Leni Riefenstahl ja mineviku varjud (galerii)

21 minutit lugemist

Ei ole ühtegi teist naisfilmirežissööri, keda poleks kiidetud, ülistatud, kritiseeritud ja kes teab mis pattudes süüdistatud. Leni Riefenstahl sai tuntuks Saksa kantsleri ja füüreri Adolf Hitleri tellimusel 1934. aaastal NSDAP parteipäevadel Nürnbergis vändatud kurikuulsa propagandafilmiga „Tahte triumf“ (Triumf des Willens).

Kaks aastat hiljem usaldas füürer Riefenstahlile Berliini olümpiamängude jäädvustamise. Mida Riefenstahl ka hiljem ei teinud või oma tegevuse õigustamiseks ei öelnud, kuid asjaolu, et ta oli füüreri tellimustööde innukas täitja, saatis teda tumeda varjuna kogu elu. Tõsi, Leni ei eitanud kunagi, et ta oli Hitleri lummuses nii nagu paljud teisedki sakslased. Hitleri jaburatest maailma vallutamise ja rahvaste hävitamise plaanidest ei olevat ta midagi teadnud.

Leni Riefestahl montaažilaua taga.

Leni Riefenstahl alustas näitlejakarjääri 1920. aastate keskel, osaledes aastail 1924–1933 seitsmes filmis ning tõustes tollase saksa filmi staari Marlene Dietrichi peamiseks rivaaliks. Erakordselt sarmikas ja mitmekülgselt andekas kunstnik, tantsijanna ja näitlejanna asus ta peagi ka teispoole kaamerat. 1932. aastal valmis tal lavastajadebüüdina „Sinine valgus“ (Das blaue Licht) ajastukohaselt romantiline ja üdini naiivne armastuslugu, mille tegevus arenes tema lemmikpaigas mägedes. Juba sellest filmist paistab silma Leni püüe elavdada filmikeelt, kasutades originaalseid rakursse ja tehnilisi täiustusi. Uus ja problemaatilist kuulsust toonud etapp Riefenstali elus ja loomingus algas peale Hitleri võimuletulekut. Hitler, kes oli näinud filmi „Sinine valgus“, taipas joonelt, et tegemist on andeka näitleja ja režissööriga, kellel on kunstniku silma, ja valides Riefenstahli oma ideede teostajaks, ei tulnud tal oma valikus pettuda.

Leni ja Hitleri sõprus

Leni nägi Adolf Hitlerit esimest korda 27. veebruaril 1932, kui tulevane füürer esines Berliini spordipalees kõnega. Leni sattus karismaatilisest natside füürerist ja tema jõulisest esinemisest sellisesse vaimustusse, et saatis 18. mail 1932 talle kirja, milles palus kohtumist. Kuna Hitler teadis Lenit tema filmide kaudu, nõustus ta kohtumisega, mis leidis aset 22. ja 23. mail 1932 Horumersielis Wilhelmhavenis. Füürer ütles: „Kui me ükskord võimule tuleme, peate teie hakkama meie filme tegema.” Pakt saatanaga oli sõlmitud. Sellest kohtumisest peale hakkas sõprus Hitleri ja Riefenstahli vahel süvenema. Alates 1932. aasta talvest oli Leni üha sagedasemaks külaliseks natsifunktsionääride kõikvõimalikel vastuvõttudel. Ka kohtusid nad sageli privaatselt, kuid nende suhe jäi platooniliseks.

Filmis „Usu võit“ on Hitler veel kõrvuti oma peamise poliitilise rivaali SA juhi Ernst Röhmiga, kes ei olnud mitte ainult fanaatiline nats, vaid ka innukas pederast. Viimase kirglik soov saada ka Saksa sõjavägi enda kontrolli alla, sai mehele saatuslikuks.

Leni oli üks vähestest naistest, kellel oli võimalus nautida Hitleri seltskonda ja tema tähelepanu. Füürer hindas Rifenstahli kunstnikuna väga kõrgelt.
Leni pidas ennast alati apoliitiliseks kunstnikuks, kes natsirežiimi koletutest kuritegudest midagi ei teadnud ja ilmselt ka ei tahtnud teada. „Ma pole kunagi eitanud, et olin Hitleri isiku lummuses. See, et ma alles hiljem hakkasin mõistma tema deemonlikku palet, tuleb panna selle arvele, kuidas ta oma välise karismaatilisusega mind pimestas,“ tunnistas Leni aastaid hiljem.
Kuid on dokumente ja asitõendeid, mis tõestavad, et Leni polnud sugugi nii naiivne ja apoliitiline, kui ta ise korduvalt väita armastas.
1934. aastal rääkis Leni ühele Inglise reporterile suure vaimustusega Hitleri kurikuulsast raamatust „Mein Kampf“. „See raamat avaldas mulle tohutut muljet, minust sai veendunud natsionalist pärast seda, kui olin esimese lehekülje läbi lugenud.“
Kummaline on seegi, et Leni eitas kategooriliselt igasuguseid kontakte propagandaminister Goebbelsiga. Propagandaministri päevikumärkmed aga räägivad midagi muud: nimelt oli Leni korduvalt Goebbelsi külaliseks. Miks pidi Goebbels oma päevikus iseendale valetama olematuid kohtumisi Leni Riefenstahliga?
Viimast korda kohtus Leni oma jumaldatud füüreriga 11. märtsil 1944 Berghofis Obersalzbergis. Leni meenutas hiljem, et Hitler polnud enam endine, ta oli reaalsustaju kaotanud ja pidas külalistele pikki monolooge, tundmata vähimatki huvi selle vastu, kas keegi tema jutuvada üldse kuulata tahab…

* * *

1933. aasta augustis võttis Leni vastu ettepaneku teha NSDAP päevadest Nürnbergis dokumentaalfilm. Leni töötas koos mitme tuntud operaatoriga, kuid lõppmontaaži tegi ise. Filmi produtsendiks ja finantseerijaks oli propagandaministeerium. Film sai pealkirjaks „Usu võit“ (Sieg des Glaubens) ja esilinastus toimus 1. detsembril 1933. Seoses kurikuulsa „pikkade nugade ööga“ 30. juunil 1934, mille käigus Ernst Röhm kui Hitleri peamine rivaal füüreri enda korraldusel tapeti, keelati selle filmi näitamine natslikul Saksamaal. Seda filmi on Leni ise hinnanud kui täielikku läbikukkumist.

« 1 kohta 2 »

Tõsi, filmis hakkab isegi võhikule silma äsja võimulepääsenud natside suutmatus ühes marsitaktis sammuda ning algajate füürerite üldine ebalus. Ei Leni ega füürer olnud veel valmis looma seda „õiget“ propagandafilmi. Leni alles õppis, otsis ja katsetas.
Kui Hitleri ja Leni vastastikune kiindumus olevatki jäänud vaid platooniliseks (füürer olevat pihtinud, et temagi oleks tahtnud saada filmirežissööriks), siis vägagi lihalist kirge tundis Leni vastu propagandaminister dr Goebbels. Leni ja Goebbels kohtusid esimest korda veel enne natside võimuletulekut Berliinis hotelli Kaiserhof liftis, kus lonkur Goebbels (tollal NSDAP Berliini gauleiter) üritas Rifenstahlile külge lüüa. Doktori ahvatluste peale tema armukeseks hakata vastas Leni hilisemate kinnituste kohaselt kindla keeldumisega. Goebbels korvi saamist ei andestanud. Teist korda sattus Leni Goebbelsi viha alla „Tahte triumfi“ filmimise aegu. Asi oli selles, et kõik võimekad operaatorid olid antud Leni käsutusse ja kõigi teiste natside filmide väntamine jäi selleks ajaks unarusse.

„Tahte triumf”

Kõlab Richard Wagneri avamäng ooperile „Meisterlauljad”. Ekraanile ilmub kiri: „5. septembril 1934, 20 aastat pärast maailmasõja puhkemist, 16 aastat pärast saksa rahva kannatuste algust, 19 kuud pärast Saksamaa uuestisünni algust, lendas Adolf Hitler Nürnbergi, et võtta vastu oma ustavate vägede paraadi.”

Ebaharilikud võtted ebahariliku rakursi alt.

Pilved. Lennuk Saksamaa kohal. Ekraanil libisevad mööda Nürnbergi katused ja tornitipud. Maa, mis ootab lahendust. Pilvedest laskub lennukiga alla maale rahva juurde uus messias. Ekraanile ilmub tiitel: Triumpf des Willens. Das Dokument vom Reichsparteitag 1934. Hergestellt im Auftrag des Führers. Gestaltet von Leni Riefenstahl.
„Müstikat filmi algusesse ei olnud plaanitsetud,” selgitas Riefenstahl 1972. aastal.
1934. aasta parteipäeva filmi pidi algul tegema Walter Ruttmann. Esialgsetest plaanidest aga kaugemale ei jõutud, sest stsenaariumikavand, mille Rutmann paberile pani, ei kõlvanud kuhugi. 1934. aasta suvel, kui kogu projekti ähvardas nurjumine, kutsus Hitler Riefenstahli enda juurde ja ütles: „Ma ei soovi mingit igavat parteipäeva filmi, mingit nädalaringvaadet, vaid kunstilist filmidokumenti.” Riefenstahl tundus tema tahte teostajana kõige sobivam.
1934. aastal kirjutas Riefenstahl: „Ma püüdsin Hitlerit kõikvõimalike argumentidega sellest ideest sundida loobuma.”
„„Ohverdage mulle kuus päeva oma elust,” palus Hitler. Ma ütlesin, et kuuest päevast ei jätku. Tõenäoliselt kulub kuus kuud, sest film tuleb monteerida ja heliga varustada.”
„Te olete veel nii noor ja suudate palju korda saata,” käis Hitler peale. „Kui ma nägin, et teda pole võimalik mõjutada, proovisin selles situatsioonis teha parima.”
Hakati koostama võttegruppi. Sellesse kuulus 120 inimest, 16 operaatorit 30 kaameraga, 4 heliaparatuuri, valgustid, 22 autot koos autojuhtidega ning SA- ja SS-valve. Koostati üksikasjalik stsenaarium. Nürnbergis Luitpoldhainis monteeriti ühe 38 meetri kõrguse lipumasti külge ajutine lift, et operaator saaks teha „ebaharilikke võtteid ebaharilikust rakursist.”

Hitler kõneleb Nürnbergi parteipäevadel 1934. aastal.

Adolf Hitler-Platzile püstitati esimese majakorruse kõrgusele 20 meetri pikkune kaameratee. Sealt filmiti möödamarssivaid sõdureid. Hästi organiseeritud töö ja lausa sõjaväelasliku asjatundlikkusega tehtud võtteplaanid pidid garanteerima mõjuva vaatepildi.
Tööteenistuslaste ülesastumise ajal läks päike ootamatult pilve taha, kuid Hitleri ilmudes säras päike taas. Keegi tähendas: „Hitler-Wetter.” (Hitleri-ilm).
„Ma lasksin lennukilt filmida marssivaid sõdureid ja meeleavaldusi, mõtlemata selle, kus ma käärid sisse löön. Ja siis tuli mul mõte, et ma võiksin need võtted järjestada. Ma tegin ühele operaatorile ülesandeks teha lennukilt ülesvõtteid, kuid nii, et poleks näha, kes on lennukis. Tahtsin, et filmitaks pilvede vahelt nähtavale ilmuvat Nürnbergi, sest sain seda sujuva ülemineku jaoks ära kasutada. Ma olin selle montaaži pärast õnnetu, sest see ei avaldanud mingit muljet. Tahtsin väga ära kasutada õhuülesvõtteid. Siis tuli mulle idee: tiitel… pilved ja taustaks Horst-Wesseli laul. Jäi mulje, nagu oleks tegemist olnud Hitleri enda lennukiga. Seda enam, et järgnevates kaadrites näidati Hitlerit lennukist väljumas.”
Kuid teeme siinkohal väikese kõrvalepõike, näitamaks veenvalt, kuidas ka filmitegijad üksteiselt näppavad. Kõik, kes on näinud filmi „Helisev muusika“, mäletavad selle unustamatu muusikali alguskaadreid: täielikus vaikuses ilmuvad läbi pilverünkade nähtavale mäed, kostub tuule müha, esimesed helid, vaiksed, sugereerivad, kõlab avaakord… Kes on mõlemat filmi näinud, veendub, et „Heliseva muusika“ tegijad filmi haarava ja vaatemängulise alguse idee näpanud filmist „Tahte triumf“…
Parteipäevade avatseremoonial kandsid noored tööteenistuslased (täpsemalt lihtsad labidamehed ja kraavikaevajad) loosungeid tekstiga „Deutschland in die neue Zeit” (Saksamaa uude aega). Ikka ja jälle ilmus ekraanile Hitler teistest eraldi, kõrgemal. Hitler õnnistas uut lippu 1923. aastast pärit „Blutfahne” puudutusega. 10. septembril 1934, parteipäevade viimasel päeval järgnes kulminatsioon, hiiglaslikus Luitpoldhalles hüüab Hitleri asetäitja Rudolf Hess kõnepuldist pateetiliselt: „Die Partei ist Hitler – Hitler aber ist Deutschland – wie Deutschland Hitler ist.” (Partei on Hitler – Hitler aga on Saksamaa, nii nagu Saksamaa on Hitler.)
Järgnenud „Heil“-hüüded panid vaatajal vere tarduma. Hitler astus selles filmis üles uue religiooni kuulutajana, uue müstilise ordu suurinkvisiitorina, dresseerijana, kes distsiplineerib oma röövloomi enne, kui ta nad maailma kallale laseb…
Selles filmis on kõik suurejooneline, ülev ja painajalik. Öiste prožektorite kiirtes koonduvad tõrvikukandjad, moodustades hiiglasliku haakristi. Alt filmitud kõnepuldid loovad ettekujutuse üliinimlikkusest. Lõputud perspektiivid, lõputud kolonnid, tohutud saalid…

38 meetri kõrguste mastide vahele tõmmatud tohutud haakristilipud sugereerivad allumist. (Vasakult teisel postil on näha haakristi kohal lift, millelt tehti „haaravaid kaadreid”.)

38 meetri kõrguste mastide vahele tõmmatud tohutud haakristilipud sugereerivad allumist. Kõigest sellest peab saama uue barbaarse apokalüpsise avamäng.
5.–10. septembrini 1934 toimunud NSDAP parteipäevadel vändati umbes 100 000 meetrit filmi, millest pidi saama algmaterjal suurejoonelise vaatemängu jäädvustamiseks. „Hiilgavatest võtetest“ jäi järele kõigest 3109 meetrit. Ekraanil moondus „reaalne” parteipäev „ideaalseks” parteipäevaks, tõeliseks triumfiks. Muide, see film ei ole täiesti tundmatu ka eesti kino- või televaatajale. Üksikuid lõike „Tahte triumfist” on kasutatud arvututes dokumentaalfilmides, ka omaaegses kuulsas nõukogude dokfilmis „Tavaline fašism”.
28. märtsil 1935 esilinastus film „Tahte triumf“ Berliini luksuslikus kinos UFA-Palast. Kohal viibis nii Hitler kui natsiladvik. Üks kuu hiljem, 1. mail 1935 saab film „Tahte triumf“ rahvusliku filmipreemia. Autasu üleandmisel Berliini riigiooperis pidas kõne dr Goebbels: „See on füüreri suur kinematograafiline visioon, mis mitte kunagi varem nähtud mõjuvusega ekraanile ilmub. Sellel filmil õnnestus edukalt vältida ohtu muutuda tühipaljaks tendentslikuks filmiks. Filmil on selle aja range rütm, mis on valatud kunstilisse vormi, see on monumentaalne, kantud marssivate formatsioonide tempost, raudne oma käsitluses ja kunstniku kirega filmitud.”
25. novembril 1937 anti Pariisi maailmanäituse lõppedes Leni Riefenstahlile filmi „Tahte triumf“ eest Grand Prix auhind. Kõrge tunnustus nii kodu- kui ka välismaal innustas Riefenstahli „uutele töövõitudele.”

Berliini olümpiamängud
Üle kõige oli Riefenstahl aga visa kunstnikunatuur. Olümpiaajalukku on ta läinud oma kaheosalise, 1936. aasta augustis toimunud Berliini olümpiamänge kunstiliselt kajastava filmiga (I osa 121 min, II osa 96 min), mis valmimise järel pälvis laia tunnustuse kogu maailmas. Leni rändas ühelt esilinastuselt teisele üle kogu Euroopa ja Ameerika, võites mitmeid auhindu.

Olümpiamängude jäädvustamiseks anti Leni käsutusse parimad operaatorid, parimad kaamerad ja muud tehnilised vahendid.

Leni sai selleks tellimuse olümpiamängude jäädvustamiseks juba aasta varem, aga rangelt võttes täitis Hitler vaid ROK-i nõuet, mille järgi peab võõrustajamaa spordi suursündmuse tselluloidile talletama. 33-aastane Leni oli filmiküsimustes Hitleri esimene valik. Varasematel aastatel oli ta diktaatori suureks rahuloluks vändanud filme NSDAP parteipäevadest, kus Hitler stiliseeriti jumalasarnaseks. Olümpiafilm pidi muidugi samuti asuma režiimi propaganda teenistusse, ent välismaailma arvesse võttes ei tohtinud see olla liiga ilmne. Hitleri tahtel pidi see linateos võimalikult kunstiliselt sisendama kogu maailmale näiliselt objektiivset pilti avatud ja rahumeelsest Saksamaast. Selleks laskis Leni Riefenstahl kirjutada endale välja blankotšeki: mitte kellelgi ei ole õigust projekti sekkuda, isegi mitte Joseph Goebbelsil. See ei olnud sugugi mokkamööda propagandaministrile, kes seirab nüüd Riefenstahli umbusuga.
Leni Riefenstahl sai olümpiafilmi väntamise eest ajapikku tohutu summa, 2,8 miljonit riigimarka. Tema isiklik honorar on esmalt 250 000 riigimarka ja seda tõsteti hiljem 400 000-le riigimargale. Varjamaks, et tellija ja rahastaja on valitsus, asutati variettevõte Olympiade-Film OÜ, mille osanikeks on Leni ja tema vend Heinz. Niisuguse summaga oli režissööril võimalik erakordset toredust taga ajada. Tööle pandi umbes 200 inimest – nende seas on ainuüksi 45 operaatorit. Leni laskis olümpiastaadionile püstitada torne ja kaevata auke, et võimaldada ebaharilikke kaameraperspektiive. Spetsiaalselt selleks otstarbeks konstrueeritud katapultkaamera lippas rööbastele monteeritult jooksjate kõrval ja andis täiesti uudseid vaateid. Leni kasutas käsikaameraid, et nihkuda sportlastele päris ligi, ta kinnitas oma aparaate trossi külge seotud väikeste gaasiga täidetud õhupallide külge, millel ta laskis tõusta kõrgele staadioni kohale, ta kasutas ujulas veealust kaamerat ja katsetas aegluupülesvõtetega.
Riefenstahli käsutusse olid antud peaaegu piiramatud vahendid.
Kasutusele võeti hulk kaamera-tehnilisi uuendusi. Visalt otsiti originaalseid lahendusi. Mõnedki neist uuendustest on saanud tänapäeva spordioperaatoritele igapäevaseks. Nii kasutati esmakordselt veealuseid kaameraid, kaugushüppekastide kõrvale kaevati maasse kaamerapesad, võimaldamaks hüppeid filmida alt üles taeva taustal, jooksudistantside jäädvustamiseks paigaldati pikki kaamerarööpaid, efekti taotlevaid kaadreid võeti eraldi treeningutes jne.

See ei ole õhutõrjekahur, vaid 2,2 m pikkune telekaamera, mis võimaldas teha veel noorel televisioonil otseülekandeid. Et vahetada Telefunkeni „ikonoskoobi” 50 kilo raskust tohutut objektiivi, mille läätse läbimõõt oli 40 cm, vajati kaht tugevat meest. Huvitav oli ka nn riigiposti vahefilmide auto. Tegemist oli Mercedese veoautoga, mille katusele oli paigutatud filmikaamera. Valgustatud film liikus läbi valguskindla šahti masina sisse, kus ta ilmutati, kinnitati, kuivatati ja perforeeriti. Spordisündmused vilkusid siis vaid 85 sekundilise nihkega enam kui 20-l avaliku televisioonitoa matil ekraanil Berliinis, Potsdamis ja Leipzigis.

Dünaamilisuse loomiseks kasutati oskuslikult ära muusika võimalusi.
Sellel gigantsel ettevõtmisel ei ole oma hind mitte ainult finantsiliselt. Leni Riefenstahli kaameramehed olid tegelikult pidevalt risti jalus: kord segasid nad sportlasi või kohtunikke, kord varjasid oma tehniliste kolakatega ära publiku ja isegi aukülaliste vaatevälja. Lenil oli ükskõik, kas tema helkivad prožektorid ja välgusähvatused pimestasid võistlejaid või kas ratsutamisturniiril hakkasid hobused perutama. Joseph Goebbelsi päevikust (5. sept. 1936): „Pärastlõunal staadionil. Jooksud ja hüpped. Meie pärand on kesine. Ma teen peapesu Riefenstahlile, kes käitub sõnulseletamatult. Hüsteeriline naine. Mehed küll nii ei käitu!“ Goebbels tegi Lenile peapesu, aga Leni ei sallinud seda ja karjus vastu. Leni näis oma esinemist isegi nautivat. Ta kandis pikki halle flanellpükse, moodsat jakki ja midagi džokimütsilaadset ning nägi välja nagu Hollywoodi staar. Tema läheduses oli pidevalt kaks fotograafi, kelle ainsaks ülesandeks oli pildistada teda töötegemise juures. Meisterlikkus on meisterlikkus.
„Aeg-ajalt võttis ta füüreri kõrval istet,” meenutab juudi ajakirjanik Bella Fromm, „näol laialivalguv naeratus nagu ajakirja kaanepildil, pea ümber tähtsuse pühapaiste.” Kui Leni ei näidanud ennast just demonstratiivselt Hitleri kõrval, jooksis ta žestikuleerides ühe kaamerameeskonna juurest teise juurde ja jagas juhtnööre. Ta töötajad tegid samal ajal edeva mängu juures head nägu. Kui aga Leni avastas pressitribüünil fotograafe, kes ähvardasid ta vaadet ära napsata, siis saatis ta nende juurde käskjala kardetud sedeliga: „Leni Riefenstahl nõuab, et Te ei lahkuks ülesvõtteid tehes oma kohalt. Ärge käige ringi. Keelust üleastumise korra võetakse Teilt pressiakrediteering ära.” Mõni ime siis, et režissööril ei olnud olümpiastaadionil just palju sõpru. Mõned külastajad nautisid eriliselt Leni narritamist. „Leni, Leni… tule välja,“ hüüdsid nad. Kui režissöör seepeale välja ilmus ja oma arvatavatele fännidele lehvitas, irvitavad nad: „Vuih, igavene lehm, igavene lehm!”
Leni Riefenstahli loomepõhimõtete kohaselt on filmitegemine sarnane arhitektuuri või komponeerimisega: „Siiski leidub palju võimalusi. Kõigepealt peavad pildid olema eripärased, liikuvad. Neid ei saa heita juhuslikku järjestusse, vaid nende abil tuleb luua pinget. Filmi kokkupanija peab vaatajat tundma, ta peab aimama, kui pikad võivad lõigud olla.“
Ülesvõtteid tehti 40 kaameraga, filmitud materjali kogupikkuseks kogunes 400 000 meetrit, mille Leni isiklikult montaažilaua taga läbi vaatas, kõlbliku materjali välja valis ja kokku monteeris. Ainuüksi ühekordne algvõtete läbivaatamine, millega Leni tegi algust 1936. aasta novembris, nõudis neli kuud, filmi valmimine aga poolteist aastat, kusjuures tööpäev oli keskmiselt 10–12, vahel aga koguni 18–20 tundi pikk. Lõpuks valmis 6000 meetrir pikk kaheosaline film „Rahvaste pidu“ (Fest der Völker) ja „Ilu pidu“ (Fest der Schönheit). Riefenstahl oli asjatundlikult „füüreri visiooni” edasi arendanud. See oli sedapuhku hümn inimkeha ilule ja sportlikule võitlusvaimule.

Lonkur Goebbels ei olnud Leni maitse, armuafäärist propagandaministriga ei tulnud midagi välja. Kui kurioosne see ka pole, aga fakt jääb faktiks: olümpiatõrvik ja -tuli kui mängude sümbol võeti esmakordselt pärast antiikaega tarvitusele Berliini olümpiamängudel 1936. aastal. Idee initsiaatoriks ja poolenisti tõrviku „arhitektiks“ oli  Joseph Goebbels.

20. aprillil 1938, Hilteri 49. sünnipäeval toimus olümpiafilmi esilinastus kinos UFA-Palast. Film on Saksamaa kinodes kassamagnet ja toob mõne nädalaga sisse üle nelja miljoni marga. Leni tegi olümpiafilmist ka inglis-, prantsus- ja oitaaliakeelse versiooni, millega rändas läbi terve Euroopa, saades mitmeid auhindu.
1938. aasta novembris tabas aga Lenit tagasilöök. Ta oli just New Yorki jõudnud, kui sai teada, et ööl vastu 10. novembrit olid natsid pannud toime oma kurikuulsaima pogrommi, mis on läinud ajalukku „Kristallöö“ (Kristallnacht) nime all. Ei USA-s ega ka Inglismaal tahetud enam Leni filme näidata. Sellegipoolest valis Hollywoodi žürii 1956. aastal Leni olümpiafilmi kõigi aegade kümne parima filmi hulka.
1939. aasta august. Pärast välisminister Ribbentropi tagasitulekut Moskvast, kus kirjutati alla kurikuulus pakt koos salaprotokollidega, toimus Berliinis Nõukogude saatkonnas nimetatud sündmust tähistav bankett.
Leni Riefenstahl meenutas: „Kutsuti ka mind. Mulle ulatati Stalini oma käega kirjutatud kiri, milles ta avaldas imetlust olümpiafilmile.” Mõlemad ebajumalad mõistsid pildiesperantot kõige paremini.
1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolasse. Hitleri ülesandel siirdus Leni Poolasse sõjakorrespondendina. Selleks loodi Sonderfilmtrupp (erifilmigrupp) Riefenstahl, mis oli tehniliselt väga hästi varustatud. Grupi käsutuses oli kaks kuueistmelist Mercedes-limusiini, üks BMW külgkorviga mootorratas ja auto vajaliku helitehnikaga.
Alles 1940. aastate lõpus avaldati Lääne ajakirjanduses fotod, kus Leni on jäädvustatud Poola väikelinnas Konskies toimepandud Saksa sõjaväe kuriteo tunnistajana. Alles siis saadi teada, et Leni oli kõigest mõni päev pärast sõja puhkemist siirdunud rindekorrespondendina Poolasse. 12. septembril 1939 oli Leni tunnistajaks, kui Wehrmachti sõdurid tapsid 19 poola juuti ja haavasid paljusid raskelt. Leni väitis hiljem küll, et ta kuulis laske ainult kaugusest. „Ei mina ega mu kaastöötajad näinud midagi,“ kinnitas ta hiljem korduvalt. Leni ja temast vasakule jääva noore sõduri äärmiselt kohkunud näoilmed kõnelevad siiski millestki muust. Leni näol peegelduv õudus lubab järeldada, et ta nägi mahalaskmist ise pealt. Järgmine vapustus tabas Lenit oktoobris purustatud Varssavis, kus ta osales pealtvaatajana kaks tundi kestval võiduparaadil, mille võttis vastu Hitler isiklikult.
6. juulil 1949 mõistis liitlaste kohus Freiburgis Leni Riefenstahli õigeks, nähes temas mitte veendunud natsi, vaid tavalist omakasupüüdlikku ja auahnet kaasajooksjat ning tunnistas alusetuks süüdistuse, justkui oleks ta osalenud tahtlikult natslikus propagandas…
Hoolimata eelnevast rahvusvahelisest tunnustusest, hakati peale sõda tema kuulsat olümpiafilmi pidama üdini fašistlikust esteetikast läbiimbunud propagandafilmiks. Riefenstahl ise tõrjus süüdistusi visalt: „Ma küsisin aina: mis siis „Olümpias“ on propaganda? – No aga seal esineb ju Hitler! Aga kõikidel olümpiamängudel avab mängud sealne riigijuht. – No seal on haakristilipud! Aga lippude paigutuse määras ju rahvusvaheline olümpiakomitee.“

Leni esimene šokk Teise maailmasõja ajal Poolas. Pärast Wehrmachti veretöö tunnistajaks olemist palus ta ennast rindekorrespondendi ametist vabastada.

„Olen kogu aeg olnud täiesti apoliitiline ja huvitunud ainult kaunitest kunstidest,“ kinnitas Leni, „kunsti jaoks pole vahet, kas tegu on poliitika, aedvilja või juustuga.“ Ta võrdles oma tollaseid töötingimusi Eisensteini ja Pudovkini omadega. Ometi võib sellise „puhta kunsti“ idee rõhutamise taga peituda teatav vabandus või eneseõigustus. Natside kuritegudest väidab Riefenstahl end tollal mitte teadnud olevat (näiteks 1938. aasta „Kristallöö“ ajal oli ta USA-s ning enamiku sõja-ajast veetis mägedes) ning on need ka teravalt hukka mõistnud.
Siiski on just ilu otsing punaseks niidiks, mis läbib kogu Riefenstahli loomingut. Hiljem, 1950-ndate aastate lõpul suundus ta Aafrikasse, kus avastas enda jaoks Sudaanis nuba hõimu rikka kultuuri, elas kaua selle hõimu juures, õppis mingil määral ära selle keele ja on avaldanud põlisrahva elust kaks mahukat kogumikku. Seda perioodi hindab Riefenstahl ise oma elu õnnelikemaks. Veel 71-aastaselt, valetades ennast 20 aastat nooremaks, tegi ta läbi sukeldumiskursused ning filmis veealust maailma pea kõigis ookeanides, kogudes materjali uue, mereelukatest jutustava ja kunstilist ilu taotleva filmi tarbeks. Akvalangiga sukeldus ta veel isegi 90-aastaselt!
1980-ndate aastate algul kirjutas Leni oma mahukad mälestused – 900 lehekülge, kus ta sageli tõest väga täpselt ei hoolinud.  Kuni oma viimaste päevadeni ei õnnestunud tal oma rolli Kolmandas riigis enesekriitiliselt ja usutavalt suhestada.
Kui Leni Riefenstahl 8. septembril 2003 siit ilmast lahkus, ei saanud Saksa telekanali ARD saates esinenud kabareeartist Georg Schramm jätta salvamata: „Der Führer hat Leni Riefenstahl zu sich genommen!“ – „Füürer võttis Leni Riefenstahli enda juurde!“

* * *

Wehrmachti väeosa läbisõit Pariisis 2. juulil 1940. Tegelikult ei olnud tegemist ametliku võiduparaadiga, vaid alistunud Pariisi jõudnud väeosa demonstratiivse läbisõiduga läbi Pariisi kesklinna. Suurejooneline võiduparaad otsustati ära jätta, et prantslasi mitte liigselt ärritada.

Õnnitlused füürerile

Vahetult pärast Pariisi okupeerimist 14. juunil 1940, saatis Leni Riefenstahl füüreri peakorterisse järgmise sisuga telegrammi:

„Kirjeldamatu rõõmuga, sügavalt liigutatuna ja täidetud palava tänuga, tähistame meie koos Teiega, mu füürer, Teie ja Saksamaa suurimat võitu, Saksa vägede jõudmist Pariisi. Ületades igasuguse inimliku fantaasia ettekujutusvõime, saadate Te korda tegusid, millele pole võrdväärset inimkonna ajaloos. Kuidas me peaksime küll Teid tänama? Õnnesoovidest ei piisa, et väljendada tundeid, mis mind liigutavad.

Leni Riefenstahl“

Piinlik lugu või kuidas? Hiljem õigustas Leni sellise telegrammi saatmist sellega, et nii ta ise kui ka paljud tema kaasmaalased olid kindlad, et Prantsusmaa vallutamisega on sõda lõppenud. Eksisid kõik, kes nii arvasid, sõda jätkus ja see lõppes Saksamaale tingimusteta kapitulatsiooniga.

©Peter Hagen

0

Your Cart