Poola piirid läbi sajandite

Maailmas ei ole teada ühtki teist riiki, mille suurus ja ka asukoht oleksid ajaloo kestel samavõrra muutunud kui Poolal. See maa on olnud Läänemerest Musta mereni ulatuv suurriik, ainult ühe linna lähikonda hõlmav kääbusriik ja ka võõra võimu alune variriik. Poola piiriprobleemides orienteerumiseks vaadelgem Poola kõigi piiride nihkumist aegade kestel.

Erinevalt Venemaast ja Prantsusmaast, mille koondumine vastavalt Moskva ja Pariisi (Ile-de-France’i piirkonna) ümber oli aeganõudev, oli Poola suurriik juba sel ajal, kui esimesed kindlad teated tema kohta ajalooallikaisse jõudsid, täpsemalt 10. sajandi teisel poolel. Tollal ulatus Poola Elbest Dneprini ning ta valdustes elas peale lääneslaavi hõimude, kes olid poolakate eellased, ka idaslaavlasi. Boleslaw I Chrobry (Vapra) valitsemisajal (992–025) laienes riik veelgi; vallutati Pomorze (Pommer), Lužitsa (Lausitz), Määrimaa ja Slovakkia. Kuid juba Boleslawi esimeste järglaste ajal läksid need vallutused kaotsi ning riigis algas feodaalne killunemine. Poola sisetülidesse sekkus Saksa Ordu, anastades 1226. aastal Chelmno (Klmi) ümbruse. Edaspidi hakkasid Saksa Ordu valdused kitsenema või täielikult sulgema Poola pääsu Läänemere äärde. Riigi laienemine lõuna ja ida suunas aga jätkus; Kazimierz III Suure valitsemisajal (1333–1370) vallutati Galiitsia ning osa Volõõniast ja Podooliast.
Oht Saksa Ordu poolt tingis Poola ja Leedu lähenemise ning nendevahelise personaaluniooni sõlmimise (1385); Poola kuninganna Jadwiga abiellus Leedu suurvürsti Jagailoga ning laskis ta Poola kuningaks kroonida. Poola-Leedu ühisvägede võit Saksa Ordu üle kuulsas Crünwaldi (ehk Tannenbergi) lahingus (1410) ei tähendanud küll veel piirimuutusi, ent Saksa Ordu uued maadeanastused tõkestati. Väljapääsu Läänemere äärde sai Poola uuesti Kolmeteist-kümneaastase sõja (1454–1466) tagajärjel, selle lõpetanud Toruni rahu alusel liideti Poolaga Ida-Pomorze, Chelmnomaa ja Preisimaa lääneosa.

Oli alanud Poola uus tõusuperiood. Idas vallutati mitte ainult suurem osa Ukraina ja Valgevene aladest, vaid ka vene enamusrahvaga piirkondi, sealhulgas Smolenskimaa. Lühikest aega (1610–1612) oli Poola valduses Moskva. Poola riik laienes ka põhja suunas, hakates aastast 1561 hõlmama kogu Läti ala (sealhulgas Kuramaa ja Zemgale Poolast lääni-sõltuvuses oleva hertsogiriigina) ning Lõuna-Eesti. Valdused Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis püsisid 1625. aastani (juriidiliselt 1629. aasta Altmargi vaherahuni). Kubermangudevahelise halduspiirina jäi omaaegne Poola piir Eestis püsima kuni 1917. aasta 30. märtsini, s. o. Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendamiseni üheks kubermanguks.
Poola valdusi kindlustas ning aitas laiendada Poola-Leedu personaal-uniooni muutmine reaaluniooniks (1569), millega Poola ja Leedu sulanesid üheks riigiks. 16. sajandi teisel poolel omandas Poola territoorium maksimaalsuuruse. Kuid Poola-Leedu riigis oli algusest peale tugevaid tsentrifugaaljõude, mis mõjutasid riiki lagundavalt. Poola aadli (šlahta) poliitika oli äärmiselt omakasupüüdlik ja lühinägelik. Detsentraliseerimine jõudis äärmuseni. Juba 16. sajandil hakati seaduste vastuvõtmisel nõudma seimi liikmete ühehäälsust, aastal 1652 kehtestati see nõue (liberum veto) lõplikult. Nii võis iga üksik seimi liige seadusandliku tegevuse täielikult halvata.
Samal ajal hoogustus alistunud rahvaste vabadusliikumine. 1648. aastal puhkes Ukrainas ülestõus, mida juhtis hetman Bogdan Hmelnõtski. Ülestõusu ning sellele järgnenud Poola- Vene sõja tagajärjel ühendati Vasak-kalda-Ukraina Venemaaga (1654). Kogu 17. sajandi kestel nõrgestati Poolat peaaegu pidevalt sõdadega, mida peeti Rootsi, Venemaa ja Türgiga. Veel suurema hoobi sai Poola Põhjasõjas; seni võimas riik muutus Venemaa mõjualuseks. Kuningas August II Tugeva (valitses 1697–1706 ja 1709–1733) taotlused luua Poola-Saksa ühisriik nurjusid. 18. sajandi teiseks pooleks oli Poola riik sedavõrd nõrgenenud, et naabrid said võimaluse see omavahel jagada. Esimeses Poola jagamises (1772) osalesid Venemaa, Austria ja Preisimaa, teises (1793) ainult Venemaa ja Preisimaa, kolmandas (1795) jällegi kõik kolm naabrit. Kolmanda jagamisega lakkas Poola riik olemast.
Esimene katse riigi taastamiseks toimus Napoleoni sõdade ajal. Siis, kui Prantsuse keisri vägivallavõimu vastu võitlesid peaaegu kõigi Euroopa maade vabadusliikumised, oli Poolaga olukord teistsugune. Napoleon oli kõigi Poola jagamistes osalenud riikide vaenlane ning kujunes seetõttu Poola liitlaseks. Varssavi hertsogiriik, mille Napoleon moodustas, ei hõlmanud aga kaugeltki kõiki Poola alasid.

Varssavi lahing
Varssavi lahing leidis aset 12. kuni 25. augustini 1920, kui Mihhail Tuhhatševski juhitavad Punaarmee üksused üritasid Poola iseseisvusele lõppu teha. Józef Piłsudski juhitud Poola armee suutis pealetungija väed segi paisata ja riigi iseseisvuse päästa. Ühtlasi peatus ka enamlaste kuulutatud maailmarevolutsioon, sest Berliin jäi püüdmatuks.
Nõukogude Venemaa (1922. aastast NSV Liit) sai veel kaks korda revanši üritada, tungides Poolasse 1939. (liidus Hitleri-Saksamaaga) ja 1944. aastal (kui sakslaste väljaajamise käigus suruti maha poolakate katsed demokraatlikku riiki taastada), aga 1919.–1921. aasta Poola-Nõukogude sõda sai Varssavi lahinguga Poola jaoks võiduka pöörde.
1919. aasta lõpp oli tähistanud juba olukorda, kus Punaarmee katsed likvideerida Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust olid sisuliselt nurjunud, samas kui Lenini, Trotski, Stalini jt Moskvasse kolinud „seltsimeeste“ juhtimisel suudeti maha suruda Valgevene ja Ukraina lahku löömise üritused. Lenini arvates pidi aga Poolast saama sillapea revolutsiooni eksportimisel Kesk-Euroopasse. Lühim tee Berliinile ja Pariisile pidi käima läbi Varssavi.

Poola oli kaasatud ka punaväe välja ajamisele Leedust ja Lätist, otsene kokkupõrge punakaartlastega puhkes aga Ukraina pärast, mis üritas iseseisvuda, ja liidus ukrainlaste liidri Simon Petljuraga Kiievit vabastada üritanud poolakad löödi taganema.
Pealetungihoogu sattunud Punaarmee edenes Varssavi suunas peaaegu takistamatult. Semjon Budjonnõi 1. ratsaarmee murdis Poola kaitseliinidest läbi juunis 1920, Valgevenest edenema hakanud suuremad väed (kokku 114 000 meest) Tuhhatševski juhtimisel hõivasid 19. juulil Grodno, 28. juulil Białystoki (kus pandi kokku marionettvalitsus – Polrevkom, Julian Marchlewski juhtimisel), jne.
Stalini ja Budjonnõi vahel oli aga puhkenud vaidlus, mille tulemuseks oli Budjonnõi suunamine hoopis Lvovi (Lvivi) peale ja lahkumine Varssavi lahingust.
Tuhhatševski kavatses korrata Ivan Paskevitši manöövrit 1831. aastast, millega Varssavi alistati ja tookord Poola vabaduspüüded maha suruti. Muide punaste 15. armeed, mis ühena neljast armeest Varssavit vallutada üritas, juhtis eestlane August Kork (1887–1937).
Piłsudski suutis aga Poola vägede ülemjuhatajana juba augusti alguses oma jõud koondada. Bugi jõe-Bresti liinil vastast peatada küll ei suudetud, Poola väed tõmmati tagasi Visla taha, Praga sillapead kaitsma seatud Poola 5. armee juht Władysław Sikorski ei suutnud ka kuigi kaua vastast tagasi hoida.
Siis aga suutis poolakate 203. ulaanirügement purustada 4. Punaarmee raadiojaama, katkestades selle sideme Tuhhatševski staabiga. Poolakad nimetavad seda „Ciechanówi imeks“. Kindral Franciszek Latinik suutis ka Varssavi kaitsel piisavalt kaua vastu pidada, et Sikorski 5. armee sai 14. augustil ise üle Wkra jõe pealetungile asuda.
Moskva oli suunanud ka osa vägesid Krimmi peale, jättes Varssavile tunginud üksused lõunast kaitseta, sealt oli ka poolakatel kõige kergem edeneda. Piłsudski oli lausa üllatatud, kui kiiresti tema isiklikult eliitvägedest kokku pandud ründegrupp lõuna poolt appi tulles vastaste liinid segi paiskas.
See oli omamoodi välksõda, kus tankide, soomusmasinate ja kahe soomusrongi toel edenes Poola armee keskmiselt 30 kilomeetrit päevas, nurjates punaste pealetungiplaanid. Izabelini küla, 13 km Varssavist oli kaugeim punkt kuhu punased välja jõudsid, hiljem algas juba korratu taganemine. Tuhhatševski taganemiskäsk jõudis vaid osade vägedeni, teised jätkasid pealetungi Varssavile, kaotades kõik varustuskanalid.
21. augustiks kaotas Punaarmee igasuguse võitlusvõime ja 31. augustiks olid nad peaaegu kõikjal taganema löödud või vangi võetud. Korgi juhitud 15. armee löödi segi 19. ja 20. augustil. Budjonnõi oli aga saanud lüüa Lvovi lähistel Komarówi lahingus 31. augustil.
Oktoobriks stabiliseerus rinne Tarnopol-Dubno-Minsk-Drisa joonel. Poola riiki likvideerida üritanud nõukogude valitsus oli sunnitud rahu otsima, 18. oktoobril 1920 jõustus vaherahu, Riia rahuleping lõpetas sõja 18. märtsil 1921. Moskva hakkas hüvitama Poola riigile ka 18. sajandi riigi jagamiste tagajärgi.
Nõukogude-Venemaa kaotusteks Varssavi lahingus oli 10 000 langenut, 500 teadmata kadunut, 30 000 haavatut ja 66 000 vangi võetud punakaartlast, Poola armee kaotas selles lahingus 4500 hukkunut, 10 000 teadmata kadunut ja 22 000 haavatut. Sõjas endas kaotas Poola vähemalt 48 000, Nõukogude-Venemaa 60 000 sõduri elu. Ligemale 30 000 punaväelast suutis murda üle Saksamaa piiri Ida-Preisimaale, kus nad interneeriti.

 

 

Poola pindala muutumine
Maksimaalsuurus 16. sajandi teisel poolel (u. 1,2 milj. km²)
Enne Poola I jagamist 1772 (733 300 km²)
Enne Poola II jagamist 1793 (522 100 km²)
Enne Poola III jagamist 1795. (215 000 km²)
Varssavi hertsogiriigi ajal 1807–1809 (102 000 km²)
Varssavi hertsogiriigi ajal 1809–1813 (154 000 km²)
Krakowi vabariik 1815–1846 (1164 km²)
Vene võimu all Poola Kuningriigi ajal 1815–1915 (127 819 km²)
Poola Vabariigi ajal 1921–1939 (388 600 km²)

IV Poola jagamine Saksamaa ja NSVL vahel 23. augustil 1939 sõlmitud salajase lisaprotokolli ja 28. septembril 1939 Saksamaa ja NSVL piiri- ja sõpruslepingu alusel. Nõukogude Liit okupeeris 1939. aasta novembris Ida-Poola (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevenemaa ehk umbes 52%, u 20 000 km², Poola territooriumist).
1945. aastast on Poola pindala 312 680 km².

Venemaa vallutused Poolalt
1772 – 93 000 km²
1793 – 250 000 km²
1795 – 120 000 km²

Austria vallutused
1772 – 81 900 km²
1795 – 47 000 km²

Preisimaa vallutused
1772 – 36 300 km²
1793 – 57 100 km²
1795 – 48 000 km²

NB! Loe ka:
Nõukogude valitsuse massimõrv Katõnis
Kuhu kadusid MRP salaprotokollid?
Miks Winston Churchill tahtis Nõukogude Liitu säilitada
Rahvasaadikute Nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari sm V. M. Molotovi kõne NSVL Ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939. aastal
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)