Käparditest lennukiärandajate saatus: sotsialistlikust põrgust kapitalistlikku

Aastal 1990 leidis aset üks kõige kurioossemaid lennukikaaperdamisi NSV Liidus. Nõukogude seadused sätestasid, et kui kohtualune on süüdi mõistetud, ei või teda enam hoida arestimajas, vaid ta tuleb toimetada vanglasse. Seepärast pandi 19. augustil 1990 Jakuutias 15 arestimaja asukat marsruudil Nerjungri–Jakutsk lendavale reisilennukile.

Kinnipeetavate vedamine reisilennukiga oli paljudes Siberi ja Kaug-Ida piirkondades tavaline, sest vahemaad on tohutud ja muud transporti peale lennuki tihtipeale polnudki. Küll aga rikuti reegleid sellega, et 15 kinnipeetavale pandi ettenähtud 20 asemel kaasa kõigest 3 konvoeerijat. Lausa mõistusevastaseks lohakuseks võib pidada seda, et käed olid raudus ainult kolmel vangil. Ülejäänud kaksteist istusid, käed lahti, nagu vabad mehed. Küllap arvasid vanglaametnikud, et lennukist pole niikuinii kuhugi põgeneda. Oleks nad vaid teadnud, et lennukist jalgalaskmise asemel olid neli kogenud retsi – Sergei Mološnikov, Andrei Issakov, Vladimir Petrov ja Vladimir Jevdokimov – sepitsenud hoopis teistsuguse plaani!
Juba enne seda saatuslikku päeva olid nad võtnud nõuks lennuk kaaperdada. Kui nad plaani tegid, siis ei teadnud nad veel, kellel ja millal minek on. Seepärast otsustati, et need, keda ära viima hakatakse, hõivavad lennuki ja korraldavad siis teiste vabastamise.
Eelnimetatud reisile pandigi sellest nelikust ainult Issakov ja Jevdokimov. Neil õnnestus kaasa võtta kärbik, mille olid saatnud sõbrad vabadusest ühe vanglatöötaja kaudu, kes sai tasuks importdressid (ja hiljem 4 aastat vangistust). Lisaks oli kurjategijatel pommi mulaaž, mis oli valmistatud majapidamisseebi tükkidest, rullikeeratud ajakirjadest ja juhtmetest.

Surmapõlglik hulljulgus
Ühtekokku istus lennukisse Tu-154 niisiis 7 meeskonnaliiget, 85 tavalist reisijat, 15 kinnipeetavat ja 3 konvoeerijat. Saatuse irooniana oli 19. august Nõukogude Liidus lennunduse päev.
Lennuk tõusis õhku kell 6.25. Mõni minut pärast starti haaras Issakov kärbiku ja sihtis sellest lapsega naisreisijat. Jevdokimov näitas väidetavat pommi ja hüüdis, et kui konvoeerijad relvi maha ei pane, lastakse lennuk õhku. Kartes reisijate elu pärast, andsidki valvurid oma relvad kurjategijatele.

Jevdokimov andis stjuardessi kaudu piloodile kirjakese nõudmisega naasta Nerjungri lennuväljale. Kiri sisaldas sõnu „Andke andeks, aga meil pole teist väljapääsu. Parem surm kui selline elu.”
Piloodid arvasid algul, et nendega tehakse lennunduse päeva puhul lolli nalja. Kui aga pardainsener kokpitist väljus, taipas ta, et kaaperdajatel on tõsi taga. Lennuk pöörduski tagasi.
Anekdootlikuna mõjub Sergei Nikolajevitš Šestakovi meenutus, kes oli tollal KGB Nerjungri osakonna ülem. Saanud lennujaamast kõne, ruttasid tšekistid appi, kuid poolel teel lennujaama läks nende UAZ-villis rikki! Nad olid sunnitud peatama möödasõitva auto, reisijad sellest välja käsutama ja tuhatnelja lennujaama kihutama, kuhu nad jõudsid just siis kui lennuk maanduma hakkas.
Kaaperdajad nõudsid, et arestimajast toodaks lennukisse Sergei Mološnikov ja Vladimir Petrov ning antaks neile kaks automaati, kaks püstolit, seitse kuulikindlat vesti ja raadiosaatjad. Vastutasuks lubati naised ja lapsed vabastada.
Pingelised läbirääkimised kestsid ligi 5 tundi. Lennujaama toodi isegi Andrei Issakovi ema. Kurjategijaid alistuma veenda siiski ei suudetud. Lennukisse tungida korrakaitsjad ei riskinud – kergesti võinuksid hukkuda kümned inimesed. Seepärast täideti kaaperdajate nõudmised ja lasti neil välja lennata. Oma osa võis olla kurval kogemusel – kaks aastat tagasi oli tormijooksul kaaperdatud reisilennukile mitukümmend reisijat surma saanud.
Kurioossel kombel oli aasta varem sellessamas Nerjungri lennujaamas viidud läbi õppus, kus harjutati tegutsemist olukorras, kus lennuki on hõivanud terroristid. Õppuses oli osalenud sellesama reisilennuki ekipaaž, kes nüüd oli reaalselt kurjategijate küüsis!
Enne lahkumist pöördusid kaaperdajad kaasvangide poole: „Võite välja minna või jääda, nii kuidas ise soovite. Meie kedagi kinni ei hoia.” Kuus kinnipeetavat lahkus lennukist, ülejäänud 11 lendasid välja koos 36 pantvangiga. Noorim teeleasunu Konstantin Šatohhin oli kõigest 16-aastane. Seiklushimulist noorukit ei ahvatlenud kaks aastat vangistust autoärandamiste ja varguste eest. Tema käekäiku jälgime järgnevas natuke lähemalt.

Vorst ja konservid
Tuleb tunnistada, et 30 tundi kestnud lennu ajal kohtlesid kaaperdajad pantvange hästi. Toidukambris polnud muud kui saiakesi ja maiustusi, sest nii lühikesel lennul nagu Nerjungri–Jakutsk oli ette nähtud ainult kerge hommikueine. Kaks lennukisse juurde toodud retsidivisti tõid aga kaasa suure hulga söögipoolist. Lennu ajal käisid kurjategijad lausa toidukäruga ringi ja pakkusid reisijatele süüa.

Lennuk suundus Pakistani, tehes teel kaks vahepeatust tankimiseks – Krasnojarskis ja Taškendis, kuhu saabuti kell 20.45 ja jäädi ööseks. Meeskond lubati isegi hotelli puhkama. Und nad kahjuks siiski ei saanud, sest neid kuulati öö läbi üle.
Kummalgi vahemaandumisel kaaluti, kas oleks võimalik eriüksuslased lennukit hõivama saata. Endistel aegadel oleks seda küllap tehtud, kuid 1990. aastaks oli poliitiline olukord riigis juba nii palju muutunud, et enam ei julgetud süütute inimeludega riskida. Kaaperdatud lennukil lubati riigist lahkuda, kuid püüti veenda kurjategijaid suunduma Indiasse. NSVL välisminister Eduard Ševardnadze palus välisriikidel lubada lennukil oma territooriumil maanduda, kui see peaks vajalikuks osutuma.
Hommikul kell 7.24 jätkati teed, aga mitte Indiasse, vaid Pakistani. Sihtkoha olid kurjategijad valinud arvestusega, et Pakistani suhted NSV Liiduga olid üsna teravad, mistõttu peaks neid seal kahel käel vastu võetama. Samuti oli kurjategijatele teada, et Pakistani ja NSV Liidu vahel puudus kurjategijate väljaandmise leping. Nagu paljud põgenejad enne ja pärast neid, uskusid ka nemad, et kui lepingut sõlmitud ei ole, on väljaandmine võimatu. Lisaks lootsid nad, et kuna Pakistan on sõjalises konfliktis Indiaga, võib neil avaneda võimalus sõjaväes teenida.
Kui Tu-154 Pakistani piiri ületas, hakkasid lennukit saatma kaks Pakistani hävitajat. Kaaperdajad arvasid, et võiks maanduda Karachis, kuid maalt ei antud selleks luba. Ähvardati lausa, et kui lennuk üritab ilma loata maanduda, lastakse ta alla. Alles siis kui piloodid pärast pooleteisetunnist tiirutamist teatasid, et kütus hakkab lõppema, saadi maandumisluba. Kell 11.29 seisis lennuk viimaks Karachi lennuväljal.

Idamaa külalislahkus
Kaaperdajatel paluti lennukitrappi mööda väljuda, et ametiisikutega kohtuda. Nad võeti vastu sõbralikult – suruti kätt ja isegi emmati. Siis tehti mõned grupifotod. Tasapisi võeti ootamatutelt külalistelt relvad ja viidi nad lennukist eemale. Kui Pakistani politsei oli veendunud, et pantvangid on väljaspool ohtu, pandi kurjategijatel kiiresti käed raudu ja teatati neile, et lennukikaaperdamine on Pakistanis karistatav surmanuhtlusega. Pantvangid saadeti samal 20. augustil tagasiteele NSV Liitu ja lennuk jõudis kell 23.40 õnnelikult Taškenti.
Septembris 1990 mõistis Pakistani kohus kõik kaaperdajad surma poomise läbi. Kui nad karistusest aru said, sattus üks neist – Sergei Šubenkov – lausa hüsteeriasse. Teised hoidsid end kuidagimoodi vaos. Noorim, Šatohhin, kes oli vahepeal jõudnud 17-aastaseks saada, meenutas hiljem, et jäi kongi naastes kohe magama. Ta mõistis, et väljapääsu esialgu ei ole ja liigsete mõtetega end vaevata pole mõtet. Elada tuleb nüüd ja praegu.
Igor Suslov ütles hiljem vihahoos, et kahetseb, et kaaskaaperdajaid maha ei lasknud, kui võimalus oli – oleks kodumaal kõik andeks saanud ja Pakistani põrgust pääsenud. Grupi autoriteedid panid seda väga pahaks ja lavastasid Suslovi vabasurma poomise läbi.
Aastal 1991 anti kaaperdajatele armu ja surmanuhtlus asendati eluaegse vangistusega.
Kinnipidamistingimused olid palju halvemad kui Nõukogude vangilaagrites. Seal oli vähemalt nari ja madrats, kuid Pakistanis magasid vangid paljal kivipõrandal. Korrarikkumiste eest peksti keppidega või pandi ahelatesse. Kohaliku kliimaga harjumatuid venelasi vaevas väga palavus. Kõige rängemaks probleemiks nimetasid nad siiski lutikaid, keda oli kujuteldamatul hulgal ja keda vangid lõpuks isegi enam tapma ei vaevunud.
Asja tegid hullemaks sisetülid. Kümme ellujäänud vangi jagunesid kaheks viieseks grupiks, kes olid omavahel vaenus. Mološnikov ja Issakov konkureerisid ninamehe tiitli pärast.
Pakistanlastest vangide suhtumine eksootilistesse välismaalastesse oli siiski sõbralik.
Nooruke Konstantin Šatohhin pühendus vanglas keeleõppimisele. Kuna tema sai urdu keele kõige paremini selgeks, oli tema see, kes vangide nimel administratsiooniga suhtles. Väga suureks abiks oli ühe pakistanlase kingitud inglise-vene sõnaraamat. Kättesaadud ingliskeelsetest ajalehtedest said vangid teada NSV Liidu lagunemisest, ehkki ei taibanud kuigi hästi, mis täpselt toimus.

Leidis põrgus jumala
Mingit usulist survet vangidele ei avaldatud. Siiski astus Konstantin Šatohhin 1992. aastal islami usku. Asi sai alguse sellest, et ta vaatas kohalikke palvetamas, siis hakkas küsimusi esitama ja talle selgitati rituaalide tähendust. Ühel päeval põlvitas ta ise pakistanlaste kõrvale palvetama ja tegi läbi islami usku astumise rituaali. Hiljem järgisid veel mitu nõukogude vangi tema eeskuju.
Aastal 1995 rahuldati vangide palve ja kergendati veelgi karistust. Šatohhin ja teine mees, kes ei olnud relva käes hoidnud, said 14 aastat, ülejäänud 21. Pärast Karachit istusid nad Hyderabadis, hiljem eraldati mitme vangla vahel. Šatohhin meenutas, et vanglates oli üsna palju välismaalasi: Aafrikast ja paljudest Euroopa riikidest. Kõik istusid eranditult narkootikumidega sahkerdamise eest.
Hyderabadis käis Vene peakonsul neid korra kolme kuu tagant vaatamas, küsis kinnipidamistingimuste kohta, tõi venekeelseid raamatuid. Omastest käis ainult Issakovil üks kord ema külas, rohkem mitte kedagi.
Ühes asjas kurjategijate ootused siiski täitusid – NSV Liidu ja hiljem Venemaa korduvad väljaandmispalved jäeti rahuldamata. Vaevalt aga, et neile see rõõmu tegi.
Šatohhin õppis vangla töökojas naisteehteid valmistama. Selle eest sai raha, raha eest sai omakorda osta näiteks puu- ja köögivilju. Korruptsioon oli täiesti teisel tasemel kui kodumaal. Valvurite palgad olid närused ja iga vang oleks võinud kergesti hankida kasvõi püstoli, kui tal vaid raha oli. Šatohhin eelistas nagu mõni teinegi vang heroiini. Kui ta 1996. aastal Haripuri vanglasse üle viidi, otsustas ta nakoorikumi tarvitamise lõpetada, sest pidev doosi otsimine ja karmi distsiplinaarkaristusega riskimine oli liiga suureks stressiks. Tükk aega vaevles ta võõrutusnähtude käes. Siis aga palus Sergei Šubenkov, et Šatohhin oma keeleoskusega aitaks tal uimastit hankida. Šatohhin teadis, et kui ta kaaslase palvele vastu tuleb, siis ei suuda ta ka ise tarvitamast hoiduda. Seepärast ta keeldus. Šubenkov aga poos end üles.
Veel üks äpardunud lennukikaaperdaja – Vladimir Petrov – ei elanud Pakistani vanglat üle. Süda ütles palavuse tõttu üles ja mees suri teel haiglasse.

Kes on viimane?
14. augustil 1997 oli Pakistani iseseisvumise 50. aastapäev. Sel puhul anti paljudele kinnipeetavatele amnestia. Meie lennukikaaperdajad teadsid, et formaalselt kuuluvad ka nemad amnestia alla, kuid kahjuks polnud neil ühtegi isikuttõendavat dokumenti. Seetõttu oli selge, et niisama lihtsalt neid vabaks ei lasta.
Nad istusid kolmes eri kohas, kuid veebruaris 1998 viidi nad kõik kokku Rawalpindi vanglasse. Šatohhin meenutab, et ükskord kutsuti ta välja. Vanglaametnik küsis, mida ta pärast vabastamist teha kavatseb. Šatohhin vastas, et tahab Pakistani jääda.
Paraku oli Pakistani välispoliitiline olukord väga keeruline. Pakistani ähvardas terrorismi toetavaks riigiks tembeldamine. Lennukiärandajatele varjupaiga andmine ei tulnud kõne allagi.
Kaheksast kaaperdajast kuus olid sündinud Venemaa ja kaks Ukraina territooriumil. Seetõttu olid nad nüüd kahe eri riigi kodanikud. Esimestele tuli ühel ilusal päeval lennuk järele. Donetskist pärit Šatohhin ja Nikolajevist pärit Levtšenko pidid välja antama Ukrainale, kuid Ukraina avas Pakistanis saatkonna alles 1998. aastal. Juunis käis konsul vange vaatamas. Ta pani ette, et Šatohhin ja Levtšenko kirjutaksid avalduse Ukraina kodakondsuse saamiseks, kuid nad keeldusid, sest neil polnud mingit ettekujutust, mis olukord Ukrainas valitseb. Nad nõudsid garantiid, et neid ei panda kodumaal vangi ega hakata usu pärast taga kiusama. (Mõlemad oli moslemid.)
Kuus Venemaa kodanikust kurjategijat olid vahepeal viidud tagasi sinnasamasse Nerjungrisse, kust nende „seiklus” omal ajal alanud oli. Nende varasematele karistustele lisati lennukikaaperdamise eest sätestatud maksimummäär – 15 aastat vangistust. Hiljem otsust siiski muudeti – kohus leidis, et Pakistanis äraistutud aeg tuleb arvesse võtta.
Septembris 1998 tuli Šatohhini ja Levtšenko juurde uuesti konsul, kaasas Ukraina peaprokuröri garantiikiri, et neid ei võeta kriminaalvastutusele, kuna nad ei ole Ukraina territooriumil ühtegi kuritegu toime pannud. Vangid uskusid ka konsuli kinnitust, et Ukrainas ei kiusata moslemeid taga, ja võtsid Ukraina kodakondsuse vastu.
Nüüd aga selgus, et lennukompanii Aeroflot oli esitanud kaaperdajate vastu hagi, nõudes miljon Nõukogude rubla kahjutasu. Konsul ütles, et Šatohhin ja Levtšenko peavad selle ise ära klaarima, enne pole kodumaale naasmine võimalik. Mehed küsisid hämmeldunult, kuidas nemad seda klaarima peaks, kui diplomaadid ei suuda. Aeroflotist ei tule ju iialgi keegi Pakistani vanglasse nendega läbi rääkima!
Kuud möödusid, mehed istusid ilmaasjata vangis, teadmata, mida teha. Šatohhin kirjutas oma tädile Krimmis (ema oli 1991. aastal surnud ja isa ei tahtnud temaga enam mingit tegemist teha), kes läks Kiievisse siseministeeriumi ja korraldas skandaali. Veebruaris 1990 tuli Rawalpindi vanglasse keegi tegelane Venemaalt, kes näitas pabereid, et kuna nad olid lennuki ärandamise hetkel alaealised, siis Venemaal ei ole nende vastu pretensioone. Meestelt võeti tutvumise kohta allkiri.
Nüüd võinuksid nad põhimõtteliselt vanglast lahkuda, kuid tekkis uus probleem – kes Ukrainasse sõidu kinni maksab? Saatkond keeldus seda tegemast. Diplomaatidel õnnestus viimaks siiski kokku leppida mingite ärimeestega, kes annetasid raha. Tänu sellele astusid Šatohhin ja Levtšenko 11. septembril 2000 viimaks Rawalpindi vangla väravatest välja. Nad taheti lennujaama viia käed raudus, aga konsuli nõudmisel võeti käerauad siiski ära.

Karistus mõjus
Kui kodumaa lähenes, olid Šatohhin ja Levtšenko tõelises eufoorias, n-ö ilma viinata purjus. Levtšenkol olid vastas vanemad, Šatohhinil tädi. Elama läks ta Krimmi. Ühiskond oli täiesti teine kui tema lahkumise ajal ja tal polnud mingit ettekujutust, millega tegelema hakkab. Läks siiski hästi – ta sai teha juhiloa ja hakkas tööle poollegaalses värvilise metalli vastuvõtu firmas.
Aastal 2001 Šatohhin abiellus. Kuna tööd üldse polnud, kolisid nad teise oblastisse, kus mees hakkas tööle santehnikuna. Paari aasta pärast läks ta naisest lahku ja seikles mööda Venemaad, tehes juhutöid. Alates 2011. aastast elab Konstantin Šatohhin kodulinnas Donetskis. Kogu selle aja jooksul ei sattunud ta seadusega pahuksisse enne kui 2015. aastal, kui peeti kinni komandanditunni rikkumise eest ja saadeti paranduslikele töödele.
Aastal 2020 antud intervjuus vastab Šatohhin ajakirjaniku küsimusele, kuidas ta tagantjärele lennukikaaperdamise peale vaatab, selliste sõnadega: „Oli, mis oli. Ma ei näe mõtet midagi kahetseda. Sain oma õppetunni [—], tutvusin jumalaga ja see tuli mulle suureks kasuks.” Ta soovib jääda Donetskisse ja tahaks saada Venemaa kodakondsuse, kuna on alati pidanud ennast venelaseks.
Ka teised kaaperdajad jätsid pärast vabanemist kuritegeliku tee. Ainsaks erandiks oli Andrei Issakov, kes sai Moskva kandis ühe jõugu liikmeks ja hukkus kahe bande vahelises tulevahetuses.
Vangide traagilisest välismaareisist vändati 1991. ja 2007. aastal dokumentaalfilmid. Nerjungri lennujaama kassade juures kõlas aga veel aastaid pärast kaaperdamist võllanali: „Kus on järjekord Karachisse?”

©Peter Hagen

Tunnuspildil: „Õnnelikud” kaaperdajad Karachi lennuväljal.

NB! Loe ka:
Lennukiärandamine nõukogude moodi (1973)