Põrgulikud nägemused elu ja surma piiril

10 minutit lugemist

Inimesed, kes on olnud suremas, on jutustanud, et nägid eredat valgust ja armastusväärseid olendeid ning tundsid ülevoolavat õnne. Siiski ei ole kõik surmapiirielamused nii taevalikud. Mõned on lausa kohutavad…

Saksa näitlejal Curd Jürgensil (1915–82) seiskus aordioperatsiooni ajal süda. Pärast jutustas ta ehmatavast elamusest. Tema ette ilmus üleni mustas, looriga naine, kes tõstis oma kõhnad käed, Jürgens järgnes talle nagu hüpnotiseeritud. Koos sisenesid nad halamisest kajavasse maailma, kus polnud kedagi näha. Jürgens küsis oma juhilt, kes ta on. Naine vastas: „Ma olen surm.”
Paljud teisedki inimesed, kes haiguse või õnnetuse tagajärjel napilt surmast on pääsenud, jutustavad õudsetest kohtumistest, näiteks:

* lõputud musta riietatud, kühmus, vaikivate inimeste read;
* tumedad naised jõe kallastel, mis viib koopasse;
* värisevad olevused, kes on kangasse mässitud nagu muumiad.

Hirmutavatest surmapiirielamustest kuuleme harva, sest inimesel on häbi jagada teistega kogemust, mis paistab viitavad sellele, nagu saadetaks ta pärast surma paradiisi asemel põrgusse. Ka hiljuti avaldatud Southamptoni Ülikooli uuringus, kus küsitleti 330 pärast südame seiskumist elustatud patsienti, domineerivad valgus ja sügav rahu.
Aastal 1984 hindas USA psühholoogiaprofessor Kenneth Ring, et põrgulaadseid nägemusi näeb ainult iga sajas kliinilisest surmast naasnu. Järgnevatel aastakümnetel tehtud uuringud on siiski näidanud, et see hinnang ei pea paika. Inimesi, kelle surmapiirielamused on õudsed, on umbes üks viiendik. Arenenud riikide statistika järgi satub surmalähedasse seisundisse umbes 4% inimestest. Seega peaks ainuüksi Euroopa Liidus leiduma miljoneid inimesi, kes on ühe- või teistsuguseid põrguväravaid näinud. Mida nad täpselt kogesid?

Mida lähemal surmale, seda sarnasemad elamused

Paljud teadlased ei usu „põrguekskursioonidesse”, vaid on seisukohal, et iga inimese surmapiirielamused on individuaalsed ja kujutavad endast nägemusi, mida genereerib tema enda aju, sarnaselt unenägudega. Tõepoolest on põrguvisioonid äärmiselt varieeruvad, ulatudes nutunaistekoorist katkuepideemiani, vikatimehest limaste peletisteni. Nagu selgitab neuroloog ja psühholoog Michael Schröter-Kunhardt, kujutavad taolised nägemused endast hallutsinatsioone, kompleksseid unenägusid, milles aju töötleb aistinguid, sest ehkki inimene on teadvuseta, tajub ta veel osaliselt oma ümbrust.
Näiteid selle kohta, kuidas tegelikud aistingud võivad ajus teiseneda põrgulikeks kujutlusteks, on küllaga. Üks naismeedik seisis eriti palava päeva õhtul kodus köögis. Tal oli päev läbi kestnud leitsakust juba niigi halb. Pliidist õhkuva kuumuse mõjul kukkus ta kokku. Hiljem jutustas ta, et nägi auravat auku, millest tulid välja käed, mis tahtsid teda auku tirida. Samal ajal kandsid päriselt teised inimesed teda köögist ära. Üks patsient reanimatsioonis nägi end aga looduses. Jalutades komistas ta oksa otsa, mis seejärel moondus hingamisaparaadi voolikuks.
Teised spetsialistid vaidlevad vastu, et taolistel juhtudel ei ole tegemist tõeliste surmapiirielamustega. Inimesed, kes on olnud mitte pelgalt teadvuseta, vaid kliinilises surmas, kirjeldavad juba üksteisele hämmastavalt sarnaseid nägemusi. Siiski ei saa eitada, et ka nende puhul on täheldatav seos antud ajastul valdavate uskumustega. Keskajal jutustasid surma piirilt naasnud, et nägid kohtumõistmist, just nagu Jumal oleks pidanud aru, kas inimene peab minema taevasse või põrgusse. Meie kaasaegsed räägivad aga sellest, kuidas terve elukäik nagu film silme eest läbi käis.

Troostitu valgus tunneli lõpus

Nii taevalike kui ka põrgulike surmapiirielamuste puhul mängib tähtsat osa valgus. Esimesel juhul ta tavaliselt särab, teisel juhul võbeleb kurjakuulutavalt. Kui surija näeb tunnelit, siis üleva elamuse korral viib see tavaliselt üles, õudse elamuse korral alla. Põrgunägemustes tundub inimesele sageli, et ta libiseb allapoole, kukub pea ees või et mingi jõud tõmbab teda maa alla. Harvardi ülikooli õppejõud, arst Eben Alexander avaldas raamatu pealkirjaga „Tõestus, et paradiis on olemas: neurokirurgi teekond hauatagusesse ellu”. Selles jutustab ta, et tundis end mudasse sukeldununa ja nägi juurte moodi asjandusi, mis ulatusid kõrgelt ülevalt kaugele alla.
Armastavate valgusolendite asemel ilmuvad põrgulikes surmapiirielamustes välja kohutavad jõletised. Barbara Rommer, kes töötas Floridas üle 25 aasta arstina, on kogunud palju taolisi kirjeldusi. Nende hulgas on medõe Sadira lugu, kes püüdis tablettide abil enesetappu teha. Surmapiirinägemuses lähenesid talle ebardlikud olevused. „Nad olid mustad, alasti ja karvadeta. Hambad olid valepidi, silmad pungis. Nad nägid kohutavad välja.”
Sageli kirjeldatakse olevusi inimesesarnastena, kuid nad kipuvad olema väikesed, kõhnad ja sandid. Mõnikord nähakse pelki kontuure ilma näota. Olevused karjuvad või kriiskavad, oigavad või halavad, kuid ei ole aru saada, miks nad seda teevad. Sageli ilmuvad nad hulgakesi. Paljude ellu tagasipöördunute meelest on need „neetud hinged”.
Sageli nähakse ka roomajaid, ülisuuri karusid, lõvisid või zombisid. Harvemini meenutavad olevused saatanat. Koletised püüavad surijat haarata või ähvardavad teda. Psühhiaatriaprofessor Bruce Greyson Virginiast jutustab ateistlikust puidutöölisest, kes püüdis end üles puua ja nägi kohutavat nägemust: „Mu ümber olid deemonid. Ma ei näinud neid, kuid kuulsin. Nad kädistasid nagu rästad. Tunne oli, nagu nad teaksid, et ma olen nende kätes ja nad saavad mind igavesti piinata.”

Sünge maailm täis haisu ja põrgulärmi

Enamasti tajutakse põrgut külma kohana. Asjaosalised ise arvavad, et see tuleb sellest, et põrgus puudub hingesoojus. Üksnes harva kirjeldatakse seda palava kohana, kus võbisevad leegid või voolavad tulejõed. Põrgus on roiskuvate laipade hais. Kui paradiisireisidel kõlab taevalik muusika, siis põrgukirjeldused jutustavad pesueht põrgulärmist. Ahelad kolisevad või kõlavad rütmilised kärgatused, otsekui virutaks hiiglaslik sepp kuskil kaugel vastu alasit. Paljud kuulevad „metsloomi urisemas ja lõrisemas”, räägib professor Greyson.
Ta kirjeldab ka teist sagedast motiivi: surija leiab end kuristiku äärel ja peab kogu jõudu pingutama, et mitte alla kukkuda. Mõni teine „ärkab” šahtis või pilkase pimedusega ruumis ning talle tundub, et ta jääb sinna igaveseks. Greyson mainib 24-aastase naise juhtumit, kes oli kolmandat päeva oma teise lapsega tuhudes. Ühtäkki nägi ta end silla poole hõljumas. Õudusega taipas ta: „See on igavik.” Naist haaras ülim meeleheide. „Ma tõmblesin ja karjusin, aga mitte midagi ei olnud kuulda.”
Barbara Rommer mainib 36-aastast ajakirjanikku Jayd Las Vegasest, kes oli liigtarvitanud uimastit. Pärast oma päästmist jutustas mees: „Ma sattusin pimedasse tühjusse, mida täitis uskumatu valu. See polnud füüsiline, vaid tundevalu, kõige puudumine, absoluutne tühjus. Mulle tundus, et see jääb igaveseks nii.”
Paljusid rõhub see tühjus nagu raskus. Teistel on ängistav tunne, et maailma ei ole olemas või et kogu nende elu oli üksnes illusioon. Mõned kuulevad pilkavat naeru, kuid ei saa pilkajatega ühendust. Põrgus ei ole mingit suhtlemist, ammugi mitte sõnatut mõistmist nagu paradiisis. Seeläbi tunneb inimene end lõpmata üksildasena. Mõnigi ütleb: põrgu tühjus on nii piinav, et elu tundub sellega võrreldes ilusa unenäona.

Heatahtlikkus ja elutahe – tee põrgust välja

Mida kauem põrguelamus kestab, seda rohkem hakkab inimesele pähe tulema võimalusi, kuidas oma kogemust juhtida ja vaeva kergendada. Mõnikord on piisanud sellest, et inimene tahab kogu hingest minema pääseda. Curd Jürgensi õudusnägemus, mida artikli alguses kirjeldasime, lõppes sellega, et näitleja võttis kogu tahtejõu kokku ja mõtles: „Ma ei lähe selle naise järel enam kaugemale.” Seejärel toodi mees tõepoolest teadvusele. Neurokirurg Eben Alexander päästis end maa alt juurte keskelt tänu raudsele veendumusele: „Siin ei ole minu koht. Ma pean välja pääsema.” Ta oli selle mõtte vaevu lõpuni mõelda jõudnud, kui nägemus viis ta põrgust paradiisi.
Paljud surmastpääsenud jutustavad midagi sarnast. Sellest järeldavad nad, et sa ei pea kurjadele jõududele alistuma, vaid su saatus sõltub sinust enesest. Sageli pääseb surija „põrgupiinadest”, kui taipab, mida ta elus valesti on teinud, ja kahetseb seda, või püüab „neetud hingedega” rääkida, tunneb neile kaasa või uurib, mida nad talle öelda tahavad.
Väike osa „põrgut” kogenutest langeb hiljem depressiooni. Suuremat osa ajendab õudusnägemus Rommeri sõnul „intensiivselt ennast uurima” ja parandab inimest paremini kui psühhoteraapia. Niisiis tuleb hirmutav surmapiirikogemus ka omamoodi kasuks. Paljud vabanevad selle järel psühholoogilistest probleemidest. Siiski ei maksa unustada, et surma piirile ei satuta heast peast, vaid selle kutsub esile väga raske haigus või trauma. Seetõttu ei ole mingil juhul põhjust neid inimesi kadestada.

Mida see kõik tähendab?
Paljud surma piirilt tagasi tulnud on hakanud uskuma paradiisi ja põrgu olemasolu. Kas nad nägid tõelist paradiisi või põrgut? Suuremad ja väiksemad asjatundjad vaidlevad selle üle. Ühtede meelest on surmapiirielamus ettevalmistus päris surmaks. Teiste sõnul kajastab surma piiril kogetu seda, mida inimesele on eluajal õpetatud selle kohta, mis pärast surma toimub.
Arvestades kõik andmeid, mis meil praegu on, valdab teadlaste hulgas seisukoht, et surmapiirielamusi tekitab meie enda stressis närvisüsteem ja ta teeb seda aju hapnikupuuduse mõjul.

Mida nägid vanade aegade inimesed surma piiril?
Üks vanimaid teadaolevaid surmapiirikirjeldusi on Platoni „Politeias” (380 eKr) Selles on juttu sõdurist, kes oli mitu päeva pealtnäha surnud. Pärast tuli ta siiski teadvusele ja jutustas, et oli nendel päevadel oma kehast väljunud. Ta olevat näinud räpaseid olendeid maapinnapragudest välja ronimas. Sellest ajast oli ta veendunud, et see, kes teeb halba, peab pärast surma hirmsaid piinu kannatama.
Lõuna-Saksamaalt pärineb Wetti-nimelise munga surmapiirielamuse kirjeldus aastast 824. Wetti sõnul rändas ta tulest ümbritsetud teispoolsuses, milles patused kahetsesid. Ta kohtas inglit, kes käskis tal pärast elluärkamist otsekohe teistele inimestele põrgust jutustada, sest järgmisel päeval peab ta surema. Nii juhtuski.
Aastal 1149 jutustas surmavalt haige rüütel Tundalus: „Nuttes ja värisedes silmitsesin ma saastunud vaimude massi. Nad vaatasid minu poole ja kiristasid hambaid.” Peale selle näinud ta „tuldsülgavat elajat” „jäise soo peal”. Elajas „õgis kõik hinged nahka”.
Pole võimatu, et sedalaadi põrgukirjeldused inspireerisid 13.–14. sajandi itaalia kirjanikku Dante Alighierit ja 15.–16. sajandi hollandi kunstnikku Hieronymus Boschi. Nende kahe teosed on tugevasti mõjutanud järeltulevate põlvkondade kujutlust põrgust kuni meie ajani välja.

Kas põrguelamused on ainult halbadel inimestel?
Mitte ilmtingimata. Üks teooria ütleb, et inimesed, kes tunnevad, et nad on elanud oma elu hästi ja õigesti, on veendunud, et nad lähevad pärast surma paradiisi, ning näevad sellele vastavalt surmapiiril midagi ilusat ja ülevat. Need aga, kes tunnevad, et on halvad, näevad jubedusi või nende aju tõlgendab isegi säravat valgust ja ingellikke olendeid kurjakuulutavatena.
Teise teooria järgi tajub inimene, kes armastab elu, surmapiiri kohutavana, sest ta ei taha mingi hinna eest surra. Paradiisinägemus võib aga osaks saada inimesele, kes sisimas ihkab surra, ehkki seda teadlikult endale tunnistada ei julge. Surmapiirile sattumine tekitab temas alateadlikku kergendust ja lootust, et ta saab elamise vaevast vabaks.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Kell sureb ühes omanikuga
Surma tagasi hoides
Saledad reied ennustavad enneaegset surma
Krüotehnika ehk kuidas petta surma
Teisik ennustab surma
Surmatoov helendus
Karda hirmu!
Kas sa tunned oma tumedamat poolt?
Mida siitilmast lahkujad näevad
Enne ja pärast sünnipäeva
Kui õudus paneb vere tarduma

0

Your Cart