Seksist vanal Venemaal

8 minutit lugemist

Sageli arvatakse, et vanal õigeusklikul Venemaal seksi- ja erootikaprobleemi üldse ei esinenud. Ent Olearius märgib juba 17. sajandil, et „venelased räägivad meeleldi naudingust, igasugu patutegudest ja liiderdamisest. Neil on palju siivutuid muinasjutte. Kes neid vastava ilme või liigutuste saatel jutustada oskavad, on seltskonnas hinnatud külalisteks”.

Grupp prostituute Sankt Peterburis.

Vene seksuaal-erootilisest kultuurist teatakse vähe, sest pikka aega keelas tsensuur sellesisuliste materjalide trükkimise täielikult. Dali selleteemalised vanasõnad ja kõnekäänud ilmusid Haagis alles 1972. aastal, Afanasjevi kogutud muinasjutud trükiti esmakordselt Genfis, 1990. aastate alguses ka Saksamaal ja Inglismaal. Afanasjevi käsikirjade täielik kogu „Rahvuslikud vene muinasjutud mitte trükis avaldamiseks 1857–1862” seisab tänini Puškini Muuseumi käsikirjade osakonnas seitsme luku taga. Uspenski ulatuslik uurimus venelaste ropendamisest nägi trükivalgust Ungaris aastatel 1983–1987. Esimene ja seni ainuke monograafiaalbum, Flegoni „Erootika vene kunstis” ilmus Londonis 1976. aastal, Levina „Seks ja ühiskond õigeusklikul Venemaal aastatel 900–1700” avaldati 1989. aastal USA-s. Nõnda siis saab venelane ka sellest tahust omaenese rahvuskultuuris teavet üksnes võõrkeeltes.
Nagu tollases Lääne-Euroopas, nii oli ka iidsel Venemaal seksisse suhtumine vastuoluline. Seksuaalsust peeti kosmiliseks, looduslikuks algeks (tugeva tammega põimuv õrn valge kask, vihma poolt viljastatav emake-maa). Eksisteeris palju orgiapühi, mil mehed ja naised koos alasti suplemas käisid – mehed justkui viljastasid maad, naised nõidusid vihma. Kujutavas kunstis oli fallose sümboliks pika saba või suguorganiga lõvi – niisugust võib tänini näha kirikuarhitektuuris, näiteks Vladimiris.

Au nõukogude naisele ja armastusele. Propagandaplakat 1930. aastatest.

Rõvedate sõimusõnade tarvitamisel puudus algselt solvav sisu. Meeste omavahelistes vestlustes oli see jutule pigem sõbralik vürts. Ent avalikus kohas peeti niisuguseid väljendeid siiski Püha Jumalaema, emakese maa ja vanduja enese ema teotamiseks. Muide, Uspenski arvates on „mattidega” sajatamisel oma keelelis-mütoloogiline läte. See seostub maa ja taeva püha kooslusega, mille tulemuseks on maa viljastamine, nõnda saab väljend  jeb tvoju mat  (nikun sinu ema) rituaalse sisu ja on kui püha needmine.
Ent praktiline elu-olu Venemaal oli midagi muud. Naisesse suhtumises oli siin palju räpast, vägivaldset ja jõhkrat kaugelt rohkem kui Euroopas. Paljud välismaalased olid Vene ühissaunadest lausa rabatud. Alasti ühissuplusi Neevas peeti näiteks veel 19. sajandi algul, kuigi midagi seksuaalset selles õigupoolest polnud.
Kujutavas kunstis oli olukord aga vastupidine. Euroopa renessansi-aegses religioosses kunstis pannakse pearõhk elava ihu, alastuse kujutamisele, kaetuks jäävad üksnes suguorganid. Õigeusklikel ikoonidel aga on paljastatud vaid nägu, pilk või keha jääb askeetlikult varjatuks – ei midagi võrreldavat näiteks Raffaeli madonnade või Düreri Adama-Evaga. Nn. kodanlik maalikunst hakkab Venemaal arenema tunduvalt hiljem kui Euroopas ja on nii kiriku kui võimude range tsensuuri all. Paljastatud keha kujutamiseks said Vene kunstnikud-skulptorid loa alles 18. sajandi lõpul.
Lihtrahva hulgas aga säilis palju Kristuse-eelseid kombetalitusi (orgiapühad, prooviabielu jmt.) veel 19. sajandi lõpuni. Erootilistes rahvajuttudes ja muistendeis kõneldakse palju kangelaste erootilistest elamustest (sekssuhted magava kaunitariga, pruudi vägistamine, kui see teisega abiellus jne.). Väga siivutuid stseene kujutab rahvalik primitiivne puugravüür – luubok. Seda ei suutnud mõjutada ei 1679. aastal kinnitatud range kiriklik tsensuur ega 18. sajandil kehtestatud tsiviilseadused. Oma mõju avaldas ka 18. sajandi Prantsusmaa. Näiteks Gatšina lossi, mille Katarina II kinkis oma armukesele krahv Orlovile, kaunistavad viimase tellimu­sel tehtud pikantsed freskod, fallosekujulised  lauajalad (need asuvad praegu Ermitaažis) jne. Puškini-aegne noor aadel vaimustus mitte üksinda Diderot’st, vaid ka kodumaisest Barkovist. Palju lõbusat ja kelmikalt erootilist võib leida ka Puškini luulest.
Tsensuuri abimeheks oli riiklik kirjanduskriitika. 18. sajandil ei keelatud tütarlastel lugeda mitte üksnes prantsuse, vaid ka inglise sentimentaalseid romaane. Hoiatati Rousseau’ „Uue Heloise” ja „Emile” kahjuliku mõju eest. Üksnes Walter Scott sai kiita, kuna tema romaanides ei leidunud siivutuid stseene.
Varsti pärast Puškini-aega sai erootika suurimaks vaenlaseks revolutsiooniline kirjanduskriitika. Belinski nimetas Boccacciot jälgiks, Pissarev süüdistas Heinet „kerglases suhtumises naistesse” jne. See oli juba ideoloogia – andumus vabadusvõitlusele oli ainus, mis püha, kõik muu oli tühine.
Aga elu läks omasoodu. 19. sajandi lõpul ei maalitud ega raiutud kivvi küll veel erootilisi stseene, ent sisemised ja välised piirangud nõrgenesid – tuntuks said Brüllowi, Bruni ja Ivanovi suurepärased aktid, Venetsianovi suplejad ja baleriinid, Vrubeli sensuaalsed portreed, Somovi armastusstseenid, Djagilevi ballett oli aga inimkeha tõeline ülemlaul. Kunstnike tase ja suhtumine seksuaalsusse olid erinevad, aga erootiline traditsioon vene kultuuris oli juurdunud, ja väita, et see tollal ainult „mattide” tarvitamisel põhines, oleks ekslik.

Grupiseks vene moodi tänapäeval.

1917. aasta tõi muutuse. Algasid raevukad vaidlused „vaba armastuse” üle – arutleti, kas proletariaadi jaoks on sugudevahelisel moraalil üldse mingisugust tähtsust. Teadlaste vastaseks sai partei (eriti aktiivne oli diplomaat Aleksandra Kollontai): Statistika järgi oli 1920-ndatel aastatel vene tudengite ja töölisnoorsoo seas abielueelseid seksuaalseid suhteid 85–95% meestest ja 48–62% naistest. Väitele, et seksuaalse tarbe rahuldamine peab olema sama loomulik kui janu kustutamine, seisis raevukalt vastu Lenin. „Suguliste probleemidega” tegelesid filosoofid, psühholoogid, etnograafid. 1930. aastate alguseks anarhia vaibus. Ent juba oli mängu tulnud totalitaarsele süsteemile omane normatiivne kontroll inimese kui isiksuse üle, ja eelkõige püüti selles hävitada erootiline alge (seda kirjeldab suurepäraselt Orwell oma raamatus „1984”). Hiljem muutus see strateegiaks. Inimene oli tootlik jõud, kes töö ajal pidi andma enesest maksimumi helge tuleviku ehitamiseks, öösel kodus tohtis ta üksnes lapsi (kui uut tootlikku jõudu) sigitada. Kõik muu oli kelmus ja kuulus väljajuurimisele.
Repressiivse poliitika esimeseks ohvriks sai kunst. Ilf ja Petrov jutustavad ühes oma 1932. aastal avaldatud följetonis, kuidas toimetaja noomib kunstnikku selle eest, et ta oma plakatil ühele ettekandjale rinnad joonistas: „Ärge unustage, et teie plakatit vaatavad ka naised ja lapsed! Koguni täiskasvanud mehed!”
1950. aastatel keelati ühes esteetikateemalises brošüüris ära trükkida Milose Veenuse pilti, kuna see olevat puhas pornograafia!
Hrustšovi ajal läks veidi kergemaks, aga mitte kauaks. 1970. aastatel kerkis esile palju andekaid nimesid – Semjakin, Zelenin, Messerer, Neiz-Vestnõi, ent nende töid reeglina ei eksponeeritud. Sama oli teatri ja kinoga. Kodumaiseid filme kuhjati riiulitele, välismaistest lõigati „sündsusetud” osad välja. Otsustajateks olid „kõrged ülemused”, kes ise neid filme muidugi vaatasid ja kelle jaoks eksisteeris ka põrandaalune pornoäri.
Mingit progressi kultuuri või moraali arengus niisugused keelud muidugi tuua ei saanud. Erootilise kunsti keelustamisega tegi bürokraatlik aparaat tee taas valla „mattidele” ja labatsemisele. Nüüd levis see kiiresti ühiskonna kõikides kihtides. Kirjanik J. Poljakovi sõnul on nõukogude „barakierootika” aga jõhkram ja primitiivsem kui kõige madalatasemelisem piiritagune porno.

Vabameelne vene vanamemm noortele meestele suuseksi tegemas.

Pärast Mihhail Gorbatšovi määramist NLKP peasekretäriks 1985. aastal hakkas tsensuur oluliselt nõrgenema. Nõukogude kodanik sai mõningal määral tutvuda nii mõnegi kodumaise ja maailmakunsti klassikalise teosega, hakati korraldama erootilise kunsti ja foto näitusi, videobuum tõi välismaise pornovoolu (nii hea- kui halvatasemelise). Sündis erootiline teater, filmidesse tekkisid nn. seksistseenid jne.
Kõik see andis nõukogude kodanikule justkui puuga pähe. Arglikke võrseid ajava erootilise kultuuri vastu astus sedamaid raevukasse võitlusse võhiklik „ekspertiis”, kuulutades paljud maailmatasemega kunsti- ja linateosed „pornograafilisteks ja vägivalda õhutavaiks” (näit. Fellini „Satirikon”, „Casanova”, „Magus elu”). Provintsist voolas „keskusesse” kaebuste laviin – videosalongid viivat noorsoo hukka…
Paanika moraali pärast on kriisiühiskonnas normaalne nähtus. Keskvõim nuttis kadunud privileege taga. Mis kuulus varem üksnes eliidile, oli nüüd kättesaadav kõigile – see on ju maailma lõpp! Konservatiivid ja šovinistid vehkisid pornovastaste loosungitega teadlikult, et tekitada hüsteerilist hirmu avalikustamise ees, suruda noored nende endisse staatusse – nõrgaaruliste tahtetuks karjaks, keda aina kahjulike mõjude eest päästa tuleb! Loomulikult soodustas kõike seda ühiskonna üldine harimatus erootilise kultuuri vastuvõtuks.
See, mis nõukogude ühiskonna hukka viis, polnud muidugi erootika. Kui hakates võitlema üksnes erootikaga, lootis NLKP saavutada oma eesmärgi, et rahva poliitiline aktiivsus väheneks! Tuleb enesele selgeks teha, et kui ka kõik videosalongid oleks suletud, poleks erootika kuhugi kadunud, sest sellest oleks võitnud üksnes varimajandus ja kuritegelik allilm. Sotsiaalne kontroll erootika ja pornomaterjalide üle on küll vajalik, ent seda reguleerivad seadused peaks kehtestama ainult kohalik võim.
Arvestada tuleb ka seda, et Nõukogude Liidu noorsoo seksuaalne haritus oli läänlaste omast tunduvalt madalam. Vabas ühiskonnas üles kasvanud noor inimene usub, et keelatu võib tõesti halb ja kahjulik olla. Totalitaarses riigis aga teab põlvepikkunegi – kui on keelatud, siis, peab see tingimata olema midagi head ja kasulikku.
Nõukogude Liidus 1989. aastal vastu võetud seaduses kriminaalvastutusele võtmisest pornograafia levitamise eest on palju asjalikke klausleid. Ent mingid metoodilised juhendid ei asenda sisemist kultuuri. Täielik seksuaalne harimatus transformeerub ainult füsioloogiasse, intiimsuhete mehaanikasse, välistades inimolendi seksuaalse olemuse psüühilis-moraalse ja esteetilise külje. Käskijad-keelajad ei adunud, et tegemist pole mitte meditsiinilise või pedagoogilise, vaid eelkõige sotsiaal-kultuurilise probleemiga. Enesepiirangud ja keelud seksuaal-erootilises kultuuris peavad muidugi olema, selle kultuuri omandamine peab aga kulgema eelkõige eetiliste ja esteetiliste näidete kaudu. See on pikk protsess, aga teist teed ei ole.

©Peter Hagen

0

Your Cart