Poola piirid läbi sajandite

4 minutit lugemist

Maailmas ei ole teada ühtki teist riiki, mille suurus ja ka asukoht oleksid ajaloo kestel samavõrra muutunud kui Poolal. See maa on olnud Läänemerest Musta mereni ulatuv suurriik, ainult ühe linna lähikonda hõlmav kääbusriik ja ka võõra võimu alune variriik. Poola piiriprobleemides orienteerumiseks vaadelgem Poola kõigi piiride nihkumist aegade kestel.

Erinevalt Venemaast ja Prantsusmaast, mille koondumine vastavalt Moskva ja Pariisi (Ile-de-France’i piirkonna) ümber oli aeganõudev, oli Poola suurriik juba sel ajal, kui esimesed kindlad teated tema kohta ajalooallikaisse jõudsid, täpsemalt 10. sajandi teisel poolel. Tollal ulatus Poola Elbest Dneprini ning ta valdustes elas peale lääneslaavi hõimude, kes olid poolakate eellased, ka idaslaavlasi. Boleslaw I Chrobry (Vapra) valitsemisajal (992–025) laienes riik veelgi; vallutati Pomorze (Pommer), Lužitsa (Lausitz), Määrimaa ja Slovakkia. Kuid juba Boleslawi esimeste järglaste ajal läksid need vallutused kaotsi ning riigis algas feodaalne killunemine. Poola sisetülidesse sekkus Saksa Ordu, anastades 1226. aastal Chelmno (Klmi) ümbruse. Edaspidi hakkasid Saksa Ordu valdused kitsenema või täielikult sulgema Poola pääsu Läänemere äärde. Riigi laienemine lõuna ja ida suunas aga jätkus; Kazimierz III Suure valitsemisajal (1333–1370) vallutati Galiitsia ning osa Volõõniast ja Podooliast.
Oht Saksa Ordu poolt tingis Poola ja Leedu lähenemise ning nendevahelise personaaluniooni sõlmimise (1385); Poola kuninganna Jadwiga abiellus Leedu suurvürsti Jagailoga ning laskis ta Poola kuningaks kroonida. Poola-Leedu ühisvägede võit Saksa Ordu üle kuulsas Crünwaldi (ehk Tannenbergi) lahingus (1410) ei tähendanud küll veel piirimuutusi, ent Saksa Ordu uued maadeanastused tõkestati. Väljapääsu Läänemere äärde sai Poola uuesti Kolmeteist-kümneaastase sõja (1454–1466) tagajärjel, selle lõpetanud Toruni rahu alusel liideti Poolaga Ida-Pomorze, Chelmnomaa ja Preisimaa lääneosa.

Poola piirid läbi aegade.

Oli alanud Poola uus tõusuperiood. Idas vallutati mitte ainult suurem osa Ukraina ja Valgevene aladest, vaid ka vene enamusrahvaga piirkondi, sealhulgas Smolenskimaa. Lühikest aega (1610-1612) oli Poola valduses Moskva. Poola riik laienes ka põhja suunas, hakates aastast 1561 hõlmama kogu Läti ala (sealhulgas Kuramaa ja Zemgale Poolast lääni-sõltuvuses oleva hertsogiriigina) ning Lõuna-Eesti. Valdused Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis püsisid 1625. aastani (juriidiliselt 1629. aasta Altmargi vaherahuni). Kubermangudevahelise halduspiirina jäi omaaegne Poola piir Eestis püsima kuni 1917. aasta 30. märtsini, s. o. Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendamiseni üheks kubermanguks.
Poola valdusi kindlustas ning aitas laiendada Poola-Leedu personaal-uniooni muutmine reaaluniooniks (1569), millega Poola ja Leedu sulanesid üheks riigiks. 16. sajandi teisel poolel omandas Poola territoorium maksimaalsuuruse. Kuid Poola-Leedu riigis oli algusest peale tugevaid tsentrifugaaljõude, mis mõjutasid riiki lagundavalt. Poola aadli (šlahta) poliitika oli äärmiselt omakasupüüdlik ja lühinägelik. Detsentraliseerimine jõudis äärmuseni. Juba 16. sajandil hakati seaduste vastuvõtmisel nõudma seimi liikmete ühehäälsust, aastal 1652 kehtestati see nõue (liberum veto) lõplikult. Nii võis iga üksik seimi liige seadusandliku tegevuse täielikult halvata.
Samal ajal hoogustus alistunud rahvaste vabadusliikumine. 1648. aastal puhkes Ukrainas ülestõus, mida juhtis hetman Bogdan Hmelnõtski. Ülestõusu ning sellele järgnenud Poola- Vene sõja tagajärjel ühendati Vasak-kalda-Ukraina Venemaaga (1654). Kogu 17. sajandi kestel nõrgestati Poolat peaaegu pidevalt sõdadega, mida peeti Rootsi, Venemaa ja Türgiga. Veel suurema hoobi sai Poola Põhjasõjas; seni võimas riik muutus Venemaa mõjualuseks. Kuningas August II Tugeva (valitses 1697–1706 ja 1709–1733) taotlused luua Poola-Saksa ühisriik nurjusid. 18. sajandi teiseks pooleks oli Poola riik sedavõrd nõrgenenud, et naabrid said võimaluse see omavahel jagada. Esimeses Poola jagamises (1772) osalesid Venemaa, Austria ja Preisimaa, teises (1793) ainult Venemaa ja Preisimaa, kolmandas (1795) jällegi kõik kolm naabrit. Kolmanda jagamisega lakkas Poola riik olemast.
Esimene katse riigi taastamiseks toimus Napoleoni sõdade ajal. Siis, kui Prantsuse keisri vägivallavõimu vastu võitlesid peaaegu kõigi Euroopa maade vabadusliikumised, oli Poolaga olukord teistsugune. Napoleon oli kõigi Poola jagamistes osalenud riikide vaenlane ning kujunes seetõttu Poola liitlaseks. Varssavi hertsogiriik, mille Napoleon moodustas, ei hõlmanud aga kaugeltki kõiki Poola alasid.

Poola pindala muutumine

Maksimaalsuurus 16. sajandi teisel poolel (u. 1,2 milj. km2)
Enne Poola I jagamist 1772 (733 300 km2)
Enne Poola II jagamist 1793 (522 100 km2)
Enne Poola III jagamist 1795. (215 000 km2)
Varssavi hertsogiriigi ajal 1807–1809 (102 000 km2)
Varssavi hertsogiriigi ajal 1809–1813 (154 000 km2)
Krakowi vabariik 1815–1846 (1164 km2)
Vene võimu all Poola Kuningriigi ajal 1815–1915 (127 819 km2)
Poola Vabariigi ajal 1921–1939 (388 600 km2)

IV Poola jagamine Saksmaa ja NSVL vahel 23. augustil 1939 sõlmitud salajase lisaprotokolli ja 28. septembril 1939 Saksamaa ja NSVL piiri- ja sõpruslepingu alusel. Nõukogude Liit okupeeris 1939. aasta novembris Ida-Poola (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevenemaa).

  1. aastast on Poola pindala 312 680 km2.

Venemaa vallutused Poolalt

1772 – 93 000 km²
1793 – 250 000 km²
1795 – 120 000 km²

Austria vallutused

1772 – 81 900 km²
1795 – 47 000 km²

Preisimaa vallutused

1772 – 36 300 km²
1793 – 57 100 km²
1795 – 48 000 km²

0

Your Cart