Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab nekrofiilne mõrvar
Selles loos teeme juttu saksa arstist, kes Teise maailmasõja ajal tappis oma kätega rohkem kui 150 inimest. Sigmund Rascher polnud midagi muud kui arstikitlisse pugenud sadistlik psühhopaat, kes ametit ja olukorda ära kasutades hakkas takistamatult ja karistamatult oma perversset tapmistungi välja elama. Paljud teadsid, et ta tappis, mõned koguni innustasid teda selleks, enamik kaasosalisi aga vaikis…
Sigmund Rascheri (s 12.02.1909) kujunemine sadislikuks sarimõrvariks algas nagu enamikel taolistel juhtumitel märkamatult.
Freiburgis, Baselis ja Münchenis meditsiini õppides jättis ta täiesti normaalse inimese mulje, ka siis veel, kui ta alamakstud assistentarstina ühes kliinikus töötas ja ei olnud rahul oma töö ega karjääriga. Operatsioonide ajal professorite ja ülemarstide assisteerimine ei vastanud sugugi tema kõrgelennulistele plaanidele. Ta unistas teadlase karjäärist, kes vapustavate avastustega maailma ahhetama paneb. Kuid upsakas kliinikuhierarhia – nii kurtis ta ikka ja jälle – ei pidanud millekski tema kuulumist SA-sse, veel vähem hinnati tema kui kirurgi oskusi. Ka ei tahtnud nad midagi teada tema esimestest vähktõve varajase diagnoosimise katsetest. Kuid siiski leidus üks inimene, kellele ta võis oma südant puistata. Endine ooperilaulja Karoline Diehl oli Rascherist küll 16 aastat vanem, kuid 30-aastase assistentarsti jaoks ei mänginud vanusevahe mingit rolli. Pole teada, kas nad ka teineteist armastasid, kuid teati rääkida, et Rascher oli südametunnistuseta ja võimuahne naise seksiori. Oli kuidas oli, kuid üks on kindel, mõlemad vajasid teineteist. Karoline tunnetas Rascheri pealetükkivat auahnust ning tajus seda pulbitsevat energiat, millega mees püüdis akadeemilist karjääri tehes ennast teostada. Sellisel juhul saaks ühel päeval Karolinest tunnustatud ja nimeka õpetlase abikaasa (Saksamaal on kombeks kõnetada professori abikaasat „proua professor” – Frau Professorin). See oleks ühe vananeva ja kuulsusest ilma jäänud lauljanna jaoks olnud ideaalne variant.
Ebakindel ja oma võimetes kahtlev arst otsis aga vanemas naises alateadlikult ema aseainet. Pärast vanemate lahutust eemaldus ta pettunult oma emast. Kuid Karoline oli Rascheri jaoks midagi enamat kui armuke ja kasuema. Temast võis saada oivaline redel karjäärikõrgustesse tõusmisel. Asi oli selles, et Karolinest sai Heinrich Himmleri sõbranna Münchenis juba natside liikumise algusaegadel. Nüüd oli aga Himmler tõusnud Natsi-Saksamaa üheks mõjukamaks tegelaseks, riigiministriks, SS-Reichsführeriks ja koonduslaagrite valitsejaks. Tähtsatele ametikohtadele vaatamata oli ta sõbralikud suhted Karolinega säilitanud ja kui naine 1939. aastal teatas talle oma esimese poja sünnist, pidas Himmler teda meeles õnnesoovide, raha ja kingitustega. Pärast teise lapse abieluvälist sündi olid mõlemad sunnitud sõlmima abielu (Rascher oli ju SS-i liige!), mille Himmler ka kinnitas. Pärast teise lapse sündi toetas ta paari 165 margaga kuus ning saatis neile pakke puuviljade, šokolaadi ja teiste tol ajal defitsiitsete hõrgutistega…
Rascher oli sobivat momenti oma karjääri jaoks juba piisavalt kaua oodanud. Karoline tundis tema ambitsioone ja otsustas omalt poolt kogu jõust kaasa aidata. Kui 1939. aasta varakevadel Himmler seoses teise lapse sündimisega oma poolehoidu Karoline vastu üles näitas, taipas Rascher, et tema tund on tulnud ning tuleb ära kasutada Himmleri ja Karoline sõprust, et asuda teostama oma julgeid kuid segasevõitu uurimisprojekte.
Karoline oli õnnelik, et suudab teha midagi oma armsama karjääri nimel. Ta korraldas Himmleri ja Rascheri kohtumise. See leidis aset 23. aprillil 1939.
Juba esimesest silmapilgust peale tekkis kõikvõimsa SS-juhi ja tundmatu assistentarsti vahel säde. Instinktiivselt tajusid mõlemad, et nad saavad teineteist omaenda huvide tööriistana ära kasutada.
Mehed sõlmisid liidu, mis näis algselt teenivat humaanseid eesmärke, kuid tegelikkuses sisaldas juba algusest peale kuritegelikke elemente. Sellel kohtumisel jutustas Rascher oma esimestest uuringutest vähktõve diagnoosimisel, mida erialaspetsialistid aga mitte millekski ei pidanud. (Paraku ei taga diagnoos edukat ravi – nii on see ka tänapäeval.)
Himmler kuulas tähelepanelikult. Rascheri sõnavalingust oli tunda, et tegemist on seni tunnustamata ägedaloomulise eksperimentaatoriga. Võimalik, et Himmlerit vaimustas asjaolu, et Rascheri eksperimendid vajasid ka vereanalüüse. Ja nii kujunes sellest kohtumisest natsliku vere-ja-maa müüdi meditsiinilise liidu variant. Himmler oli enne oma karjääri algust tegelenud kunstväetiste müümisega. Nüüd pidi Rascher Saksamaa erinevates piirkondades välja selgitama, kas kunstväetiste kasutamine võib soodustada vähki haigestumist. Rascher aga tahtis seda uurimust ühendada oma seniste vähktõve varajase diagnoosimise uuringutega. Ta selgitas Himmlerile, et edasisteks uuringuteks on tal vaja rohkesti vereanalüüse. Himmler lubas talle muretseda vajalikus koguses „inimmaterjali“, öeldes: „Ma hangin teile isikuid, kes on eluks ajaks koonduslaagrisse pandud.“
Seega oli auahne assistentarst leidnud metseeni, kes lubas talle muretseda kõik, mida ta oma diletantlike eksperimentide jaoks vajas: raha, instrumendid, „inimmaterjali“. Ja mis kõige tähtsam: võimu! Täieliku võimu kõikjal ja igal ajal astuda üles kui SS-juhilt ja riigiministrilt saadud ülesannete täitjana ja sel viisil viia ellu oma unistus teadlase karjäärist. Ja Himmler oli leidnud Rascheris mehe, kes oleks ilma igasuguste südametunnistusepiinadeta teinud teoks tema genealoogia (Ahnenerbe) programmi.
Himmler oli asutanud SS-i genealoogia „Õppe- ja uurimisinstituudi“, mis pidi arvukate vähem või rohkem absurdsete projektidega tõestama germaani-aaria rassiga seonduvat ja muutma selle härrasrahva ideoloogia tööriistaks. Instituudi 40 osakonnas valitses müstiline atmosfäär ja rassilise üleoleku irratsionalism. Ja Rascherist pidi saama selle ogara teadusasutuse kaastöötaja.
11. oktoobril 1939 astus Rascher SA ridadest välja ja läks üle SS-i, kus ta sai alguses tühise Rottenführeri auastme (Obergefreiter). 20. aprillil 1941 sai temast SS-Untersturmführer ja 9. novembril 1941 SS-Hauptsturmführer. Himmler saavutas selle, et Rascher vabastati 2. detsembril 1943 Luftwaffe alluvusest ja tema teenistuskohaks sai SS.
Peagi sai ta SS-i töötõendi, mis lubas tal hakata Dachau koonduslaagris oma katseid ette valmistama. Vasikavaimustuses vaatasid Rascher ja Karoline 1939. aasta mais tulevikule vastu. Kuid õige pea näis päikeseline tulevik tumenevat. Hitler tüüris Saksamaad järjekindlalt suurde sõtta. Juba mais määrati Rascher Luftwaffe staabiarstiks. Kunstväetiste ja vähktõve võimalike seoste vastu kadus tal kohe igasugune huvi. Nimelt laskis Rascher ka nüüd Dachaust vangide verd tuua, töötas vabal ajal oma projekti kallal, kuid nägi, et sõja saabudes on ta oma karjääri alguspunkti jõudnud. Lõpuks ta taipas, et pole mõtet fataalse situatsiooni üle kurta, vaid tuleb ära kasutada selle eeliseid.
1941. aasta mais võttis staabiarst Rascher osa õhutõrjekomando VII täienduskursusest Münchenis. Seal kuulis ta ettekannet, kuidas lendamine suurel kõrgusel pilootidele ja teistele meeskonnaliikmetele mõjub. Selleks et õhusõjas Inglise hävitajatest üle olla, kavatses Saksa Luftwaffe hakata tootma raketthävitajaid, mis pidid saavutama lennulae, milleni seni polnud jõudnud ükski lennukitüüp.
Esialgu oli teada pilootide reaktsioonid lennul umbes 12 000 meetrit. Projekteeritavad lennukid pidid aga tõusma 18 000 meetri kõrgusele, et Inglise hävitajate käest pääseda.
18 000 meetri kõrgusel oleks äkiline õhurõhu langus olnud surmav, näiteks juhul, kui mürsu või kuulitabamuse saanud lennuk oleks dehermetiseerunud. Siis oleksid piloodid hapnikupuuduse tõttu juba mõne sekundi jooksul teadvuse kaotanud. Küsitav oli ka see, kas nad oleksid selliselt kõrguselt tehtud langevarjuhüppe üle elanud.
Kõik need küsimused vajasid vastust. Sellepärast alustasid lennundusmeditsiinilised instituudid Berliinis ja Münchenis vastavate katsete läbiviimist vabatahtlikega – olgu siis pilootide või arstidega. Nende katsete jaoks ehitati spetsiaalsed barokambrid.
Sellel täienduskursusel sai Rascher teada, et Luftwaffe pidas vajalikuks uurida pilootide käitumist ekstreemse hapnikupuuduse keskkonnas. Ka oleks tulnud korrata katseid ahvidega.
Tol maikuu päeval tuli Rascherile idee, kuidas oma saatusesse pööre tuua. Veel sama päeva õhtul informeeris ta Karolinet oma plaanist.
Kuna Himmler oli neid äsja õnnitlenud teise lapse sünni puhul, leidis Rascher, et SS-juhile tuleks tänukiri saata. Karoline oli nõus, lausudes: „Ma võtan selle enda peale.“
„Seekord teen seda mina, Nini. Ma tahan nimelt teha talle ettepaneku, mis avaks meile hiilgavad tulevikuperspektiivid!“
Karoline ajas kõrvad kikki: „Räägi!“
„Mul pole vähimatki tahtmist lasta end staabiarstina kõikvõimalikesse väeosadesse saata. Ma tahan jääda siia Münchenisse sinu juurde, ja tahan lõpuks sellest alandavast olukorrast välja pääseda. See ei vasta mingil viisil minu ambitsioonidele ja võimetele.“
„Ja kuidas saaks Reichsführer sind aidata?“
„Tal on sinuga head suhted ja mina kuulun SS-i ja veel Ahnenerbe juurde. Pärast sõda ei kavatsegi ma operatsioonilaua juurde tagasi pöörduda. Ma olen kindlalt otsustanud teadusliku karjääri kasuks. Alguses habilitatsioon (loengute pidamise õigus ülikoolides), hiljem professor. Ja selleks teen ma juba praegu eeltööd. Juba praegu muretsen endale uurimismaterjali. Mitte kunagi pole olnud nii soodsat juhust endale tähelepanu tõmmata kui praeguses sõjas. Sõjaliselt tähtsad uurimistööd: see on edu saladus. Siis saad sa kõik vahendid, kogu vabaduse, kogu materjali. Selles pean ma veel Reichsführerit veenma.“
Ja siis kandis Rascher oma armastatule projekti ette. Karoline kuulas tähelepanelikult ja ütles: „Reichsführer on nõus, ma olen selles täiesti kindel.“
„Lõppude lõpuks tõstavad minu katsed SS-i prestiiži Luftwaffe silmis.“
„Seda saab ta nägema. Pane kirja juurde ka foto meie kahest lapsest.“
15. mail 1941 kirjutas Rascher Himmlerile kirja. Esimest korda tekkis Himmleril kahtlus, et asi pole puhas. Ta palus kahel SS-arstil Ernst Robert Grawitzil ja Georg Ebneril avaldada arvamust, kas 49–50-aastane naine on veel võimeline lapsi saama… Pärast tänuavaldust lillede ja raha eest, teatas Rascher KÕRGESTIAUSTATUD REICHSFÜHRERILE, et võtab osa Münchenis toimuvast täienduskursusest:
„Selle kursuse ajal, kus suurtes kõrgustes lendamise uurimine suurt rolli mängib – tingitud suuremast lennulaest võrreldes Inglise hävituslennukitega –, mainiti kahetsusega, et kahjuks pole me suutnud inimmaterjaliga mingeid katseid läbi viia, sest need katsed on väga ohtlikud ja keegi poleks nõus olema vabatahtlik katsealune. Sellega seoses esitan ma tõsise küsimuse: kas on võimalik kahte või kolme paadunud kurjategijat nende eksperimentide jaoks kasutada? Katsed viiakse läbi maa peal asuvas Luftwaffe kõrgusteuurimise katsestendis. Katsed, mille käigus katseisikud iseenesestmõistetavalt surra võivad, toimuksid minu osalemisel. Need katsed on absoluutselt tähtsad… (Katsematerjalina võiks ka nõdrameelseid kasutada).“
Himmler nõustus soovitud katsetega „paadunud kurjategijate“ peal. See ametlik kõnekasutus, mille järgi kõik koonduslaagrites viibivad isikud olid kurjategijad, rahustas mingil määral natside südametunnistust.
Himmler nõustus katsetega „tingimusel, et dr Rascher neist osa võtab“ ja et katseisikud, kes eksperimendid üle elavad, saavad armu ja vabastatakse koonduslaagrist.“
1941. aasta suvi möödus organisatoorsete ettevalmistustega.
Sõda Venemaaga oli alanud. Rascheril polnud vaja karta tegevväkke kutsumist, sest nüüd oli ta tagalas hädavajalik.
Kuni selle ajani olid lennundusmeditsiiniga tegelenud kaks instituuti: sõjaline instituut Münchenis ja tsiviilinstituut Berliinis dr Siegfried Ruffi juhtimisel. Rascher määrati kaastöötajaks Müncheni instituudis, mida juhtis prof Weltz. Professor, kes oli informeeritud sellest, et Rascher on Himmleri poolt isiklikult määratud kõrguskatseid koonduslaagrite vangidega läbi viima, võttis ühendust Berliini instituudiga. Mõlemad direktorid otsustasid oma tegevust koordineerida.
Enne seda, kui Georg August Welz, Siegfried Ruff ja üks tsiviilkaastöötaja Dachau koonduslaagrisse sõitsid, diskuteerisid nad omavahel ebatavalise ülesande üle.
Professor Welz oli alguses Rascheri projekti vastu. Alles siis, kui Rascher talle oma plaani selgeks tegi, loobus ta vastuväidetest inimkatsete vastu. Vestluses kolleegidega üritas ta kaastöötajaid enda poole võita: „Meie projekt on sõjaliselt tähtis. Loomkatsed ei suuda seda lahendada. Pealegi on meile kinnitatud, et katseisikud olevat kurjategijad, kes on tasu eest nõus selles osalema. Selliseid eksperimente vabatahtlike surmakandidaatidega on ka varem tehtud, näiteks USA-s.“
Dr. Ruff Berliinist nõustus temaga: „Ma ei näe selles ülesandes midagi taunitavat. Lõppude lõpuks tegi selle SS-juht, kes on ka Berliini siseministeeriumi šeff ja on vastutuse endale võtnud.“
Mõtted sellest, kas nad selliste katsetega ka arstieetikat rikuvad, ei kerkinud üldse päevakorda. Sel hetkel – nii väitsid asjaosalised hiljem – ei tulnud nad selle peale ega suutnud seda isegi ette kujutada, et ühe univormis saksa Luftwaffe staabiarstis võiks peituda patoloogiline sadist, kes oli juba varem otsustanud viia oma eksperimendid katsealuste surmani.
Ja nii sõitsid, Rascher, Hans-Wolfgang Romberg (mõisteti 1947. aastal arstide protsessil õigeks) ja Ruff Dachau koonduslaagrisse, et eksperimente ette valmistada ja sobivaid katsealuseid välja valida.
Kuigi prof. Welz oli oma kõrgema positsiooni ja kvalifikatsiooni poolest formaalselt „uurimisgrupi“ juht, andis ta Rascherile vabad käed. Seega oli Rascherist saanud katsete juht, mis vastas tema mõrvarlikule auahnusele.
Lennukõrgus, mille mõju pilootidele testiti, simuleeriti barokambris. Vaakumpumbad tekitasid madala õhurõhu, mis vastas 21 000 meetri kõrgusel olevatele tingimustele. Need barokambrid, kus seni tehti vaid katseid, mis vastasid 12 0000 meetrile, toimetati Berliinist Dachausse. Rascher ise sisenes kahel korral kambrisse. Kuid juba simuleeritud kõrgusel 12 000 meetrit lahkus ta kambrist. „Mitte kunagi enam sellesse kambrisse;“ ütles ta. „Hullumeelsed peavalud. Nagu oleks kolp tahtnud lõhkeda.“
1942. aasta varakevadel alustas Rascher koos dr. Rombergiga Luftwaffe tsiviilametnikuna kõrguskatseid barokambris. Dokumentides ja kirjades räägiti, nagu juba eespool mainitud, asotsiaalidest ja surmamõistetud paadunud kurjategijatest. Tegelikult kasutas Rascher katsealustena vangivõetud Vene ohvitsere, Poola vaimulikke, Saksamaalt ja teistest riikidest pärit juudisoost vange. 200 katsealusest nõustusid vabatahtlikult eksperimentides osalema vaid 10 inimest.
Mõnikord eksperimenteeris Rascher koos Rombergiga, kes jälgis katsealuste südametegevust ja kontrollis EKG-d. Tavaliselt viis ta katseid läbi üksinda, et segamatult tappa. Ainult üks Neffi-nimeline vang viibis pea kõigi katsete juures. Koonduslaagri vangina oli ta mitte keegi, kuid ta oli kohal, ta nägi kõike pealt. Rascher ei näinud mingit põhjust tema eest midagi varjata, sest see mees oli nii või teisiti surmakandidaat. Neff oli hiljem Rascheri kuritegude tähtsaim tunnistaja. Katsealused viidi barokambris simuleeritud õhurõhu languse abil kiiresti 12 000 meetri kõrgusele. Siis pidid nad hapnikumaskid ära võtma. Rascher keeras kambri kraani, et õhurõhku vastavalt vähendada.
Katsealune hakkas kramplikult tõmblema, hingamine muutus katkendlikuks ja ahmivaks nagu surijal, keha lõtvus, hingamisraskused süvenesid. Käed ja jalad tõmblesid. Vaikne oigamine läks üle karjetele. Sealjuures hammustas katsealune oma keele veriseks.
Kui Rascher katse lõpetas, osutas ta teadvustule katsealusele ja ütles Rombergile: „Näeb välja nagu krooniline vaimuhaige.“
Alles mitme päeva pärast andis katsealuse mälukaotus järele, kuid katset ennast ei suutnud ohver enam meenutada.
Rascher viis läbi hulga nn „langemiskatseid“, mis pidid vastama langevarjuhüppele suurest kõrgusest kestusega 25 minutit. Rascher tegi sealjuures kindlaks, et vastupidi seni valitsenud arvamusele, võib hüppe suurelt kõrguselt isegi üle elada.
Nüüd otsustas Rascher langemise poole tunni peale venitada. Esimesed kaks katset lõppesid surmavalt. Pärast poolt tundi simuleeritud kõrguses 10 500 meetrit lakkas hingamine ja varsti seiskus ka süda.
Kolmas katsevariant vaimustas Rascherit nii, et ta kutsus ühe SS-i laagriarsti pealtvaatajaks. Rascher teatas sellest Himmlerile nii: „Tegemist oli kestvuskatsega ilma hapnikuta 12 km kõrgusel ühe 37-aastase hea tervise juures oleva juudiga. Viie minuti pärast algasid krambid, kuuenda ja kümnenda minuti vahel muutus hingamine kiiremaks, katsealune kaotas teadvuse. 11-nda ja 30-nda minuti vahel aeglustus hingamine kuni kolme sissehingamiseni minutis, et siis täiesti lõppeda. Samal ajal tekkis tugev tsüanoos (sinakus, naha või limaskestade hapnikupuudusest tingitud sinakaks muutumine – autori märkus) ja vaht suule. Umbes pool tundi pärast hingamise lõppemist alustasime lahkamisega.“
Rascher teatas Himmlerile kõhklematult ka lahkamistest. Selle ja teiste lahkamiste jaoks oli ta midagi eriti värdjalikku välja mõelnud. Ta tahtis kindlaks teha, kui kaua süda veel töötab, kui hingamine on lõppenud. Vang Neff pidi Rascheri EKG-aparaadi surmakambrisse viima. Rascher lõikas ohvri rindkere lahti ja ühendas seadme veel tuksleva südamega. Rascher torkas skalpelli südamepauna, millest purskus välja kollakas vedelik, mille peale südame eeskamber hakkas taas jõuliselt tööle.
20 minuti pärast torkas Rascher skalpelli südame paremasse eeskambrisse, millest veerand tundi tilkus verd. Süda lõi ikka veel. Tund aega pärast hingamise lõppemist eraldas Rascher seljaaju ja võttis peaaju välja. Südametegevus kestis pärast väikest katkestust edasi ja lõppes kaheksa minuti pärast.
Himmlerile saadetud lahkamisteates oli kirjas veel järgmist: „Ajus oli suur verevalum, üksikutes ajuosades oli palju õhku. Peale selle leiti südame- ja maksa veresoontest rohkesti embooliaid… Minu teada on viimati kirjeldatu esimene seda laadi juhtum inimeste puhul üldse.“
Himmlerile avaldas selline teade väga tugevat muljet. Ta nõudis, et Rascher teeks kindlaks, kas on võimalik selliste inimeste südant taas ellu äratada. Kui see peaks õnnestuma, kordas ta oma varasemat lubadust, antakse eluks ajaks koonduslaagrisse mõistetud katsealusele armu.
Himmleri kiri tekitas Rascheris pöörast vaimustust. Ta vastas talle: „Teie produktiivne huvi nende uurimuste vastu innustab minu töötahet ja uurimisrõõmu.“
Kuid seevastu ei olnud Rascheri ajutine kaastöötaja dr. Romberg oma kaastöötajate selliste katsete suhtes sugugi positiivselt meelestatud. See tsiviilisikust lennundusinsener, kes teenindas EKG aparaati, nägi esimest korda, et Rascher sihilikult inimese barokambris tappis, simuleerides kõrguseks 21 000 meetrit. Romberg vaatas vastumeelselt, kuid tegevusetult katset pealt. Küll tegi ta aga hiljem Rascherile etteheiteid ja teatas juhtumist ka dr Ruffile. Aga nagu arvata võib, ei juhtunud midagi ja dr Ruff polnud ka ise lootnud, et Rascher taolistest katsetest loobuks. Romberg koges veel mitut surmajuhtumit, kuid ütles enda rahustuseks, et Rascher kui arst ei saa olla ei moraalselt ega juriidiliselt mõrvar.
Näis nagu oleks Rascheri võim Himmleri soosikuna olnud kõigutamatu. See sai kõigile selgeks, kui Himmler 1. mail 1942 Rascherit oma külaskäiguga austas. Uhkelt viis Rascher kõrge külalise barokambri juurde ja laskis tal kõrguskatset algusest lõpuni jälgida. Himmler leidis katse olevat väga masendav, sest ta saatis ju ellujäänud katsealustele oakohvi ja konjakit. Kuid nood ei näinud ei seda ega teist, sest valvepersonal omastas kõik saadetud kraami. Himmler olevat olnud sellise korruptsiooni peale väga pahane.
1942. aasta mais lõppesid kõrguskatsed. Tõenäoliselt Ruffi ja Rombergi pealekäimisel viidi barokamber tagasi Berliini.
Nürnbergi saksa arstide protsessil 1947. aastal tehti kindlaks, et Rascher kui „katsete juhtiv jõud oli julmades ja mõttetutes situatsioonides tapnud umbes 70–80 inimest. Neid katseid nimetati mõttetuteks, sest isegi sõjaolukorras polnud neil mingit praktilist väärtust. Ja tõepoolest, milline Teise maailmasõjaaegne lennuk oleks suutnud tõusta 21 000 meetri kõrgusele?! (Sellise kõrguse saavutamine unistuseks jäigi, sest sakslaste propellermootoritega Heinkel He 219 Uhu lennulagi oli 12 700 meetrit ja reaktiivlennuk Heinkel He 280 suutis tõusta kõigest 11 500 meetri kõrgusele.)
1942. aasta juulis külastas Rascher koos dr. Rombergiga Himmlerit, et teda täiendavalt kõrguskatsetest informeerida. Tulemus oli üsna kesine: piloodid – sellise ettepaneku tegi Rascher – peaksid kandma baromeetriliselt avanevat langevarju ja kaasaskantavat hapnikuseadet allahüppamiseks.
Himmler seevastu oli rahul, oli ju SS-l olnud julgust ebakonventsionaalsete eksperimentide jaoks. Reichsführer ütles: „Lennundusmeditsiiniga on meil alati ühed ja samad raskused. Nendes „kristlikes“ arstiringkondades ollakse seisukohal, et noor saksa lendur tohib iseenesestmõistetavalt oma eluga riskeerida, aga ühe kurjategija elu seevastu on püha, mida ei tohi määrida mingite inimkatsetega. Need on riigireeturid! Huvitaval kombel tunnustavad nad tänulikult nende katsete tulemusi, milles nad ise pole osalenud. Teie, dr. Rascher, olete selles sõjas teinud märkimisväärse töö.“
„Ma loodan, Reichsführer,“ vastas Rascher, „et ma suudan veel rohkem SS-i kaitseteaduslikke uurimuste jaoks teha. Veel on üks sõjapidamise valdkond läbi uurimata. Kuidas me aitame piloote, kes on kukkunud merre? Kuidas mõjub jääkülm merevesi inimese organismile, kuidas me teda kaitseme?“
„Maaväe, mereväe ja Luftwaffe jaoks on see elutähtis küsimus,“ kinnitas Himmler.
„Nii, Rascher, siis peaksite varsti selliste katsetega Dachau koonduslaagris alustama. Ma võtan vastutuse.“
Rascher suutis vaevu oma võidurõõmu varjata, vastates lühidalt: „Suurim tänu, Reichsführer. Ma ei valmista teile pettumust.“
„Te ütlesite ennist, et külma vee mõju inimestele on vähe uuritud. Kuid on ju praktilisi kogemusi, näiteks mererannikul elavate inimeste hulgas. Kuidas on senini poolkülmunud merehädalisi elustatud? Seda ei tohiks te jätta tähelepanuta. Rahval on sageli ammugi proovitud vahendeid nagu maarohtudest tee. Või antakse inimestele kuuma kohvi või grokki?“
„Ma arvestan teie väärtuslike märkustega, Reichsführer.“
Himmler sulas üles ja andis oma fantaasiatele vaba voli: „Ma kujutan ette, kuidas üks kalurinaine oma päästetud mehe voodisse võtab ja teda oma kehaga soojendab. Animaalne soojus mõjub võib-olla paremini kui kunstlik?“
„Nii see on, Reichsführer.“
„Tehke siis katseid ka selles suunas.“
„Rõõmuga, Reichsführer.“
Sõna võttis dr. Romberg: „Vabandage, kui ma sellist meetodit kahtluse alla sean. Kõik taandub sellele, kas tuleb soojendada aeglaselt või kiiresti. Seda kõike järele proovida nõuab asjatuid ohvreid.“
Selle peale sigines vaikus.
Rascher püüdis olukorda päästa. „Vabandage, Reichsführer, et minu kolleeg teie väärtuslikke märkusi ei mõista…“
Himmler noogutas. „Te olete ikka veel aegunud ettekujutuste kammitsates, Romberg. Pole ju palju nõutud, kui koonduslaagrite vangid, kes ei tohi rindel sõdida, sellistest eksperimentidest osa võtaksid ja end sel viisil rehabiliteeriksid. Kes seda ei mõista, pole ikka veel aru saanud, et Saksamaa peab sõda elu ja surma peale!“
„Jawohl,“ pomises Romberg, „ma sain aru.“
„Sellisel juhul assisteerite te dr. Rascheri hüpotermiakatseid. Kas on selge?“
„Jawohl, härra Reichsführer…“
Pärast seda kohtumist pidi dr. Romberg veel mitu rasket tundi läbi elama. Rascher sõimas teda selle eest, et ta oli Himmleri ettepanekute otstarbekuses kahelnud. Romberg oli kahe tule vahel: ühelt poolt sakslasele omane kuulekus ja kohusetunne, teisalt aga vastikustunne Rascheri ebainimlikkuse vastu. Lõpuks õnnestus tal hüpotermiakatsetest osavõtmisest pääseda.
Seevastu Luftwaffe kiitis Rascheri plaanid pikema jututa heaks. Kindralfeldmarssal Milch ise astus selle eest välja, et Rascher oma katsetega Dachaus alustaks.
Nüüd loodi uus „uurimisgrupp“ nimega „Seenot“ (merehäda).
Kieli psühholoog, professor Ernst Holzlöhner oli juba loomkatsetega algust teinud. Tema juhtimisel pidi Rascher katseid läbi viima. Hambaid kiristades pidi Rascher leppima sellega, et ta on Holzlöhneri alluv. Kuid seda nõudis militaarne hierarhia, lõppude lõpuks oli Rascher ikka veel kõigest tähtsusetu staabiarst. Seda energilisemalt püüdis nüüd Rascher Luftwaffe alluvusest lahkuda ja kõrgema aukraadiga SS-arstina edasi töötada. Kuid esialgu see katse ebaõnnestus. Luftwaffe ei tahtnud oma südametunnistuseta ja kasulikku eksperimentaatorit vabaks anda.
Järgnevatel kuudel viisid Holzlöhner, Rascher ja dr. Finke läbi sadu hüpotermia katseid.
Ohvrid pidid täielikus lenduriunivormis jääkülma basseini heitma. Päästevest takistas vee alla vajumist. 5–10 minuti pärast hakkas skeletimuskulatuur kangestuma, ohver surus käed tugevasti vastu keha ega suutnud neid enam liigutada. Hingamislihaste halvatus raskendas ja aeglustas hingamist. Teadvus hägustus, peagi saabus külmanarkoos. Kui kehatemperatuur oli langenud 28 °C lõppesid südame rütmihäired äkilise südameseiskumisega.
Rascher viis lausa erilise mõnuga hüpotermiakatsed surmava lõpuni. Pärast seda lahkas ta enamiku ohvreid, et surma põhjust välja selgitada.
Lahkamistest vabal ajal, nagu Himmler oli soovinud, viis ta läbi terve rea eksperimente, mis pidid aitama inimesi surmaohust „päästa“. Nende katsete tulemused olid banaalsed ja näitasid selgelt selle hullumeelse ettevõtmise kuritegelikkust. Nii kirjutas Rascher 16. oktoobril 1942 Himmlerile muu hulgas järgmist: „Pärast külmast veest väljatõmbamist võib inimese kehatemperatuur langeda veel 15 minutit või isegi kauem. See selgitab ka surmajuhtumeid, mis tulevad ette pärast merehädaliste päästmist. Alajahtunud tugev soojendamine ei tekita kunagi kahju. Kõige tõhusam teraapiline abinõu on aktiivne keha soojendamine, parimaid tulemusi annab kuum vann. Riiete kandmine külma vette sattumise ajal näitas, et sellisel juhul ellujäämise võimalus kahekordistus.“
Prof. Holzlöhner osales isiklikult arvukates hüpotermiakatsetes. Nagu dr. Rombergile muutus ka temale Rascheri tapahimu pikapeale vastikuks. Holzlöhner selgitas 1942. aasta oktoobris ametlikult, et hüpotermia mõju on juba piisavalt uuritud ja ta lõpetab katsed. Rascherile see sugugi ei meeldinud. Ta tegi Himmleri juures Holzlöhneri „humaansusjoobe“ maatasa ja selgitas, et ta jätkab katseid.
Juba sama kuu lõpus andis Himmler loa hüpotermiakatsete jätkamiseks, osutades sealjuures oma lemmikprojektile – alajahtunud päästmisele animaalse soojuse abil.
Need katsed, mis polnud meresõja tegelikes tingimustes üldse teostavad, olid absoluutselt mõttetud ja teenisid ainult Himmleri ja Rascheri perverssete seksuaalfantaasiate rahuldamise huve, sest Himmler isiklikult sõitis veel kord Dachausse, et selliseid katseid pealt vaadata.
Ravensbrücki koonduslaagrist oli toodud neli noort naist Dachausse. Nad pidid oma kehadega „tootma animaalset soojust“.
Mida Himmler Rascher demonstreerida laskis, selgub tema 12. veebruaril 1943 koostatud salajasest protokollist. Asjalik-külm toon laseb protokolli igast lausest välja lugeda eksperimenti pealt vaadanud Himmleri ja Rascheri vuajeristlikke tunge:
„Katseisikud pandi nagu tavaliselt, kas riietes või alasti külma vette, mis oli jahutatud 4 kuni 9 kraadini. Jahtumine madalama temperatuuri juures võttis sama palju aega kui varasematel katsetelgi. Katsealune võeti veest välja, kui temperatuur tema pärakus oli langenud 30 kraadini. Selle temperatuuri juures olid katsealused alati teadvuseta.
Kaheksal juhul pandi alajahtunu voodisse kahe alasti naise vahele. Naised pidid ennast suruma tihedalt vastu mehe keha. Seejärel kaeti kolm isikut tekkidega kinni. Soojendamist kaarlampidega või medikamentide abil ei proovitud.
Katseisikute kehatemperatuuri mõõtmisel torkas silma, et alajahtunu temperatuur langes veel kolme kraadi võrra, see tähendab tugevamini kui teiste soojendusviiside korral.
Teisalt võis tähele panna, et katsealune tuli madalama kehatemperatuuri juures teadvusele kiiremini kui teiste soojendamisviiside korral. Kui aga katsealused olid juba korra teadvusele tulnud, siis nad seda enam ei kaotanud, vaid kasutasid varmalt olukorda ära ning liibusid tihedalt alasti naise vastu. Kehatemperatuuri tõus kulges umbes samas tempos, kui nende katseluste puhul, keda mässiti tekkidesse. Erandi moodustasid katsealused, kes kehatemperatuuri juures 30 kuni 32 °C üritasid seksuaalvahekorda astuda. Nende katsealuste kehatemperatuur hakkas pärast koitust väga kiiresti tõusma, võrreldes nendega, keda soojendati kuumas vannis.
Alajahtunud mees ühe naise kõrval soojenes märgatavalt kiiremini kui mees, kes olid kahe naise vahel. Ma seletan seda sellega, et soojenemisel ühe naise kõrval langesid isiklikud kammitsad ja naine liibus mehe vastu palju intensiivsemalt. Teadvusele tulek toimus ka sellisel juhul tähelepanuväärselt kiiresti. Aju verejooks põhjustas katsealusel aga ad exitum’i.“
Rascher tegi lõppkokkuvõtte, et animaalne soojendamine toimub aeglaselt ja seetõttu tuleks ikkagi eelistada soojendamist kuumas vannis.
Nende „teaduslike avastuste“ nimel oli Rascher ohverdanud kümneid inimesi.
Kuid selliste mõttetute ja jälestusväärsete katsetega ei olnud Rascheri sadism veel oma kõrgpunkti saavutanud. Animaalsete soojendamiseksperimentide käigus tuli talle uus idee, kuidas ta saaks ennast Himmleri silmis asendamatuks teha, et oma karjääriredelil kiiremini edasi jõuda. Inimese jahutamine külmas merevees oli Rascheri jaoks vaid erijuhtum, mis puudutas vaid piloote ja meremehi, kusjuures ülessoojendamisel olid selged piirid.
Sõda maismaal, eelkõige Venemaal tõi aga kaasa massilisi alajahtumisi ja külmumisi, ja nagu Rascher formuleeris „kuiva külma“ läbi.
Uute katsetuste vajalikkust oli kerge õigustada, sest 1942.–1943. aasta talv oli eriti külm. Rascheri käsutuses oli ka Dachaus piisavalt „kuiva külma“
Katseteks väljavalitud vangid võeti õhtul täiesti alasti, seoti kanderaamide külge ja jäeti jäise pakase kätte. Iga tunni järel valati ohver külma veega üle. Katsealuste valu oli nii suur, et nende karjed kostsid üle terve laagri. Lõpuks oli Rascher edasiste katsetuste käigus sunnitud ohvrid narkoosi alla panema. Mõned elasid pärast kuuma vanni katse üle, enamik aga suri hüpotermia tagajärjel, kui kehatemperatuur oli langenud 25 kraadini.
Kui aga talv hakkas lõppema, kartis Rascher ka oma hüpotermiakatsete lõppemist. Ta palus Himmlerilt luba jätkata katseid Auschwitzi koonduslaagris, kirjutades: „Auschwitz on selliste seeriakatsete jaoks sobivam, seal on külmem ja territooriumi suuruse tõttu ei ärata katsed tähelepanu, sest katsealused röögivad meeletult kui nad külmuvad.“
Külmakatsete lõppedes tegi Rascher inimkatseid verejooksude sulgemiseks. Sel eesmärgil laskis ta vange püstolilaskudega haavata või koguni tappa.
Rascheri ülestähendused sattusid juhuslikult tema onu kätte. Too kutsus vennapoja enda juurde. Rascher tuli. Onu napi teate järgi toimus nende vahel äge sõnavahetus. Rascher püüdis alguses oma eksperimente õigustada. Arstina – nii võis ta onule rääkida – on ta osa natsionaalsotsialistlikust süsteemist, mis praegu peab kangelaslikku võitlust maailma uue korra ja germaani rassi ülemvõimu eest. Sellesse võitlusesse peab ta oma panuse panema, mitte küll otse rindel, vaid n-ö bioloogilise sõdurina. Onu etteheidet, et ta olevat lihtlabane maniakaalne mõrvar, lükkas ta pahaselt tagasi: „Kui ma tapan, siis väärtusetuid elusid, tapan neid, kes niikuinii on mõistetud kuni surmani laagrisse. Äärmisel juhul toon ma vaid suremise aega ettepoole. Kallis onu, mis on minu katsete sajad surnud selle kõrval, kui iga päev lõpetavad tuhanded inimesed oma elu gaasikambrites?“
Võib arvata, et onu heitis vennapojale ette oma kuritegude küünilist õigustamist. Onu tegi talle selgeks, et kui Hitleri süsteem kokku variseb, annab ta vennapoja kui sõjakurjategija kohtu alla. Igal juhul õnnestus onul selle jutuajamise käigus äratada Rascheri südametunnistus ja saavutada seda, et ta ennast süüdi tunnistas. Rascher, nii rääkis onu hiljem, oli murdunud ja karjunud: „Ma ei tohi mõelda, ma ei tohi mõelda!“
Jutuajamine kestis terve öö, kuni Rascher peaaegu nuttes tunnistas, et ta on asunud valele teele, kuid tal pole enam mingit võimalust tagasipöördumiseks.
Kuid õige varsti unustas Rascher selle jutuajamise ja jätkas samas vaimus. Tema kui teadlase karjäär oli talle tähtsam kui mingid heietused eetika üle. Ta pani kirja loenguteksti, milles ta kirjeldas oma katseid inimestega. Kuna aga tulemused olid riiklik saladus, ei saanud ta seda loengut mitte kusagil ette kanda ja mitte ükski ülikool polnud nõus tema loenguga enne materjaliga tutvumist.
Kuid I klassi mõõkadega Raudristi annetamine ja SS-i vastuvõtmine Hauptsturmführeri auastmes lohutasid teda. Pealegi oli ta ikka veel Himmleri soosik.
Ja 1944. aasta alguses võis ta oma metseenile teatada, et Karoline ootab neljandat last. Sellest päevast alates lõppes tema tähelend kõrgustesse ja järgnes järsk kukkumine.
Nimelt oli juhtunud järgmist: 1944. aasta märtsis otsis Müncheni kriminaalpolitsei varastatud beebit. Õige pea leiti lapseröövija üles. Selleks oli Karoline Rascher, SS-Hauptsturmführeri Rascheri abikaasa ja Himmleri sõbranna. See oli juhtum, mida SS pidi ametisiseselt klaarima. Seepärast võttis Müncheni SS-Obergruppenführer ja politseiülem uurimise otsekohe enda kätte.
Uurimine tuvastas, et ka kolm teist last polnud Rascheri ja tema abikaasa poolt sigitatud. Karoline oli need vahendajate abiga teistelt emadelt ostnud. Ta ise lapsi ei saanud, kuid tahtis Himmlerile oma lastekarjaga eeskujuliku saksa emana imponeerida. Seepärast mängis ta ka rasedusi.
Isegi Himmler ei uskunud Karolina väiteid, et tema mees ei teadnud sellest kõigest midagi. Himmler oli tulivihane, et tema soosik võis millegi taolisega hakkama saada ja jämedalt rikkuda SS-i aukoodeksit. Ta käskis Hauptsturmführer Rascheri viivitamatult SS-i ridadest välja heita ja Buchenwaldi koonduslaagrisse toimetada. Karoline saadeti aga Ravensbrücki koonduslaagrisse, kus ta pärast nurjunud põgenemiskatset ennast üles poos.
Saatuse iroonia oli selles, et arst-mõrvar Rascher leidis oma verise lõpu seal, kus ta ise oli arvutu hulga inimesi tapnud. Sõja lõpus toodi ta Buchenwaldist Dachau koonduslaagrisse kus ta Himmleri isiklikul käsul kui ohtlik tunnistaja SS-laste poolt 26. aprillil 1945 kuklalasuga hukati. (Kolm päeva enne Dachau vabastamist Punaarmee poolt.)
SS-i kamraadide poolt hukatuna pääses Rascher surmanuhtlusest, mille Nürnbergi arstide protsessi ajal 1947 talle kindlasti määratud oleks. Tollel ja veel mitmetel teistel protsessidel esitati süüdistused sadadele saksa arstidele, kes olid jämedalt rikkunud arsti kutse-eetikat ja inimesi kõige sadistlikumal moel teise ilma saatnud või sandistanud, olgu siis kuulekate käsutäitjate või omaalgatuslike eksperimentaatoritena.
Kõigile nendele arstidele andis natsionaalsotsialistlik diktatuur ideoloogiliselt põhjendatud ja riigi poolt käsukorras antud tegevusvabaduse massimõrvaks.
Kuidas oli võimalik, et arstid eirasid Hippokratese vannet, miks tohtrid ilma igasuguse südametunnistuse piinata oma kätega tapsid ja nägid sealjuures veel ennast ühiskonna poolt antud ülesannete täideviijatena. Selle fenomeni lahtimõtestamine oleks aga eraldi teema…
Rascheri biograaf Wolfgang Benz esitas küsimuse: millised Rascheri isiksuse omadused tegid temast psühhopaadi, millised hirmud, kompleksid ja võimuiha tegid temast lõpuks tapamasina. Kui pika aja jooksul arenes temas välja vastupandamatu tapmistung ja soov tapmist pealt vaadata? Olemasolevad allikad ei võimalda neile küsimustele ammendavalt vastata.
Rascheri fenomeni võib seletada ka tema isiksusega. Tal olid kõik need omadused, mis on iseloomulikud kõigile temasugustele sadistidele ja kihumõrvaritele. Üldreeglina ei ole sellised tegelased tugevad isiksused, vaid selgrootud hädavaresed, kes on tugevad vaid siis, kui tunnetavad oma selja taga süsteemi võimu. See võimaldab neil oma nõrkusi vägivallategudega kompenseerida. Kõik need funktsionäärid „funktsioneerisid“, sest võim, kelle teenistuses nad oma kuritegusid sooritasid, andis neile kindlustunde jääda karistamatuks ja uskuda, et nende südametunnistus on puhas, sest nad tegutsesid ju kodumaa huvides.
Rascher oleks ilma teda toetava süsteemita tõenäoliselt jäänud tundmatuks tohtriks, nii nagu ka tema kõrgeim juht Hitler, kes „kunstmaalijana“ läbi kukkus, niisamuti kui Himmler, kes ei saanud oma väetiseäriga hakkama või Goebbels, kelle antisemiitlikke artikleid enne Hitleri võimuletulekut keegi avaldada ei tahtnud.
Olles jälginud Rascheri mõrvarliku karjääri allakäiku, võib nii mõnigi lugeja mõelda, et see kõik on kauge ajalugu ja ammu-ununenud möödanik. Aga Rascher kehastas ohtu, mis on tollest ajast peale inimkonnale üha selgemaks saanud.
Nürnbergi arstideprotsessil astus üles Chikagost pärit professor Ivy kui süüdistuse ekspert. Ristküsitluses kaitsjatega väitis ta, et iga sõdival riigil on õigus sellisteks inimkatseteks, mida praktiseeriti natslikul Saksamaal. Kui temalt küsiti, kas tegemist pole Hippokratese vande reetmisega, vastas ta, et Hippokratese vanne „rajaneb arsti tegevusel terapeudina, aga mitte eksperimentaatorina. See osa, mis on seotud Hippokratese vandega on austus inimelu ja tema patsientide elu vastu.“
Ivy tunnistas ühemõtteliselt – nagu ta ise toonitas –, et arsti kui uurija kohta ei kehti see, mis kehtib arsti kui ravija suhtes.
Nürnbergi arstideprotsessi kommentaatorid Alexander Mitscherlich ja Fred Mielke märkisid omalt poolt: „Seega tunnustab professor Ivy ilma kahtluseta arstide tegevust ja ka teisi põhimõtteid kui ainult abistamine. Tema arvates võib sõjaolukorras arst anda oma teadmised valitseva partei käsutusse. See loob aga vundamendi arstide vabadusele teha, mida neil kästakse ja mida dikteerib neile nendes endis peituvad sadistlikud kalduvused.“
* * *
Sigmund Rascheri juhtum näitab ilmekalt, mis juhtub, kui ühele auahnele kuid andetule tohtrile vabad käed anda, võtta temalt vastutus oma tegude eest, saab üsna varsti sellisest tegelasest ilge julmur, kes leiab oma mõrvarlike eksperimentide põhjendamiseks mistahes õigustusi.
Viimasel ajal on ka Eestis korduvalt tõstetud üles küsimus eutanaasiast. Siinkohal tahaks küsida, kes on need „õilishinged-halastajad“, kelle käed lausa sügelevad mürgisüsti järele ja kes väidavad, et nad tahaksid vaid aidata inimesel kannatustest vabaneda ja „väärikalt surra”. Kas need ehk pole Rascheri-, Bouhleri- või Brandti-suguste tohtrite hingesugulased, kes halastamise kattevarjus tahaksid mürgisüsti tehes endas pakitsevat julmust täiesti legaalselt välja elada?
Ja selle loo lõpetuseks üks mõtlemapanev fakt: Hitleri-Saksamaal olid kõige ustavamad ja fanaatilisemad natsid kummalisel kombel just arstid… Või veel, tervelt kolm neljandikku arstidest olid NSDAP liikmed! Vaevalt oli Hitler võimutäiuse enda kätte haaranud, kui arstid ruttasid talle õnnesoove saatma ja oma ustavust kinnitama, eks ikka lootuses kõikvõimsa türanni teenistuses hiilgavat karjääri teha ja täiesti legaalselt endas pakitsevat nekrofiilset sadismi välja elada!
Ja loo lõpetuseks õel küsimus: Mis või kes sundis saksa arste astuma SS-i või NSDAP liikmeks? Mitte keegi ei sundinud! Lihtsalt nendesse organisatsioonidesse kuulumine andis sadistlike kalduvustega arstidele paremaid võimalusi nautida oma võimu inimelude üle, ilgeid ja sadistlikke eksperimente läbi viia või mürgisüstiga magama panna.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Natside bioloogilised katsed inimestega
Josef Mengele – sadistlik mõrvar arstikitlis
Aktsioon T4 ehk riiklik eutanaasiaprogramm natslikul Saksamaal
Eutanaasia kui halastusmõrv
Ettevaatust – arst!
Meedikute mõrvad
Doktor Surm – Harold Shipman
Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis
