Mis juhtus, kui loll reisilennukit juhtis

5 minutit lugemist

20. oktoobril 1986 valmistusid marsruudil Sverdlovsk (nüüd Jekaterinburg)–Kuibõšev (nüüüd Samara)–Groznõi lennanud Aerofloti Tu-134 (CCCP-65766, flight 6502) piloodid ööbimispeatuseks Moskvast 1000 km kaugusel asuval Kuibõševi  lennuväljal. Kokku oli lennukis 87 reisijat, sealhulgas 14 last, ja seitse meeskonnaliiget ja kolm stjuardessi, lisaks kuus „jänest“.

Enne seda oli lennuki komandör Aleksandr Kiljujev sõlminud kihlveo teise piloodi Gennadi Žirnoviga, et suudab lennukiohutult maandada, lähtudes üksnes instrumentide näitudest ning ilma raadio teel edastavaid kõrgusraporteid kasutamata. Komandöri enda tunnistusel olevat ta aga väljaõppe eesmärgil proovinud pimedat lähenemist ja sulges oma küljel olevad akende rulood, mis on sellistes tingimustes kategooriliselt keelatud. Teine piloot, navigaator ja lennumehaanik, olles teadlikud lennureeglite jämedast rikkumisest, komandöri tegevust ei seganud ega osalenud lennuki maandamisel.

Tules hävinud Tu-134 reisijatesalong.

Kiljujev oli kogenud piloot ning tema hulljulge trikk oleks võinud tõesti õnnestuda, kui ta poleks valesti hinnanud lennuki kõrgust. Paraku prantsatas kiirusega 280 km/h ja laskumiskiirusega 5 m/sek lennanud Tu-134 lennurajale, libises mööda maad veel 214 meetrit, paiskus maandumisel ülekoormusega 4,8 g kummuli, telikud rebenesid küljest ning lennuk murdus pooleks. Lekkiv kütus süütas kiiresti vraki. Õnnetuses hukkus kohapeal 53 inimest, 11 suri hiljem saadud vigastustessse (peamiselt vingugaaasimürgistusse) haiglates, nende hulgas ka Gennadi Žirnov, kel õnnestus mitu reisijat välja aidata, enne kui ta kokku kukkus. 30 inimest sai vigastada, mõned neist raskelt. Tu-134 polster eritas fosgeeni, vesiniktsüaniidhapet, vesinikkloriidi, arseeniühendeid, dioksiine ja muid mürgiseid aineid. Hiljem tuli need viimistlusmaterjalid ohutuse huvides kõikidel seda tüüpi lennukitel välja vahetada.
Kabiinis viibinud meeskond sai maandumisel vaid kergemaid vigastusi ja üritas reisijaid aidata. Pääsenud reisijad rääkisid, et teiste ellujäänute seas pääses põlevast salongist välja ka käeraudades mees. Selgus, et ta viidi eriti ohtliku kurjategijana Sverdlovskist Groznõisse, kuid valvurid said surma. Millegipärast ei üritanud vang põgeneda, vaid jäi ootama miilitsa saabumist.
Veel mitmed reisijad kasutasid sabaosas asuvat evakuatsiooniluuki, kuid see avatud luuk sai ülejäänud reisijatele saatuslikuks, kuna avas õhu süüteallikale ja tekitas korstnaefekti.
Kiiresti tragöödiapaigale saabunud lennujaama tuletõrje ja päästeteenistuste jõupingutustega suudeti leegid peagi summutada, kuid lämbunud reisijaid polnud enam millegagi võimalik aidata. Katastroofi põhjusi uuriv valitsuskomisjon püüdis esialgu süüdistada tuletõrjujaid ja dispetšeriteid, kannatanute omaksed omakorda süüdistasid neid talitusi ka ebapiisavas aktiivsuses, kuid selline süüdistus oli kohatu, sest tulekahju lennuki rusudes arenes liiga kiiresti. Lisaks keelas juhend päästjatel oma eluga riskides lennuki põlevasse salongi siseneda.
Miilits ja turvateenistus piirasid territooriumi sisse ning kohale saabunud tuletõrjujatele ja päästjatele anti kohustus söestunud surnukehad ja nende tükid kokku korjata. „Kõik ei suutnud nii kohutavat pilti ilma värisemata mõelda,“ meenutas insener Valeri Frygin. „Paljud laipade nägemisest ja kõrbenud liha iiveldavast lõhnast hakkasid paljud oksele. Samal ajal oli salongi põlenud nahast nii lämmatav lõhn, et töötada sai ainult gaasimaskis. Kui ma kere suitsusesse salongi pääsesin, nägin pea kohal rippumas turvavöödega kinnitatud surnuid inimesi. Paljud surnukehad olid täiesti ilma riieteta, teised aga ainult jalanõudeta.
Põlenud ja tahmanud surnukehi tassiti välja terve õhtu ja öö. „Ma näen tüdrukut rippumas vöö küljes ja tundub, et ta liigub, mis tähendab, et ta võib veel elus olla. Võtsin ta sülle ja hakkasin tagasi väljapääsu poole liikuma. Siis nägin teist sinistes kombinesoonides last, kes lamas põrandal – ehk siis laes, millest sai sel hetkel põrand. Õhku oli veel ja seetõttu oli võimalus, et laps jääb ellu. Kummardusin juba lapse poole, kui surnud inimesed hakkasid mulle otse peale kukkuma. Kaks kukkusid otse beebi peale – pealtnäha nii terved mehed. Ilmselt sulasid neid kinni hoidnud rihmad ja laibad langesid üksteise järel päästjatele peale. Tõmbasin ikka lapsed välja, aga päästa polnud võimalik.”
Ümberpaiskunud lennuki allakukkumist ja ka plahvatuse heli kostis lennujaamast kaugele. Turvateenistused nõudsid aga koheselt infolekke ja filmimise lõpetamist. Nõukogude ajal ei tohtinud ajakirjanduses avaldada ohvrite arvu. Ajakirjanikel paluti mitte levitada seda, millest nad sellistel puhkudel teada said, kuid mõne aja pärast – seoses eelseisva perestroika ja glasnostiga – läks see teave kontrolli alt välja ning Kuibõševi suurima lennuõnnetuse kohta, ehkki hilinemisega, kirjutati meedias.
Surnukehad ja nende jäänused pandi esmalt maapinnale tragöödiapaiga lähedale, seejärel laaditi sõidukitesse ja saadeti lennujaama suurde ruumi. Hommikul lubati hukkunute omaksed isikute tuvastamiseks saali. Enamasti saabusid nad Tšetšeeni-Inguši autonoomsest Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist, vaid üksikud inimesed olid pärit Sverdlovskist ja teistest linnadest. Teiste seas lendas Groznõist kohale kuulus tantsija Mahmud Esambajev, kes oli kaotanud ühe oma sugulase. Samal päeval saadeti hukkunute surnukehad erilennuga Groznõisse.
Lennuki jäänuste hulgast leiti „mustad kastid“, mis võimaldasid välja selgitada õnnetuse põhjused ja selle süüdlase. Kinnine kohtuprotsess Tu-134 komandöri Aleksandr Kiljujevi üle peeti Moskvas. Kiljuev tunnistas salvestisi nähes algul oma süü katastroofis täielikult üles, kuid kohtuprotsessi ajal muutis ta oma ütlusi ja üritas esitada teistsuguse versiooni – kütuselekke avastamise ja seejärel ühe mootori rikke kohta. Kuid tõendeid oli rohkem kui piisavalt ja Kiljuev mõisteti maksimaalseks tähtajaks – 15 aastaks vangi. Seejärel vaadati pärast süüdimõistetu pöördumisi NSVL Ülemkohtusse juhtum läbi, vähendati vangistuse tähtaega 6 aastani, mille endine piloot ka täielikult ära kandis.

Peter Hagen

Tunnuspildil: Tu 134 (CCCP-65766) rusud katastroofipaigas.