Kohutav tulekahju hotellis Leningrad (1991)

4 minutit lugemist

„Mälestus sellest õudsest päevast ei ole kustunud, kõik on meeles, otsekui see oleks olnud eile,” ütleb pensionil tuletõrjuja Vladlen Šulimov. „See juhtus hommikul kell 8. Olime juba valmis valvekorra üle andma, kui äkki kõlas häire – hotell Leningrad. [—] Sõidame Vabaduse sillale, aga 7. korruse akendest tuleb musta suitsu. Jõuame hotelli juurde, aknad on lahti, akende juures seisavad inimesed – kes vehib, kes karjub appi.”

Tuletõrjele üle jõu

Ametlikes kokkuvõtetes on kirjas, et 23. veebruaril 1991 kell 8.04 võttis linna tuletõrje dispetšer vastu häirekõne hotellist Leningrad, mis asub Pirogovi kaldapealsel. Helistaja teatas, et lahtise leegiga põlevad seitsmenda korruse numbritoad. Kahjuks helistati tuletõrjesse liiga hilja – hotelli töötajad püüdsid esialgu tuld ise kustutada, kuni viimaks taipasid, et ei saa hakkama.
Tuletõrje jõudis pärale 7 minutit pärast väljakutset. Selleks ajaks olid leekides juba ka trepikojad ja liftišahtid. Kõrgematele korrustele majutatud olid väljapääsudest ära lõigatud.
Leningradi tuletõrjujate tehnilised võimalused olid 1991. aastal kesised. Näiteks redelid olid ainult 40 meetrit pikad ega ulatunud ülemiste korrusteni. Ka päästehelikoptereid tollal ei olnud. Hotellikülalised sagisid mööda koridore, lootes leida pääseteed. Mõned neist lihtsalt lämbusid. Kõige meeleheitlikumad püüdsid kokkuseotud kardinaid ja voodilinu pidi alla ronida. Selle tagajärjel kukkus mitu inimest asfaldile surnuks. Üldse hukkus katastroofis 16 inimest.
Paljudel õnnestus siiski tuletõrjeredeliteni jõuda. Näiteks pääses tulesurmast näitlejanna Marina Vladi, Vladimir Võssotski lesk. Oma järjekorda oodates tuli tal seista peaaegu 20 minutit aknalaual ja siis hüpata sõna otseses mõttes tuletõrjuja käte vahele, sest aknani redel ei ulatunud. Kokku pääses põlevast hoonest terve nahaga 252 inimest, aga 36 said eri raskusega traumasid.

Surmalõks tähtaegselt valmis!

Hotell Leningrad avati Neevalinnas pidulikult 1970. aasta aprillis. See oli näidishotell, milles hakkasid peatuma kommunistliku partei, ametiühingute ja komsomoli tähtsad ninad, kõrged ametnikud, näitlejad ja lauljad ning välismaalased. Luksnumbrid olid alati täis. Hotell ehitati kohutava kiiruga, sest ta pidi valmis saama Lenini 100. sünniaastapäevaks. Nii jäigi ohutusnõuete järgimisele teisejärguline tähtsus. Siseviimistlus tehti odavate, kuid kergestisüttivate sünteetiliste materjalidega, mille põlemisel tekib mürgiseid aineid. Vaibad olid jäetud immutamata tule levikut tõkestava ainega. Tuleohtlikud olid ka tapeedid, hoonest suitsu eemaldamise süsteem töötas aga kehvalt. Nii pole ime, et ruumid täitusid kiiresti kirbe mürgise suitsuga, mis põhjustas paljudele inimestele mürgistuse. Avatud trepikojad võimaldasid tulel ja suitsul kergesti naaberkorrustele levida.
Hotellis Leningrad viibinud inimeste päästmine läks maksma elu 9 tuletõrjujale, kes otsustasid sõita tuld kustutama liftiga! See osutus jämedaks valearvestuseks.

Üheksa meest tulestiihia vastu
Valeri Jankovitš, kes 1991. aastal oli Leningradi 1. tuletõrjedepoo ülem, kinnitab, et teist valikut ei olnud. Põlevatele korrustele ei saanud tuletõrjujad mingit muud moodi pääseda, sest trepil tõkestas nende tee paanikas põgenike tulv. Määrustik tollal aga liftide kasutamist ei keelanud. Juhendi kohaselt pidid tuletõrjujad minema põleva korruse all olevale korrusele. See, et lift jäi seisma hoopis korrusel, mis juba põles, oli ekspertide hinnangul tingitud kõrge temperatuuri tõttu tekkinud lühisest. Kui liftiuksed avanesid, võttis päästjaid vastu leekidemeri. Tagasi alla sõita nad ei saanud, sest liftil oli voolukatkestus.
Aastal 1991 ei olnud kaugeltki kõik tuletõrjemeeskonnad varustatud gaasimaskidega. Suitsust lämbuvad tuletõrjujad püüdsid läbi murda trepikodade või akendeni, isegi lõhkuda liftikabiini põrandat, et laskuda mööda šahti. Aega selleks neile paraku enam ei jäänud ja nad surid hirmsat surma.
Valeri Jankovitš oleks arvatavasti kommentaariks öelnud, et hukkumist määrustik ei keelanud.

Katastroofiline „Rekord”

Juhtumit hakkas uurima 29 tippspetsialistist koosnev juurdlusgrupp. Nende ametlik järeldus oli, et tulekahju põhjustas mustvalge teleri Rekord V-312 süttimine numbritoas 773, kus peatusid Rootsi Televisiooni töötajad. Nad läksid alla hommikust sööma, lülitamata telerit välja. Teler töötas vapralt umbes kella 8-ni, kuid siis süttis realaotustrafo. (Hiljem leiti telerijuhtmete jäänused, mis olid lühisele iseloomulikul viisil kokku sulanud.) Tuli levis kiiresti hotelli viimistlusmaterjalidele ja mööblile.
Mõistagi leidus kriitikuid, kes esitasid mitmesuguseid kuriteoversioone. Nagu Venemaal ikka kombeks, süüdistasid mõned juhtunus Lääne eriteenistusi, teised hotelliäri mõjusfääride ümberjagamist või isegi püüdu Gorbatšovi autoriteeti õõnestada.
Tähelepanu väärib, et üks tulekahjus hukkunutest oli ajakirja „Ogonjok” toimetaja Mark Grigorjev. Laip leiti tema enda numbritoast, kusjuures pea oli vigastatud. Eksperdid jõudsid järeldusele, et tõenäoliselt pragunes kolju kõrge temperatuuri mõjul. Mõni aasta hiljem tunnistas aga kuritegeliku grupeeringu liige Airat Gimranov ülekuulamisel, et oli koos kaasosalistega tapnud Grigorjevi ja jälgede segamiseks süüdanud hotelli. Mingeid tõendeid tema sõnade kinnituseks ei olnud, aga miks pidanuks ta sellise loo välja mõtlema?
Lõpetuseks veel selline kurioosne detail, et otse hotelli vastas seisab legendaarne ristleja „Aurora”. Sellel toimus 23. veebruari hommikul pidulik rivistus lipuheiskamisega armee aastapäeva auks, kuid hotellis puhkenud tulekahju tõttu tseremoonia katkestati.
Aastal 1993 avati mälestusmärk tulekahju ohvritele. Peterburi tuletõrjujad viivad veel praegugi iga aasta 23. veebruaril selle juurde lilli. Mälestuspäeva raames demonstreeritakse tuletõrjetehnikat ning toimub minijalgpalliturniir ja loterii, mille kasum läheb hukkunute perede abistamiseks.

©Peter Hagen

0

Your Cart