Stalini kurikuulus käskkiri nr. 227: „Ei sammugi tagasi!”
Kõik on kuulnud, et Teise maailmasõja ajal tegutsesid Tööliste ja Talupoegade Punaarmee koosseisus tõkkesalgad – erilised väeosad, mis asusid oma vägede selja taga ülesandega taganevaid sõdureid maha lasta. Tõkkesalkades teeninud mehed ei astunud pärast sõda üles loengutega noorte ees ja neid ei ülistata Venemaal toimuvatel iga-aastastel sõjamälestusrongkäikudel. Rahvasuu neid ei siiski unustanud. Arhiividokumendid samuti mitte…
Et hoida ära paanikat
Tavaliselt arvatakse, et tõkkesalgad loodi NSVL kaitse rahvakomissari Jossif Stalini 28. juulil 1942 kurikuulsa käskkirjaga nr. 227 (selle täielik tekst on ära toodud allpool), mis on saanud tuntuks nime „Ei sammugi tagasi” all. See ei ole siiski päris täpne.
Esimesed Nõukogude tõkkesalgad moodustati Valgevenes juba 1941. aasta suvel. Hiiglaslikud punaarmeelaste massid taganesid korratult ida suunas. Sõdurid ja ohvitserid, kes olid kaotanud oma väeosad, ei teadnud, mida edasi teha. Et katastroofiline taganemine kuidagimoodi peatada, anti NKVD (tänapäeva mõistes siseministeeriumi) eriosakondade töötajatele õigus desertöörid ja paanikatekitajad kohapeal maha lasta. Ellujätmist väärivatest taganejatest komplekteeriti uued lahinguüksused, mis saadeti rindele.
Märgukirja kohaselt, mille eriosakondade valitsuse ülema esimene asetäitja, III järgu julgeolekukomissar Solomon Milstein esitas siseasjade rahvakomissarile Lavrenti Beriale, pidasid NKVD tõkkesalgad sõja algusest 10. oktoobrini 1941 kinni 657 364 rindelt põgenenud sõjaväelast. Neist võeti vahi alla 25 878, ülejäänud 632 486 saadeti uuesti eesliinile. Arguse ilmutamise, provokatsiooniliste kuulujuttude levitamise, paanikaõhutamise, enesevigastamise või ilmse kodumaareetmise eest lasti 10 201 vahistatut maha, nendest 3321 rivi ees.
Paanika ärahoidmise töö osutus nii mahukaks, et NKVD-l kippus mehi väheks jääma. Seepärast pöördus Brjanski rinde juhataja kindralleitnant Andrei Jerjomenko 5. septembril 1941 Stalini poole palvega lubada sõjaväel endal moodustada tõkkesalku diviisides, kus oli korduvalt tulnud ette lahingupositsioonide omavolilist mahajätmist. Stalin nõustus.
Niisiis kuulus osa Nõukogude tõkkesalkadest sõjaväe ja osa NKVD haldusalasse. Nad moodustati kuni pataljonisuurustena ning neil olid konkreetsed ülesanded: desertööride ja kahtlaste isikute kinnipidamine, juurdlus, tribunaliotsuste täideviimine, samuti vajadusel lahingutegevus vaenlase vägede vastu. Määrustiku kohaselt ei tulnud lahinguväljalt lahkuvaid sõjaväelasi mitte massiliselt maha lasta, sest ega’s kahuriliha raisata ei olnud. Likvideerida tuli ainult paanika või põgenemise initsiaatorid, ülejäänud aga saksa mürskude alla tagasi saata.
Tõkkesalga koosseisu võis sattuda praktiliselt ükskõik milline sõdur. Peamine valikukriteerium oli, et sugulaste hulgas ei oleks kedagi, kes oleks kunagi nõukogude võimu vastu välja astunud. Sõduri enda nõusolekut ei küsitud.
Vaenlase kuulidest võib pääseda, omade eest pääsu ei ole
Suveks 1942 oli Nõukogude Liit jälle äärmiselt raskes olukorras. Väed taganesid peaaegu kõikidel rinnetel. Nüüd andis Stalin välja eelmainitud käskkirja nr. 227, mis sätestas muuhulgas: „moodustada [iga] armee koosseisus 3–5 hästi relvastatud tõkkesalka (igas 200 meest), paigutada need ebakindlate diviiside vahetusse tagalasse ning paanika ja väeosade korratu lahkumise korral lasta paanikatekitajad ja argpüksid kohapeal maha.”
Huvitav on märkida, et seesama käskkiri nr. 227 sätestas trahviroodude ja -pataljonide moodustamise. (Tõsi küll, ka siin jõudis omaalgatus juhi korraldusest ette – esimene trahviväeosa loodi Leningradi rinde 42. armee koosseisus 25. juulil 1942, kolm päeva enne käskkirja nr. 227 teatavakstegemist.) Eri andmetel käis neist sõja jooksul läbi 420 000–1 000 000 meest. Trahviväeosad võitlesid kõige raskemates lõikudes ja kandsid 5–6 korda suuremaid kaotusi kui tavaväed.
Pole ime, et ka trahviväeosad liigitati ebakindlate hulka, kelle selja taha tuli „omavolilise taganemise” ärahoidmiseks paigutada tõkkesalgad. Määrustiku järgi oli nende ülesandeks taganejad kinni pidada ja uuesti eesliinile saata. Mingist massilisest mahalaskmisest ei olnud Vene ajaloolaste sõnul juttugi. See ei pruugi isegi vale olla – piisas ju, kui sõdurile oli teada, et selja taga on „seltsimehed”, kes v õ i v a d tulistada, kui neile tuleb pähe mõte, et sa oled argpüks või paanikatekitaja.
Ametliku statistika järgi tegutses Punaarmees 15. oktoobril 1942 (kolm kuud pärast Stalini käskkirja avaldamist) 193 tõkkesalka. Ajavahemikus 1. augustist 15. oktoobrini 1942 olid nad arhiividokumentide andmeil pidanud kinni 140 755 lahinguväljalt lahkunud sõjaväelast. Nendest arreteeriti 3980 ja lasti maha 1189, ülejäänud saadeti tagasi väeosadesse.
Dokumentaalselt on fikseeritud sadu juhtumeid, kus sõdurid rindelt taganesid, tõkkesalk aga sundis nad endistele positsioonidele naasma ja isegi edasi liikuma.
Muud ülesanded
Olukord sõjas oli pahatihti selline, et tõkkesalk ei saanud mugavalt teiste sõdurite selja taga istuda ja nende patriotismi tõhustada, vaid pidi ka ise lahingutegevuses osalema. Näiteks 4. septembril 1942 anti kaks tõkkesalka 174. laskurdiviisi koosseisu ja kaotasid Saksa rünnakuid tõrjudes 70% oma isikkoosseisust. Ööl vastu 26. septembrit 1943 sai aga nooremleitnant Ivan Rajevski juhitav tõkkesalk pärast Dnepri jõe forsseerimist ülesande vallutada tähtis kõrgendik. Ülesanne täideti. Nooremleitnant Rajevski hukkus neli päeva hiljem sakslaste vasturünnakus ja sai postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse. Taolisi näiteid on palju.
Kui Nõukogude väed 1944. aasta keskpaiku endise riigipiirini jõudsid ja praktiliselt keegi enam võidus ei kahelnud, minetasid tõkkesalgad üha enam oma tähtsust ning neile hakati usaldama staapide ja muude objektide valvamist. Näiteks Balti rinde poliitvalitsuse ülem kindralmajor Aleksei Lobatšov loetleb oma 25. augusti 1944 ettekandes Punaarmee poliitpeavalitsusele tõkkesalku, millele on antud muud ülesanded. Muuhulgas mainib ta, et 41 meest on saadetud armeestaapide käsutusse kokkade, kingseppade, rätsepate, laohoidjate, kirjutajate jm-na. Kindralmajor leiab, et üleüldse on tõkkesalgad oma tähtsuse kaotanud, ja paneb ette need ümber kujundada või likvideerida.
Stalin andiski 29. oktoobril 1944 käsu osa tõkkesalku laiali saata. Nendes teeninud sõdurid ei rääkinud oma minevikust kunagi kellelegi.
©Peter Hagen
NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKE VABARIIKIDE LIIDU RAHVAKAITSEKOMISSARI KÄSKKIRI
Meetmetest distsipliini ja korra tugevdamiseks Punaarmees ning võitluspositsioonidelt omavolilise taganemise keelustamisest
№ 227
28. juuli 1942
Moskva linn
Vaenlane paiskab rindele üha uusi vägesid, ja arvestamata tema jaoks raskeid kaotusi, tormab edasi, tungib sügavale Nõukogude Liitu, vallutab uusi alasid, laastab ja hävitab meie linnu ja külasid, vägistab, röövib ja tapab nõukogude elanikke. Lahingud käivad Voroneži piirkonnas, Doni ääres, lõunas Põhja-Kaukaasia väravate juures. Saksa okupandid tungivad Volga äärde Stalingradi ja tahavad iga hinna eest vallutada Kubani, Põhja-Kaukaasiat koos selle nafta- ja viljarikkusega. Vaenlane on juba vallutanud Vorošilovgradi, Starobelski, Rossoši, Kupjanski, Valuiki, Novotšerkasski, Doni äärse Rostovi, pool Voroneži. Osa lõunarinde väeosadest, järgides panikööre, lahkusid Rostovist ja Novotšerkasskist ilma tõsise vastupanuta ja Moskva käskudeta, häbistades oma lippe.
Meie riigi elanikkond, kes armastab ja austab Punaarmeed, hakkab temas pettuma, kaotab usu Punaarmeesse ja paljud neist kiruvad Punaarmeed selle eest, et ta meie rahvast Saksa rõhujate ikke alla annab, samal ajal ise itta põgenedes.
Mõned rumalad inimesed rindel lohutavad end juttudega, et me võime jätkuvalt ida poole taganeda, sest meil on palju territooriumi, palju maad, palju rahvast ja et meil on alati palju leiba. Sellega tahavad nad õigustada oma häbiväärset käitumist rindel. Kuid selline jutt on täiesti vale ja petlik ning kasulik ainult meie vaenlastele.
Iga komandör, Punaarmee sõdur ja poliittöötaja peab mõistma, et meie vahendid ei ole piiramatud. Nõukogude riigi territoorium ei ole kõrb, vaid inimesed – töölised, talupojad, intellektuaalid, meie isad, emad, naised, vennad, lapsed. NSV Liidu territoorium, mille vaenlane on vallutanud ja püüab vallutada, on leib ja muud tooted armee ja tagala jaoks, metall ja kütus tööstuse jaoks, tehased ja raudteed, mis varustavad armeed relvade ja laskemoonaga. Pärast Ukraina, Valgevene, Baltikumi, Donbassi ja teiste piirkondade kaotamist oli meil palju vähem territooriumi, seega oli meil palju vähem inimesi, leiba, metalli, tehaseid, vabrikuid. Me kaotasime üle 70 miljoni inimese, üle 800 miljoni puuda leiba aastas ja üle 10 miljoni tonni metalli aastas. Meil ei ole enam ülekaalu sakslaste üle ei inim- ega leivavarude poolest. Edasine taganemine tähendab meie endi hävitamist ja samal ajal meie kodumaa hävitamist. Iga meie poolt maha jäetud uus territooriumiosa tugevdab vaenlast igal võimalikul viisil ja nõrgestab meie kodumaa kaitset igal võimalikul viisil.
Seepärast on vaja põhimõtteliselt maha suruda jutud, et meil on võimalus lõputult taganeda, et meil on palju territooriumi, et meie riik on suur ja rikas, et meil on palju rahvastikku, et meil on alati palju leiba. Selline jutt on vale ja kahjulik, see nõrgendab meid ja tugevdab vaenlast, sest kui me ei lõpeta taandumist, jääme ilma leivast, kütusest, metallist, toorainest, tehastest ja raudteedest.
Sellest järeldub, et on aeg lõpetada taganemine.
Mitte sammu tagasi! See peaks nüüd olema meie peamine üleskutse.
Me peame järjekindlalt kaitsma iga positsiooni, iga meetrit nõukogude territooriumi, klammerduma iga nõukogude maatüki külge ja kaitsma seda viimase veretilgani.
Meie isamaa elab läbi raskeid päevi. Me peame peatuma ja siis tagasi tungima ja võitma vaenlast, ükskõik, mis see meile maksma läheb. Sakslased ei ole nii tugevad, kui see paanikatekitajatele tundub. Nad pingutavad oma viimast jõudu. Nende rünnakutele vastupidamine nüüd ja lähikuudel, tähendab meile võidu kindlustamist.
Kas me suudame sellele löögile vastu pidada ja siis vaenlase läände tõrjuda? Jah, me suudame, sest meie tehased tagalas töötavad nüüd suurepäraselt ja meie rinded saavad üha rohkem ja rohkem lennukeid, tanke, suurtükiväge, mürske.
Millest meil on puudu?
Meil on puudu korrast ja distsipliinist roodudes, pataljonides, rügementides, diviisides, tankiüksustes, lennuväeosades. See on praegu meie peamine puudus. Me peame kehtestama oma armees kõige rangema korra ja raudse distsipliini, kui tahame olukorda päästa ja oma kodumaad kaitsta.
Me ei saa taluda komandöre, komissare ja poliittöötajaid, kelle üksused ja koosseisud lahkuvad omavoliliselt lahingupositsioonidelt. Veelgi enam ei saa me taluda, kui komandörid, komissarid ja poliittöötajad lubavad üksikutel paanikatekitajatel määrata olukorda lahinguväljal, meelitada teisi võitlejaid taganema, et avada rinne vaenlasele.
Paanikatekitajad ja argpüksid tuleb kohapeal hävitada.
Nüüdsest alates peab igale komandörile, punaarmeelasele, poliittöötajale olema raudne distsipliini seadus – mitte sammugi tagasi ilma ülemjuhatuse käsuta.
Roodu-, pataljoni-, rügemendi-, diviisikomandörid, vastavad komissarid ja poliittöötajad, kes taganevad võitluspositsioonilt ilma ülaltoodud käsuta, on isamaa reeturid. Selliste komandöride ja poliitiliste tööliste suhtes tuleb käituda kui Isamaa reeturite suhtes.
See on meie Isamaa üleskutse.
Selle üleskutse täitmine tähendab meie maa kaitsmist, kodumaa päästmist, vihatud vaenlase hävitamist ja võitmist.
Pärast talvist taganemist Punaarmee löökide all, kui Saksa vägedes oli distsipliin hakanud lagunema, võtsid sakslased distsipliini taastamiseks rangeid meetmeid, mis andsid häid tulemusi. Nad moodustasid rohkem kui 100 karistusroodu sõduritest, kes olid süüdi distsiplineerimatuses arguses või ebakindluses, paigutasid nad rinde ohtlikesse piirkondadesse ja käskisid neil oma patud verega lepitada. Lisaks moodustasid nad umbes tosin karistuspataljoni komandöridest, kes olid süüdi väärkäitumises arguse või sobimatuse tõttu, võtsid neilt ära ordenid, paigutasid nad veelgi ohtlikumatesse rindepiirkondadesse ja käskisid neil oma patud verega lepitada. Lõpuks moodustasid nad spetsiaalsed tõkkeüksused, paigutasid need ebastabiilsete diviiside taha ja käskisid neil paanikasse sattunuid kohapeal maha lasta, kui nad püüavad omavoliliselt oma positsioonidelt lahkuda ja üritavad alla anda. Nagu te teate, avaldasid need meetmed oma mõju ja nüüd võitlevad Saksa väed paremini kui talvel. Ja nii selgub, et Saksa vägedel on hea distsipliin, kuigi neil ei ole kõrgelennuline eesmärk kaitsta oma kodumaad, vaid on ainult üks rüüstamise eesmärk – vallutada võõras riik, ja meie vägedel, kellel on kõrgelennuline eesmärk kaitsta oma rüüstatud kodumaad, ei ole sellist distsipliini ja selle tõttu on nad kaotanud.
Kas me ei peaks selles küsimuses õppima oma vaenlastelt, nagu meie esivanemad õppisid minevikus oma vaenlastelt ja saavutasid nende üle võidu?
Ma arvan, et me peaksime.
Punaarmee ülemjuhatuse käsk:
1. Rinnete sõjalistele nõukogudele ja eelkõige rindejuhatajatele:
a) kõrvaldama tingimusteta taganemissoovid vägedes ja suruma raudse käega maha propagandat, et me võime ja peame väidetavalt edasi ida poole taganema ja et sellisest taganemisest ei tule väidetavalt mingit kahju;
b) tingimusteta kõrvaldada oma ametikohtadelt ja saata Stavka’sse need armeede komandörid, kes on lubanud ilma rindejuhatuse käsuta omavoliliselt vägesid oma positsioonidelt tagasi tõmmata, et nad anda sõjakohtu alla;
d) moodustada rindel üks kuni kolm (sõltuvalt olukorrast) karistuspataljoni (igaüks 800 meest), kuhu tuleb saata kõigi väeosade kesk- ja vanemkomandörid ning vastavad poliitilised töötajad, kes on süüdi distsipliinirikkumises arguse või sobimatuse tõttu, ning paigutada nad rinde raskematesse lõikudesse, et anda neile võimalus oma kuritegusid isamaa vastu verega heastada.
2. Armeede sõjalistele nõukogudele ja eelkõige armeede komandöridele:
a) kõrvaldage tingimusteta oma ametikohalt korpuste ja diviiside komandörid ja komissarid, kes on lubanud ilma armeejuhatuse käsuta omavoliliselt vägede väljaviimist okupeeritud positsioonidelt, ja saatke nad rinde sõjalise nõukogu ette sõjakohtusse;
b) moodustada armee koosseisus 3–5 hästi relvastatud tõkestussalka (kuni 200 meest igaühes), paigutada need ebastabiilsete diviiside vahetusse tagalasse ja kohustada neid diviisiüksuste paanika ja korratu taganemise korral paanikasse sattunuid ja argpükse kohapeal maha laskma ning seega aitama diviiside ausaid sõdureid täita oma kohustust isamaa ees;
d) moodustada armee koosseisus viiest kuni kümnest (sõltuvalt olukorrast) roodust koosnevat karistuskompaniid (igaühes 150 kuni 200 meest), kuhu saata tavalised sõdurid ja nooremallohvitserid, kes on süüdi distsipliinirikkumises arguse või sobimatuse tõttu, ning paigutada nad armee rasketesse piirkondadesse, et anda neile võimalus oma süütegusid isamaa vastu verega heastada.
3. Korpuste ja diviiside komandörid ja komissarid:
a) tingimusteta kõrvaldada oma ametikohalt rügementide ja pataljonide komandörid ja komissarid, kes on lubanud ilma korpuse või diviisi komandöri käsuta üksuste omavolilist taganemist, võtta ära nende ordenid ja teenetemärgid ning saata nad rinde sõjaliste nõukogude ette sõjakohtusse;
b) anda kogu võimalikku abi ja toetust armee tõkestusroodudele korra ja distsipliini tugevdamiseks üksustes.
Käskkiri lugeda ette kõikides roodudes, eskadrillides, patareides, staapides, komandodes ja staapides.
NSV Liidu Kaitse Rahvakomissar
J. STALIN
Huvitav teada!
Nelja sõja-aasta jooksul võeti Nõukogude armeesse rohkem kui 12 miljonit inimest, kellest hukkus nii lahinguväljal kui ka Saksa vangilaagrites 8 668 000 (nende hulka pole arvatud kaotusi partisandie hulgas). 1944. aasta juuniks oli Punaarmee kaotanud 6 503 204 sõdurit ja komandöri – nende hulgas 170 298 trahvipataljoni võitlejat.
NB! Loe ka:
Generalissimus Stalini suurimad vead
Stalini käskkirja nr 227 venekeelne tekst
ПРИКАЗ НАРОДНОГО КОМИССАРА ОБОРОНЫ СОЮЗА ССР
О мерах по укреплению дисциплины и порядка в Красной Армии и запрещении самовольного отхода с боевых позиций
№ 227
28 июля 1942 года
г. Москва
Враг бросает на фронт все новые силы и, не считаясь с большими для него потерями, лезет вперед, рвется в глубь Советского Союза, захватывает новые районы, опустошает и разоряет наши города и села, насилует, грабит и убивает советское население. Бои идут в районе Воронежа, на Дону, на юге у ворот Северного Кавказа. Немецкие оккупанты рвутся к Сталинграду, к Волге и хотят любой ценой захватить Кубань, Северный Кавказ с их нефтяными и хлебными богатствами. Враг уже захватил Ворошиловград, Старобельск, Россошь, Купянск, Валуйки, Новочеркасск, Ростов-на-Дону, половину Воронежа. Часть войск Южного фронта, идя за паникерами, оставила Ростов и Новочеркасск без серьезного сопротивления и без приказа Москвы, покрыв свои знамена позором.
Население нашей страны, с любовью и уважением относящееся к Красной Армии, начинает разочаровываться в ней, теряет веру в Красную Армию, а многие из них проклинают Красную Армию за то, что она отдает наш народ под ярмо немецких угнетателей, а сама утекает на восток.
Некоторые неумные люди на фронте утешают себя разговорами о том, что мы можем и дальше отступать на восток, так как у нас много территории, много земли, много населения и что хлеба у нас всегда будет в избытке.
Этим они хотят оправдать свое позорное поведение на фронтах. Но такие разговоры являются насквозь фальшивыми и лживыми, выгодными лишь нашим врагам.
Каждый командир, красноармеец и политработник должны понять, что наши средства не безграничны. Территория Советского государства — это не пустыня, а люди — рабочие, крестьяне, интеллигенция, наши отцы, матери, жены, братья, дети. Территория СССР, которую захватил и стремится захватить враг, — это хлеб и другие продукты для армии и тыла, металл и топливо для промышленности, фабрики, заводы, снабжающие армию вооружением и боеприпасами, железные дороги. После потери Украины, Белоруссии, Прибалтики, Донбаса и других областей у нас стало намного меньше территории, стало быть, стало намного меньше людей, хлеба, металла, заводов, фабрик. Мы потеряли более 70 миллионов населения, более 800 миллионов пудов хлеба в год и более 10 миллионов тонн металла в год. У нас нет уже теперь преобладания над немцами ни в людских резервах, ни в запасах хлеба. Отступать дальше — значит загубить себя и загубить вместе с тем нашу Родину. Каждый новый клочок оставленной нами территории будет всемерно усиливать врага и всемерно ослаблять нашу оборону, нашу Родину.
Поэтому надо в корне пресекать разговоры о том, что мы имеем возможность без конца отступать, что у нас много территории, страна наша велика и богата, населения много, хлеба всегда будет в избытке. Такие разговоры являются лживыми и вредными, они ослабляют нас и усиливают врага, ибо если не прекратим отступление, останемся без хлеба, без топлива, без металла, без сырья, без фабрик и заводов, без железных дорог.
Из этого следует, что пора кончить отступление.
Ни шагу назад! Таким теперь должен быть наш главный призыв.
Надо упорно, до последней капли крови защищать каждую позицию, каждый метр советской территории, цепляться за каждый клочок советской земли и отстаивать его до последней возможности.
Наша Родина переживает тяжелые дни. Мы должны остановить, а затем отбросить и разгромить врага, чего бы это нам ни стоило. Немцы не так сильны, как это кажется паникерам. Они напрягают последние силы. Выдержать их удар сейчас, в ближайшие несколько месяцев — это значит обеспечить за нами победу.
Можем ли выдержать удар, а потом и отбросить врага на запад? Да, можем, ибо наши фабрики и заводы в тылу работают теперь прекрасно, и наш фронт получает все больше и больше самолетов, танков, артиллерии, минометов.
Чего же у нас не хватает?
Не хватает порядка и дисциплины в ротах, батальонах, полках, дивизиях, в танковых частях, в авиаэскадрильях. В этом теперь наш главный недостаток. Мы должны установить в нашей армии строжайший порядок и железную дисциплину, если мы хотим спасти положение и отстоять нашу Родину.
Нельзя терпеть дальше командиров, комиссаров, политработников, части и соединения которых самовольно оставляют боевые позиции. Нельзя терпеть дальше, когда командиры, комиссары, политработники допускают, чтобы несколько паникеров определяли положение на поле боя, чтобы они увлекали в отступление других бойцов и открывали фронт врагу.
Паникеры и трусы должны истребляться на месте.
Отныне железным законом дисциплины для каждого командира, красноармейца, политработника должно являться требование — ни шагу назад без приказа высшего командования.
Командиры роты, батальона, полка, дивизии, соответствующие комиссары и политработники, отступающие с боевой позиции без приказа свыше, являются предателями Родины. С такими командирами и политработниками и поступать надо, как с предателями Родины.
Таков призыв нашей Родины.
Выполнить этот призыв — значит отстоять нашу землю, спасти Родину, истребить и победить ненавистного врага.
После своего зимнего отступления под напором Красной Армии, когда в немецких войсках расшаталась дисциплина, немцы для восстановления дисциплины приняли некоторые суровые меры, приведшие к неплохим результатам. Они сформировали более 100 штрафных рот из бойцов, провинившихся в нарушении дисциплины по трусости или неустойчивости, поставили их на опасные участки фронта и приказали им искупить кровью свои грехи. Они сформировали, далее, около десятка штрафных батальонов из командиров, провинившихся в нарушении дисциплины по трусости или неустойчивости, лишили их орденов, поставили их на еще более опасные участки фронта и приказали им искупить кровью свои грехи. Они сформировали, наконец, специальные отряды заграждения, поставили их позади неустойчивых дивизий и велели им расстреливать на месте паникеров в случае попытки самовольного оставления позиций и в случае попытки сдаться в плен. Как известно, эти меры возымели свое действие, и теперь немецкие войска дерутся лучше, чем они дрались зимой. И вот получается, что немецкие войска имеют хорошую дисциплину, хотя у них нет возвышенной цели защиты своей родины, а есть лишь одна грабительская цель — покорить чужую страну, а наши войска, имеющие возвышенную цель защиты своей поруганной Родины, не имеют такой дисциплины и терпят ввиду этого поражение.
Не следует ли нам поучиться в этом деле у наших врагов, как учились в прошлом наши предки у врагов и одерживали потом над ними победу?
Я думаю, что следует.
Верховное Главнокомандование Красной Армии приказывает:
1. Военным советам фронтов и прежде всего командующим фронтов:
а) безусловно ликвидировать отступательные настроения в войсках и железной рукой пресекать пропаганду о том, что мы можем и должны якобы отступать и дальше на восток, что от такого отступления не будет якобы вреда;
б) безусловно снимать с поста и направлять в Ставку для привлечения военному суду командующих армиями, допустивших самовольный отход войск с занимаемых позиций, без приказа командования фронта;
в) сформировать в пределах фронта от одного до трех (смотря по обстановке) штрафных батальона (по 800 человек), куда направлять средних и старших командиров и соответствующих политработников всех родов войск, провинившихся в нарушении дисциплины по трусости или неустойчивости, и поставить их на более трудные участки фронта, чтобы дать им возможность искупить кровью свои преступления против Родины.
2. Военным советам армий и прежде всего командующим армиями:
а) безусловно снимать с постов командиров и комиссаров корпусов и дивизий, допустивших самовольный отход войск с занимаемых позиций без приказа командования армии, и направлять их в военный совет фронта для предания военному суду;
б) сформировать в пределах армии 3 — 5 хорошо вооруженных заградительных отряда (до 200 человек в каждом), поставить их в непосредственном тылу неустойчивых дивизий и обязать их в случае паники и беспорядочного отхода частей дивизии расстреливать на месте паникеров и трусов и тем помочь честным бойцам дивизий выполнить свой долг перед Родиной;
в) сформировать в пределах армии от пяти до десяти (смотря по обстановке) штрафных рот (от 150 до 200 человек в каждой), куда направлять рядовых бойцов и младших командиров, провинившихся в нарушении дисциплины по трусости или неустойчивости, и поставить их на трудные участки армии, чтобы дать им возможность искупить кровью свои преступления перед Родиной.
3. Командирам и комиссарам корпусов и дивизий:
а) безусловно снимать с постов командиров и комиссаров полков и батальонов, допустивших самовольный отход частей без приказа командира корпуса или дивизии, отбирать у них ордена и медали и направлять их в военные советы фронта для предания военному суду;
б) оказывать всяческую помощь и поддержку заградительным отрядам армии в деле укрепления порядка и дисциплины в частях.
Приказ прочесть во всех ротах, эскадронах, батареях, эскадрильях, командах, штабах.
Народный комиссар обороны СССР
И. СТАЛИН
