Gaseeritud vee automaat – terve ajastu sümbol

5 minutit lugemist

Sajand ees või taga
Nõukogude Liidus oli gaseeritud vee automaadi sünnipäevaks 16. aprill 1932, kui Smolnõi sööklasse ilmus esimene aparaat, mis valas välja kihisevat jooki. Paar päeva enne seda oli ajaleht „Vetšernjaja Moskva“ teatanud, et Leningradi tehase „Vena“ tööline Agroškin ja tema abiline Issakov leiutasid masina gaseeritud vee tootmiseks. Selle kohta anti neile 31. augustil 1932 autoritunnistus.
Tegelikult patenteeris juba 1832. aastal ameeriklane John Matthews gaseeritud vee automaadi ja rajas nende tootmise. Seadeldis põhines 18. sajandi lõpus leiutatud saturaatoril – gaasipumbal, mis rikastas vett süsihappegaasiga.

Joodi vaid külma veega kergelt külma veega loputatud klaasist ja ei mingit koroonapandeemiat!

Kõigepeal ilmusid Matthewsi aparaadid apteekidesse, sest 19. sajandil arvati, et gaseeritud vesi on raviomadustega. Automaadi välisilme oli uhke, sest lisaks „ravivee“ valmistamisele pidi ta ka kaunistama interjööri ja näitama poepidaja head maitset.
Gaseeritud vesi muutus noobliks maiuspalaks. Kõikide aegade esimesel maailmanäitusel Philadelphias 1876. aastal demonstreeriti muude progressisaavutuste kõrval lausa purskkaevu „Mammut“ puuviljamaitselise gaseeritud veega. See oli umbes kahe majakorruse kõrgune seadeldis, mis meenutas lehtlat sammaste, reljeefkaunistuste ja kunstipärase katusega.
Teistele tollastele automaatidele pandi sama elegantseid nimesid: „Janustpäästja“, „Eldoraado“, „Pakasekuningas“. Nad viimistleti marmoriga ning kaunistati nümfikujutiste ja isegi põdratopistega.
19. sajandi lõpuks asusid nende asemele masstoodetud aparaadid, mis olid lihtsamad ja funtsionaalsemad. Selle muutuse ajendas uue joogi Coca-Cola kasvav populaarsus. Edaspidi Coca-Cola firma siiski loobus automaatidest ja hakkas jooki müüma firmapudelites.
Mõneks ajaks varjusurma vajunud, ilmus gaseeritud vee automaat uuesti välja 1930-ndatel aastatel. Chicago maailmanäitusel (1933) võisid külastajad imetleda automaati, mis müüs gaseeritud vett mitut eri liiki siirupiga ja andis ka automaatselt klaasi. Agroškini ja Issajevi leiutis siirupit ei lisanud ning joogitops pidi endal kaasas olema.
Gaseeritud vee automaatide areng ja levik jätkus hoogsalt, kuid mitte kuskil ei saanud nad nii populaarseks kui NSV Liidus.

Kirsisiirup Hruštšovile
Aastal 1959 käis Nikita Hruštšov USA-s. Ametlik visiit ei möödunud kurioossete vahejuhtumiteta. Muuhulgas näidati Hruštšovile uudset automaati, mis oli programmeeritud märkama külastaja saabumist ning kui see oli mees, siis valama talle klaasi gaseeritud vett apelsinisiirupiga, kui aga naine, siis kirsisiirupiga. Tehnikaimesse sisseehitatud fotoelement reageeris ostja siluetile: mees pükstes peegeldas valgust vähem kui naine seelikus. Aukülaline Nõukogudemaalt sai aga gaseeritud vett kirsisiirupiga ja teisel katsel samuti. Tema mugavaid pükse pidas fotoelement seelikuks.

Nikita Hruštsovile jättis sügava mulje see, kui suures mahus gaseeritud veega kaubeldi, samuti see, et kihisevat jooki oli võimalik saada lausa automaadist. Pärast kodumaale naasmist käskis ta sealgi linnatänavad gaseeritud vee automaatidega varustada.
Vaatamata väikestele erinevustele välisilmes, oli kodu- ja välismaistel automaatidel üks ja sama tööpõhimõte. Korpuse sees asusid veejahuti, saturaator ja siirupianum(ad), samuti seade vedeliku doseerimiseks. Spetsiaalne relee reguleeris vee ja gaasi rõhku. Mõistagi ei puudunud ka süsihappegaasiballoon, juhtpaneel joogi valimiseks ja mündivastuvõtja.
Ainuüksi Moskvas oli gaseeritud vee automaate üle kümne tuhande. Neid paigaldati ühe- või mitmekaupa kõikvõimalikesse avalikesse kohtadesse, samuti asutuste ja avalike saunade fuajeedesse. Vähe oli tollal filme, milles kordagi gaseeritud vee automaati näha ei olnud. Eestiski populaarseks saanud komöödiafilmis „Operatsioon „Õ“ ehk Šuriku teised seiklused“ võime näha mudelit AT-26, mis oli punast värvi. Hilisemad mudelid olid hallid.
Reeglina pakkus automaat kahte jooki: gaseeritud vett ilma siirupita (hind: 1 kopikas) ja gaseeritud vett siirupiga (3 kopikat). Vahel sai valida lausa kahe eri maitsega siirupi vahel. Tavalisimad olid õuna- ja pirnisiirup.
Aja jooksul hakkasid automaadid pakkuma ka mahla, kalja, õlut ja veini ning isegi litsentsi alusel toodetavat Fantat ja rohelist limonaadi Tarhun. Sellised olid siiski haruldased.
Leidus ka gaseeritud vee automaate, mis olid ilma mündivastuvõtjata ja väljastasid jooki tasuta. Neid paigutati eelkõige sellistesse tootmisettevõtetesse, kus oli tähtis, et töölised juua saaksid. Kompenseerimaks higistamisest põhjustatud soolakadu, lisati gaseeritud veele natuke soola.

Klaaside mõistatus
Algselt toodeti NSV Liidus kaht liiki automaate – papptopsikute ja klaasidega. Viimane variant oli levinum. Klaas ei tulnud automaadist välja, vaid seisis klaasiloputusseadeldise juures, mille peale vajutades purskus klaasi tavalist külma vett.

Kes juua tahtis, loputas klaasi (soovi korral) ära, asetas selle joogiavause alla, laskis pilusse mündi, jõi oma joogi ära ja pani klaasi tagasi.
NSV Liidus lokanud korruptsiooni, raiskamise ja üleüldse korralageduse õhkkonnas on hämmastav, et tänaval ilma mingi valveta (kaameratest rääkimata) seisvate gaseeritud vee automaatide juurest ei varastatud klaase ära ega löödud puruks. Kuulu järgi tuli vahel ette, et klaase „laenati“ tänaval alkoholi tarvitamiseks, kuid pärast pandi jälle ilusti oma kohale.
Mõned kavalpead olevat gaseeritud vee automaate üle kavaldanud, sidudes mündi tamiili külge ja tõmmates pärast jälle välja. Teine, täiesti seaduslik kavalus oli võtta klaas ära enne kui ta päris täis sai. Nii tuli jooki küll veidi vähem, kuid maitse oli magusam, sest automaat laskis klaasi kõigepealt siirupi ja alles siis vee. Gruusias aga olevat olnud sellised automaadid, kus 5 kopika eest võis saada joogi, milles siirupit oli topeltports.
Nõukogude korra lõppedes lõhuti enamik gaseeritud vee automaate ära ja anti vanametalliks. Vähesed säilinud ei töötanud enam automaatrežiimis, sest raha väärtus oli nii palju langenud, et 1 või 3 kopika eest ei saanud enam mitte midagi. Seepärast käsitses automaati töötaja, kes võttis ostjalt raha ja andis vastu klaasitäie kihisevat jooki.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Nikita Hruštšovi imeline reis läbi Ameerika (1959)
1961. aasta rahatüng Nõukogude Liidus
Kas Nõukogude Liidus oli seksi?
Sellised olid hinnad Eesti NSV-s. Oli aeg, kui must kalamari maksis 4 rbl kilo! (2 galeriid)
Nõukogudeaegsest doktorivorstist on jäänud vaid helged mälestused!
Söödavaid puuvilju meenutades!

NB! Vaata ka YoutTube:
Эстония: самая развитая страна бывшего СССР | Стартапы, электронная демократия и лесные братья
Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglise- ja venekeelsed subtiitrid)