Head isu, seltsimehed, ehk valitsuse toidunormid Nõukogude Liidus

9 minutit lugemist

Läbi aegade on vasakpoolsed jutlustanud võrdsusest, ja läbi aegade on nad selle all silmas pidanud elanikkonna jaotamist seisusteks, mille sees võib küll valitseda võrdsus, kuid seisused ise on vägagi ebavõrdsed. Kui bolševikud Venemaal 1917. aastal võimu haarasid, jagasid nad kohe elanikkonna kahte klassi – töötajad ja ekspluataatorid. Viimaseid võis ja tuligi halastamatult röövida ja isegi hävitada…

Peagi märkas bolševike juhtkond, et kahest seisusest ei piisa. Vaja oli luua veel kolmas seisus – partei- ja riigijuhid, kes seisaks lihtrahvast kõrgemal. Lenin ja tema seltsimehed olid küll teinud revolutsiooni tööliste ja talupoegade olukorra parandamiseks, kuid riigis valitseva majandusliku kaose tingimustes leidsid nad siiski, et ei kavatse taluda sama armetuid elutingimusi kui reaproletaarlased.
Üleskutse „valed” inimestegrupid halastamatult välja juurida kõlas kommunistlike agitaatorite suust pea iga päev, kuid loomulikult ei saanud Kremli võimuklikk avalikult rahvale kuulutada: „Meie oleme teist tähtsamad ja peame seetõttu elama teist paremini.” Uue privilegeeritud, teiste inimeste töö viljadest elava klassi loomine tuli läbi viia varjatult ja ettevaatlikult.
Kõige pakilisem probleem oli toitlustamine. Esimestel revolutsioonijärgsetel aastatel valitses riigis põletav toidupuudus. Inimesed surid nälga miljonite kaupa. (Isegi Nõukogude Liidu statistika keskameti hinnangul vähenes aastatel 1920–22 rahvaarv 5 miljoni inimese võrra.) Hullemast päästis Lääne humanistide toiduabi.

Selline nägi N. Liidus välja lõunasöök töölissööklas. Kindlasti kuulus komplekti juurde magustoit – kompott puuviljadega.

Näljahäda haripunkt saabus 1920. ja 1921. aastal, kuid toiduaineid nappis juba Kodusõja ajal. Nii viidi sisse toidunormid ja saadeti relvastatud tööliste salgad küladest toitu „varuma”.
Juba novembris 1917 esitas Lenin nõudmise, et „töölised saaksid täieliku toidunormi, teiste elanikkonnaklasside [—] toidunorme vähendataks, vajaduse korral kasvõi nullini.” Järgnevatel aastatel viidi lisaks tavalisele sisse kõrgendatud toidunorm, premeerimaks neid töölisi, kes olid eriti hästi töötanud. Edasi läks riigis, kus idee järgi pidi kõik võrdsed olema, toidunormide süsteem järjest diferentseeritumaks. Kütusetööstuse töölised, õpetlased, sõdurid, arstid, rinnaga toitvad emad – igale oli oma spetsiaalne „teaduslikult põhjendatud” toidunorm.
Kõrgema klassi seltsimeestele kehtestati 14. juunil 1920 ametlikult „valitsuse toidunorm”. See ei olnud ainult valitsuse liikmetele. Määruse pealkiri oli „Keskasutuste eriti vastutusrikaste ja täiesti asendamatute töötajate toidunormist”. Kuidas nii? Stalin ütles ju: „Asendamatuid inimesi meil ei ole.” Tuleb välja, et Lenini ajal veel oli? „Valitsuse toidunormi” said 2000 inimest – bolševistlik koorekiht ja nende pereliikmed. Veel 500 kõrgendatud toidunormi hoiti tagavaraks.
Aastal 1920 moodustas valitsuse toidunorm kuus 8 kg jahu, 600 g võid, 800 g taimeõli, 100 g teed, 400 g suhkrut, 600 g soola, 2,8 kg kruupe, 4 kg kala, 4 kg liha ja 16 kg köögivilju. Nagu näeme, ei olnud see teab mis luksus, aga nomenklatuuri suur eelis lihttööliste ees oli see, et nad said oma normitoidu ka reaalselt kätte. Tavainimestel oli vaid õigus teatud kogusele toiduainetele. Kas neid saada oli, see oli juba õnnemäng.
Järgnevatel aastatel suurendati juhtivkoosseisu toidunormi, intelligentidel aga, kelle õigus „töötajate” seisusse kuuluda oli ju kaheldav, jäi see üha väiksemaks. Tõsi küll, suur osa teadlasi, õppejõude, arhitekte, kunstnikke jms. oli surnud nälga juba aastatel 1918–19.

Siberisse toidu järele!
Kõige hullem nälg oli tavaliselt mai- ja juunikuus, kui eelmise aasta varudest ei olnud enam midagi järel, uue aasta saak oli aga veel saabumata. Seepärast suundusid 1920. aasta hiliskevadel tuhanded riigi poolt paljaksröövitud talupojad Siberisse, kus kuulujuttude andmeil oli näljasurmaoht väiksem. See massiline ümberasumine ähvardas hävitade toiduainebaasi piirkonnas, mis oli relvastatud töölissalkadele kõige mugavamini kättesaadavam. Samuti oli oht, et ümberasumine tugevdab talurahva relvastatud vastuhakke Siberis.

Selline komplektlõuna nüüd erilist söögiisu küll ei tekitanud. Kala tatrapudruga – öök!

Selle katastroofi ärahoidmiseks saadeti 15. juunil 1920 pealinnast kohalikesse keskustesse telegramm käsuga ümberasumist mistahes meetoditega takistada. Kaks nädalat hiljem avaldati kesktäitevkomitee häälekandjas artikkel „Rahvakomissaride nõukogu pöördumine töötava talurahva poole”, milles hoiatati ümberasujaid, et nad mitte ainult et ei saa uues elukohas maad, vaid ka kaotavad oma mahajäänud vara. Neid aga, kes „õhutavad talupoegi omavolilisele ümberasumisele”, pidi Lenini enda ähvarduse kohaselt tabama „karm karistus revolutsiooniseaduste täie rangusega”.
Näljahäda põhjusteks olid kodusõda, bolševike röövpoliitika ja sotsialistlik majandussüsteem. Leninlased oskasid aga ikka koguda endale poliitilist kapitali, süüdistades kõikides hädades „neetud kapitaliste” – just nemad olevat päästnud valla kodusõja ja „püüdnud lämmatada töötajad nälja kondise käega”. See ei seganud aga bolševike privilegeeritud koorekihil kõhtu täis süüa, seejuures humanitaarabi riisudes ja igati välismaiste organisatsioonide tegevust segades, mõeldes välja „kontrrevolutsioonilisi vandenõusid”. Nälgijate aitamise ettekäändel rüüstati kirikuid. Nendest võeti väärisesemed ära ja müüdi maha, saadud raha jagati aga heldelt välismaiste kommunistlike parteide ja „maailmarevolutsiooni” finantseerimiseks.
Kõigele vaatamata näpistas nälg välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšerinit: „Kõik ajakirjanikud on nälja tõttu välismaale põgenenud, mina aga välismaale sõita ei saa ning olen seetõttu jõudnud äärmise nõrkuseni ja kustun järk-järgult.” Trotski pöördus Rahvakomissaride Nõukogu esimehe Lenini poole: „Kas tõesti ei ole võimalik Tšitšerinit toita? Või on see näljastreik süsteemi vastu?” Leninit kurvastas teade, et rahvakomissar nälgib. Väärtuslikud kaadrid ei pidanud millestki puudust tundma. Ta kirjutas 5. mail 1921 välisasjade rahvakomissariaadi asjadevalitsejale Pavel Gorbunovile, et küsimus kiiresti lahendataks.
Kuu aega hiljem kaotas valitsuse istungil teadvuse toitlustuse rahvakomissar Aleksander Tsjurupa. Tõsi küll, arst tuvastas, et tegelikult oli see infarkt, kuid bolševikud lasksid ikkagi lendu kuulduse, et rahvakomissar kukkus kokku näljast. Seda legendi levitati revolutsionääride ennastohverdavuse tõendina. Tsjurupale eraldati 5000 rubla välismaale ravile minekuks. Valitsuse asjadevalitseja Vladimir Bontš-Brujevitš sai aga selle juhtumi järel loa asutada Kremlis endas ravi-sanitaarosakond. (Liiduvabariikides, näiteks Eestis, hakkas selline haigla kandma nime IV haigla, rahvasuus parteihaigla.

Heasüdamlik Lenin
Seni rääkisime nomenklatuuri kõrgendatud toidunormist. See ei olnud aga kõik. Juba 1918. aasta augustis avati Kremlis valitsussöökla. Lenin tahtis, et vastutavad partei- ja riigitöötajad saaksid kuskil koguneda ja mitteformaalses õhkkonnas asju arutada. Ühtlasi pidi söökla tagama tähtsate seltsimeeste regulaarse tervisliku toitlustamise. Valitud seltskonnale saadeti teinekord ka sööklast toit koju.
Arvestades seda, et punased juhid said juba niikuinii Kremli sööklas süüa, tekib küsimus, mida nad oma normitoiduga üldse tegid. Võime arvata, et ülejäägi mahamüümisega ei tekkinud raskusi. Võib-olla aga annetasid nad osa naisproletaarlastele, kellega õhtuti Karl Marxi ja muid südamelähedasi teemasid arutasid.

Praetud viineriseibid kapsaga – tõeline oskematerjal!

Ükski kõrge bolševik ei maksnud eluaseme, mööbli, elektri ega teenijate eest. Pahatihti jätsid nad isegi oma Kremli söökla arved maksmata. Maailmarevolutsioon oli ebaõnnestunud, kuid punaste juhtide pettumust leevendasid „kommunismi oaasid” – sööklad, haiglad, sanatooriumid, kuurordid. Tuntud raamatukoguhoidja Margarita Rudomino kirjeldab oma memuaarides rahvakomissar Anatoli Lunatšarski korterit 1924. aasta alguses: „Võtsin südame rindu ja sisenesin kabinetti, kus viibis rahvakomissar koos abikaasaga. Nad istusid kirjutuslaua ääres, millel oli suur korv värskeid maasikaid. Majandusliku laose tingimustes polnud ma juba mitu aastat isegi näinud ühtegi maasikat, aga siin oli neid terve korvitäis!”
See, et rahvas nälgib, et teinud punastele valitsejatele muret. Muretseti ainult tähtsate inimeste pärast. Lenin tegi toitlustuse rahvakomissariaadile ülesandeks avada spetsiaalne pood „et müüa toiduaineid (ja muid kaupu) välismaalastele ja Kominterni liikmetest väliskülalistele [—] isklike arvestusraamatute alusel [—], kui neil on isikutunnistus kaasas.” Nõukogude ametnikud eemaldusid kiiresti rahvast ja hakkasid isegi pahaks panema, kui keegi raske elu üle nurises.
Jutud uute valitsejate magusast elust levisid kiiresti reaparteilaste hulgas. Rahulolematus Kremli valitsejatega lausa plahvatas. Opositsioon (siis oli veel parteisisene opositsioon olemas!) ei jätnud seda olukorda enda huvides kasutamata: üks tema juhtidest Jevgeni Preobraženski viis küsimuse materiaalsest ebavõrdsusest partei IX konverentsi päevakorda. Ta nõudis, et tehtaks täpselt kindlaks juhtkonna privileegide ulatus.

Vanem põlvkond ei ole unustanud legendaarset neljapäeva – kalapäeva, mil sööklates pakuti liharoogade asemel ainult kala, mis üldreeglina süüa ei sündinud või oli lihtsalt vastik.

Spetsiaalne uurimiskomisjon esitas 2. märtsil 1921 aruande, milles võeti seisukoht, et valitsuse liikmete toidunormid tuleb „üle vaadata nende märgatava vähendamise suunas, võttes arvesse üldist olukorda toiduainetega varustamisel riigis”. Paraku jäid komisjoni töö tulemused ainult paberile. Kõrged partei- ja riigitegelased jätkasid elu luksuses, millest rahvas ei võinud unistadagi.
Erikauplus oli ka Tallinnas Toompea lossis, kus võrdsetest võrdsemad said osta defitsiitset kaupa. Ka oli Toompeal väga hea söökla väga odavate hindadega.
1964. aastal alustasid N. Liidus teatud linnades tegevust valauutakauplused, mille võrgustik kandis üldnime Berjozka (Tallinnas Turist, mis valmis 1982. aastal Tartu maanteel ja oli ainuke akendeta pood), kus müüdi valuuta eest sõna otseses mõttes imeasju, mida tavainimene ei osanud isegi unes näha. Esialgu nimetatti neid boonide või sertifikaatide, alates 1. jaanuarist 1977 tšekkide kauplusteks. Sertifikaate ja hiljem tšekke võisid omada välismaal töötanud nõukogude kodanikud – diplomaadid, sõjaväelased, insenerid, tehniliseed töötajad, nõukogude firmade töötajad ja nende pereliikmed. Aastatel 1964–88 eksisteerinud sertifikaadid ja tšekid kujutasid endast teatud mõttes paralleelset valuutat.
Ka võis sellises kaupluses valuuta eest osta sõiduato. Need poed olid omamoodi lääneliku kaubanduselu rändmuuseumiks. Kellel valuutat või tšekke ei olnud, see muuseumisse sisse ei pääsenud. Üldiselt ei tunutud huvi, kui ilmselgelt nõukogude päritolu kodanik tuli midagi ostma, kust valuuta pärit on. Kuid oli ka juhuseid, mil uudishimutseja kupatati juba välisukselt tagasi. Kas N. Liidus oli klasse? Oli küll, sest tollastes passides oli märge „sotsiaalne staatus”, kas siis tööline või teenistuja.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
„Tsaar-Nälg“ – Venemaa põline valitseja
1961. aasta rahatüng Nõukogude Liidus
Vandenõu Hruštšovi vastu * Mille eest „maisikasvataja” maha võeti?
Miks Hruštšov oma maisikasvatusega persse kukkus
Unustatud tragöödia: Tööliste meeleavalduse verine mahasurumine Novotšerkasskis 2. juunil 1962

0

Your Cart