„Palju tänu, armas Stalin – rõõmsa lapsepõlve eest!“

1 minutit lugemist

PILT

Pildilt lahkelt vaatab
Stalin,
naeratades vaatab ta,
kuidas kauni pildi maalin
meie lasteaiast ma.

Siin on aed.
Ja aias värav.
Maja.
Lilled.
Puud.
Ja tee.
Siin on päike.
Suur ja särav.
Meie päralt on kõik see.

Lapsed marsivad siin reas.
Mina astun teiste seas:
näete, seal see kõige pisem,
kõige rõõmsailmelisem,
kellel roosa pael on peas –
see just olengi ma ise.

Ja me lapsed,
keda maalin.
ütlevad kõik südamest:
„Palju tänu.
armas Stalin –
rõõmsa lapsepõlve eest!“

RATSAMEES

Minu vend on sõjamees
meie võitmatus Armees.

Toredasti au ta annab,
kannustega saapaid kannab.

Minu vend on ratsamees,
meie võitmatus Armees.

Kuid ka mina traavin juba ratasratsul mööda tuba.
Vennas ütleb, et Armees
minust saab kord ratsamees.

Venna otsus, see on õige –
see loeb mulle üle kõige:

tingimata kord Armees
mina olen ratsamees.

MEDAL

Eile õhtul tuli meile
minu onunaine Kai.
Aga töö eest üleeile,
teate, medali ta sai.

Mina liibusin ta ligi,
ja siis usutlesin ma:
„Ütle, ega ometigi
lapsed medaleid ei saa?
Lastele võiks kasvõi anda
ilusasti rinnas kanda
üsna väikseid medaleid, –
võiks ju valmistada neid!“

Tädi hakkas muhelema,
käe mu piha ümber lõi
ja siis nõnda lausus tema:
„Lihtsalt anda? Ei! Ei või!
Kasvad suureks, töötad ausalt,
töötad kõige paremini –
küll siis medali kord saad!“

Nüüdsest peale katsun ma hästi ruttu kasvada.

– – –

„Tahan ruttu kasvada”, Ralf Parve, Tallinn 1953

Ilmselt andis aastaid hiljem just luuletus „Medal” irvhammastele ainet järgmise vemmalvärsi jaoks:

Meie karjabirgadir Anette
Ameerikast on jõudnud ette,
kaksteist põrsast aastas annab,
rinnas medalit ta kannab.

 

0

Your Cart