Kui must kalamari maksis 4 rbl kilo! Sellised olid hinnad Eesti NSV-s. (2 galeriid)
§ 12. Töö on NSV Liidus iga töövõimelise kodaniku kohuseks ja auasjaks – põhimõtttel: „kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma”.
NSV Liidus teostatakse sotsialismi põhimõtet: „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema töö järgi”.
NSV Liidu konstitutsioon (1954)
Eesti NSV kodanikel on õigus tervise kaitsele. Selle õiguse tagavad: kvalifitseeritud tasuta arstiabi, mida annavad riiklikud tervisehoiuasutused…
Eesti NSV kodanikel on õigus tööle, s.o. õigus saada garanteeritud tööd koos töötasuga vastavalt töö hulgale ja kvaliteedile ning mitte vähem riigi poolt kehtestatud alammäärast, kaasa arvatud õigus valida elukutset, tegevus- ja tööala vastavalt kutsumusele, võimetele, kutsealasele ettevalmistusele ja haridusele ning arvestades ühiskondlikke vajadusi.
(Eesti NSV konstitutsioonist)
Käesolev lugu on mäluvärskenduseks neile, kes sooviksid meenutada hindasid ja elatustaset kunagises Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Muidugi on täiesti mõttetu hakata võrdlema tollaseid hindasid, palkasid ja elatustaset praegusega. Elu Nõukogude Liidus oli hall, igav ja sündmustevaene. Raamatud olid odavad, kuid ka need olid hallid ja igavad. Tõsi, harimatud tõlgid ei pääsenud raamatuid ja kinofilmide subtiitreid tõlkima ja nii olid kõik tekstid vaatamata mistahes venestamiskatsetele heas eesti keeles. Nõukogude ajal töötati näruse palga eest rõõmu ja südametunnistusega ja oma töö kvaliteedi eest vastutati. Nüüd enam ammugi mitte…
Ei olnud Nõukogude Liidus juhust, et keegi oleks pärast töökoha kaotamist ennast kaseoksa külge riputanud. Uue töökoha leidmine polnud mingi probleem. Lihtsa inimese jaoks kõige tähtsam – sotsiaalne turvalisus – oli tagatud, tuleviku pärast polnud vaja muretseda, ka polnud inimestel mingeid pangalaene kaelas. Kuigi tagantjärele nimetatakse seda aega stagnatsiooniks. Tegelikult oli see stabiilne periood, olgu siis heas või halvas mõttes.
Muide, 1959. aastal moodustas korteriüür 4–5% perekonna eelarvest. Aga nüüd? Arvestage oma praegused korterikulud kokku ja teete suured silmad!
Oli mis oli, kuid NSV Liidu suurimaks plussiks olid konstitutsiooni paragrahvid, kus selgesti kirjas, et igal nõukogude inimesel on õigus tööle, tasuta haridusele, tasuta arstiabile ja õigus eluasemele. Eesti Vabariigi praegusest põhiseadusest te selliseid „rahvavaenulikke” õigusi ei leia. Eesti garanteerib heal juhul ohjeldamatu inflatsiooni (2023. aastal tubli 23%), labased intriigid valitsuses, klounide, žonglööride ja tolade Riigikogusse valimise, armetud sotsiaaltoetused, toidupangad ja -talongid, korjandused (ka riiklikul tasemel kerjamised näit. lastehaiglate heaks) – ja eelkõige muidugi pankrotid ning majanduskriisid.
Eesti valitsus nämmutab lõpmatuseni „raskete otsuste“ vajalikkusest, ja riigi eelarve lappimiseks mõeldakse välja üha uusi makse või nende tõstmise õigustamist. Alkoholi aktsiisi tõstmiseks on alati standardpõhjenduseks see, et inimesed vähem jooksid. Kommunaalkulud kasvavad aga ilmselt selleks, et inimesed vähem elaksid…
Enamik Euroopa Liidu riike, praegu 28 liikmesriigist 25, kasutab majutusteenuste käibemaksuna alandatud määra. Nii on see näiteks Saksamaal 7%, Prantsusmaal 10%. Pooled Euroopa Liidu liikmesriigid rakendavad ka restoraniteenustele alandatud käibemaksumäära. Alandatud määrad on nii Norras, pururikkas Šveitsis, Islandil kui ka Türgis. Alandatud käibemaks on olulisemaid meetmeid, hoidmaks Euroopa turismi konkurentsivõimelisena Aasia ja Ameerikaga. Mitu Euroopa riiki alandas majutuse käibemaksu just 2008. aasta majanduskriisi ajal, et elavdada majandust, luua töökohti ning hoida majandusharu elujõulisena. Prantsusmaal alandati 2009. aastal restoranides käibemaksu 19,6 protsendilt 5,5 protsendile. Käibemaks Hispaanias: piim, leib, juurvili ja teised esmavajalikud toiduained 4%, liha 9%, alkoholivabad joogid 12%, kange alkohol 20%. Röövel-Eesti aga kooris kõiki ja kõike 20-protsendilise ja alates 2024. aasta jaanuarist koguni 22-protsendilise käibemaksuga.
Kvaliteetne ravi on kättesaadav ainult rikastele, Hippokratese vanne on muutunud tühipaljaks sõnakõlksuks ja nii mõnegi tohtri või põetaja käed lausa sügelevad surmasüsti järele. Vähem patsiente, vähem jama!
Nõukogude ajal oli ühe või teise kaubaartikli hinnatõus haruldane sündmus, sest inflatsiooni polnud sotsialistlikus riigis ette nähtud. Juba Eesti taasiseseisvumisaja alguses lasti hinnad vabaks ja nüüd tõstab igaüks hindasid vastavalt oma ahnusele. Kui pärast krooni tulekut maksis tass kohvi Tallinna kesklinnas 1–1.5 krooni (10 eurosenti), siis nüüd keskmiselt 2–4.5 € (31.29–70.41 kr). Päris vahva! Kohvitassid aga muutuvad üha väiksemaks ja väiksemaks…
Krooni ajal maksis Kiievi kotlet 45 kr (2.88 €) ja seegi tundus jube kallis. Euro tegi hingusele saadetud krooni 15.65 korda odavamaks ja sendiuputuse kattevarjus hakkasid hinnad mühinal kerkima. Muide, sama lugu oli ka Saksamaal pärast euro kasutuselevõtmist. 1.6 DEMi eest sai sakslane 1 €! Kuid hinnad jäid samaks. Seega elas Saksamaa üle oma sõjajärgse aja suurima inflatsiooni. Eriti fantastilised on meil raamatute hinnad. Keskmiselt 20–36 eurot raamatu eest! Kes oleks krooni ajal maksnud raamatu eest 563 krooni!
Ei hakka keegi enam praegusi hindasid mõttes kroonidesse ümber arvestama. Liisige aga julgesti uhke auto ja võtke korteri ostmiseks üüratut pangalaenu, mida plekivad pangale tagasi ka veel teie lapselapsed!
Aga nüüd meenutagem seda vastuolulist ja paljukirutud aega, mil teeklaasitäis (200 g) koorega kohvi maksis 15 kopikat…
Kuid milline on praeguse euro ja omaaegse rubla suhe? 2019. aasta seisuga oleks olnud 1985. aastal 1 rubla = 6.92 €. (http://keeleplogi.blogspot.com/2020/08/kas-noukogude-liidus-ikka-oli-koik-nii.html)
NB! Kui tänapäeval veel keegi meenutab heldimusega nõukogude aega, siis ei maksa arvata, et tegemist oleks arulageda padukommunistiga. Oh ei, keegi ei võtnud seda sotsialismi ehitamist tõsiselt. Inimesed meenutavad hea sõnaga stabiilset, rahulikku ja muretut aega, mis oli NSV Liidu suurimaks plussiks. Nad meenutavad stabiilsust, mida kapitalistlik, inimlikust ahnusest kantud turumajandus ei suuda eales tagada. Inimesed, nii halli ja igavat elu kui nad ka elasid, ei pidanud muretsema tuleviku pärast.
Alkohoolsed joogid ja tubakatooted Nõukogude Eestis 1960. aastate alguses
Russkaja vodka 1960. aastate alguses 4.30 rbl (ilma taara maksumuseta), viin Pealinna 2.95 (0,5 l, ilma taarata), liköör Vana Tallinn ja Lõunamaine, 3.65, nastoika Lehesadu 2.38 (ilma taarata). 1960. aastal maksis 100 g konjakit (brändit) + tass kohvi Tartus Tempo kohvikus 99 kopikat.
1965. aastal maksis 0,5 l viina 2.75–3.07 rbl, 1982. aastal oli hinnaks 4.12 rbl ja 1984. aastal juba 5.30 rbl.
Alates 1. jaan. 1978 maksis Vana Tallinn 7.20 rbl, Gruusia 3-tärniline konjak 4.12 rbl
1985. aastal maksis 0,5 l viina 6.80 rbl.
1986. kast Haljala Žiguli õlut 9.20 rbl.
Žiguli õlu 33 kopikat. 1986. aastal maksis pudel viina 10 rbl, keskmine palk oli umbes 150 rbl.
Stabiilse rubla ajal maksis pakk sigarette Priima 14 kop, Tuluke 10, Kosmos 6, Tallinn 40, Ekstra, Leek ja Rumba 30 kopikat.
1. jaanuarist 1978 maksis viin Moskovskaja 3.62, viin Ekstra 4.12, import kuiv vein 1.65 kuni 2.30 rbl. Kolmetärniline konjak maksis alates 1984. aastast 8.12 rbl (ühe tööpäeva tasu!).
Toiduained
Põrandaleib maksis 14 kopikat (vormileib ehk lehmaleib 10 kop), maitsev Borodino leib 22 kop, sai 16 kopikat. Võipakk maksis 68 kopikat, kilo suhkrut 78 kopikat, kristallsuhkur 84 kopikat kilo. Hapukoor (35%) klaaspurgis 200 g 43 kopikat (- taara 10 kop), kohupiim 250 g 20 kopikat.
Piim: 0,5 l piimapudel maksis 28 kop (- taara 15 kop), 1 l piimapudel maksis 46 (- taara 20 kop) kopikat.
I sordi jahu – 24 kop kilo.
Makaronid – 17 kop pakk.
Munad 10 tükki – 1.20 rbl.
Vorst, liha, viinerid – 1.80–2.20 rbl kg.
Rasvane piklik maitsev nn „rotipirukas” maksis 3 kopikat, samasugune õunamoosipirukas ka 3 kopikat.
Eskimo jäätis 21 kopikat, rammus plombiir paksu šokolaadikattega – 28 kopikat.
Juust – 2.90 rbl kilo; keeduvorst – 1.60…2.80 rbl kilo (Teevorst 1.60, Kevadine 2.10 ja Doktori 2.20), „koera rõõmuks“ ristitud maksavorst – 50 kopikat. Rasvane suitsuvorst Moskva Suvine – 3.80 kilo.
Tänini maarajoonides populaarsed kommid „Komeet“ – 1.40 kilo ja broiler – 2.50 kilo. Lastevorst – 2.20 kilo ja täissuitsuvorst – 3.80 kilo. Suitsutursa kilo – 78 kopikat ja kalakotlet – 5 kopikat.
Kommid Kannel – 6.40 kilo, Batoonike – 2.70.
1986. aastal kilone leib – 20 kopikat, Eesti juust – 2.90, keeduvorstid umbes 2.50 rbl.
Pakk Kalevi nätsu (5 lehekest) 50 kopikat, üks nätsupadi 15 kopikat.
Praad (karbonaad või šnitsel) maksis 1980-ndatel sööklas 40–50 kopikat, teeklaasitäis (200 g) koorega kohvi 15 kop!
Kohvikilo 3.60 kuni 4.50 rbl. Kohvikilo hind tõsteti ootamatult 4.50 pealt 20-le. Araabika oad – 20 rbl, Robusta – 18 rbl kilo. Kilode viisi ostsid kohviube kokku Saksa DV turistid.
Kuigi banaane õnnestus Nõukogude ajal osta poest vaid kahel-kolmel korral, oli nende kilohind rangelt fikseeritud, 1.20 rbl kilo, apelsinikilo oli 1.40 rbl
Limonaad (0,33 l) oli 16…25 kop (sellest 9 kop oli taara); kõige kallim oli karastusjook Baikal.
Kodutehnika
Pesumasin Riga – 90 rbl.
Pesumasin Vjatka – 400 rbl, oli defitsiitne.
Õmblusmasin sik-sakiga – 160 rbl.
Naiste importtalvesaapad maksid kuupalga.
Must-valge teler 20-tolline – 280 rbl.
Esimesed originaalteksapüksid 1982. aasta paiku maksid 150 rbl, raadiotehnika stereosüsteem – 1100 rbl.
Lintmagnetofon Majak 205 – 195 rbl.
1977. meeste käekell Vostok – 32 rbl.
1980. värviteler – 750 rbl.
1991. värviteler – 1537 rbl
1980. peegelkaamera ZENIT-E – 45 rbl ja 1985. aastal – 140 rbl. Zenit-TTL – 190 rbl.
Külmik Minsk – 210 rbl. Suur külmik (väikese sügavkülmkambriga) Minsk – 350 rbl.
Kohverkirjutusmasin Erika – 280 rbl (Saksa DV toode).
Kommunaalkulud
Elekter maksis 4 kopikat kilovatt, osades majades 2 kopikat, kui oli elektripliitidega maja.
Külm ja soe kraanivesi jagati majarahva üüri hulka inimeste arvu järgi.
Lauatelefoni kuumaks – 2 rbl. Kohalike kõnede piiramatu helistamisaeg.
Taksofonist helistamine – 2 kopikat kõne.
Kahetoalise korteri üür oli kõigest – 4 rbl kuus, sellele lisandus 2 rbl sooja vee, 3 rbl kütte ja 5 rbl külma vee ja kanalisatsiooni eest. Kokku seega 14–15 rbl. 1989. aastal oli neljatoalise korteri üür koos elektriga – 33.42 rbl!
Jalgrattad-autod
Kõige väiksem lasteratas – 8 rbl. Naisterattad olid meesteratastest kallimad.
Kokkupandav jalgratas Ereliukas – 80 rbl.
Jalgratas Sputnik – 120 rbl.
Jalgratas Turist u – 90–100 rbl
Riia minimopeed maksis 1987. aastal – 210 rbl.
Pärast 1961. aasta rahareformi maksis ZAZ-965 („Maanteemuhk“) 1800 rbl. Moskvitš 2500 ja Volga GAZ-21 5100 rbl (1962. aastal maksis täiustatud GAZ-21, mille kapotilt oli eemaldatud kuulus hirv – 5500 rbl).
1980. aastatel maksis sõiduauto Moskvitš ca 5000 rbl, sõiduauto Žiguli (VAZ) 7000 rbl, sõiduauto Žiguli LUX ca 9000 rbl.
Vaz 2103 (Žiguli lux) maksis 1975. aastal – 7500, VAZ 2101 aga 6600 rbl.
1981. aastal sai VAZ 21011 (valmis 1974) – 5900 rbl eest, 1990. aastal sama summa eest uue talvejope komisjonikauplusest.
1986. aastal hakati tootma sõiduautot Moskvitš – 2141, mis maksis 9600 rbl.
Bensiin maksis enne 1980. aastat – 7–10 kop. liiter. Alates 1. märtsist 1978 maksis AI-93 20 kop./l, alates okt. 1980 maksis AI-93 40 kop./l.
Transport
Takso oli väga pikka aega 10 kop./km. Uus hind 20 kop./km tuli 1. aprillist 1978.
Bussipilet kogu liini ulatuses oli Tallinnas 5 kop., trollis 4 ja trammis 3 kopikat. Kuukaart maksis 4 rbl.
Bussipilet Tartus – 3 kopikat.
Peipsi äärest Tartusse sõit maksis 50 kopikat. (Vahemaa Tartusse 32 km.)
Bussipilet Tallinn–Tartu – 3.70 rbl.
Aastal 1983 Tallinnast 50 km kaugusele taksoga koju maksis 10 rbl, bussiga sama pikk maa õpilaspiletiga 35 kopikat.
Lennukipilet Tallinn-Viljandi 4 rbl (lennukiks oli An-2). Bussiga umbes 2.80 rbl.
Lennukipiletid: Moskva 26, Leningrad 19, Sotši 46 rbl.
Kaukaasiasse sai Tallinnast 47 rublaga, niipalju maksis lennukipilet Mineralnõje Vodõsse, 56 rbl aga Bakuusse.
Tartust Moskvasse rongiga platskaartvagunis 8 rbl.
Bussipilet Tartu-Leningrad 6.66 rbl.
Aga mis oli ikka tol ajal eriline, oli rongisõidu kuupilet. Näiteks Elva–Tartu kuupilet maksis 1.70. Kuigi tavapilet oli 40 kopikat. Ja kuupiletiga võisid sõita nii palju kordi, kui tahtsid. Seetõttu käis ka Elva–Tartu vahel väga paljud inimesed Tartus tööl. Praegu sõidab Tartust Elvasse 4 rongi ööpäevas, tollal 17!
Muud kulutused
Ajaleht maksis kõigest 2 kopikat, läks aga mingil ajal 3 kopikale.
Lasteaiamaks – 12.50 rbl kuus.
Vihik 2 kopikat, kaustik 9, harilik pliiats 1, kustutuskumm 1, joonistusvihik 5 kopikat.
1980. aastatel maksid Jugoslaavia naiste talvesaapad 150 rbl.
Metallica 1988. aasta plaat maksis turul 280 rbl.
Neljatoaline kooperatiivkorter viiekorrruselises majas 1986. aastal: 4000 rbl.
Pea kiilaks ajamine juuksuris maksis 5 kopikat. Lihtsalt lühemaks lõikamine meestele oli 20 kopikat (praegu keskmiselt 20 eurot).
Linnasaun maksis väga pikka aega kõigest 20 kopikat.
„Kalevi“ siseujulas üks ujumiskord 50 kopikat. (Tollal võis saada ka aastakaardi, mille maksis täielikult kinni ametiühing. Selle kaardiga võis käia ujumas kasvõi 4–5 korda nädalas.) Praegu maksab pilet Mustamäe Elamu SPA-se päeval 35 € (547,63 kr!) Reedest pühapäevani aga 45 € ehk 704,10 kr! Milline idioot oleks krooni ajal spaa pileti eest nii ogara summa välja käinud! Muide, Hispaanias Vilanova i la geltrus’s maksab spaa kuupilet 35 €, pensionäridele 28,75 € ja selle raha eest võid kasvõi iga päev spaas käia…
Odavaimad Visu plastiksuusad – 30 rbl.
Välismaiseid kuluvaid teksaseid ja tossusid sai ärikatelt alates 150 rublast paar, seega terve kuupalk.
Teatripilet oli umbes – 1.20–1.80 rbl sõltuvalt etendusest.
1970.–1980. aastatel maksis kinopilet 25–40 kopikat film. Kaheosaline (kaheseerialine – nagu tollal öeldi) film oli poole kallim. Kinos Pioneer (Tallinnas Viru tänaval) maksis pilet dokumentaalfilmidele 10 kopikat. Saali võis siseneda suvalisel ajal ja vaadata filme kuni algas esimene õhtune mängufilmi seanss. Pilet laiformaatfilmile kinos Kosmos maksis 70 kop, kaheosaline 1.40 rbl.
1970-ndatel populaarsed heliplaadid (näiteks ABBA) maksid 40 rbl ja müüdi käest-kätte.
Melodia väljaantud välisartistide heliplaadid maksid 3.50, defitsiitsemaid sai hangeldajate käest viiekaga.
Mis olid nõukogude aja plussid ja miinused?
Kaupa küll oli, aga valikut ei olnud. Maal oli aga toiduga päris jama, sest keeduvorsti toodi poodidesse piiratult ja alati jäi keegi ilma. Samas oli selle aja suurimaks plussiks kindlustunne homse päeva suhtes. Keegi ei pidanud muretsema, kas tööd ja eluaset saab. Linnas oli elamispindadega kitsas, maal sellega probleeme polnud. Ühistransport oli väga korralik, eriti hea oli rongiliiklus.
Kõige õigem oleks elustandardi võrrelda tööjõu tasumise järgi, mis oli tollal keskmiselt 160 rbl., 5% võisid teenida 300–500 rbl. ja 5% miinimumi 70 rbl. Praegu pole võimalik keskmist välja tuua, sest käärid on liiga suured. Ainult 5% elanikest teenib 2000–5000 €, 20% – 700–1000 €, kuid 75% 500–700 €.
Pensionid olid Eesti NSV-s 50–80% keskmisest palgast + odavad üürid.
Probleemid toiduainetega hakkasid pea märkamatult tekkima juba 1970-ndate aastate alguses. Aastatel 1960–1970 oli saada pea kõike, isegi importkaupa, ning elatustase Eestis oli võrreldav keskmisega läänes. Raske uskuda, aga 1950-ndate lõpus müüdi kalamarja Tallinnas kuulsas Kaarmanni kaupluses suurest plekkpurgist hinnaga 4 rbl kilo! Võisid osta lahtiselt, siis pakiti see pärgamentpaberisse, võisid aga ise klaaspurgi kaasa tuua.
Juhtivate NLKP töötajate palgad Nõukogude Liidus 1989. aastal
peasekretär – 1500
Poliitbüroo liige – 1200
Keskkomitee sekretär – 1000
oblastikomitee esimene sekretär – 800
oblastikomitee osakonnajuhataja – 600
oblastikomitee sektorijuhataja – 425
oblastikomitee instruktor – 370–380
rajoonikomitee esimene sekretär – 550
rajoonikomitee instruktor – 305
põhikohaga NLKP algorganisatsiooni sekretär – 450 rbl
(Oma välismaal ilmunud raamatute eest sai NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov 600 000 dollarit honorari, mille ta kandis üle parteikassasse. Kuid kommunistlikku parteid ei päästnud ka see rahasüst!) Muide, Mihhail Gorbatšov (1931–2022) sai Venemaa kõige suuremat pensioni!
Keskmised palgad
töölised – 140–200
kolhoosnikud – 154 (kolhoosniku pension oli 1973. aastal 12 rbl kuus)
insenerid – 120–140
arstid – 120–150 + altkäemaksud, konjakipudelid, šokolaadikarbid ja muud kingitused (kirurgid teenisid rohkem, sest neile maksti ka altkäemakse rohkem). Südamekirurgi palk oli 168 rbl. Arstide töö kvaliteeti hinnati selle järgi, kui varmad nad olid altkäemaksu võtma. Tööluusi eest haiguslehe saamiseks tuli rajooniarstile (meie mõistes perearstile) maksta 10–25 rbl (tavaliselt anti haigusleht sel puhul 3-ks päevaks). Täielik vereülekanne (altkäe otse arstile makstes) – 240 rbl. Haigusleht nädalaks maksis pudel head konjakit või 25 rubla. Sageli arst ei küsinud isegi visiidi põhjust, vaid ütles patsiendi poole vaatamata: „Pange sinna kappi.” Altkäemaksu eest võis pääseda ka ajateenistusest (see oli mõneti probleemne, sest sõjakomissariaatidel olid nn usaldusarstid, järelikult tuli rohkem pappi välja käia) või muretseda koht vanavanemale vanadekodusse.
Moskva Suure Teatri baleriin-solist – 550 rbl, briimabaleriin – 600 rbl kuus (reabaleriinile maksti vastavalt etenduste arvule)
NSVL rahvakunstnik – 350 rbl (sõltumata etenduste arvust)
Kuulsa Moskva Suure teatri ooperi primadonna Jelena Obraztsova välismaa honoraridest võttis riik endale tervelt 80%! Obraztsova aga leppis sellega, lootes naiivselt, et temalt ära võetud raha läheba lasteaedadele või koolidele.
medõde – 90 rbl
raamatukoguhoidja – 80–100
kojamehed, koristajad, valvurid – 70 rbl
kindrali pension – 400 rbl
Kõrgtrükkija teenis (tükitöö) 1976. aastal trükikojas Ühiselu ühtekokku täpselt 1736 rbl (neto) ehk kuu keskmine oli 144 rbl. Personaalpalgaga teenekad trükkijad teenisid 280 rbl kuus ka siis kui nad plaani ei täitnud, mis oli noorte trükkijate suhtes eriti diskrimineeriv. Normid olid kõrged, aga materjalid (eriti paber) väga halvad.
Pension oli 60 rbl kuus. Kes teenis mõned aastad enne pensionile jäämist korralikku palka, sai pensioniks 120 rbl kuus, millega võis päris kenasti ära elada.
Elatustasemest endises Nõukogude Liidus annab alati kõige parema ettekujutuse võrdlus mõne teise riigiga.
1989. aastal tuli Saksa LVs 1000 elaniku kohta 94 telefoni, NSVL-s 43. Sõiduautosid vastavalt 463 ja 47. Värvitelereid 1000 elaniku kohta on sakslastel 354, N. Liidus 307. Saksa LVs oli keskmiselt ühe elaniku kohta 34 m2 elamispinda. N. Liidus 15 m2. Saksa LV kodaniku keskmine sissetulek 1987. aastal oli 20 800 DMi ja Nõukogude Liidus (ümberarvestatuna) 7150 DMi. Need andmed avaldas 1989. aastal Saksa LV ajaleht „Bayernkurier“. Kuidas oli välja rehkendatud arv 7150, ei ole päris selge. 1989. aasta juunis vahetasid Lääne-Berliini pangad 100 rubla 10 DEMi vastu.
Nõukogude Liidu „suur eeskuju“ mõjus üha rohkem olmeteeninduse tasemele ka Saksa DVs, kus kingaparandus 1989. aastal kestis näiteks Dresdenis kuni 40 päeva. 39 päeva kulus jalatsite parandamiseks Zosseni rajoonis, kuni 35 päeva Cottbusis ja 20 päeva Luckenwaldes. Veelgi kurioossem oli lugu ortopeediliste jalatsitega. Belzigi rajoonis kulus erijalatsite tellimuse täitmiseks 78 nädalat. Elatustaseme üheks olulisemaks näitajaks on inimeste keskmine eluiga. Rootsis elasid 1989. aastal naised keskmiselt 80,2 ja mehed 74,2 aastat vanaks. Nõukogude Liidus elas samal ajal 60-aastaseks ainult 32% meestest. Elatustaseme poolest olevat Nõukogude Liit olnud „hinnataval” 49. kohal. Kui Eestis tuli 1989. aastal iga elaniku kohta keskmiselt 1800 rubla hoiuseid, siis näiteks, Saksa LVs on see summa 39 803 DEMi.
Huvitav meenutada!
Saksamaal vahetati 1 euro 1,6 DMi vastu. Meie aga 1 euro = 15,65 krooni. Kuna Eesti kroon oli seotud Saksa margaga 1 DM = 8 krooni, siis oleks pidanud olema vahetuskurss 1 euro 12,8 krooni, saime aga veel täiendavalt 2,85 krooniga vastu perset. Eurole üleminekust võitis ainult Suur-Saksamaa, kelle eksporditulud seoses Saksa marga devalveerimisega oluliselt suurenesid. Tavakodanik ei võitnud seoses eurole üleminekuga mitte m ei Saksamaal, Soomes, Eestis ega kusagil mujal.
Kulutused ühes kuus 2-toalisele korterile 1997. aastal
2-toaline korteri üür: 453.20 (28.96 €)
Sellest vesi: 48 kr
Telefon: 200 kr
Elekter ?
Gaas 2.50 kr
Mobiil: kuumaks 118 kr
SAT: 99 kr
Kokku: 920 kr (58.80 €+ elekter)
Kuu keskmine sissetulek: 20 198 kr (1290.89 €)
NB! Huvitav meenutada neil, kes veel vene keelt oskavad. Vt YouTube:
– Почти ВСЕ телевизоры СССР (1931-2000)
– Почти ВСЕ кассетные магнитофоны СССР (1969-1999)
– Почти ВСЕ катушечные магнитофоны СССР (1953-1994)
– Почти ВСЕ ламповые магнитофоны СССР (1939-1975)
– Почти ВСЕ виниловые проигрыватели/электрофоны СССР (1932-1994)
– Почти ВСЕ радиолы СССР (1931-1993)
– 10 самых известных телепередач СССР, которые смотрела вся страна
– 8 легендарных советских пищевых продуктов, которые дети СССР помнят до сих пор
– Что можно было купить в СССР за 1 рубль и что можно купить сегодня?
– Качество продуктов в СССР и сейчас! Видео которое должен увидеть КАЖДЫЙ!
– 9 ПРОДУКТОВ СССР КОТОРЫХ СЕЙЧАС НЕ НАЙТИ
– 10 Интересных Фактов о Продуктах СССР
– 10 популярных ЗАПРЕТОВ в СССР. Чего нельзя было делать в СССР
– 25 странных вещей времен СССР, которые введут современного подростка в ступор и шок
Tunnuspildil: 1980. aastal peeti laulupidu tavapärasest varem, 4.–6. juulini, et juhatada sellega sisse Tallinna olümpiaregati kultuuriprogramm. Ühtlasi oli see ka Eesti NSV 40. aastapäevale pühendatud üritus. Kuna aga USA ja paljud teised riigid boikoteerisid Moskva olümpiamänge, jäid ka paljud välisturistid laulupeole tulemata. Tühjadel Inturisti pinkidel molutasid paraadunivormides miilitsad.
NB! Loe ka:
Kui suur oli Jossif Stalini kuupalk?
1961. aasta rahatüng Nõukogude Liidus
Head isu, seltsimehed, ehk valitsuse toidunormid Nõukogude Liidus
Gaseeritud vee automaat – terve ajastu sümbol
Mis on saanud nõukogudeaegsest Doktorivorstist? Jäänud vaid helged mälestused!
Söödavaid puuvilju meenutades!
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)
Sa ei sööks neid toite enam kunagi, kui teaksid nende koostisosi
NB! Vaata ka YouTube:
Эстония: самая развитая страна бывшего СССР | Стартапы, электронная демократия и лесные братья
Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglise- ja venekeelsed subtiitrid)
Peter Hagen
