Kas Nõukogude Liidus oli seksi?

6 minutit lugemist

Nagu poole sajandi tagustest õpikutest lugeda võime, nimetati kommunistlikus ideoloogias soojätkamist „tööjõu taastootmiseks”. Seksi ainus otstarve oli tagada, et riigis üks eluliselt vajalik tootmisvahend – inimtööjõud – otsa ei lõpeks. Tööjõu taastootmise mehhanismiks oli sotsialistliku ühiskonna algrakuke – perekond. Mistahes abieluvälist seksi pidas kommunistliku partei diktatuur lubamatuks.

Põrandaaluse võitluse, revolutsiooni ja kodusõja segadustes tuli ette igasuguseid asju, kuid kui kommunistid olid võimu kindlalt enda kätte saanud, algas väsimatu püüdlemine selle poole, et nõukogude inimeste „moraalne pale” oleks laitmatu.
Siiski annavad miilitsaarhiivid tunnistust „üksikute kodanike sugulisest lodevusest”. Ka inimeste mälestustest teame, et juba Stalini ajal eksisteerisid „ebateadlike” kommunismiehitajate seas niisugused ilmingud nagu abielueelne seks, abielurikkumine, alaealiste võrgutamine ja isegi prostitutsioon. „Teadlikud” kommunismiehitajad pidasid seda „lääne eluviisi laostavaks mõjuks”, millega oli vaja halastamatult võidelda.

Maha isikukultus, elagu inimestekultus!

Mälestusväärse noorsoo- ja üliõpilasfestivali ajal said vene neiud esimest korda tunda neegri munni!

Pärast Stalini surma tuli võimule Nikita Hruštšov, kes võttis nõuks teha lõpparve kõige stalinlikuga. Poliitvangidele anti amnestia (väga palju eestlasi vabanes okastraadi tagant just sel ajal) ning tsensuur lõdvenes, tänu millele loodi arvukaid filmi- ja kirjandusteoseid, mille eest 10–20 aastat tagasi oleks vangi pandud. Enneolematu vabaduse perioodil, mis sai rahvasuus tuntuks kui „Hruštšovi sula”, nõrgenesid lisaks ideoloogilistele ka moraal-eetilised tabud. Üheks selle aja iseloomulikuks fenomeniks olid nn. lõngused (vene keeles „stiljaga”, mida võiks tõlkida ka „stiilitseja”). Need olid ekstravagantselt riietatud noored, kes tahtsid lõbutseda ja elu mitte väga tõsiselt võtta. Ehkki uues poliitilises olukorras oli paljugi lubatud, olid lõngused kommunistidele liig ja ametlikus propagandas tituleeriti neid ühiskonna jätisteks.
Kõige hävitavama hoobi nõukogude noorte moraalsele palgele andis siiski VI ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival, mis peeti Moskvas 28. juulist 11. augustini 1957. See oli kõikide aegade arvukaim festival 34 000 osavõtjaga 131 riigist. Kuna niisugust hulka välismaalasi polnud Nõukogudemaal iial varem nähtud, läksid vene neiud sõna tõsises mõttes arust ära. Kuulus muusik Aleksei Kozlov kirjeldab oma memuaariraamatus „Sokk mängib saksofoni” seda fenomeni nii:
„Kui pimedaks läks, voogasid neidude massid kõikidest Moskva otstest nende kohtade juurde, kus peatusid välisdelegatsioonid. [—] Mingit kurameerimist ega pipardamist ei toimunud. Spontaanselt moodustusid paarikesed, kes kiirustasid hoonest kaugemale, otsides mistahes kohta, kus oleks pime. [—] Vene neiu vooruslik, häbelik ja tujukas loomus haihtus ning selle alt ilmus nähtavale mõtlematu innukas liiderlikkus.”
Just selle festivali järel tekkis Venemaal mood panna lastele võõrapäraseid nimesid. Nimesaajatest puudust ei olnud, vähemalt mitte Moskvas. Üheksa kuud pärast festivali tõusis sündimus pealinnas järsult. Rahvasuu nimetaski uusi ilmakodanikke „festivalilasteks”. Nii mõnegi noore ema vanematele tekitas suurt piinlikkust lapselapse ebaharilik nahavärv.

Vaba armastuse klubid

Festivali ajal langesid tabud, nussiti ja prassiti, nii et vähe ei olnud.

See polnud aga veel kõik. Pärast välismaa seelikumagnetite komeedina säravat, kuid paraku lühikest visiiti tekkisid riigivõimu õuduseks algul Moskvas, pärast teistes N. Liidu linnades pesueht seksiklubid, mille liikmed käisid koos ainult ohjeldamatu seksi nautimiseks.
Mõistagi kandsid Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) arvukad kaastöötajad „negatiivsetest ilmingutest noorsoo hulgas” ette oma ülemustele. Šokeeriv info grupiseksiorgiate kohta jooksis kokku Moskvasse, kus see esitati ettenähtud korras riigijuhile. Nikita Hruštšov olevat nördimusega kuulutanud: „Meie kommunistlikud neiud ei saa oma vabal tahtel astuda vahekorda mitme mehega korraga. Kui nad seda tegid, siis järelikult sunniti neid jõuga. Tuleb raskendada kriminaalvastutust vägistamise, eriti grupiviisilise, eest.”
Aastast 1929 kehtinud kriminaalkoodeksi järgi karistati vägistamise eest 5–8-aastase vangistusega. Aastal 1949 oli vastu võetud täiendus, millega karmistati karistust teatavate raskendavate asjaolude korral. Nüüd aga andis Hruštšov isiklikult korralduse tõsta karistuse ülemmäär vägistamise eest 15 aastale. Sedagi tundus riigi- ja moraalipeale pärast mõningat mõtisklemist veel vähe. Veebruaris 1962 vastuvõetud seadusemuudatus lubas vägistamise eest mõista isegi surmanuhtluse.
Mõni aeg pärast festivali algas laialdane kampaania „kõduneva Lääne mõjude” vastu. Kommunistlike noorte salgad ajasid laiali lõnguste kogunemisi (muide just sellest jutustab 2008. aastal valminud Vene mängufilm „Стиляги”), ajakirjandus sööstis abstraktsete kunstnike ja dekadentsete luuletajate kallale, KGB ja miilits võtsid omakorda sihikule „seksuaalse lodevuse”. Üks selle kampaania tuntumaid ohvreid oli neil aastail väga populaarne jalgpallur Eduard Streltsov, kes kord otsustas koos sõprade ja tuttavate neidudega Moskva-lähedases suvilas meelt lahutada. Ehkki „kannatanud” naised kinnitasid eeluurimisel, et kõik toimus vastastikusel nõusolekul, mõisteti Streltsov viieks aastaks vangi.

Kepiühing

Vist kisub kepiks?

Moskva moevooludest ei jäänud kõrvale ka ülejäänud Venemaa. Lugegem, mida meenutab endine lõngus, hilisem ajakirjanik Vladimir Lebedev Kuibõševi (praegu Samaara) linnast:
„Meil tekkisid põrandaalused naisteorganisatsioonid VKÜ („Vabatahtlik Kepiühing”) ja „Sinine Diviis”. Esimese liikmetest käis osa ülikoolis, osa keskkoolide ja tehnikumide lõpuklassides. Nad tegid kõike innukalt ja ilma rahata, „armastusest kunsti vastu”. [—] „Sinine Diviis” pakkus seevastu oma teenuseid tasu eest, mis, tõsi küll, oli üpris tagasihoidlik. Tariif ei ületanud tavaliselt paari kapronsukkade või restoranieine maksumust. [—] Just nendelt said paljud poisid seksuaalse algõpetuse – või nagu koolinoored selle kohta ise ütlesid, „tegid läbi noore võitleja kursuse”.”
VKÜ-ga oli sõbralikes suhetes teine mitteformaalne grupeering, millesse kuulusid mehed. Selle liidriteks olid 38-aastane Vladimir Gorbunov ja 24-aastane Juri Korotkov, kes töötasid haiglates sanitaridena. „Klubi” nimi GKÜ tuligi nende nimetähtedest (Gorbunov + Korotkov + ühing). GKÜ tegutses edukalt kolm aastat (1959–62), kuni langes eelnimetatud „Lääne negatiivse mõju” vastase kampaania ohvriks.
Nagu tuvastati eeluurimisel, tulid GKÜ liikmed koos arvukate naistega regulaarselt kokku vanalinnas Gorbunovi ja Korotkovi korterites või Korotkovi suvilas Volga jõe ääres, kus panid toime intiimseid tegusid. Nagu mäletatavasti oli öelnud Nikita Suur ise, ei võinud nõukogude naised kuidagimoodi vabatahtlikult osaleda sellises kapitalistlikus jälkuses nagu seksiorgia.

Hipid 1980. aastal Kiievi lähedal.

Seepärast mõistis oblastikohus 1963. aasta mais Vladimir Gorbunovi ja Juri Korotkovi grupiviisilise vägistamise eest 13 aastaks vangi. Nende kaasosalised Vladimir Belski ja Boriss Rudnev said vastavalt 6 ja 5 aastat.
Naisteklubide tegevuses miilits siiski kõikidele püüdlustele vaatamata kuriteo tunnuseid leida ei suutnud. Süüdistada naisi vägivallas oma partnerite kallal oli ilmselt võimatu ja ka alaealiste võrgutamise koosseisu ei vedanud välja, sest „noore võitleja kursuse” läbinud poisid eitasid mõistagi kõike. Ei saa välistada ka võimalust, et uurimise all olnud neiud „meelitasid” uurijaid juurdlust lõpetama.
Selleks ajaks oli „Hruštšovi sula” juba läbi ja peagi tuli Kremliga hüvasti jätta ka Nikita Hruštšovil endal. Nõukogude Liidus algas „ei idane ega mädane” ajastu. Seksisõbrad taipasid, et ilusad ajad on möödas ja ehkki enam lausa pisiasjade eest kümneks aastaks laagrisse ei saadeta, tuleb üldiselt ikkagi elada nii, et sa „organite” tähelepanu ei ärata. Grupiseks ja prostitutsioon kadusid tavainimeste silme alt. Kommunistlike ideaalide tasemele ei jõudnud nõukogude inimese „moraalne pale” siiski mitte kunagi.

©Peter Hagen

Tunnuspildil: VI rahvusvaheline noorsoo- ja üliõpilasfestival Moskvas.

MAAJA

0

Your Cart