Anthony Comstock – USA isehakanud „suurinkvisiitor“
See nimi ei ütle eesti lugejale absoluutselt mitte kui midagi, kuid Ameerika Ühendriikide ajalukku on Anthony Comstock (1844–1915) oma nime jäädvustanud kui usufanaatikust paranoiline moraalijünger ja isehakanud tsensor, kes kasutas oma pea piiramatut võimu kõikvõimsa keskaegse inkvisiitori kombel…
Anthony Comstock kasvas üles rangelt religioosses talus Connecticutis New Canaanis. Tema ema luges iga päev ette piiblilugusid ja pühapäeviti käidi kirikus. Comstock oli üsna napi kooliharidusega. Tema ema suri 1854. aastal, kui tulevane Ameerika inkvisiitor oli 10-aastane. Comstockil polnud mingit mõistmist nende naiste jaoks, kes ei saanud eostumisvastaseid vahendeid kasutada. Oma emas, kes samuti võitles aktiivselt eostumisvastaste vahendite vastu, nägi ta märtrit. Comstock töötas küll uksehoidjana, postimüügiametnikuna ja müüjana, enne kui liitus YMCA-ga (Young Men’s Christian Association – Noorte Meeste Kristlik Ühing) ja asus usufanaatikule omase innuga võitlema pornograafilise materjali levitamise vastu. Usinal moraalivalvuril õnnestus isegi üks kirjastaja vahistada lasta. Comstock hoidis endiselt sidet YMCA-ga ja oli abiks 1873. aastal New Society for the Supperssion of Vice (Pattude vastu võitlemise ühing) asutamisel.
1873. aastal kehtestatud Comstocki seadused olid muutnud ebaseaduslikuks seksuaalselt taunitava sisu saatmise posti teel. Nendele seadustele toetudes võis eriagent avada kõik saadetised ja vahistada nilbete saadetiste postitajad.
See töö oligi 2. novembril 1877 toonud Comstocki Massachusettsi osariiki Bostonisse, kus kirjastaja Ezra Heywood pidas parajasti koosolekut seksuaalse enesemääramise teemal. Comstock oli juba pikka aega soovinud saata Heywoodi trellide taha patuste mõtete pärast, mida too loomulike ihade kohta avaldas. Hiljuti oli agent tabanud kirjastaja saatmast kahte siivutut raamatut postipakina.
Comstock, vahistamiskäsk põuetaskus, otsis saalist endale koha. Ta jälgis publikut ning märkas kokkutulnute silmis säramas iha, kui poodiumil mainiti sõnu „peenis“ ja „ seksuaalvahekord“.
„See oli erakordselt vastik – ma pidin taas ruumist lahkuma,“ märkis agent hiljem oma päevikus. Ta sundis end saali siiski tagasi minema ja jälgima Heywoodi kulisside tagant seni, kuni kõne oli lõppenud.
Kuna kirjastaja Heywood ei nõustunud vabatahtlikult temaga kaasa minema, krabas Comstock tal kaelusest ja lohistas ta treppidest alla. Postiagent lükkas oma vangi maja ees ootavasse tõlda ning saatis ta linna lähimasse vanglasse.
„Saatana käsilane on kinni püütud,“ tegi moraaliapostel kokkuvõtte.
Comstock oli tõesti kinni püüdnud järjekordse kurjategija, kuid ta teadis, et sääraseid räpaseid mõtteid mõlgutavaid inimesi oli ühiskonnas arvutul hulgal. Ajavahemikul 1873 kuni 1915 pühendas ta kogu oma aja sellele, et nuuskida postisaadetistest välja taunitavaid kirjutisi ja pilte. Postiagent otsustas jätkata seni, kuni kõik seks- maniakid on karistuse saanud.
Comstock kolis patusesse linna
Anthony Comstock sai president Ulysses Granti ajal (oli president 1869–1877) postiministeeriumi eriagendiks, kes pidi hea seisma selle eest, et „sündsusetu“ materjal postisaadetiste hulgast välja nuhkida ja kõrvaldada.
Comstock hakkas president Grantile silma siis, kui ta hakkas võitlema seaduse eest, mis keelaks sideasutustel pornograafilise sisuga materjali saatmise, olgu siis selleks aktifotod -pildid või erootiline kirjandus. Selle kampaania ajal korraldas Comstock ka haaranguid New Yorgis Knoedleri kunstigaleriis, kus olid välja pandud Pariisi kunstisalongide ja American Art Student’s League’ tööd. Väsimatu moraalijünger Comstock laskis näituselt konfiskeerida meeste aktipildid. New Yorgi rõivakauplustest käskis ta aga ära viia alasti mannekeenid, ja kõige tipuks esitas hagi George Bernard Shaw raamatu „Mrs Warren’s Profession” (1984) vastu ja protesteeris agaralt selle vastu, et sportlased lasksid ennast spordipükstes pildistada. Ka käskis ta arreteerida arste selle eest, et nood saatsid oma patsientidele informatiivset materjali eostumisvastaste vahendite kohta.
Põlguse seksuaalse vabameelsuse vastu omandas Comstock emapiimaga ning ta jäi vagadusele truuks ka siis, kui liitus 1863. aastal Ameerika kodusõja ajal põhjaosariikide väega. Kui lõkke ümber lasti ringiratast käima viskipudel, valas Comstock oma suutäie demonstratiivselt maha, selle asemel et anda see kellelegi teisele. Nõnda sai ta rohkem vaenlasi kui sõpru, kuid see ei kõigutanud teda.
„Kas ma saan ohverdada oma põhimõtted ja südametunnistuse, et saavutada populaarsust? Ei iial!“ kirjutas ta päevikusse.
Comstocki meelest oli alkohol nagu seksiihagi kiusatus, millele õige mees pidi vastu seisma. Seetõttu sai ta vapustuse, kui kolis 1867. aastal 22-aastasena New Yorki, et sealt tööd leida. Tema meelest ei tegelnud linna miljon noormeest muuga kui erootiliste piltide ja raamatute neelamisega, endal ila tilkumas. Baarides kimbutasid flirtivate pilkudega ettekandjad kundesid. Comstock avastas oma õuduseks, et noored seksisid, olemata abielus, ning et kahtlaste tüüpide käest sai osa gonorröakotikesi ehk kondoome ja daamikaitsmeid (pessaare) ja tupepritse, mis aitasid ennetada haigusi ja rasedust.
Kristlikust noorteorganisatsioonist Young Men’s Christian Association (YMCA) leidis Comstock toetust New Yorgi moraalsele allakäigule vastu astumiseks. Organisatsioonil oli sidemeid võimukate inimestega, sealhulgas poliitikutega. 1868. aastal surusid Comstock ja YMCA New Yorgis läbi seaduse, mis keelas kõigi nilbete ja siivutute raamatute kirjastamise, müügi ja reklaamimise, keeld hõlmas ka lühemaid kirjutisi ja vallatuid pilte. Lubatud ei olnud isegi kirjutised raseduse vältimisest ja abordist.
Pärast rohket lobitööd võttis USA kongress 1873. aastal vastu seaduse „Act of Obscene Literature and Articles of Immoral Use“ („Sündsusetu kirjanduse ja artiklite ebamoraalse kasutamise seadus“), mida hiljem nimetati lihtsalt Comstocki seadusteks. Selle abil pidi kogu riik leidma tee tagasi sündsuse ja moraalsuse juurde.
Vaevalt oli president Ulysses S. Grant uue seaduse allkirjastanud, kui Comstock määrati selle täitmise eest vastutajaks. Tema nuhkide võrgustik sai volitused läbi otsida, konfiskeerida ja vahistada. Et tööind säiliks, kuulus pool trahvirahast nuhkidele.
Comstock oli eriti vaimustatud sellest, et tal oli nüüd vaba voli lugeda ameeriklaste posti, sest postiteenistuse kaudu võisid inimesed ju salaja saata siivutut materjali.
Iga kord, kui mõni Comstocki spioonidest andis talle vihje inimese kohta, kes võis posti teel saata pornograafilisi või muidu siivutuid raamatuid, rebis ta need kirjad või pakid lahti, et pahategijat tabada. Konfiskeeritud pildid ja raamatud uuriti põhjalikult läbi ja seejärel põletati.
Tsensuurikuningas ja tema moraalipolitsei seisid valvel ka lehekioskite juures, et tuvastada ajalehtedes ja ajakirjades trükitud siivutusi. 1873. aasta kevadel pidid „The New York Herald“ ja „The Sun“ loobuma ämmaemandate kuulutuste avaldamisest, kuna Comstock pidas neid liiga siivutuks.
Kontrolliti ka baare ja kõrtse ning need puhastati sobimatutest dekoratsioonidest. Väiksemgi fallosesümbol või kahtlane kujunduslik motiiv eemaldati.
Ühes Brooklyni baaris sattus Comstock koletislikule vaatepildile.
„Baariomanik oli telefoniputkasse pannud kõige nilbema kuju – tohutu peenise. Ta eksponeeris jäledat objekti, et meelitada ligi teatud klientuuri,“ raevutses agent.
Kauplemine siivutute piltidega toimus varjatult, et trahve vältida. Seadusrikkujatele jälile saamiseks pidid Comstock ja ta nuhid seega teesklema pornograafilise kraami vahendajaid. Nad läksid sigarimüüjate ja habemeajajate juurde, kes sageli tegelesid ebaseadusliku müügiga, ning küsisid neilt alasti inimeste fotosid. Kui mõni sigarimüüja ulatas neile seepeale sigaretikarbi, milles oli siivutu pilt, siis süüdlane vahistati.
Sedasama taktikat kasutas Comstock ka 1877. aastal, kui tungis kallale kirjastaja Ezra Heywoodile. Eriagent oli valenime all saatnud talle kirja, ülistades Heywoodi teost, mis propageeris seksuaalset vabanemist, ning palunud endale postiga saata veel kaks siivutut raamatut.
Kui Comstock raamatud kätte sai, oligi süükoosseis Heywoodi vahistamiseks olemas. Kohus mõistis kirjastajale kaks aastat vangistust ja 100 dollarit trahvi.
Kui oma tegevuse algusaastail jälitas Anthony Comstock enamasti amoraalseid mehi, siis pärast Ezra Heywoodi vahistamist hakkasid tema tähelepanu köitma ka nn vabaarmastajatest naised, kes samamoodi nagu Heywood uskusid, et riik ei peaks inimeste ihadesse üldse sekkuma. „See on nõrk, laisk, saamatu ja rikutud inimtüüp, kel puudub tavapärane siivsus,“ kuulutas Comstock, kes uskus, et säärased inimesed kuuluvad sealauta.
Naisõiguslane Saralt Chase, kes pidas ettekandeid seksuaalsusest, oli üks neist, kes eriagendile silma jäi. 1878. aastal vahistas ta Chase’i, kuna too müüs vaginaalset pritsi, mida sai kasutada nii haiguste ennetamiseks kui ka raseduse vältimiseks. Chase pääses siiski karistusest, kuna ei suudetud tõestada, et ta müüs pritsi liiderlikele naistele. Kurikuulsa moraalijüngri pilkamiseks turustas Chase toodet hiljem kui Comstocki süstalt.
Comstocki raevukas naistejaht aga jätkus. 65-aastast Ann Trow Lohmanit ehk Madame Restelli, kes aitas naistel aborti teha, külastas 1878. aastal tünnikujuline mees, keda naine ära ei tundnud. See lord ehk maskeerunud Comstock soovis osta kontratseptiivi, et tema naine ei rasestuks. Restell müüski talle pillid ja ühe ravimjoogi. Järgmisel nädalal ilmus mees koos kahe politseiniku ja kahe ajakirjanikuga Lohmanit vahistama.
„Kuidas ma kardan homset,“ kurtis see oma väimehele päev enne kohut. Lohman oli väljavaatest veeta viimased eluaastad vanglas nii mures, et tappis end samal õhtul.
Kuna aga Comstockil olid head sidemed religioossete USA poliitikutega, ei tähendanud ohvri enesetapp talle midagi. Isegi kui mõni möönis, et Comstocki meetodid olid pisut liialdatud, rääkisid tulemused siiski enda eest. 1893. aastaks oli süüdistatud rohkem kui tuhandet ameeriklast ning konfiskeeritud oli 800 000 siivutut pilti ja ligi 100 000 muud jõleda iseloomuga objekti.
Tsensuurikuningas kukkus troonilt
Kui alguses jahtis Comstock lihtinimesi, siis ajapikku tõusis võim talle pähe ning alates 19. sajandi lõpust asus ta kuklasse hingama ka USA ülemklassile. Comstock võis näiteks sisse tormata peentesse kunstigaleriidesse ja kiskuda seintelt maha tema meelest sündsusetuid teoseid. Kõrgklassi rafineeritud naudingutele kallaleminek sai talle lõpuks saatuslikuks ning moraalivalvuri poliitiline seljatagune hakkas murenema.
1913. aastal kinnitati New Yersey ajalehes „Passaic Daily News“ otsesõnu, et Comstock „on ennast linnas nii mitu korda lolliks teinud, et tema rüüsteretked ei ärata enam mingit huvi“. Karikaturistid kujutasid teda mungana ja inimesed lõbustasid end sellega, et kutsusid teda pühaks Antoniuseks. Samal aastal astus 71-aastane Comstock lõpuks tagasi ning kolm kuud hiljem suri kopsupõletikku. Tema enda arvepidamise järgi oli ta 42 aastaga konfiskeerinud ühtekokku 160 tonni siivutuid raamatuid ja muud materjali ning lasknud vangi mõista 2740 inimest kokku 566 aastaks. Comstock oli uhke selle üle, et tema abiga võeti vahi alla ligi 4000 inimest ja mõisteti välja ühtekokku 237 134 dollarit trahve. Tema korraldusel põletati 120 tonni raamatuid, otsatu hulk trükiplaate ja ligi 4 miljonit „sündsusetut“ pilti. Samuti hävitati 80 tonni John Dos Passos’i ja Ernest Hemingway teoseid (osa sellest kogusest pärast Comstocki surma).
Moraalijünger ise aga üllitas neli raamatut, mis oleks au teinud igale keskaegsele kristlikule pühamehele. Oma viimase raamatu paljuütleva pealkirjaga „Morals Versus Art” (Moraal versus kunst) üllitas ta 1887. aastal. See, et viisteist vahistatut enesetapu tegid, Comstocki ei häirinud. Aastaaruandes kirjutas ta, et kui ta neist surmadest luges, tundusid need nagu ajaviiteromaanid.
Hoolimata arvukatest protestidest jäi „suurinkvisiitor“ Comstock ametisse kuni oma surmani 1915. aastal. Anthony Comstock on ajalukku läinud suurima raamatupõletajana.
Seadused kollitasid sada aastat
Anthony Comstock ei viinud oma seadusi hauda kaasa. Tema rajatud tsensuur kehtis veel pool sajandit ja tema meetodid võttis üle ei keegi muu kui FBI juht J. Edgar Hoover.
Comstocki seadused kehtisid edasi ning neis tehti ainult väikesi leevendusi. Ka FBI kurikuulus pealik J. Edgar Fioover rakendas Comstocki meetodeid. Noore õigusteadusüliõpilasena oli Fioover postiagendist vaimustunud, ning kui temast sai FBI juht, mõistis ta, et infovahetuse jälgimine on riigi kontrolliks oluline töövahend. Fioover koguni laiendas meetodeid, nii et need hõlmasid ka telefonide pealtkuulamist.
Aegamisi suurenes surve Comstocki seadustele. 1950. aastail asutas Hugh Hefner ajakirja Playboy, ent postiteenistus konfiskeeris ajakirja selle siivutu sisu tõttu. Hefner esitas selle peale hagija võitis. See kohtuotsus oli surmahoop postiteenistuse tsensuurisüsteemile. Comstocki seadused aga tühistati lõplikult alles 1972. aastal, kui Ameerika Ühendriikide ülemkohus tunnistas viimased sündimuskontrolli piirangud konstitutsioonivastasteks.
MAAJA
NB! Loe ka:
Tabati ohtlik zoofiil
Keelatud piltide kütid
Oska oma saladusi kaitsta!
Jurist annab nõu: Kuidas käituda ülekuulamisel?
