Mis tunne on olla vaimuhaige?

Vaimuhaigusi on ametlikult 500 ringis. Vaevalt on millegi muu kui hingetõbede kohta nii palju arusaamatusi ja eelarvamusi. Ajakirjanikud armastavad ikka kirjutada, kuidas vaimuhaigete arv on viimase poole sajandi jooksul plahvatuslikult kasvanud. Sellest teevad nad järelduse, et elu läheb üha hullemaks ja maailm astub pikkade sammudega hukatuse poole. Tegelikult kasvab vaimuhaigete arv kahel põhjusel.

Esiteks: mida aeg edasi, seda rohkem inimesi julgeb tunnistada, et neil on psühholoogilisi probleeme, ja nende vastu abi otsida. Vanasti läks inimene oma muredega vaimuliku juurde, kes ütles: saatan kiusab sind; sa pead palvetama, kirikule raha annetama ja kodus usinasti piiblit lugema. Tänapäeval aga „pihib” inimene psühhiaatrile, kes paneb talle diagnoosi ja määrab ravimid. Ühtlasi läheb märge registrisse. Ka endistel aegadel oli kindlasti inimesi, kellel läinuks psühhiaatrilist abi vaja, aga seda ei olnud lihtsalt olemas. Kas neid abivajajaid oli palju või vähe, seda me ei tea.
Teiseks mõtleb ametlik meditsiin välja üha rohkem diagnoose. Seejuures tembeldatakse tihti vaimuhaigeteks inimesi, kes lihtsalt käituvad sellisel viisil, mis teisi häirib. (Allpool vaatleme paari sellist „haigust” lähemalt.) Asi on selles, et ebameeldiva inimese karistamisele seab põhiseadus väga ranged piirid, tema haigeks kuulutamine ja „ravile” allutamine on võrreldamatult lihtsam. Kindlasti on paljud lugejad pööranud USA filmides tähelepanu ühele või teisele stseenile, kus korda rikkuvat õpilast ei saadeta direktori juurde läbisõimamisele, vaid koolipsühholoogi juurde kušetile lamama. Pole kahtlust, et hälviku psüühiliselt ebanormaalseks tembeldamine häbistab teda kaaslaste silmis palju rohkem kui karistus. (Muide, ka keskajal peeti häbistamist kõige tõhusamaks karistusviisiks.) Samuti pole tal alust kaevata – teda ju ei nuhelda, vaid „aidatakse”.
Alljärgnevalt heidame pilgu kümnele levinud vaimsele eripärale, mida arstiteadus peab (õigustatult või õigustamatult) haiguslikeks.

1. Foobia: appi, keegi helistab!

Foobia on haiguslik hirm. Sagedasimad on nn. lihtfoobiad, mida iseloomustab põhjendamatu kartus konkreetse asja ees. Näiteks võib inimesel hakata väga halb, viibides väikeses akendeta ruumis (klaustrofoobia), või ta võib paaniliselt karta ämblikke (arahnofoobia) kõrgust (barafoobia).
Foobia eriliigiks on ärevushäire, mille korral elu kui selline hirmutab. Inimene tõlgendab ekslikult paljusid igapäevaelu sündmusi ähvardavatena, tunneb ebamäärast hirmu, kuid ei oska seletada, mida ta täpselt kardab.
Aeg-ajalt hirmu tunda on inimesele loomuomane. Foobiast räägime ainult siis, kui hirm on ülemäärane ja takistab inimesel täisväärtuslikku elu elada. Näiteks sotsiaalfoobia korral kardab inimene tavalisi suhtlusolukordi. Mõistusega võttes saab ta aru, et karta ei ole midagi, kuid ometi ei saa ta sinna midagi parata, et näiteks vajadus minna välja ja puutuda oma igapäevatoiminguid tehes kokku inimestega kutsub temas esile südamekloppimist, värisemist, iiveldust, kohinat kõrvades vms.
Esinemissagedus: umbes 15% inimestest, naised sagedamini. Tendents on kasvav.
Tekkepõhjus: eelsoodumus on pärilik, aga haiguse päästavad valla ümbruskonnamõjurid, näiteks stress.
Ravi: foobiad on enamasti ravitavad käitumisteraapiaga (inimene viiakse spetsialisti juhtimisel järk-järgult olukordadesse, mis hirmu põhjustavad), mida toetavad lõdvestumistehnikad.

2. Depressioon: poes käimine võib olla pingutav nagu maratonijooks

Inglise keele mõjul ütleme sageli „depressioon”, pidades silmas masendust või tusatuju. Depressiooni kui haiguse põhitunnuseks on seevastu hoopiski apaatia. Kui inimene minetab lootuse, et ta võiks saavutada elus seda, mida ihkab, siis kaob järk-järgult motivatsioon üldse midagi teha. Tegevused, mis inimest varem innustasid, ei paku ühtäkki enam huvi. Kõik tundub igav ja mõttetu. Haiguslik depressioon võib viia inimese niikaugele, et ta ei suuda hommikul voodist tõusta – mitte et lihased nõrgad oleksid, vaid ta lihtsalt ei näe mitte midagi, mille nimel tasuks üles tõusta. Igapäevategevused võivad nõuda tohutut tahtejõupingutust, sest mõtetes kõlab pidevalt küsimus „milleks see kõik?” Pahatihti näib enesetapp ainsa pääseteena.
Esinemissagedus: umbes 8% inimestest, naised sagedamini.
Tekkepõhjus: valgusepuudus, aju ainevahetuse ja hormoonihäired. Lühiajalist depressiooni võivad põhjustada ka sellised sündmused nagu lähedase inimese surm, lahutus, töökohakaotus jms.
Ravi: vestlused psühhoterapeudiga ja mitmesuguste eneseabiharjutuste tegemine aitab depressiooni põhjustes selgusele jõuda ja nende kõrvaldamiseks teid leida. Ravimid mõnele mõjuvad, mõnele mitte. Üldiselt on depressiooni ravimine meie päevil alles lapsekingades.

3. Nartsissism: hiir, kelle võlur lõviks muutis

Klassikalise arusaama kohaselt on nartsissism haiguslik eneseimetlus. Nartsissistil puuduvat empaatia ning ta saavat rahuldust teiste inimeste halvustamisest ja alandamisest.
Tegelikult on nartsissist sügavalt õnnetu inimene, kes sisimas ei usu enda väärtuslikkusesse. Kui ta rõhutab kõigest väest oma oskusi ja saavutusi, paistab see teistele uhkustamisena. Tegelikult tundub nartsissistile, et teised on temast palju targemad ja võimekamad. „Uhkeldamise” ja teiste mahategemisega püüab ta meeleheitlikult tõestada, et ka tema millekski kõlbab.
Nartsissisti elueliksiiriks on tunnustus. Kui ta seda ei saa, trügib alaväärsuskompleks teadvuse sügavamatest soppidest esiplaanile ning tekib meeleheide ja tungiv vajadus oma habrast enesehinnangut millegagi upitada. Seepärast ei talu nartsissist, kui teda kritiseeritakse, ning elab väga raskelt üle kaotusi spordis ja mängudes.
Esinemissagedus: umbes 6% inimestest.
Tekkepõhjus: pärilik eelsoodumus pluss poputav või ülikriitiline kasvatus.
Ravi: vestlusteraapia võib aja jooksul aidata.

4. Sotsiopaatia: mitte haige, vaid lihtsalt allumatu

Sotsiopaat ei arva endal olevat kohustust kellegi teise kehtestatud reegleid täita. Ta teab ise, mis temale hea on. Paraku on ühiskonna toimimiseks vaja, et inimesed allutaksid oma instinktid ühistele huvidele. Just sellel eesmärgil treenitakse lastesse sisse harjumus täita käsku ja üleüldse jäljendada oma käitumises teisi inimesi. Sotsiopaadile see dressuur külge ei hakka. Seetõttu on tema olemasolu ühiskonnale ebameeldiv. Kui ta on piisavalt kaval ega riku ühtegi seadust, siis ei ole tema karistamiseks alust. Seetõttu on mõeldud välja spetsiaalne vaimuhaigus, mille all niisugused inimesed „kannatavad”.
Niisiis tunneb sotsiopaat üldtunnustatud käitumisreegleid, kuid eirab neid teadlikult, kui see talle kasulik on, ega tunne selle pärast vähimatki süümepiina. Ta võib häirimatult valetada ja petta, võlad maksmata jätta. Ta ei armasta töötada ja võib väga vabalt hakata kurjategijaks. Mõni sotsiopaat suudab tappa inimese, ilma et pulss kiireneks.
Kui sotsiopaat on intelligentne, on ta ühiskonnaeluga hästi kohanenud, kuid ta teeb võimu ja raha nimel mida iganes, tundmata kahetsust.
Esinemissagedus: umbes 5% inimestest, valdavalt mehed.
Tekkepõhjus: tõenäoliselt pärilik.
Ravi: teraapia ei aita, sest sotsiopaat ei kannata oma hälbe all ega soovi muutuda sõnakuulelikuks karjaloomaks.

5. Obsessiiv-kompulsiivne isiksusehäire: peab ja kõik!

Kas olete näinud filmi „Enam paremaks minna ei saa” (1997)? Jack Nicholsoni mängitav peategelane peseb kümneid kordi päevas käsi, kusjuures võtab iga kord uue seebi ja viskab pärast pesemist prügikasti, sest räpast seepi uuesti kasutada ju ei või.
Seda häiret iseloomustavad sundkäitumine, sundmõtted, kinnisideed. Pesuesemed peavad olema täpselt õigesti kokku volditud. Pärast veejoomist või nõudepesemist tuleb kraanikauss kuivaks pühkida, et ühtegi veepiiska näha ei oleks. Pärast telefonikõne lõppu tuleb telefon panna sahtlisse oma kohale ja sahtel kinni lükata; alles seejärel tohib sahtli uuesti lahti teha, telefoni võtta ja helistada.
Taoline rituaalne käitumine, nagu seda teaduslikult nimetatakse, võib eri inimestel olla väga erinev. Ühendab neid see, et nad saavad loogiliselt mõeldes ka ise aru, et üks või teine rituaal on mõttetu, kuid nad ei saa enne rahu, kui on rituaali ära teinud. Sellisel inimesel oleks nagu ajus mingi programm, millest ta ei saa lahti. Kui teda harjumuspärasel viisil käitumast takistatakse, on tal talumatult vastik olla. Mõistagi põhjustab see teinekord suurigi probleeme pereelus ja kutsetöös.
Esinemissagedus: kuni 3% inimestest.
Tekkepõhjus: enamasti pärilik.
Ravi: käitumisteraapiad (asjatundja juhendamisel harjutatakse inimest vähehaaval oma käitumist muutma).

6. Autism: emotsionaalne pimedus

Ka autistile on omane rituaalne käitumine, kuid autismi määratlevaks tunnuseks on võimetus teiste inimeste käitumist jälgides selle tähendusest aru saada. Ilmekaks näiteks on poiss, kes kehalise kasvatuse tunnis jalgpallimängu ajal seisis lihtsalt ühe koha peal paigal, sest ta ei teadnud, mida ta tegema peaks. Keegi ei olnud talle selgitanud, et tema ülesandeks on palli taga ajada ja püüda seda vastasmeeskonna väravasse lüüa. See, et teised lapsed tema ümber just seda tegid, ei tähendanud tema jaoks mitte midagi.
Autistid ei oska valetada ega saa aru kehakeelest, vihjetest ja piltlikest väljenditest. Neile tuleb kõige lihtsamaidki asju täpselt selgitada.
Autismi kergemat vormi, mille korral inimene on enam-vähem võimeline ühiskonnas normaalselt hakkama saama, nimetatakse Aspergeri sündroomiks. Autistlike kalduvustega inimesed eelistavad arvutite ja teadusega seotud elukutseid, kus ei ole vaja palju inimestega tegemist teha.
Esinemissagedus: umbes 2% inimestest, mehi rohkem. Autismi esinemissagedus on suurenemas, sest kui vanasti jäi suurem osa autistidest järglasteta, siis internetiajastul on neil kergem leida vastassoost hingesugulasi. Kui kumbki vanem on kergelt autistlik, võib laps välja kukkuda juba vägagi probleemne…
Tekkepõhjus: pärilik.
Ravi: ametlik meditsiin peab praegu autismi ravimatuks, kuid on teada juhtumeid, kus autistlikud tunnused elu jooksul märgatavalt leevenesid, eriti tänu sobivale toitumisviisile.

7. Bipolaarne isiksusehäire ehk maniakaal-depressiivne sündroom

Mitte igaüks, kes ohjeldamatult lobiseb ja ennast kiiresti liigutab, ei ole vaimuhaige. Bipolaarne inimene on aga ülienergiline nädalate või kuude kaupa. Ta särab päevad läbi õnnest, öösiti peaaegu ei maga, pea pulbitseb mõtetest. Inimesel on suured plaanid, millest innustununa võib asutada ühe firma teise järel või hoopis kinkida suuri rahasummasid võhivõõrastele. See nn. maaniline faas saab aga läbi. Pärast lühikest normaalsuseperioodi paiskub inimene depressiooni. Depressiivne faas, mille ajal inimene ei saa praktiliselt millegagi hakkama, kestab tavaliselt kauem kui maaniline. Nii vahelduvad ülima õnne ja sügava kurbuse perioodid lakkamatult. Bipolaarsete hulgas on üle keskmise palju teadlasi ja kunstnikke.
Esinemissagedus: umbes 2% inimestest.
Tekkepõhjus: haiguse päästab valla stress, kuid algpõhjusteks on aju anomaaliad ja pärilikkus.
Ravi: ravimatu, kuid ravimitega saab ekstreemset käitumist leevendada.

8. BPD: kõik on agoonia või ekstaas

Borderline Personality Disorder’i eestikeelseks tõlkevasteks on pakutud „piiripealset” või „piirialast” isiksusehäiret, kuid kumbki sõna ei anna mingit ettekujutust, millega on tegemist. Vastav isiksusehäire tähendab äärmist emotsionaalset ebastabiilsust. Tüüpiliseks esindajaks on murdeealine tüdruk, kes lõigub ennast.
Inimene, kes tühja asja pärast raevuhoogu satub, võib ümberkaudsetele paista lihtsalt närvihaigena. Tegelikult on probleem pikaajalises väärkohtlemises. Inimesest on nii kaua järjekindlalt üle sõidetud, tema arvamusi õlgu kehitades ignoreeritud, et viimaks on tema kannatusekarikas täis ning aastate jooksul kogunenud alandus ja kibestumus võib väikesegi ärritaja mõjul valla pääseda.
Ka enesevigastamise põhjuseks ei ole hullumeelsus, vaid kohutav viha teatavate teiste inimeste vastu. Kuna ta aga nendele midagi teha ei saa, siis pöördub taevanikisendavas meeleheites agressioon ainsa inimese vastu maailmas, keda ta kahjustada saab – tema enda.
Esinemissagedus: umbes 2% inimestest.
Tekkepõhjus: aastatepikkune väärkohtlemine või eiramine eelkõige vanemate poolt.
Ravi: eelkirjeldatud probleemidega murdeealise aitamiseks oleks vaja nagu kord ja kohus raputada tema lurjustest vanemaid. Selle asemel kleebib ametlik meditsiin kannatanule külge diagnoosi BPD, mis annab vanematele täiendava õigustuse jätkata temaga sigatsemist. („Näed nüüd, meie pole milleski süüdi. Sa oled lihtsalt vaimuhaige. Võta oma tablette ja pea suu.”)
Vastavateemalistest kirjutistest võite lugeda, et „kummalisel” kombel leevenduvad BPD sümptomid iseenesest alates 30-ndate eluaastate keskelt. Põhjus on ilmne: inimene leiab endas viimaks jõudu vanemate türannia seljataha jätta.

9. Paranoia: vaenlane ei maga

Paranoik kahtlustab alailma teisi kurjades kavatsustes ja näeb kõiges tõendeid oma kahtlustuste kinnituseks. Ta on huumorimeeleta, külm, armukade. Võib-olla olete kohanud ettevõtjat, kes on veendunud, et kõik töötajad mõtlevad ainult sellest, kuidas tema äri põhja lasta. Ta ei saa aru, et inimene võib lihtsalt eksida. Vaevumata isegi uurida, millest viga juhtus, tormab ta röökides kohale ja ähvardab palka alandada või vallandada.
Sageli võib kuulda väidet, et Stalinil oli paranoia. Ta olevat lasknud palju oma lähikondlasi hukata, arvates, et nad sepitsevad tema vastu vandenõud. Tegelikult ei ole siin asi mingis luulus, vaid diktaatorit vihkavad paljud ja seepärast peavadki nad pidevalt kukutamist kartma.
Esinemissagedus: alla 2% inimestest.
Tekkepõhjus: osaliselt pärilik, osaliselt vanemliku hoolitsuse nappus.
Ravi: väga raske, sest patsient klammerdub põikpäiselt oma uskumuste külge. Psühhoteraapia võib siiski mingil määral aidata. Pealegi pole ajaloost teada juhust, et mõni diktaator oleks toimetatud sundkorras psühhiaatri juurde või et ta oleks selle käigu ise ette võtnud.

10. Skisofreenia: vahel ei aita hõbepaberist mütski

Skisofreenikul on hallutsinatsioonid. Ta näeb asju ja kuuleb hääli, mida tegelikult ei ole. Märgates tänaval kõndivat inimestegruppi, võib tal tekkida veendumus, et need on vaenlased, kes lähevad riiki kukutama, ja ta peab silmapilk politseid hoiatama. Mõni võib arvata, et kõik loevad tema mõtteid, mõni peab end Jeesuseks või Supermaniks, mõni usub, et tal on intiimsuhe Brad Pitti või Megan Foxiga.
Kord pöördus psühhiaatri poole mees, kes rääkis, et kuuleb peas Jumala häält. Ta selgitas, et muidu see teda väga ei häiri, aga nüüd on Jumal hakanud nõudma, et ta halbu inimesi tapma hakkaks. Mees kurtis, et ei taha seda käsku täita, aga hääl peas ei jäta teda rahule. Kas tohter saaks kuidagi aidata? Sai küll. Patsient raviti terveks.
Ühele teisele mehele meeldis mõnikord katusel kõndida. Ühel ööl märkas ta oma hämmastuseks, et Kuu on nii madalal, et kui ta lähemale astuks, ulatuks ta sellest käega kinni võtma. Ta tegigi mõned sammud, kuid enne kui ta jõudis Kuust haarata, kadus millegipärast katus jalgade alt ära…
Saksa Keskkriminaalpolitseis olevat hulk aastaid tagasi juhtunud selline lugu: uurijal oli vaja üle kuulata tunnistaja, kes oli täiesti endast väljas, väites et teda kiiritatakse taevast mingite kiirtega, mis põhjustavad talumatut piina. Uurija noogutas ja ütles häirimatult, et sel juhul läheme teise kohta – meil on siin spetsiaalne ruum, mis on selle kiirguse vastu varjestatud. Ta viis ülekuulatava ühte keldrikorruse kabinetti, kus mees rahunes ja andis täiesti adekvaatseid ütlusi.
Ameerika matemaatik John Nash (1928–2015) on hullumeelse geeniuse musternäidis. Ta lõi 1950. aastal talle kuulsust toonud mänguteooria. 9 aastat hiljem haigestus ta paranoidsesse skisofreeniasse, nägi igas punast lipsu kandvas mehes kommunisti, kes teda jälgis (perekutoorne luul ehk jälitusmaania). Nash ütles ära isegi prestiižikast professuurist Chigago ülikoolis, tuues põhjenduseks, et temast saab Antarktika keiser (mania grandiosa). Teda raviti 30 aastat erinevates haiglates konvulsioonravi (krambihoogude kunstlik esilekutsumine) ja insuliinraviga. Mingil hetkel põgenes Nash oma piinajate – arstide eest – Euroopasse.
Esinemissagedus: umbes 1% inimestest.
Tekkepõhjus: aju väärareng, vallapäästjaks on stress.
Ravi: hallutsinatsioonid on meie päevil juba päris edukalt ravitavad, kuid skisofreenia raskemaid vorme saab ravimitega ainult leevendada.

©Peter Hagen

Ja loo lõpetuseks vaimukas anekdoot:
„Miks te hakkasite psühhiaatriks?”
„Hääled peas käskisid.”

NB! Loe ka:

Foobiad ehk painavad sundmõtted
Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis
Geniaalsusest idiotismini on ainult üks samm
Millised sundteod esinevad kõige sagedamini?
Karda hirmu!
Iga sajas maakera elanik on skisofreenik
Maskeeritud depressioon
Alice Imedemaal sündroomist
Kuidas vanasti hulle raviti
Mille poolest erineb psühhopaat sotsiopaadist?
Ettevaatust – arst!