahvast orjadena teenida.
1945. aastaks oli Saksamaale orjatööle toodud üle 5 miljoni eurooplase. Tuhanded inimesed surid talumatute elamistingimuste, alatoitluse ja üle jõu käiva töö tagajärjel. Kuid mitte ühelegi teisele rahvale ei saanud osaks nii kohutav saatus kui juutidele. Hitleri võimuletulekul 1933. aastal oli tema propaganda nurgakiviks demagoogilised väited juutide süü kohta Saksamaa raskes majanduslikus olukorras. Natsijuhid nimetasid juute inimelajateks ja parasiitideks. Saksamaal algas seniolematu juutide jälitamine. Kogu juudivastane kampaania kulges mitmes etapis. Muide, enne Hitleri võimuletulekut olid 4800 Berliini advokaadist 3600 juudid. Nii et vaenu juutide vastu õhutada polnud kuigi raske.
1935. aasta septembris väljaantud „Nürnbergi seadused” jätsid Saksamaal elavad juudid ilma kodakondsusest ning keelasid sakslastega abiellumise. Samuti oli juutidel keelatud haakristilipu heiskamine. (15. septembril 1935 väljaantud lipuseadusega muudeti natside haakristilipp Saksa riigilipuks).
1937. aastaks oli Saksa valitsus kümnetel tuhandetel juutidest arstidel, advokaatidel, ametnikel ja ajakirjanikel võtnud õiguse oma erialal töötada. Samal aastal sundvõõrandas valitsus juutide ärid, andis neile välja eriload ning heitis juudi lapsed koolidest välja. Diskrimineerivate seaduste kehtestamine jätkus ka 1939. aastal. Sel viisil loodeti kiirendada juutide väljarännet, et Saksamaa saaks natside žargooni kasutades juudivabaks (judenfrei).
Kui 1933. aastal elas Saksamaal umbes pool miljonit juuti, siis 1939. aasta jaanuaris oli neid jäänud 234 000. 1. oktoobril 1941, kui algas juutide deporteerimine koonduslaagritesse, elas Reichis 165 582 ja kolm aastat hiljem kõigest 14 475 juuti.
Juutide maalt lahkumine muudeti tulusaks äriks: kes jättis oma vara Reichile või kelle ostsid valuuta eest vabaks välismaal elavad sugulased, võis kiiresti ja takistamatult Saksamaalt lahkuda.
1939. aastal sõja puhkedes saadeti juudid, kes ei olnud jõudnud põgeneda, Buchenwaldi, Dachau ja Mauthauseni koonduslaagrisse. „Kõik, mis puudutas juudiküsimust, näis lahendatud olevat, välja arvatud juudid ise,” kirjutas üks kirjanik. Kuid ka selle küsimuse lahendamiseks oli plaan olemas, tõsi, mitte Saksamaal, vaid mujal Euroopas, eelkõige aga Ida-Euroopas, kus Hitler kuulutas juudid ja bolševikud sakslaste surmavaenlasteks.

Einsatzgruppe’de tegevus hoogustus tunduvalt alates 1941. aasta juunist, kui algas operatsioon Barbarossa ehk kallaletung Nõukogude Liidule. Pealetungivate tavajõudude taga liikumiseks moodustati neli suurt EinsatzgruppeX millele anti otsene ülesanne mõrvata kümneid tuhandeid juute ja poliitilisi vastaseid. Nii puhastati terved piirkonnad seal ammust aega elanud kogukondadest.
1941.–42. aastal mõrvati äärmiselt jõhkralt 1,4 miljonit juuti, kes sageli viidi mõnda eraldatud kohta ja lasti lihtsalt maha. 1941. aastal tapeti ainuüksi kahe septembripäeva jooksul Kiievi lähedal Babõn Jari jäärakus 33 771 inimest.
See oli holokausti tõeline algus, ehkki hävituslaagrid polnud veel ametlikult tegevust alustanud.
Idas tuli Hitleri korraldusel pidada sootuks teistsugust sõda kui läänes.
Kui läänes oli tegemist peamiselt vallutamisega, siis idas selle kõrval sama palju väljaajamise ja hävitamisega. Hitler tegi nii kõnedes kui ka sõjaväe juhtidele jagatud juhistes igati selgeks, et idas tuleb sõda pidada igasuguse halastuse ja kaastundeta. 1941. aasta märtsi kõnes Wehrmachti kõrgematele ohvitseridele toonitas Hitler, et „sõda Venemaaga tuleb selline, mida ei saa pidada rüütellike meetoditega. See võitlus käib ideoloogiliste ja tõuliste erinevuste üle ning seda tuleb pidada enneolematu halastamatuse ja vankumatu tõsidusega“. Tegelikkuses rakendatuna tähendas see konflikti, mis tõi kaasa Nõukogude Liidus ligikaudu 25 miljoni kodaniku, nende seas vähemalt 1,1 miljoni juudi hukkumise. Isegi seda on kohutav mõelda, kuid hukkunute arv võinuks olla veel palju suurem, kui oleks teostunud üks teine natside plaan.

20. jaanuaril 1942 toimus Berliini lähedal Wannsee järve ääres asuvas villas nõupidamine, mis on ajaloo annaalides tuntud Wannsee konverentsi nime all. Tol päeval kogunes väike rühm kõrgeid natse Berliini eeslinna Wannsee villasse nõupidamisele, mida juhatas Riikliku Julgeoleku Peaameti juht SS-Obergruppenführer Reinhard Heydrich, Riigi Julgeoleku Peaameti (Reichssicherheitshauptamt, RSHA) ülem. 1941. aasta juulis oli Hermann Göring andnud RSHA-le hoolikalt sõnastatud ülesande „teha kõik vajalikud organisatoorsed, materiaalsed ja rahalised ettevalmistused, et Euroopas juudiküsimus täielikult lahendada“. Wannsee konverents pidigi paika panema natside uue poliitika. Wannsee kohtumise protokolli pidas SS-i ohvitser Adolf Eichmann. Selles esitati massimõrva kavand. „Wannsee protokolli“ tuumiklõik ei tõotanud juutidele midagi head. Vastava juhtimise all tuleb nüüd lõpplahenduse käigus juudid kohasel viisil itta tööle saata. Suurtes töökolonnides, sooliselt lahutatult, viiakse töövõimelised juudid neile aladele teid ehitama. Seal aga langeb suur osa neist kahtlemata loomuliku kao tõttu välja. Lõpuks alles jäänud osa, kelle puhul on kahtlemata tegemist kõige vastupanuvõimelisematega, tuleb vastavalt kohelda, sest need kujutaksid endast loodusliku valiku seadustena vabaks laskmise korral uue juudi ülesehituse idurakku. Lõpplahenduse praktilise teostamise käigus kammitakse Euroopa läbi, läänest itta. Hilisemat ajalugu ja juba toona aset leidnud sündmusi silmas pidades nägi Wannsee konverents okupeeritud alade juutidele ette kaks ühtmoodi kohutavat tulevikustsenaariumit: sunnitöö, mis on sisult massimõrva eelaste, ja otsene hävitamine.
Arutati juutide hävitamise programmi, kuigi juutide mõrvamine käis sel ajal juba täie hooga. Ainuüksi Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil olid erikomandod jõudnud tappa 370 000 juuti. Sakslastel olid täpsed andmed kõigis Euroopa riikides elavate juutide kohta. Selle konverentsi protokollijaks oli kurikuulus Adolf Eichmann. Muidugi ei kirjutatud protokolli midagi otse välja, kuid mõisted nagu „loomulik vähendamine” (natürliche Verminderung), „loomulik valik” (natürliche Auslese), „läbi kammima” (durchkämmen) või „erikohtlemine” (Sonderbehandlung) ei jätnud vähimatki kahtlust, mida nende all tegelikult mõeldi. Natside suurim mure oli juutide kättesaamine veel okupeerimata territooriumidelt.
Kuna Hitleri allkirja Wannsee protokollist ei leia, siis tekib küsimus, mil määral saab öelda, et holokaust oli tema Euroopaplaani lahutamatu osa, mitte aga SS-i või teiste natside juhtkonna liikmete vaimusünnitis. Esiteks olid Hitleri rassiarusaamad natside poliitika üks peamisi tõukejõude ning hävitamisest ja väljasaatmisest rääkis ta sõnaselgelt juba 1920. aastate kirjutistes ja kõnedes. Seda ei tohiks ülearu rõhutada: selline keelekasutus ei olnud midagi erilist ka 19. sajandi ja 20. sajandi alguse antisemiitlikes kirjatöödes, mistõttu seda ei peaks võtma tingimata selgepiirilise plaanina.
Tõsiasi on aga see, et just Hitler seisis Kolmanda Riigi võimukeskmes ja on mõeldamatu, et lõpplahendust oleks saanud kavandada, veel vähem ellu viia ilma tema korralduse ja heakskiiduta. Arvukad natside ametiisikud ka kõige kõrgemal tasemel – sealhulgas Göring, Himmler ja Heydrich – ning loendamatud SS-i sõdurid, julgeolekuteenistuse ja politsei töötajad, natsihaldurid, Wehrmachti sõdurid ja ohvitserid osalesid otseselt holokaustis või vähemalt nägid seda oma silmaga pealt. Mõni ohvitser isegi esitas kaebusi selle kohta, et Einsatzgruppe’d mõrvasid Nõukogude Liidus juute. Mõte, nagu saanuks midagi sellist toimuda ilma Hitleri nõusolekuta, ei ole lihtsalt usutav.
Itaalias elas 1938. aastal 57 000 juuti, kellest 23 000 rändas 1941. aastaks maalt välja. Pärast seda, kui Saksa väed okupeerisid 1943. aasta septembris Põhja-Itaalia, hakkasid sakslased, selle asemel et koondada kogu jõud liitlaste vägede vastu, juute püüdma. Kuid plaan jäi täitmata, deporteerida õnnestus 8560 juuti. Veelgi halvemini läks sakslastel Taanis. 1940. aastal elas seal 8000 juuti, kellest 1500 olid põgenikud. Kuna Taanis ei kehtinud okupatsioonirežiim, ei olnud seal jõus ka juudivaenulikud seadused. 1943. aasta augustis, kui sakslased jätsid Taani valitsuse võimust ilma, olukord muutus. Kuid veel enne, kui sakslased jõudsid alustada massilisi arreteerimisi, informeeris sakslane Georg Duckwitz taani vastupanuliikumist sakslaste plaanidest. Pretsedenditu päästmisaktsiooniga peideti 7900 inimest verejanuliste timukate eest ning toimetati hiljem laevaga Rootsi. Sakslastel õnnestus tappa ainult 116 Taanis elanud juuti. Võib arvata, et nii väike saak oli natsidele rängaks löögiks! Ajapikku muutus juutide hävitamise aktsioon verejanuliseks, painajalikuks hulluseks, mis pealegi ei toonud igatsetud võitu lähemale.

Kuigi kurikuulus Wannsee konverents toimus alles 1942. aasta jaanuaris, alustati aktsiooni Endlösung der Judenfrage (juudiküsimuse lõpplahendus) juba 1941. aasta suvel. Poolast Nõukogude Liitu tungiva Saksa armee kannul liikus neli gestaapolastest ja SS-lastest koosnevat erikomandot. Iga komando oli jagatud allüksusteks, kelle ülesandeks oli 500 Vene juudi kokkuajamine. Siis viidi juudid linnast välja ja pandi iseendale hauda kaevama. Seejärel tapeti mehed, naised ja lapsed kuulipildujavalangu või granaatidega. Iga selline mõrvakomando oli võimeline nädalas viis aktsiooni läbi viima. Kokkuhoidlike sakslaste arvates kulutas aga see meetod liiga palju padruneid ning seepärast võeti 1942. aasta kevadel kasutusele gaasiautod, mis muutsid natside tapatöö tunduvalt odavamaks. Samal ajal laskis impeeriumi julgeoleku peavalitsuse „juudi osakonna” juhataja Adolf Eichmann sunnitöölistel ehitata suuri gaasikambreid. Enamik neist rajati Poolas asuvatesse hävituslaagritesse, kuna seal moodustas juutide osakaal elanikkonnast umbes 10 protsenti.
Algul terroriseerisid sakslased Poola juute mõrvade ja deporteerimisega. 1940. aastal aga aeti juudid linnadesse rajatud getodesse, kus suri alatoitlusesse ja haigustesse pool miljonit inimest. 1941. aastal hakati getoelanikke transportima hävituslaagritesse. Üsna varsti hakati aga juute kogu okupeeritud Euroopa aladelt surmalaagritesse vedama. Tüki leivaga ja ümberasustamise lubadusega õnnestus sakslastel meelitada tuhandeid Poola juute vabatahtlikult kaubavagunitesse, mis toimetasid nad koonduslaagrisse otse gaasikambrite ja krematooriumide juurde. Vastuhakkajaid sunniti vägivalda kasutades „reisile” asuma. Miljonitel inimestel tuli ilma söömata ja antisanitaarsetes tingimustes päevade viisi teel olla. Juhtus sedagi, et laagrisse jõudnud rongis olid pooled juba surnud ja teine osa koomas. Paljud juudid saadeti Poolasse Oswiecimi (sks. Auschwitz) linna lähedal asuvasse suurimasse natside hävituslaagrisse. Kui valvurid vaguniuksed lahti tõmbasid, avanes saabujatele sünge vaade: sajad barakid, mida ümbritses okastraataed, näisid ulatuvat silmapiirini. Arvukates valvetornides hoidsid ümbruskonnal silma peal kuulipildujatega relvastatud SS-lased. „Vabrikute” hiiglaslikest tellisekorstnatest tõusis tuleleeke ning musta suitsu. Õhus oli tunda põlenud liha ja juuste lõhna. Hirmunud inimesed hüppasid vagunitest välja. Auschwitzi laagriarst dr. Mengele selekteeris saabujad kahte gruppi. Esimesse füüsiliselt terved mehed ja naised, teise vanad, nõrgad ja haiged ning emad väikelastega. Esimesse gruppi pääsenutel tuli kokkuvajumiseni töötada, teine osa mõrvati otsekohe.

Elamistingimused laagris olid nii kohutavad, et esimese grupi vangid pidasid vastu ainult paar nädalat. Igas barakis oli kuni 1000 juuti ja ruumipuudusel tuli paljudel magada risti-rästi üksteise peal. Juba enne koitu ajasid valvurid nad kumminuiadega üles ning sundisid väljakule rivistuma. Elavad pidid oma surnud kaaslasi endi vahel püsti hoidma, sest eeskirja järgi tuli pead üle lugeda. Hommikused mõttetud loendused oli sadistidest laagripersonali põhiline vangide alandamise ja piinamise viis.
Tuhanded inimesed surid alatoitlusesse, kuid enamikku Auschwitzi saabunuid ootas kiire surm. Inimesed saadeti gruppidena keldrikorrusele nn. duši- ja infektsiooniruumi. Seal pidid nad ennast täiesti alasti võtma. Seejärel suleti massiivsed uksed ning lülitati valgus välja. Värskendava duši asemel langes ruumis olijaile kaela surmav mürkgaas tsüklon B, mis tekkis laes asuvate avauste kaudu ruumi valatud sinihappe kristallidest. Inimesed ei surnud otsekohe. Vahel kulus 20 minutit, mõnikord pool tundi, kuni kõik jäi vaikseks. Kui hiiglaslikud ventilaatorid olid mürgised aurud ruumist välja puhunud ja uksed avati, ulatusid laibamäed laeni – inimesed olid püüdnud gaasi eest üle teiste kõrgemale pääseda. Mõnikord oli ruum nii paksult inimesi täis tuubitud, et nad surid seistes. Siis vedas erikomando laibad krematooriumi. Muuseas, iga uue erikomando esmaseks ülesandeks oli hukatud eelkäijate laibad kõrvaldada. Iga nelja kuu tagant vahetati komandot ning eelmine lasti kuulipildujatest maha. Natsid ei vajanud elavaid tunnistajaid. Enne põletamist võtsid sakslased ohvritelt ära kõik väärtesemed (erikomando oli juba kõik riided ja jalatsid kokku korjanud). Laibad raseeriti, sest juukseid vajati madratsite täiteks või viitsütikuga pommide lõhkesegu jaoks. Kõige lõpuks rebis kaheksaliikmeline meeskond surnutelt välja kuldhambad ja plommid. Kaksikud ja vigased juudid lasti eraldi maha või tapeti kloroformi süstiga. Vangidest arstid aga pidid laipu uurima ja otsima märke juudi rassi mandumise kohta. Väga tähtis oli selgusele jõuda, miks sünnivad mitmikud, et saksa emad võiksid kiiremini hakata uusi Saksa kolooniaid täisväärtuslike asukatega täitma. Auschwitzis oli neli krematooriumi, igaühes 15 ahju. Nii kulus mitme tuhande inimese hävitamiseks ja põletamiseks ainult mõni tund. Kui see põrgu 1944. aastal täistuuridel töötas, mõrvati iga päev keskmiselt 6000 Ungari juuti. Ühtekokku hukkus Auschwitzis erinevatel hinnangutel 2,5 miljonit inimest! (Andmed on puudulikud juba seetõttu, et otse rongilt gaasikambrisse saadetuid ei registreeritud ega võetud arvele.)
Paljudel meie kaasaegsetel on raske mõista, miks miljonid inimesed läksid kuulekalt surma nagu kariloomad tapamajja, ilma et oleksid teinud vähimatki katset ennast päästa või vastu hakata. Kuid ka neile endile tundus selline barbaarsus võimatuna. Auschwitzis ei tahtnud paljud juudid, kes päevast päeva nägid krematooriume suitsemas, oma meeli uskuda. Pikka aega allasurutud rahva ajalugu oli neile õpetanud, et sageli on ainult siis võimalik ellu jääda, kui käskijatele kuulekalt alluda.

Kuid niisama raskesti mõistetav kui juutide allaheitlikkus oli valvurite julmus. Juhtus sedagi, et mõni massimõrvar sai närvivapustuse, kuid enamik 3000 SS-valvurist suutis endas maha suruda igasuguse inimliku halastuse. Paljud hävituslaagrite valvurid muutusid aja jooksul tõelisteks sadistideks. Auschwitzi laagris töötanud Irma Gresse peksis vange piitsaga, jalutuskepiga, saabastega või kumminuiaga vaeseomaks või laskis naljaviluks inimesi maha. Bergen-Belseni laagrikomandant Josef Kramer ajas lapsi jalahoopidega gaasikambrisse või ässitas vangidele koeri kallale. Kui 1945. aastal Inglise väed Bergen-Belsenisse jõudsid, leidsid nad eest 40 000 kurnatud vangi. Laagris vedeles 13 000 matmata laipa ning järgneva kuue nädala jooksul suri veel palju inimesi.
Mis mõte oli tsiviilelanike massilisel hävitamisel, kui see ei toonud võitu lähemale? Miks jätkasid natsid juutide hävitamist ka siis, kui Kolmanda Reichi sõjaline kaotus oli ilmselge? Võib oletada, et edukalt kulgevate „lõpplahenduse” aktsioonidega taheti kompenseerida sõjalist ebaedu. Ei eksi need, kes on nimetanud Saksamaa alustatud Teist maailmasõda viimaseks suureks keskaegseks sõjaks.
2. augustil 1943 kinnitas okupeeritud Poola kindralkuberner Hans Frank natslike parteitegelaste vastuvõtul Krakovis: „Me alustasime siin kolmest ja poolest miljonist juudist. Praegu on neist järel vaid üksikud. Kõik teised emigreerusid, nagu me kunagi tulevikus ütleme…” Raske uskuda, kuid Saksamaa natslik juhtkond oli veendunud, et need hästi dokumenteeritud massimõrvad õnnestub maha salata.
See 20. sajandil toimunud tsiviilelanike tööstuslikult organiseeritud hävitamine on Saksamaa kustumatu häbiplekk või nagu eespool tsiteeritud Hans Frank enne poomist ööl vastu 17. oktoobrit 1946 ütles: „Tausend Jahre werden vergehen und sie werden diese Schuld von Deutschland nicht wegnehmen.” (Möödub tuhat aastat ja need ei lunasta Saksamaa süüd.)

* * *

Massimõrvari portree

SS-Hauptsturmführer Rudolf Höss oli kuni 9. novembrini 1943 Auschwitzi koonduslaagri komandant, siis viidi ta üle teisele tööle.
Höss sündis 25. novembril 1900 Baden-Badenis jumalakartlike katoliiklaste perekonnas. 1923. aastal anti ta poliitilise mõrva organiseerimises süüdistatuna koos Martin Bormanniga kohtu alla ning talle mõisteti kümneaastane vanglakaristus. 1928. aastal ta amnesteeriti ning 1934. aastal astus Höss SS-i. Juba samal aastal sai temast Dachau koonduslaagri plokifüürer. 1938. aastal viidi ta üle Sachenhauseni koonduslaagrisse ja 1. mail 1940 määrati Auschwitzi koonduslaagri komandandiks. 1941. aasta suvel laskis ta Auschwitzi ehitada ümber hävituslaagriks, kus kuni 1945. aastani, mil Punaarmee laagri vabastas, hävitati 2,5 miljonit inimest.
Höss ei olnud mingi patoloogiline sadist, vaid tavaline käsutäitja, kes muretses ainult selle pärast, et saadud ülesanded võimalikult hästi täita. Ta ei vaevanud oma pead ohvrite kannatustega ega esitanud endale eales küsimust, kas saadud korraldus on otstarbekas. Kogu tema mõttemaailm tiirles ainult pakiliste probleemide ümber: kuidas kinni pidada ajagraafikust, organiseerida vangide vedu, ühishaudade kaevamist ning gaasitamist. Höss oli üks vähestest natslikest sõjakurjategijatest, kes Nürnbergi protsessil ei eitanud ühtegi talle inkrimineeritavat kuritegu, vaid aitas kohtul koguni fakte täpsustada.

Tavalised sakslased teadsid juutide hävitamisest
2012. aastal avaldatud päevik osutab sellele, et Teise maailmasõja ajal toimunud juutide hävitamine oli ka tavalisele sakslasele teada. 940-leheküljelise päeviku kirjutas Friedrich Kellner, kes töötas sõja ajal ametnikuna Laubachis Saksa Liitvabariigis. Kellner kirjutab, et üks Saksa sõdur nägi juba 1941. aasta oktoobris pealt juutide mahalaskmist Poolas. „Haud täideti pinnasega. Sõdur kuulis hauast elusalt maetud inimeste karjeid,” kirjeldab ta sõduri meenutusi. Aasta hiljem kirjutab ta päevikus sellest, kuidas kohalikud juudid kaovad ning et ta on kuulnud, et need viiakse Poolasse ja mõrvatakse. Maailma juudikongressi endine tegevjuht Elan Steinberg (1952–2012) on öelnud, et juba ainuüksi see päevik lükkab ümber väite, mida paljud sakslased pärast sõda lõpmatuseni nämmutasid, et nad polnud SS-üksuste jubedatest mõrvadest teadlikud. Nn lihtrahva hulgas liikus selline info vähemalt kuulujuttude tasemel, sest paljud SS-lased ja juute surmalaaagritessse transportinud sõdurid lobisesid puhkusel viibides oma pereliikmetele (ja need omakorda oma tuttavatele), kuhu juudid ühttäkki „kadusid”.

NB! Loe ka:
„Siioni tarkade protokoll” ehk kui valel on väga pikad jalad
„Füürer käsi, me järgneme sulle!“ (galerii ja kronoloogia)
Babõn Jar – juutide massimõrv Kiievi lähistel 1941. aasta suvel
Saksa okupatsioon Balti riikides. Eestlased olid kaabakad, kuid leedukad olid veel hullemad
Gaasitamisautod massimõrvavahendina
Kui palju oli tegelikult natslikul Saksamaal koonduslaagreid?
Josef Mengele – Auschwitzi Surmaingel
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab ilge mõrvar
Silmus holokausti arhitektile Adolf Eichmannile
Meis kõigis uinub sadistlik koonduslaagri valvur!