Nõukogude hiidlennuki „Maksim Gorki” hale lõpp (1935)

Mais 1935 toimus Moskvas tuhandete inimeste silme kohal lennuõnnetus, milles hävis hiidlennuk „Maksim Gorki”, kui vigurlennutrikki sooritav hävitaja selle tiiba rammis. Ametlikel andmeil sai surma 49 inimest, sh. 6 last. See lugu räägib sellest, mis lennuk see selline oli ja kuidas niisugune õnnetus juhtus.

Lendav agitpunkt

Populaarne emigrantkirjanik Maksim Gorki otsustas 1932. aastal Itaaliast tagasi kodumaale kolida. See oli Stalinile suur propagandavõit. Gorki nimetati Kirjanike Liidu esimeheks. Ajakirja „Ogonjok” peatoimetajale Mihhail Koltsovile tuli pähe idee suurejoonelisest kingitusest – ehitada maailma suurim lennuk ja nimetada see Maksim Gorki järgi. See seostunuks tabavalt Gorki legendaarse luuletusega tormilinnust.
Ajakiri andis teada korjandusest tiivulise ime projekteerimiseks ja valmisehitamiseks. Rahvale idee meeldis ja aastaga koguti 6 miljonit rubla. (Keskmine kuupalk oli 250 rubla.)
Kosmoseajastu oli tollal veel kaugel, kuid lennundus oli suure au sees. Riikide vahel käis kõva konkurents, kes teeb paremaid lennukeid. „Stalini kotkad” olid juba sooritanud mitu ülipikka lendu. Seepärast ei olnud riigi juhtkonnal hiidlennuki plaani vastu midagi, eriti kui veel rahvas raha ka annetas.
Jaanuaris 1933 tehti lennuki konstrueerimine ülesandeks inseneride grupile eesotsas Andrei Tupoleviga. Lennuki tehniliseks nimetuseks sai ANT-20. Ehkki rahvale teatati, et sellest tuleb agitatsiooniks kasutatav tsiviillennuk, mõeldi tegelikult läbi ka mitu sõjalise kasutuse võimalust – kaugpommitaja, strateegiliste veoste transport, väejuhatuse lendstaap.
Võimalik, et just viimase idee ajel tehti „Maksin Gorki” väga mugavaks. Salongis olid kajutid, milles lisaks pehmetele istmetele olid vaibad, laualambid ja isegi magamisasemed. Lennukis oli puhvet kuumade ja külmade jookidega, väike raamatukogu ning mõistagi pagasiruum, toiduladu, pesuruumid ja tualetid. Ainulaadseks tegid lennuki telefonijaam, filmiprojektoriruum, minitrükikoda lendlehtede trükkimiseks ja raadiostuudio, kust sai reaalajas saateid lähetada.
„Maksim Gorki” oli oma aja suurim maismaalennuk, ületades Saksa transpordilennukit Junkers G 38. Tema tiivaulatus oli võrreldav 1969. aastal valminud Boeing 747-ga ja ta võis võtta pardale tervelt 72 reisijat, jäädes sellega alla ainult vesilennukitele. Ekipaaž koosnes 8 inimesest. Maksimaalne lennukaugus oli 1000 km. Navigatsiooniseadmed olid unikaalsed. Esimese Nõukogude tsiviillennukina sai „Maksim Gorki” autopiloodi.

Tormilinnu luigelaul
Õhugigant sai valmis ja sooritas mitu edukat lendu. Üheks reisijaks oli prantsuse kirjanik Antoine de Saint-Exupéry. Kahjuks ei jõudnud „Maksim Gorki” sotsialistlikku isamaad teenida kauem kui 364 päeva.

Puhkepäeval 18. mail 1935 otsustas konstrueerimisbüroo juhtkond, milles lennuk loodi, sõidutada Moskva kohal eriti silmapaistnud töötajaid koos pereliikmetega. Tiivulist hiiglast pidid saatma kaks lennukit: ühekohaline hävitaja I-5, mida juhtis katselendur Nikolai Blagin, ja kahekohaline R-5, milles istus filmioperaator. Asja mõte oli näidata kogu maailmale, millised on 8-mootorilise kommunistliku õhuhiiglase mõõtmed võrreldes tavalise lennukiga.
Ühtäkki hakkas hävitaja sooritama „Maksim Gorki” vahetus läheduses trikki, mis meenutas surmasõlme, aga mitte vertikaalselt, vaid horisontaalselt. See õnnestus. Sellest oli piloodile aga vähe. Ta lähenes reisilennukile uuesti, kuid lendas ootamatult vastu tiiba ja jäi kahe mootori vahele kinni. Põhjuseks võis olla ootamatu tuulepuhang.
Algul paistis, et „Maksim Gorki” suudab ikkagi maanduda. Piloodid lülitasid süüte välja ja püüdsid lennuväljale liuelda, kuid peagi hakkas lennuki küljest tükke kukkuma. Võimalik, et kokkupõrge hävitajaga oli vigastanud juhtimisseadmeid. Lennuk plahvatas umbes 700 m kõrgusel. Ajalehes „Pravda” kirjutati 20. mail 1935, et „Maksim Gorki” kukkus mändide otsa ja purunes vastu maad. Hiljuti avalikustatud dokumendid kinnisest arhiivist paljastavad aga, et lennuki tükid langesid majadele Sokoli külas Moskva lähedal (praegu Moskva linnaosa). Kere viis majalt katuse. Pealtnägijate sõnul surmas üks tükk jalgratturi. Kokkuvõttes võis hukkunuid olla ka rohkem kui ametlikult teatati.

Kiitus kahjurile
Hukkunud Blagin kuulutati kohe rahvavaenlaseks ja meenutati tema aadlipäritolu – isa oli olnud tsaariarmee kolonel. Juba varasematel aegadel oli Blagin just sellel põhjusel NKVDs ülekuulamistel käinud. Tema toimikust nähtub siiski, et ükski nuhk ei olnud teda üheltki riigivastaselt mõtteavalduselt tabanud.
Sel ajal, kui ajakirjandus needis maa põhja õhuhuligaani Blaginit, kes ilma loata ohtlikke lennutrikke tegi, maeti mees ise pidulikult koos teiste õnnetuse ohvritega austusavalduste saatel maha. Lesele maksti 10 000 rubla toetust, talle anti uus korter ja määrati toitjakaotuspension. Tütar viidi üle prestiižikamasse kooli. See annab alust kahtlustada, et Blagin sooritas vigurlendu ülemuste käsul, ilmselt selleks, et jäädvustada filmilindile „Stalini kotkaste” meisterlikkust.

Ajalehevõltsing

Mõni kuu pärast „Maksim Gorki” hävingut avaldas venekeelne ajaleht Poolas Nikolai Blagini surmaeelse kirja. See algas sõnadega: „Vennad ja õed! Te elate riigis, mis on nakatunud kommunismikatkust, kus valitseb punane verine imperialism. ÜK(b)P nime taha on varjunud bandiidid, mõrtsukad, paadialused, idioodid, hullumeelsed, kretiinid ja degenerandid. Teie kõik peate seda rasket risti kandma. Ärgem keegi unustagem, et ÜK(b)P on meid kõiki orjadeks teinud.”
Edasi teatas Blagin kavatsusest rammida järgmisel päeval oma lennukiga „Maksim Gorkit”, viies nii teise ilma karja kommuniste. Kiri avaldati hiljem ka Pariisi vene emigrantide lehes.
Mais 1935, enne „Maksim Gorki” katastroofi, oli Moskvas liikunud kuulujutt, et maailma suurima lennukiga kavatsevad õhku tõusta Stalin ja tema lähikondlased ise. See tähendab, et olnuks Blagin veendunud antikommunist, olnuks tema kavatsus mõistetav.
Paraku on alust arvata, et lendur oli kehtiva riigikorra pooldaja. Teiseks teadis ta, et reisilennukis viibisid hoopis tema töökaaslased ja nende pereliikmed, mitte aga riigijuhid. Kolmandaks on arhiivis säilinud Blagini katastroofi eelõhtul esitatud raport palvega ta sellest lennust vabastada. Ta ei soovinud osaleda mingis demonstratsioonfilmivõttes, vaid katsetada uusi lennukeid.
Nendel põhjustel võime olla kindlad, et emigrantlikus pressis ilmunud kiri oli võltsing.

Uhkus ajab upakile
Mis siis ajendas Nikolai Blagini võtma ette lennutrikki, ohustades enda ja kümnete inimeste elu? Sellegi vastuse leiame dokumentidest, mille salastatustähtaeg on möödas.

Esimene neist on stenogramm koosolekust, mis toimus enne katastroofipäeva Stalini suvilas. Seal näidati riigi juhtkonnale Lääne dokumentaalfilmi, kus demonstreeriti vigurlendu. Just sealt võiski tulla idee filmida „Maksim Gorki” lennu ajal kõrgpilotaaži.
Teiseks on teada, et käsu Blagin austusavalduste saatel matta andis Stalin ise. Järelikult ei pidanud punane tsaar lendurit süüdlaseks.
Kõige olulisem dokument on NKVD ülema Genrihh Jagoda kiri Jossif Stalinile kokkuvõttega katastroofi uurimise tulemustest. Seal on must valgel kirjas, et poolteist tundi enne starti arutati filmivõtete kava läbi. Blagin tahtis sooritada triki „Maksim Gorkist” kaugemal, aga Moskva sõjaväe-õppefilmide vabriku töötajad V. Rjažski ja A. Pullin veensid teda tegema seda hiidlennuki vahetus läheduses.
Niisiis ei olnud Blagin mitte milleski süüdi. Ta sooritas ohtliku manöövri, kuna õukonnakroonikud nõudsid seda. Just sellepärast toetas riik heldelt teda leinama jäänud perekonda, Rjažski ja Pullin mõisteti aga vangi.
Kokkuvõttes võime nentida, et Nõukogude lennunduse uhkus hävis selle tõttu, et vastutustundetud filmikroonikud tahtsid pulli teha ja efektseid kaadreid saada, adumata vigurlennuga seotud suuri riske. Nad ei võtnud kuulda kogenud lenduri hoiatust.

Agitlennuki pärand
Aastaks 1938 ehitati veel üks analoogiline, täiustatud konstruktsiooniga lennuk, mis pandi reisijaid, sõja ajal aga veoseid transportima. Ta kukkus alla 1942. aastal. Tööd käisid ka ANT-20-l baseeruvate sõjalennukite kallal, aga ehitamiseni asi ei jõudnud.

„Maksim Gorki“ tehnilised andmed

Tiivaulatus: 64 m
Pikkus: 33 m
Kõrgus: 10,60 m
Tiibade pindala: 486 m²
Tühikaal: 10 500 kg
Stardikaal: 42 000 kg
Jõuallikad: 8 12-silindriga vedelikjahutusega AM-34FRN mootorit võimsusega à 671 kW (900 hj)
Maksimaalne kiirus: 245 km/h
Maandumiskiirus: 100 km/h
Tõusukiirus: 4,8 m/s
Lennulagi: 4500 m
Lennukaugus: 1200 km
Meeskond: 8
Reisijad: 72

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Nõukogude ülehelikiirusega reisilennuki Tu-144 kuulsusetu epopöa