Golda Meir – Iisraeli vanaema

Henry Kissinger: „Golda, sa pead meeles pidama, et esiteks olen ma ameeriklane, teiseks riigisekretär ja kolmandaks juut.“
Golda Meir: „Henry, sa unustad, et Iisraelis loeme me paremalt vasakule.“
*
Ajakirjanik: „Mis tunne on olla naisena peaminister.”
Golda Meir: „Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest ma pole mehena peaminister olnud.”

3. mail 1898 tõi Kiievis puusepa Moiše-Itshok Mabovitši naine Bluma ilmale tütre, kellele sai nimeks Golda – „kuldne”. Lapsepõlves ei osanud tüdruk aimatagi, et saab kunagi riigitegelaseks, Iisraeli peaministriks. Ta unistas hoopis muust – et saaks süüa nii palju kui ise tahab…

Pere elas pidevalt poolnäljas, mille tõttu pooled Bluma ja Moiše lastest oma hinged jumalale andsid. Ellu jäid üksnes kolm õde Šeina (Sheyna), Golda ja Tsipke (Tzipke). Oma memuaarides kirjutab Golda Meir: „Meil polnud kunagi küllalt ei toitu, riideid ega küttepuid. Mul oli kogu aeg külm ja kõht oli alalõpmata tühi. Mul ei unusta stseeni, kuidas ma istun köögis ja nutan, vaadates, kuidas ema söödab Tsipkele putru. Minu putru!”
Hästi jäi lapsepõlvest meelde ka pogrommide hirm. Nugade ja kaigastega relvastatud ukrainlaste banded käisid mööda linna, karjudes: „Kristus löödi risti!” Ükskord, kui väike Golda sõbrataridega tänaval mängis, karjus purjus kasakas „Pekske juute!” ja suunas hobuse otse laste peale, kes vaid imekombel kapjade alt pääsesid.
1903. aastal kolisid Mabovitšid oma varanatukesega sugulaste juurde Pinski väikelinna Bresti lähedal, kuid sealgi olid nälg ja hirm nende igapäevasteks kaaslasteks. Ainus asi, millest Mabovitšite peres puudust ei olnud, oli kangekaelsus. Golda vanavanaisa Aabram teenis 13 aastat Vene sõjaväes ning toitus kõik see aeg ainult leivast ja värsketest köögiviljadest, sest ülejäänud toit oli judaismi keeldudega vastuolus. Vanavanaema Golda, kelle järgi tulevane maailmakuulus poliitik oma nime sai, pani suhkru asemel tee sisse soola, et mitte unustada Pühalt Maalt väljaaetud juutide kurba saatust.

Golda meenutas, kuidas õhtuti sugulased kasina söömaaja ümber tundide kaupa laulsid. Nagu juutidel ikka, oli vahel jutt plaanist Türgi impeeriumi koosseisu kuuluvas Palestiinas araablastelt maad osta ja niimoodi seal juudi koloonia luua. Lõpuks aga otsustas perekonnapea võtta jalge alla tee hoopis teises suunas – Ameerika Ühendriikidesse. Ta asus Milwaukee linnas vabrikusse tööle ning kutsus peagi endale järele naise ja tütred. Küüthobustega jõudsid ema ja kolm last Amsterdami, ookeani ületasid aga haisvas laevatrümmis. USA piir tuli ületada illegaalselt, sest laevasõit maksis nii palju, et dokumentide vormistamiseks raha üle ei jäänud.
New Yorgi pilvelõhkujad jätsid Goldale kustumatu elamuse. Seni polnud ta neljast korrusest kõrgemaid maju näinud. Kõige rohkem rabas teda ja õdesid aga see, kuidas USA kubises inimestest, rahast ja võimalustest. Perele vastu tulnud isa, kellel oli peas torukübar ja jalas ruudulised püksid, viis naise ja lapsed esimese asjana sisseoste tegema.
Esialgu hirmutas väikest Goldat hiigellinn, kus räägiti arusaamatut keelt ja tänavatel võis kohata tumepruuni nahaga inimesi. Golda meelest olid need põrguvaimud, kes tahtsid teda ära viia. Kartused leevenesid peagi, kui kolm õde läksid kooli ja õppisid ära inglise keele. Juudi kommete täitmine lakkas peres sootuks.
Golda armastas pärast tunde (mõnikord ka nende ajal) kinos ja teatris käia. Neljandas klassis tegi ta endale nime, esinedes koos õe Tsipkega heategevusüritusel, et koguda raha vaestele lastele õpikute hankimiseks. Golda ja Tsipke märgiti ära lausa juudi ajalehes.
Vanemast õest Šeinast oli selleks ajaks sotsialist saanud. Ta keeldus ema poes aitamast, kuulutades: „Raha on pahe, mille me varsti likvideerime.” Õe asemel pidi Golda hakkama iga päev pärast kooli õhtuni kundedele jahu ja suhkrut pakkima. Lõpuks ärkas aga temaski mässaja. See juhtus 16-aastasena, kui vanemad tahtsid ta mehele panna. Pärast tormilisi vaidlusi lõi Golda ukse pauguga kinni ja sõitis Šeina juurde, kes selleks ajaks elas oma abikaasaga kaugel Denveris.
Colorado osariigis osutus elu märksa lõbusamaks kui vanematekodus. Golda õpetas immigrantidele inglise keelt, õhtuti lõi aga kaasa tormilistes aruteludes õe ja õemehe külalistega. Peamine teema oli juudi rahva tulevik. Ühed leidsid, et Palestiinas tuleb taastada juutide ülemvõim, teised et ehitada sotsialism, kolmandad et juudid ei peaks üldse kuhugi ära sõitma.
Nende koosviibimiste ajal hakkas Golda üha vähem pöörama tähelepanu väitluste teemale ja üha rohkem vaiksele häbelikule noorukile, kelle nimi oli Morris Meerson. Kuidagi läks nii, et nad hakkasid koos muuseumides ja kontsertidel käima. See ei meeldinud Šeinale, kes osutus vaata et samasuguseks türanniks nagu ema. „Sa pead õppima, aga mitte poistega ringi laskma,” manitses ta Goldat ning nõudis, et ta õhtuti kodus istuks ja eksamiteks valmistuks. Sõnakuulmise asemel pakkis Golda kohvrid ja sõitis vanemate juurde tagasi, mille üle need olid nii õnnelikud, et andsid tütrele kõik andeks ja lubasid tal isegi Morrisega abielluda. Nii sai Goldast 19-aastasena proua Meerson.

Samal 1917. aastal toimus Venemaal revolutsioon, Palestiinas aga maabus Briti sõjavägi. Türklased aeti välja, araablased jäeti alles. Siiski andis Ühendkuningriigi välisminister Balfour lubaduse, et Palestiinasse rajatakse „juudi rahva kodu”.
Golda Meerson ühines sionistliku liikumisega. Kui isa Moiše nägi, et tütar otse tänaval juute ajaloolisele kodumaale ümber asuma agiteerib, oli ta algul pahane, siis aga leebus. Maikuus asusid Golda koos mehega ning Šeina koos mehe ja kahe lapsega laeval „Pocahontas” teele Püha Maa poole. Reis läks üle kivide ja kändude: meeskond tõstis mässu, kapteni abi läks hulluks, kapten ise aga laskis end maha. Laev randus lõpuks Egiptuses, kust äravaevatud ümberasujad sõitsid maad mööda araabia linna Jaffa väikesesse juudi eeslinna nimega Tel Aviv.
Palestiina ei sarnanenud mitte üks põrm imedemaaga juutide fantaasiates. Tõotatud maal võis näha kiduraid rohelusesaarekesi keset elutut kõrbe, malaariasoid ja kärbestesse mattuvaid räpaseid linnu, mille tänavatel hulkusid koertekarjad. Tel Aviv võttis Iisraeli kadunud poegi ja tütreid vastu pimestava päikesega ja astronoomiliste hindadega lutikahotellis. Kohalike juutide silmis olid kõik USA-st tulijad rikkurid, mistõttu neilt nõuti iga asja eest mitmekordset hinda. Meersonite perekonna raha sai peagi otsa. Nad olid sunnitud kolima linnast kibutsisse „Jumala Avarused”.
See oli põllumajanduskommuun, kus kõik tegid füüsilist tööd ja sissetulek jagati võrdselt. Morrisel tuli nüüd võtta viiuli asemel kätte kõblas. Golda läks tööle kööki, kuhu millegipärast soovijaid nappis. Kehva õliga praetud kala asemel, millest kõigil kõrini oli, hakkas ta rahvast toitma kaerapudruga ja viis sisse sellise toreda uuenduse nagu laudlinad. Peagi ilmusid laudadele ka lilled. Oma toakese barakis värvisid Morris ja Golda eredavärviliseks. Õhtuti kuulasid nad kohvergrammofoniga heliplaate. Mõnedele sellised „ameerikalikud narrused” ei meeldinud, aga Meersonid ei teinud neist välja.
Kaks ja pool aastat hiljem lahkusid nad kibutsist, kui Morris sai Tel Avivis ehituskooperatiivis raamatupidaja koha. Peagi pärast kolimist sünnitas Golda poja Menachemi ja neli aastat hiljem tütre Saara (Sarah). Kui Golda ema Milwaukeest nende juurde elama tuli, jättis Golda lapsed tema hoolde, ise aga astus juudi ametiühingusse ja pühendus Palestiina juudi kogukonna heaolule. See oli pöördepunkt tema elus. Golda Meersonist sai poliitik, kes näitas end võimeka organisaatori ja oraatorina. Kirjakunst jättis tal soovida, kuid kõneles ta alati ilma paberita, hingestatult, võites kuulajad enda poole mitte faktide, vaid emotsioonidega. Ta rändas nii palju mööda Palestiinat ringi, et sai hüüdnime „Iisraeli ema”. Tema enda lapsed ei näinud ema kahjuks kaugeltki iga päev. Ükskord, kui ta haiguse tõttu koju pidi jääma, ei varjanud Menachem ja Saara oma rõõmu ning lausa laulsid voodi ääres. Golda tunnistas hiljem ka ise, et lapsed kannatasid tema süül palju.

Morriselegi ei olnud naise tormiline aktiivsus meeltmööda. Lisaks poliitikale pani ta naisele pahaks ka poliitikuid. Golda südamesõprus David Ben-Gurioni (ka Ben-Guriyyon) ja Berl Katznelsoniga ei jäänud talle märkamata. Peres puhkesid üha sagedamini tülid ja 1920-ndate aastate lõpus läksid abikaasad lahku, ehkki ei vormistanud ametlikult lahutust.
Tõele au andes peame tunnistama, et Golda Meerson ei rääkinud sümpaatsete meestega ainult poliitikast. Ta reisis maailmas palju ringi teeneka sionisti Zalman Shazariga, kes oli kahjuks abielus. Shazar ei häbenenud elu lõpuni tunnistada, et oli Golda järele hull, nagu ka tuntud poliitik David Remez. Kuulujutt Golda romaanist ameerika miljonäri Henry Mentoriga on siiski kaheldav ja ka väide intiimsuhtest araabia rahvusest kristlase Albert Pharaoniga on tõenäoliselt väljamõeldis, sest Golda suhtles peamiselt juutidega.
Golda Meerson oli hiilgav inimestetundja ja oskas kõikide oma armukestega hea läbisaamise säilitada. Ka memuaarides jätkus tal igaühele sooje sõnu.
Kui Saksamaal tuli võimule Hitler, hakkas Palestiinasse saabuma palju rohkem juudi ümberasujaid. See ei meeldinud kohalikele araablastele mitte üks põrm. Algasid vägivaldsed konfliktid. Palestiina oli sel ajal Briti valdus. Võimud hakkasid piirama juutide sisserännet, sest Inglismaa ei tahtnud häälestada enda vastu miljoneid araablasi tähtsates naftapiirkondades.
Juulis 1938 sõitis Golda Meerson David Ben-Gurioni palvel rahvusvahelisele konverentsile Prantsusmaal Evianis, kus suurriikide esindajad arutasid, mida võtta ette juudi põgenikega Saksamaalt, Austriast ja Tšehhoslovakkiast. Ükski riik neile varjupaika anda ei tahtnud. Juutide enda arvamus kõrgeid osalisi ei huvitanud ja Golda Meersonile ei antud isegi sõna.
Peagi hakkasid Palestiinasse jõudma esimesed kohutavad kuuldused juutide massilisest tapmisest Hitleri võimu all olevates maades. Juudid Palestiinas ihkasid Golda Meersoni sõnul ainult üht: võtta vastu kõik rahvuskaaslased, keda päästa annab, ja jagada nendega kõike seda vähest, mis neil on. Golda korraldas Euroopa juutide aitamiseks raha kogumist, kuid päästa õnnestus väheseid.
Pärast Teise maailmasõja lõppu hakkasid ellujäänud juudid uue innuga Lähis-Itta pürgima. Neile tundus, et ainult oma riik võib päästa juudid täielikust hävitamisest. Briti koloniaalvõim ajas aga Palestiina sadamatesse saabuvad juudid kumminuiadega pekstes laevadele tagasi ja saatis laagritesse Küprosel. Kaks laevatäit ümberasujaid, kellel ei lubatud lahkuda Itaaliast, alustasid näljastreiki ja viimaks lubati neil sõita Haifasse.

Golda Meerson kinnitas sionistidele väsimatult, et tuleb osata kokku leppida. Kaugeltki kõik ei olnud temaga nõus. Kõige kärsitumad alustasid Briti sõdurite ja ametnike vastu terrorisõda. Lõpuks otsustasid inglased lahkuda. Väärika ettekäände selleks andis neile 29. novembril 1947 vastuvõetud ÜRO resolutsioon nr 181 Palestiina jagamiseks juudi ja araabia riigi vahel. Et saavutada mingitki võimalust avaldada vastupanu araabia riikidele, kes ei varjanud oma kindlat eesmärki Iisrael merre pühkida, käis Golda Meerson USA-s, kus kogus 5 miljonit dollarit annetusi tulevase Iisraeli armee loomiseks. Kui ta Tel Avivi naasis, lõhnas juba sõja järele, kuid ta lootis ikka veel kokkulepet saavutada. Mais 1948 ületas ta muhameedlikku riietust kandes Jordaania piiri ja jõudis kuningas Abdullahi juurde. Kuningas lubas, et Jordaania Iisraeli vastu sõdima ei hakka, kuid küsis, kas juudid siis kuidagi iseseisva riigi loomisega oodata ei suuda. Golda vastas: „Me oleme oodanud kaks tuhat aastat. Kas seda on ikka veel vähe?” Pinge kasvas ning araablased ja juudid valmistusid sõtta tormama niipea, kui viimane inglane piirkonnast lahkub.
Jaanuaris 1948 jätkus Palestiina kodusõda juutide ja araablaste vahel. Naabermaad hoidusid esialgu veel otsesest sõjalisest sekkumisest, et mitte sattuda konflikti Palestiinast lahkuvate Briti sõduritega, kuid jaanuarikuu keskpaigas lubas Araabia Liiga saata kohe pärast brittide lahkumist oma väed Palestiinasse. Araabia maade tegevusetus 1947. aasta lõpus ja 1948. aasta alguses andis Palestiina juudi asunikele võimaluse organiseerida oma kaitsevõimet. Araabia Liiga aga lootis aasta alguses endistviisi, et Palestiina araablased suudavad sõja omaenda jõududega võita.
Reedel, 14. mail 1948. aastal kell 16.00 (15. mail pidi lõppema Briti mandaat) luges juutide juht Ben Gurion Tel Avivi kunstimuuseumis 200 Palestiina juudi kogukonna esindaja ees ette Iisraeli riigi  iseseisvusdeklaratsiooni.  Pärast 1888-aastast vaheaega sündis taas juudi rahvusriik. Golda Meerson oli üks 37 allakirjutanust, kõik laulsid uue riigi hümni „Lootus” ja jõid tähtsa sündmuse auks pokaali veini. Veel enne koitu hakkasid araablaste ühendatud jõud pommitama üht Tel Avivi juudi linnaosa. Samal ööl tungisid Iisraeli alale Egiptuse, Transjordaania, Süüria, Liibanoni ja Iraagi üksused. Iisrael moodustas juudi võitlus- ja omakaitserühmadest (Hagana, Irgun, Zvai Leumi, Palmach, Stern jt.) armee ja lõi araablaste rünnaku tagasi, hõivates ühtlasi 6700 km² kavandatud araabia riigi territooriumi. Juutide hõivatud aladelt põgenes naaberriikidesse u. 900 000 palestiinlast – algas nakba – palestiinlaste massiline põgenemine. Nii tekkis nn. Palestiina põgenike küsimus. Kuu aega kestnud lahingutes hukkus umbes 1% Iisraeli rahvast, kuid araablaste pealetung õnnestus peatada. Kasuks tuli ka rahvusvaheline abi.
Nii imelik, kui see ka ei ole, toetasid USA ja Nõukogude Liit üksmeelselt Iisraeli. Stalin, kelle silmis sionistid olid sotsialistid, laskis Iisraelile isegi Tšehhoslovakkiast salaja relvastust tarnida. Stalin lootis aidata Iisraelis võimule pahempoolsed jõud ja seada nad vastu läänemeelsetele araablastele. Välisminister Andrei Gromõko meenutas hiljem, et pärast seda, kui NSV Liidu Poliitbüroo oli otsustanud toetada Iisraeli loomist, lausus Stalin prohvetlikud sõnad: „Rahu ei tule seal enam kunagi.”
Muidugi ei sõdi relvad üksi, vaid edu kaitsesõjas oli esmajoones juudi sõjaväelaste vapruse ja leidlikkuse teene. Sõja tulemusena vallutas Iisrael suurema osa Palestiinast, kuhu pandi väljaaetud araablaste asemele elama juudi põgenikud, kes surma ähvardusel olid sunnitud teistest araabia maadest lahkuma.
Tugevdamaks suhteid Nõukogude Liiduga, saadeti 1948. aastal Moskvasse esimene Iisraeli suursaadik, kelleks sai ei keegi muu kui Golda Meerson. Ta tundis kodumaa, kust 42 aastat tagasi lahkunud oli, vaevu ära. Ajutise saatkonna ruumid tuli sisustada endal. Sõjajärgses Moskvas oli raske hankida isegi toole ja lauanõusid. Külmkapist ei olnud juttugi ja Iisraeli diplomaadid hoidsid kohalike kombel toiduaineid võrguga akna taga. Päevatööst väsinud diplomaatidele valmistas elektripliidil õhtusööki proua suursaadik ise. Golda oli lapsest saadik vihanud koristamist ja pesupesemist, kuid süüa tegema oli ema kõrval õppinud hiilgavalt. Golda ei suutnud kogu Moskvas elatud aja jooksul mõista, kuidas saab nii õilsa ideoloogiaga rahvas nii halvasti elada.
Selgus, et huvi Iisraeli vastu oli Nõukogudemaal üle ootuste suur. Juudi uusaasta pidustustele Arhipovi tänava sünagoogi juurde kogunes 50 000 inimest. Nõukogude juudid ihkasid oma silmaga näha päris juudi riigi suursaadikut. Nad kandsid teda kätel, suudlesid tema kleiti ja pidid ta peaaegu surnuks kallistama.
Tormiline vastuvõtt oli ootamatuseks nii Golda Meersonile kui ka võimudele, kuna vaimustunud rahvamassis oli ka välisminister Molotovi juuditarist abikaasa. Stalin oli raevus: kuidas saab NSVL kodanik olla välisriigi patrioot? Juba 1949. aasta aprillis sunniti häbematult populaarne Golda Meerson Moskvast lahkuma. Paljud tema austajad, sealhulgas Molotovi naine, pandi trellide taha.

Golda Meerson naasis Tel Avivi, kus tema vana sõber Ben Gurion nimetas ta tööministriks. Juba 50-aastane naine pidi taas hakkama mööda riiki ringi sõitma, organiseerides põgenike varustamist eluaseme, toidu ja tööga. (Jah, Iisraelis on kombeks, et pagulased teevad tööd!) Golda ei kartnud ka pressikonverentse, kus tuli pahatihti vastata isegi õelatele küsimustele. Arstid soovitasid tal tervist hoida, kuid raudne naine magas ikka neli tundi ööpäevas, jõi järjest kolm tassi kanget kohvi ja suitsetas ühe sigareti teise järel. „Praegu on vaja tööd teha. Tervise eest hoolitseme hiljem.” Lapsed olid juba suureks kasvanud. Menachemist oli saanud teenekas muusik, Saara elas kibutsis. Neil olid juba lapsedki, kuid Goldal, kes oli nüüdseks saanud hüüdnime „Iisraeli vanaema”, ei olnud lapselaste jaoks aega. Vanim neist, Amnon, meenutas, kuidas vanaema tuli külla, pahvides sigaretti, andis talle mingi mänguasja ja kadus jälle.
Minister Meersoni tööaeg oli normeerimata ja tema korteris toimusid hilisõhtuni kohtumised. Just siin, mitte parlamendis, tehti Iisraeli poliitikat. Muide, peaminister David Ben Gurion ütles, et Golda Meerson on ainuke tõeline mees tema valitsuses. Golda ei olnud meelitatud.
1956. aastal võttis Golda endale Meersoni asemele juudipärasema perekonnanime Meir. Kaks aastat hiljem sai temast Iisraeli välisminister. Esimese ajana tuli tal ÜRO-s õigustada kodumaa tegevust, sest Iisrael oli koos Inglismaa ja Prantsusmaaga rünnanud Egiptust.
Golda Meiri oraatorivõimed kulusid välisministriametis marjaks ära. Osates alati valida õige inimese, kellega rääkida, värbas ta palju arengumaid Iisraeli liitlasteks. Aafrika diktaatoritele antud „arengukrediidid” kulutati tavaliselt relvade ostmiseks Iisraelilt endalt.
Kaheksa aastat ministrina töötanud, läks Golda Meir pensionile. Tema vanaemakarjäär jäi paraku lühikeseks, sest juba kuu aega hiljem valis Tööpartei ta oma esinaiseks. Golda Meir toetas kaitseminister Moshe Dayani, kes pooldas araabia riikide ründamist enne kui nemad ise Iisraelile kallale tungivad.
1967. aasta kevadel oli olukord Lähis-Idas hakanud pahaendeliselt pingestuma. Aprillis tulistasid juudid alla 6 Süüria hävituslennukit. Mai keskel alustas Egiptus ettevalmistusi relvakonfliktiks Iisraeliga, seades armee häireolukorda ja kehtestades riigis erakorralise seisukorra. Egiptuse presidendi Gamal Abdel Nasseri nõudel lahkusid ÜRO rahuvalvejõud 19. mail Gaza piirkonnast.

23. mail 1967 sulgeb Egiptus Iisraeli suunduvatele laevadele Akaba lahe. 5. juuni varahommikul ründab Iisraeli lennuvägi Egiptuse lennuvälju ja hävitab 400 Nõukogude päritolu sõjalennukit. Iisrael saavutab õhus täieliku ülekaalu. Kommunikatsioonivahendid Kairos asuva peakorteri ja Siinail asuvate vägede vahel on hävitatud. Hukkus umbes 100 egiptuse pilooti. Iisraeli maavägi tungib Siinaile, kus egiptlased ei suuda vastupanu korraldada. Hävitatakse või hõivatakse 820 Nõukogude päritolu tanki ja liikursuurtükki; Egiptus kaotab 20 000 meest. Järgmisel päeval jõuavad iisraellased Suessi kanalini.
5. juunil oli Egiptus sulgenud Suessi kanali, uputades sinna mitu laeva. Ta soostub avama kanali ainult siis, kui iisraellased lahkuvad kanali idakaldalt. 6. juunil teatavad araabia naftariigid, et katkestavad nafta ekspordi nendesse maadesse, kes toetavad mingilgi moel Iisraeli, ennekõike USA-sse ja Suurbritanniasse.
7. juunil hõivab Iisrael Jordani jõe läänekalda ja Ida-Jeruusalemma ning 10. juunil Süüriale kuuluva Golani kõrgendiku. Samal päeval sai Golda teada, et Iisraeli sõjavägi oli tunginud Nutumüürini – ajaloolise pühapaigani, kuhu juurdepääs oli juutidele palju aastaid suletud olnud. Jeruusalemma tänavatel vihisesid veel kuulid, kui Golda astus müüri juurde ja, nagu paljud usklike põlvkonnad enne teda, asetas selle prakku sedeli oma palvega Kõigekõrgemale. Ta oli kirjutanud ainult ühe sõna: „Rahu”. Hõivatud aladelt põgeneb u. 200 000 palestiinlast. 8. juuni õhtuks on kogu Siinai poolsaar Iisraeli armee valduses. Vangi võetud Egiptuse sõduritele pakuti vangistuse asemel võimalust ujuda üle Suessi kanali Egiptusesse. Süüria vastu sõdib Iisrael edukalt veel kaks päeva. Ka sõjategevus Jordaania vastu on Iisraelile tulemuslik: Jordaania kaotab 110 tanki ja 6094 meest.
10. juunil katkestab Moskva Iisraeliga diplomaatilised suhted. N. Liitu järgivad tema vasallriigid, v. a. Rumeenia. Siinai jääb Iisraeli kontrolli alla, Suessi kanal suletakse. Samal päeval sõlmiti ÜRO ettepanekul konfliktis osalenute vahel vaherahu. Kõigest kuue päevaga oli Iisraeli armee murdnud läbi kolme vaenuliku riigi kaitseliinidest ning oli valmis marssima Kairosse, Ammani ja Damaskusesse. Okupeeritud Jordaania jõe läänekaldalt põgeneb 300 000 palestiinlast Jordaaniasse, Golani kõrgendikelt lahkub 100 000 araablast.
Kuuepäevase sõja ajal vallutas Iisrael Gaza sektori (360 km²), Siinai poolsaare (u 60 000 km²), Jordani jõe läänekalda (5879 km²), Ida-Jeruusalemma ja selle ümbruse (70 km²) ja Golani kõrgendiku (1150 km²). Vallutatud aladele rajati esimesed juudiasundused. (Iisraeli pindala on praegu 22 380 km², sellest okupeeritud alad 6831 km²). Iisrael kaotas 46 lennukit, umbes 400 tanki ja soomukit, 780 sõdurit hukkunutena, 2560 sai haavata, 300 langes vangi. Araabia riigid kaotasid ühtekokku rohkem kui 450 lennukit, 1200 tanki ja soomukit, langenutena 21 000 sõdurit, 450 000 sai haavata, 6000 langes vangi…
1. septembril 1967, kaks ja pool kuud pärast kaotust Kuuepäevases sõjas, avaldasid Sudaani pealinna Hartumisse kogunenud Araabia Liiga riigid ühisdeklaratsiooni, milles lükkasid tagasi Iisraeli rahuettepanekud. Kolme „EI” deklaratsiooniga ütlesid araablased ei Iisraeli tunnustamisele, ei rahule juudiriigiga ja ei igasugustele edasistele läbirääkimistele. Peale selle kavatsesid araabia maad üha aktiivsemalt kasutada oma naftat majandusliku relvana nii Iisraeli kui ka teda toetanud lääneriikide vastu. Hartumi deklaratsiooniga tõmbasid araablased niigi keerulise Araabia-Iisraeli konflikti umbsõlme veelgi tugevamini kinni…

Märtsis 1969, kui ootamatult suri peaminister Levi Eshkol, tehti Golda Meirile kui Iisraeli kogenuimale poliitikule ettepanek asuda tema kohale. 17. märtsil esitas Golda Meir Knessetile uue valitsuse koosseisu.
Peaminister Meiri ametiaega iseloomustab terav vastasseis araabia riikidega, keda toetas N. Liit. Nõukogude ajalehed avaldasid sageli karikatuure sõjaõhutajast kongus ninaga vanaeidest, kellel oli millegipärast käes vihmavari, mida tõeline Golda Meir kunagi ei kandnud. Rahu (kuid kahjuks ainult kommunistlikku rahu) armastav N. Liit tarnis araabiamaadele üha rohkem relvastust ja õpetas välja palestiina terroriste. 5. septembril 1972 ründasid palestiina organisatsiooni „Must September” liikmed Müncheni olümpiakülas Iisraeli koondist ja tapsid 11 sportlast.

On mõistetav, et Golda Meir andis luureteenistusele Mossad karmi käsu kõik süüdlased üles leida ja tappa. Ülesande täitmine kestis mitu aastat. Eri riikides leidsid oma otsa mitukümmend araablast. Nende sekka sattus paraku ka selliseid, kes ei olnud õõvastava terroriaktiga üldse seotud. Iisraelis oli palju neid, kes kartsid, et see Mossadi laiahaardeline operatsioon provotseerib araabia riike uut sõda alustama. Kahtlused haarasid viimaks ka Golda Meiri, ehkki kaitseminister Moshe Dayan kinnitas, et kõik on rahulik.
6. oktoobril 1973 tungisid Egiptus ja Süüria Iisraelile kallale, algas IV Araabia-Iisraeli ehk nn Jom-Kippuri sõda. Nähes olukorra ohtlikkust, andis peaminister Golda Meir käsu 20 kt võimsusega tuumapommi kandvat 13 Jericho-raketti stardivalmis seada. USA president Richard Nixon sai sellest teada 9. oktoobril. Vältimaks Isiraeli võimalikku tuumalööki Egiptuse ja Süüria vastu, alustas USA ulatusliku relvaabi andmist Iisraelile. Operatsiooni „Nickel Grass” käigus toimetas USA alates 12. oktoobrist kuni 14. novembrini 1973 Iisraeli 22 325 tonni kõikvõimalikku relvastust ja laskemoona.
Suessi kanali ületanud Iisraeli väed jõudsid 120 km kaugusele Kairost. Lahingutes hukkus 2600 Iisraeli sõdurit. Iisrael sai sõjasaagiks 850 Süüria tanki ja muid relvi ning lahinguvarustust. Sõja viiendaks päevaks oli Egiptuse õhutõrje tulistanud Nõukogude Liidust hangitud õhutõrjerakettidega alla 85 Iisraeli hävitajat, nende hulgas 50 Phantom-tüüpi lennukit (asi polnud lennukite halvas kvaliteedis, vaid selles, et Iisraeli pilootidel puudus korralik väljaõpe). Sõjategevus lõpetati piirimuutusteta 24. oktoobril. Sõda põhjustas ka samal aastal alanud naftakriisi.

Kuigi Jom-Kippuri sõda lõppes laias laastus viigiga, läks Golda Meir 1974. aasta aprillis erru, võttes enda peale vastutuse sõjaväe puuduliku ettevalmistuse eest, mis läks maksma 2600 Iisraeli sõduri elu. Isegi kotitäied kirju pooldajatelt ei suutnud tema otsust muuta. Iisraeli vanaema läks erru, sedakorda lõplikult.
Tegelikult polnud õiglane Golda Meiri Iisraeli kaotustes süüdistada. Hiljem on endine USA riigisekretär Henry (Heinz Alfred) Kissinger (1923–2023) öelnud, et kui Iisrael oleks andnud esimesena löögi, poleks ta Ühendriikidelt saanud abiks ka ühteainsat roostes naela. Ohvrikuvand aga aitas Iisraeli hädast välja.
Golda Meir jõudis ära näha esimese Araabia–Iisraeli kokkuleppe sõlmimise – rahulepingu Egiptusega 1978. aastal Camp Davidis. Egiptuse president Anwar Sadat tunnistas, et Golda Meir on kõige erakordsem naine, keda ta kunagi elus kohanud on, ja väljendas kahetsust, et Camp Davidi kokkulepete allakirjutajaks ei olnud tema.
Golda Meir suri 8. detsembril 1978 ja maeti Herzli mäele Jeruusalemmas. Oma autobiograafia lõpetas ta sõnadega: „Ma ei tahtnud üldse peaminister olla. Ma ei valinud karjääri. Ma ei valinud oma elukutset. Lihtsalt nii kukkus välja.”

©Peter Hagen

Huvitav teada!
Alates 1948. aastast on USA toetanud Iisraeli umbes 121 miljardi dollariga, ligi 95% Iisraeli imporditud relvadest pärineb USA-st. USA on ÜRO julgeolekunõukogus pannud 42 vetot otsustele, mis kritiseerivad Iisraeli. Need vetod moodustavad rohkem kui 50% kõigist USA vetodest. USA elanikkonnast on 2,4% ja USA kongressi liikmetest on 6,5% juudid. Pärast Iisraeli loomist 1948. aastal on ameeriklastel lubatud ka topeltkodakondsus (aastast 1967). Irvhambad väidavad, et Iisraelist on juba ammugi saanud de facto USA 51. osariik.

* * *

KGB kõige paksem toimik on Nõukogude Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi (1890–1986, oli välisminister aastatel 1939–56) juuditarist abikaasa Polina Zemtšužina (õige nimega Perl Semjonovna Karpovskaja, 1897–1970) kohta. Molotovid elasid Kremli korteris. Pärast seda, kui Polina oli vastu võtnud vastu Iisraeli esimese saadiku Nõukogude Liidus Golda Meiri ja temaga vestelnud jidiši keeles, tembeldas Stalin teda sionistlikuks agendiks. Polina arreteeriti 25. jaanuaril 1949. Et oma meest säästa, laskis Polina end lahutada ja kolis oma õe ja venna juurde. Kõik kolm vahistati. Õde suri vanglas. Kõigest hoolimata jäi Polina Stalini fanaatiliseks austajaks. Pärast oma vabastamist 1953. aastal viidi Polina Molotoviga kokku Beria kabinetis. Polina esimene küsimus oli: „Kuidas läheb seltsimees Stalinil?” Kuulnud, et Stalin oli äsja surnud, kaotas ta meelemärkuse. Sellist koeratruudust tuli tollal ette paljude nõukogude inimeste hulgas.

* * *

Ainsa Lähis-Ida riigina tuumarelva omav Iisrael on kahel korral rünnanud sõjaliselt naaberriikide tuumarajatisi – Iraagis aastal 1981 ning Süürias aastal 2007. Iisraeli poliitikat nimetatakse „alusta enne” doktriiniks, mille kohaselt võtab Iisrael endale õiguse rünnata mistahes vaenlaseks peetavat riiki, et vältida enda Lähis-Ida regiooni tuumamonopoli lõppemist.

Vt ka YouTube:
Golda Meir – Matriarch of Israel

NB! Loe ka:
„Siioni tarkade protokoll” ehk kui valel on väga pikad jalad
Iisrael – sünnitraumaga ilmavalgust näinud riik
Operatsioon „Penitsilliin”: Kuidas Iisraeli salaluure Mossad varastas Vene hävitaja MiG-21
Targad juudid
Ümberlõikamine – milleks?
Silmus holokausti arhitektile Adolf Eichmannile
„Möödub tuhat aastat ja need ei lunasta Saksamaa süüd.”