Kuhu kadusid MRP salaprotokollid?

16 minutit lugemist

Üks värvikaim säilinud asitõend salaprotokollide olemasolust on suur Euroopa kaart Ida-Euroopa jagamise kohta. Kaardi ülaosas on Stalini sinise pliiatsiga (selle värviga kirjutas ta tavaliselt alla surmaotsuseid) kirjutatud originaalallkiri. Ribbentropi allkiri on kirjutatud punase pliiatsiga.

Musta joonega on tähistatud uus piir Saksamaa ja NSVL vahel.

23. augustil 1939 ja sama aasta 28. septembril kirjutati Moskvas alla salajastele lisaprotokollidele, mille olemasolu Nõukogude Liidu valitsus salgas pool sajandit.
1. juunil 1989 tegi rahvasaadik Endel Lippmaa I rahvasaadikute kongressil grupi rahvasaadikute nimel ettepaneku moodustada komisjon poliitilise hinnangu andmiseks Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajastele lisaprotokollidele.
Impeeriumimeelsete stalinistide peade kohale kogunesid tumedad pilved – pool sajandit hoole ja armastusega varjatud tõde ähvardas päevavalgele tulla. Asjad läksid aga omasoodu ja 24. detsembril 1989 tegi komisjoni esimees Aleksandr Jakovlev rahvasaadikute kongressil ettekande komisjoni töö tulemustest. Nimelisel hääletamisel (1432 poolt, 252 vastu) võeti vastu otsus Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle juurde kuulunud salajaste lisaprotokollide kehtetuks tunnistamise kohta.
Praeguseks on ümberlükkamatult tõestatud, et salaprotokollide koopiad on tehtud originaalidelt, kuid just neid viimaseid pole tänase päevani leitud. Ajakirjas „Der Spiegel“ (nr 3/1991) kirjeldab Nõukogude ajaloolane Lev Bezõmenski salaprotokollide avalikuks tulemise lugu ja püüab ühtlasi leida vastust küsimusele, kuhu kadusid protokollide originaalid.
Juba Nürnbergi protsessi ettevalmistamisel kerkis süüdistajate ette küsimus: mis juhtub siis, kui kaebealused puudutavad liitlastele soovimatuid küsimusi? Selle üle murti pead juba sõja lõpust alates. USA ja Suurbritannia initsiatiivil ning Nõukogude Liidu ja Prantsusmaa toetusel otsustati 9. novembril 1945, et ei tohi lubada „poliitilisi kallaletunge“ liitlastele. Selle takistamiseks koostati ebasoovitavate teemade nimekiri. Novembri lõpus saabus Nürnbergi Nõukogude valitsuskomisjon, kelle etteotsa oli Molotov määranud endise Nõukogude Liidu peaprokuröri Andrei Võšinski. Viimasel oli kaasas otsus, milles oli öeldud, et seltsimees Rudenko (Nõukogude Liidu peasüüdistaja Nürnbergi protsessil) on kohustatud teiste süüdistajatega kokku leppima selles, et protsessil ei puudutataks teatud küsimusi, mis võiksid seada liitlasriigid kaebealuste kriitika alla. Et asi oleks veelgi kindlam, otsustati, et iga kohtule üleantud dokumendi puhul määratakse kindlaks, kas selle avaldamine vastab Nõukogude Liidu huvidele. Vajaduse korral tuli takistada ebasoovitavate dokumentide üleandmist kohtule.
Võšinski nimekiri ebasoovitavate teemade kohta koosnes üheksast punktist.

1. Nõukogude Liidu suhe Versaille’ lepinguga.
2. Nõukogude-Saksa mitte-kallaletungipakt 1939. aastast ja kõik küsimused, mis on kuidagiviisi seotud selle paktiga
3. Molotovi külaskäik Berliini, Ribbentropi külaskäigud Moskvasse.
4. Küsimused, mis on seotud Nõukogude Liidu ühiskondlikpoliitilise süsteemiga.
5. Balti vabariigid.
6. Nõukogude-Saksa kokkulepe Lätis, Leedus ja Eestis elanud sakslaste repatrieerimise kohta Saksamaale.
7. Nõukogude Liidu välispoliitika ja kõik see, mis puudutab Nõukogude Liidu territoriaalseid nõudmisi.
8. Balkani küsimus.
9. Nõukogude-Poola suhted (Lääne-Valgevenemaa ja Lääne-Ukraina probleemid).

11. märtsil 1946 tõi Rudolf Hessi kaitsja dr Alfred Seidl Nõukogude-Saksa pakti ja selle salajase lisaprotokolli esimest korda avalikkuse ette. Puhkes sõnasõda, mille käigus Nõukogude süüdistajal Roman Rudenkol õnnestus dr Seidli küsimused tagasi lükata „kui asjasse mittekuuluvad“.
(Pärast Teist maailmasõda sattusid Saksa välisministeeriumi arhiivid ameeriklaste kätte. 21. jaanuaril 1948 avalikustati USA-s esmakordselt aastatel 1939–1941 toimunud Nõukogude-Saksa läbirääkimiste dokumendid, mille sisu oli seni olnud üldsusele teadmata. Dokumendid puudutasid nimelt mõlema poole „huvisfääre“ Ida-Euroopas. NSV Liidu valitsus reageeris publikatsioonile etteheitega, et ajalugu on teadlikult võltsitud.) Seidli aktsioon ei olnud Kremlile ootamatu. Nagu Seidl hiljem tunnistas, oli 1946. aasta aprillis keegi tundmatu andnud talle Nürnbergi kohtusaali eesruumis ümbriku protokollide koopiatega. Seidl ilmus nendega Rudenko büroosse ja näitas koopiaid kindral Sorjale. Sorja ütles, et see pole vestlusteema. Mõni aeg pärast seda jutuajamist sai Sorja teenistuspüstoli puhastamisel õnnetult surma. Tõenäoliselt ta aga tapeti.
Salaprotokollide olemasolust saadi Läänes teada juba päeval pärast lepingu sõlmimist. 24. augustil tegi Saksa suursaadiku Schulenburgi sekretär ja usaldusisik Hans Herwarth von Bittenfeld Ameerika diplomaatidele Moskvas teatavaks salaprotokolli sisu.

Ida-Euroopa jagamine Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud lepingu ja selle salajase lisaprotokolli alusel.

Vähe sellest, juba 1945. aasta sügisel olid USA ja Suurbritannia käsutuses mikrofilmid, mis oli üle andnud Ribbentropi kaastöötaja Carl von Loesch, Briti lennundusministeeriumis tehti neist filmidest koopiad. Seega olid tõendid Nõukogude Liidu „kriminaalsete tegude“ kohta lääneliitlaste käsutuses juba enne, kui dr Seidl üritas neid esitada Nürnbergi kohtule. Nagu juba eespool öeldud, õnnestus Nõukogude süüdistajatel halvimat vältida ja Nürnbergi protsessil seda delikaatset küsimust enam ei puudutatud. Mis on aga saanud nende kurikuulsate salaprotokollide originaalidest, mille koopiate ehtsuses ei ole enam. mingit põhjust kahelda? 1948. aastal lasksid Stalin ja Molotov koostada brošüüri Ajalooline tõde. Ajaloo võltsijad“, milles püüti kummutada kuuldusi pakti juurde kuulunud salaprotokollide kohta Brošüüri autoritel, professor Vladimir Hvostovil ja Boriss Steinil, õnnestus oma silmaga näha salaprotokollide originaale ja informeerida neist ka kaastöötajaid. 8. novembril 1986 surnud Molotov viis kõik saladused endaga hauda kaasa.
Võib-olla rändasid originaalid Molotovi käest Stalini seifi? Niisama salapärane on Berliini jäänud originaalide saatus. Oletame, et need hävisid tules pärast Wilhelmstrasse (sellel tänaval asus Saksa välisministeerium) pommitamist. Kuid millal? Kas 1943. või 1944. aastal? Või õnnestus sakslastel need dokumendid koos teiste arhiividega toimetada Berliinist Sileesiasse või Tüüringisse?
Ülimalt seiklusliku loo rääkis endise Lavrenti Beria ametkonna kaastöötaja kes 1945. aastal oli tegelnud Saksa dokumentide otsimisega. Ta teadis, et 1945. aasta varakevadel sai luure erigrupp, kes tegeles tähtsate Saksa dokumentide otsimisega korralduse leida iga hinna eest Saksamaal säilitatavad salaprotokollide originaalid. Nagu mees väitis, need ka leiti ja saadeti Moskvasse. See sensatsiooniline teade, juhul kui ta tõele vastab, aitab mõista, miks Nõukogude süüdistaja 1946. aastal Nürnbergis nii kindlalt võltsingu versiooni toetas. Võis ta olla kindel, et kohtule ei esitata protokollide originaale? Võimalik, et Moskva valduses olid salaprotokollide nii saksa- kui venekeelsed originaalid. Kas mitte sellepärast ei öelnud Andrei Gromõko omal ajal nii enesekindlalt, et „keegi ei saa tõestada „meie süüd“.
Üks hästi informeeritud mees Molotovi lähikonnast on öelnud täie veendumusega „Ei, Molotov originaale ei hävitanud. Tema positsioon oli tollal tugev. Miks ta pidi dokumendid hävitama? Ja kui juba hävitada, siis milleks lasta veel koopiaid teha? Otsinguid tuleb jätkata.“
II rahvasaadikute kongressil keeldusid stalinistidest saadikud kangekaelselt tunnistamast salaprotokollide olemasolu. Siis ilmusid Nõukogude Liidu välispoliitilisest arhiivist ootamatult päevavalgele toimiku kaaned, millel oli mustvalgel kirjas, et nimetatud toimikus oli koos muude dokumentidega hoitud ka salaprotokollide koopiaid.
Kogu loo krooniks oli toimikule lisatud 1946. aasta aprillis koostatud akt dokumentide üleandmise kohta ühelt ametiisikult teisele. Mainitud oli ka 23. augustil 1939 sõlmitud salaprotokolli originaali.
Et need dokumendid meie päevadeni on säilinud, selle eest võlgneme tänu ühele vaiksele ja tagasihoidlikule inimesele, kes tahtmatult tegi ajalugu, mida tavaliselt teevad vaid suurmehed. Selle mehe nimi on Vassili Ivanovitš Panin. 1938. aastal sai ta Molotovi sekretariaadi ülema asetäitjaks ning tal oli tegemist salajaste dokumentidega Panin teadis palju ja võimaluse korral oleks ta võinud palju rääkida. Kuid ta ei elanud meie päevadeni. 1941. aasta augustis läks ta vabatahtlikult rindele ja jäi teadmata kadunuks. Panin oli see, kes 1939. aastal laskis salaprotokollidest teha koopiad. Tänu Paninile võidi viia läbi lihtne operatsioon: Panini koopiaid võrreldi Bonnist saadud mikrofilmiga Tulemus – täielik identsus.
II rahvasaadikute kongressi ettekandes ütles Aleksandr Jakovlev muu hulgas: „1939. aasta 23. augusti salaprotokoll kajastas täpselt stalinismi olemust. See ei ole ainus, küll aga üks ohtlikumaid viitsütikuga miine päranduseks saadud miiniväljalt, mida me praegu suure vaevaga üritame puhastada. Seda tuleb teha. Ühiskondlikud miinid ei roosteta. Me peame seda tegema uutmise nimel, et kinnistada uut poliitilist mõtlemist ja taastada sotsialismi au, mille stalinism oli jalge alla tallanud.“
Stalinistid ei suutnud talle andestada paljude Nõukogude müütide purustamist. 1990. aasta juulis tuli Aleksandr Jakovlevil konservatiivide survel ametist lahkuda. Oma ettekandes ütles Jakovlev, et „ajalugu iseendast on ühtlasi prokurör ja kohtunik“. Temast endast sai ajaloo kohtuotsuse kaasautor ja tal ei ole midagi kahetseda.
Alles 29. oktoobril 1993 teatati Moskvas, et salaprotokollide originaal asub endiselt Kremli arhiivis, kuid sellega võis tutvuda ainult võimulolev NLKP peasekretär.

Nõukogude-Saksa mittekallaletungipakti salajase lisaprotokolli saksakeelne tekst

Salajase lisaprotokolli venekeelne lõpposa (koopia originaalist).

1. Für den Fall einer territorial-politischen Umgestaltung in den zu den baltischen Staaten (Finnland, Estland, Lettland, Litauen) gehörenden Gebieten bildet die nördliche Grenze Litauens zugleich die Grenze der Interessenssphären Deutschlands und der UdSSR. Hierbei wird das Interesse Litauens am Wilnaer Gebiet beiderseits anerkannt.*)
2. Für den Fall einer territorial-politischen Umgestaltung der zum polnischen Staate gehörenden Gebiete werden die Interessenssphären Deutschlands und der UdSSR ungefähr durch die Linie der Flüsse Narew, Weichsel und San abgegrenzt.
Die Frage, ob die beiderseitigen Interessen die Erhaltung eines unabhängigen polnischen Staates erwünscht erscheinen lassen und wie dieser Staat abzugrenzen wäre, kann endgültig erst im Laufe der weiteren politischen Entwicklung geklärt werden.
In jedem Faile werden beide Regierungen diese Frage im Wege einer freundschaftlichen Verständigung lösen.
3. Hinsichtlich des Südostens Europas wird von sowjetischer Seite das Interesse an Bessarabien betont. Von deutscher Seite wird das völlige politische Desinteressement an diesen Gebieten erklärt.
4. Dieses Protokoll wird von beiden Seiten streng geheim behandelt werden.

 

Moskau, den 23. August 1939

 

Für die
Deutsche Reichsregierung
gez. Ribbentrop

In Vollmacht
der Regierung der UdSSR
gez. W. Molotow

*) Hilisemas täienduses laiendati Nõukogude Liidu huvisfääri peaaegu kogu Leeedule.

Salajase lisaprotokolli saksakeelne lõpuosa (koopia orginaalist).

MRP salajase lisaprotokolli eestikeelne tekst
1) Territoriaalse ja poliitilise ümberkorralduse puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluval alal tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i mõjusfääride piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse piirkonnas.
2) Territoriaalse ja poliitilise ümberkorralduse puhul Poola riigile kuuluval alal piiritletakse Saksamaa ja NSVL-i mõjusfääride ligikaudne piir jõgede Narewi, Visla ja Sani joonel.
Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola riigi säilitamine ja millised peaksid olema selle riigi piirid, saab lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu käigus.
Igal juhul lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel.
3) Kagu-Euroopa osas rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias. Saksa pool deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.
4) Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.

Moskva, 23. augustil 1939.

Saksa valitsuse nimel:

J. v. Ribbentrop

NSVL-i valitsuse täisvolitusel:

V. Molotov

* * *

Venemaa riigitelevisioon teatas 20. augustil 2019, et Moskvas välisministeeriumis avatud näitusel on teiste seas välja pandud 1939. aasta Vene-Saksa mittekallaletungilepingu salajase lisaprotokolli originaaldokument.
„Salaprotokolli hoiti Stalini isiklikus seifis, aga hiljem NLKP Keskkomitee arhiivis,” teatas telekanal Rossija.
Molotov-Ribbentropi paktina tuntud lepingu salajase lisa Nõukogude Liidu poolset originaali on varem pikka aega peetud teadmata kadunuks. Seda ei olnud näiteks ka 19189. aasta detsembris tegutsenud Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi poolt moodustatud uurimiskomisjoni käsutuses.
Tolle komisjoni töö huvides tõi selle liige, akadeemik Endel Lippmaa USAst rahvusarhiivist protokolli ametlikult kinnitatud koopia. Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress mõistis 1989. aasta lõpus MRP salaprotokolli hukka ja kinnitas, et see on algusest peale õigustühine.
Moskvas 2019. aasta augustis avatud näitus „1939. Teise maailmasõja algus“ tervikuna on koostatud sellisena, et Nõukogude Liidust Teise maailmasõja puhkemise vastutust võimalikult kaugemale lükata. Näitusel oli välja pandud hulk dokumente ka Vene välisministeeriumi arhiivist.
Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütles avamisel, et näitus dokumentidest avab ümberlükkamatute faktide toel pildi sellest, kes saatis maailma koletusse katastroofi. „Lääne pealinnades tehti lootuses kindlustada oma julgeolekut teiste arvelt egoistlik ja samal ajal äärmiselt lühinägelik valik lepituseks Hitleri režiimiga“.
Telekanal Rossija nimetas MRP salaprotokolli „20. sajandi kõige saladuslikumaks diplomaatiliseks dokumendiks“.

Tunnuspildil: Nõukogude-Saksa mittekallaletungipakti allakirjutamine Moskvas 23. augustil 1939.

Peter Hagen

1989. aasta jõululaupäeval juhtus see, mis avas Eestile tee vabaduse ja iseseisvuseni. NSV Liidu rahvasaadikute kongress, mis oli tol ajal kõige kõrgem seadusandlik organ – NSV Liidu suhtes kõvem kui praegune riigikogu Eestis suhtes – hääletas tohutu häälteenamusega selle poolt, et Eesti okupeerimise aluseks olnud Molotovi-Ribbentropi pakt enam ei kehti ja seega on igasugune Eesti lülitamine NSVLi koosseisu ebaseaduslik. Kasutati Rooma õiguse väljendit ex tunc, mis tähendab, et Eesti liitmine oli kehtetu „algusest peale“.
MRP lisaprotokoll, kuigi alul salajane, oli üldiselt tuntud üsna algusest – nädalapäevad hiljem avaldati see mitmeski ajalehes koos lisandusega, millised riigid saavad kuuluma Moskva mõjusfääri (näiteks Balti riigid) ja millised Saksamaale (pool Poolat).
Probleem oli mujal: vastava kokkuleppe teadlik eitamine, mis aga maailmasõja järel enam ei õnnestunud, kuivõrd pakt oli läinud liitlaste, eeskätt USA käsutusse. NSV Liit oli ainus, kes selle dokumendi eksisteerimist eitas ja kuulutas selle kodanliku ajalooteaduse falsifikatsiooniks.
Eestis aga sai järgnevate, iseseisvuse taastamisele viivate sündmuste initsiaatoriks ühiskondlik poliitiline grupp MRP-AEG – MRP Avalikustamise Eesti Grupp. Kuigi praegu ehk tundubki, et mis seal ikka avalikustada seda, mis on avalik, siis tollases NSV Liidus oli olukord selle asjaga keerulisem.
Kuivõrd Eesti poliitilised šefid said suurepäraselt aru, mida tähendab MRP ametlik avalikustamine (Eesti väljaastumist NSV Liidust ja küllap ka nõukogude korra likvideerimist), nägid nad ka seda, et kui asi peaks jõudma MRP poliitilise analüüsimiseni, on Eesti NSV säilitamiseks lootusetult hilja. Võin kindlalt öelda: kuigi tegu oli teaduslikult ammu tuntud dokumendiga, oli selle avaldamine Eesti NSVs nii ohtlik, et võis ähvardada MRP-AEG liikmeid reaalse vanglakaristusega.
Poliitika arenedes tekkis kõigepealt vajadus saada nimetatud dokument või tema notariaalne koopia kuidagi Eestisse. Sest kompartei väitele – seda õõnestavat dokumenti pole olemas – sai vastu panna MRP salaprotokolli enese. Need pildid ja koopiad, mis võisid NSV Liidus ju olla (aga kindlalt me seda ei teadnud), võis ju tunnistada kehtetuks, võltsinguks või lihtsalt olematuks. Nii sensitiivsesse arhiivi Eesti ühiskonnategelastel asja ei olnud.
Aga koopia oli olemas kusagil Ameerikas, millest kah suurt arusaamist ei olnud. Niisiis: originaalist tehtud algsest koopiast, mis asus USA riigiarhiivis, tegi koopia Eesti asjade aktiivne tegelane Washingtonis, USA kongressi raamatukogu Saksa osakonna kataloogija Endla de Mattia. Arhivaar pakkus de Mattiale lisada koopiale USA riigiarhiivi päris pitsati, millega kinnitati, et MRP koopia on õige ja kinnitatud USA ametliku autoriteediga.
MRPga tegelnud Endel Lippmaa pidas autentse pitsati olemaolu eriti tähtsaks. Proua de Mattia saatis dokumendi postiga Eestisse, aga pärale see ei jõudnud: ümbrik tuli tagasi räsituna ja märkega – adressaat teadmata. Veidi hiljem andis de Mattia dokumendi Washingtoni saabunud Kultuuri ja Elu peatoimetaja Sirje Endre kätte, kes toimetas selle Eesti NSVsse – mis kujutas tol ajal samuti tähelepanuväärset isiklikku riski (Endre meenutab de Mattia’d erakordselt sooja ja sümpaatse inimesena).
Üks vähetuntud nimi veel: põline moskvalane Valentin Berežkov (1916–1998). Elukutselt tõlk, ent olulisemgi veel – kelle tõlk! Meie jaoks oli tähtsaim see, et ta tõlkis kõiki olulisi kohtumisi Stalini, Ribbentropi, Molotovi ja Hitleri vahel. Kui sõitsin talle Moskvas autoga kodu juurde vastu, et tulla koos Eestisse Rahvarinde MRP-alasele konverentsile, siis ei tundnud ma teda alul ära – eeldasin, et näen 72 aasta vanust eakamat inimest, aga nägin biitlite stiilis härrasmeest (liibukad teksased, biitlite soeng, värviline särk). Muide, noorepõlvepiltidel koos Stalini, Ribbentropi ja Hitleriga nägi ta välja nagu meie Keres umbes 40aastasena. Tema tähtsus meie võitlemistes oli see, et ta oli MRP salaprotokolle isiklikult näinud ja oli vajadusel valmis andma selle kohta vande all tunnistuse – näiteks USAs. Selle järele vajadust ei tekkinud ja nagu aimata võis, oli see Berežkovile õnneks.
Edasine on juba teine asi: poliitiline võitlus selle nimel, et MRP salaprotokollid tühistada. Meie rahvasaadikutest olid vastavas komisjonis Savisaar, Lauristin, Lippmaa ja Gräzin. Meie kaaslasteks – mõned poolt ja mõned vastu – olid väljapaistvad avaliku elu tegelased, kui nimetada mõnda: Tšõngõz Ajtmatov, Vasil Bõkov, Ion Drutse (kirjanikud), Georgi Arbatov ja Juri Afanasjev (akadeemikud). Vytautas Landsbergis (hilisem Leedu president), Aleksei Rüdiger (õigeusu kiriku patriarh 1990–2008).
Komisjon alustas tööd NLKP keskkomitee sekretäri Aleksander Jakovlevi (1923–2005) juhtimisel. Talle alluv NLKP keskkomitee välisosakonna juhataja kontrollis NSV Liidu välisministeeriumi tööd ja jälgis, et saatkondadest väljaminev info kogu MRP komisjoni tööst oleks neutraalne ja mitte vastuolus komisjoni töö neutraalsusega. Komisjoni lõpparuande esimene variant sai valmis 1989. aasta augustikuu teiseks pooleks, sel oli kõigest viis allkirja, aga ka Jakovlevi initsiaalid. Jäi oodata Gorbatšovi omi, aga seekord neid ei tulnud. Järgnes Balti kett. Meie hoiatust – kui MRP kohta lõplikku allkirja ei tule, siis vastame meie ülebaltilise massimeeleavaldusega. Nii läkski.
MRP komisjon esitas oma resolutsiooni viimase variandi detsembri keskel. Esimesel korral hääletati see maha. Möödus ööpäev närvilist tööd (oli ju arusaadav, et kui nüüd MRP tühistamine hääli kokku ei saa, siis ei saa see neid ka ettenähtavas tulevikus ja siis ei saa olla juttu Eesti vabadusestki) ja järgmisel päeval – 1989. aasta jõululaupäeval tunnistas NSVLi kõrgeim seadusandlik organ MRP salaprotokollid tühisteks ja Eesti sisuliselt vabaks.
Muide, minu teada on see rahvusvaheliste suhete ajaloos ainus juhtum, kus sõja võitnud riik tunnistab omaenese võidu ilma igasuguse sõjalise surveta kehtetuks. Millegi isegi ligilähedasega pole Eesti diplomaatia kunagi hakkama saanud.
Noh, kes ütles, et ajalugu on õiglane? Kellelegi neist, kes selle poliitilise vägitükiga hakkama said, ei öelnud keegi kunagi aitäh, medaliandmisest rääkimata.”

Õhtuleht, dets 2019, Igor Gräžin

0

Your Cart