Inimese kõige mõistatuslikum seisund – letargiline uni

10 minutit lugemist

Uinuv kaunitar, Lumivalgeke, surnud tsaaritar … Nende tegelaskujude vahel on palju ühist. Kuri, kade võõrasema, kodust väljaajamine, mööda pimedat metsa hulkumine, kõige lõpuks aga – õunaga mürgitamine. Kuid oma kristallkirstus õnnetu ei lagune, nagu surnule ette nähtud, vaid magab rahulikku und…

Päästab teda imeilus prints. Muinasjutus teeb imet printsi suudlus, tegelikult aga on tähtis impulss väljastpoolt – puudutus, löök, valuaisting. Ärkamine on sama ootamatu, nagu katatoonilisse seisundisse langemine – nii nimetavad meedikud spontaanset tardumust, kui organismi kõik reaktsioonid aeglustuvad, kuid ei katke, ning inimene jääb liikumatuks. Selline unustus võib kesta päevi ja isegi aastaid.
Lugusid letargilisse unne vajunutest ja elusalt maetutest antakse suust suhu edasi juba eelajaloolistest aegadest.
Esimene dokumentaalne tõestus selle kohta on 1672. aastast. Kreeta poeet Epimenides läks tülli oma sugulastega, olles solvunud selle üle, et need tema loomingut vääriliselt ei hinnanud. Ta läks koopasse elama ja uinus … 57 aastaks. (Tänapäeva meedikud on siiski seda meelt, et une kestvus on liialdatud). Venemaal on letargilist und sajandite vältel peetud saatanlikuks lummuseks. Kui keegi seda haruldast haigust põdes, kutsuti majja vaimulik, kes luges palveid ning piserdas taret ja haiget püha veega, sugulased aga palusid Jumalal õnnetu hing tagasi anda.
Meie esivanemad arvasid, et unes lahkub inimese hing ajutiselt kehast ja reisib teistes maailmades. Kuid on oht, et see lendab liiga kaugele, eksib ära ning ei leia tagasiteed. Teda eksitab õigelt teelt saatan, saates talle lummuse. Reis on niivõrd ohtlik, et inimene võib ka mitte ärgata. Maailmade vahepealne seisund – letargiline uni, on see, kui palvete abil võib veel kõike parandada.
Meie päevil on risk saada elusalt maetud praktiliselt nullilähedane. Meedikud arvavad, et isegi kõige raskematel juhtudel on letargiline uni ja surm – kaks täiesti erinevat seisundit ning neid võib segi ajada ainult väga rumal inimene.
Kui tähelepanelikumalt vaadata, siis on letargikul märgatavalt ühtlasem hingamine ja silmalaugude tõmblemine. Naha värvus on tavaline. Pulss on tuntav, vahetevahel aeglane.
Ainult väga harvadel juhtudel muutub pulss vaevutuntavaks, hingamine aga – pinnapealseks, nahk muutub kahvatuks ja külmaks. Kuid isegi siis säilib silmaterade reaktsioon valule; elektrišoki toimel lihased tõmbuvad kokku; elektrokardiogramm ja elektroentsefalogramm registreerib südame ja aju aktiivsust.
Vähe ühist on ka tavalise unega. Letargikut võib raputada, valada üle külma veega, viia kõrva juurde äratuskella – asjata. Ta ei reageeri ka hüüetele ega puudutustele. Letargia põhjused on erinevad – näiteks psüühikahäired või ajukasvajad. Kuid provotseerib seda alati mingi tugev emotsionaalne vapustus. Psühholoogide sõnul soovivad lõputu une maailma põgenenud inimesed alateadlikult eemalduda elu probleemidest. Seetõttu on sellele rohkem vastuvõtlikumad naised, eriti nooremas eas. Peavalu, loidus, väsimus on letargilisse seisundisse langemise esimesed kuulutajad.

Elavad laibad
Akadeemik Ivan Pavlov kirjeldas haiget Ivan Kuzmitš Katšalkinit, kes magas 22 aastat – 1896. aastast kuni 1918. aastani. Letargia põhjus oli, nagu seda sageli juhtub, psühhogeenne: patsient oli raevukas monarhist ning langes unne peale teadet Aleksander II tapmisest.
Akadeemik Pavlovi kirjelduse järgi „lamas ta elava laibana ilma väikseimagi meelevaldse liigutuseta ega ühegi sõnata.“ Teda toideti sondi abil. Lõpuks hakkas ta tegema iseseisvaid liigutusi, käis tualetis ja isegi sõi kõrvalise abita, kuid jättis mulje elusast taimest. Arstid arvasid, et tema nõrgamõistuslikkus oli skisofreenia raske vormi tagajärg. Kuid neil ei olnud õigus.

Terve grupp teadlasi letargilises unes viibijat uurimas, kuid targemaks ei saanud neist keegi.

Natukene aega enne surma tuli Katšalkin teadvusele ja ütles arstidele, et kõik need aastad mõistis ta, mis tema ümber toimub, kuid tundis kohutavat, ületamatut raskust lihastes, nii et tal oli isegi raske hingata.
Tardumusest viis Katšalkini välja uus vapustus: ta kuulis haigla personali jutuajamist Nikolai II perekonna mahalaskmise kohta. Talle ei olnud kaua elada antud: muljetavaldav patsient suri 1918. aasta septembris südamepuudulikkuse tagajärjel.
Teine lugu juhtus kasahhi linnas Tselinogradis (nüüd Astana) koolis kirjanduse tunni ajal. Õpetaja tegi õpilasele märkuse ja see hakkas nutma. Verepisaratega. Tüdruk viidi kiiresti haiglasse. Seal hakkas tal halvem: käed ja jalad muutusid tuimaks, silmad sulgusid, hingamine oli vaevukuuldav, näojooned muutusid teravamaks.
Mida teha? Kohe olid ees puhkepäevad ning uuringud lükati edasi esmapäevale. Patsienti surnuks pidanud viinauimas sanitarid viisid tüdruku surnukuuri. Seal tuli vaeseke teadvusele valušokist siis, kui patoloog hakkas teda … lahkama. Tüdruk jäi ellu, kuid oli aastaid psühhiaatri järelevalve all.
Kõige pikema ametlikult registreeritud letargilise une juhtum, mis kanti isegi Guinnessi raamatusse, toimus 1954. aastal Nadežda Lebedevaga, kes sündis 1920. aastal Mogiljovo külas Dnepropetrovski oblastis. Peale mehega tülitsemist uinus ta 20 aastaks ning tuli uuesti teadvusele alles 1974. aastal. Ärgates ei uskunud ta, et oli möödunud nii palju aastaid: tema jaoks oli tüli toimunud nagu alles äsja. Kuid loodus sellist ajavõitu ei tunnista, naine hakkas kiiresti vananema ja suri kõigest viis aaastat pärast letargilisest unest ärkamist.
Täiesti ulmelisena tundub juhtum Grodno rajooni toiduainete baasi laohoidja Granatkiniga. Sõbraga tülitsedes sai ta tugeva löögi pähe. Teda rünnanu pidas Granatkinit surnuks ja kattis „laiba” lumega.
22 päeva hiljem „laibale” sattunud metsatöölised viisid kohutava leiu surnukuuri. Kuid jäätunud keha oli nii kõva, et lahkamine lükati hommikuni edasi. Hommikul märkas patoanatoom, et „lahkunu” silmaterad reageerivad valgusele ning küüned muutusid surumisel kergelt roosakateks. Granatkin ei hinganud, pulssi ei olnud. Arst pani diagnoosi: sügav letargiline uni löögi tagajärjel pähe. Patsient õnnestus teadvusele tuua ning kogu lugu võib pidada tõeliseks imeks.
Sageli kinnitab inimene peale letargilist und, et on omandanud ebatavalised võimed.

Letargilises unes viibivat inimest on võimatu üles äratada.

Nazira Rustemova uinus nelja aasta vanuselt ning magas 16 aastat. Ta ärkas 29. augustil 1985. aastal telefonihelina peale. Tema enda sõnade järgi ei olnud see uni: „Ma elasin seal,“ kinnitas Nazira.
Ta suhtles oma esivanematega, kellele oli 14-nda põlvkonna lapselapseks: „Ta oli 12. sajandi suurim müstik, teadlane, vaimne ravitseja ja poeet,“  rääkis Nazira. „Tema nimi on Ahmed Jassavi ning tema auks on Turkmeenias püstitatud suur mausoleum. Jalutasin temaga aedades ja järvede ääres. Seal oli väga hea.“
Tavalisse ellu tagasi pöördunud, sai Nazirast tuleviku ennustaja, ta suutis näha siseorganeid, kuulata inimeste kõnet mitme kilomeetri tagant, näha, mis toimub suletud uste taga. Aja jooksul hakkasid tema oskused nõrgenema, ning nende aktiveerimise katsed kutsusid esile peavalusid, minestamist, ninaverejooksu.
Huvitav, et mõned katatoonikud (skisofreenia vorm) magavad istudes ja isegi seistes. Lugu ootamatult sellisesse tardumusse langenud naisest oli aluseks filmile „Ime“, mille kangelane seisis mitme kuu vältel nagu kuju.
See reaalne lugu, mis juhtus 1956. aastal Kuibõševis (nüüdne Samara), on läinud psühhiaatria õpikutesse nimetuse all „Seisev Zoja“ –neiu nime järgi. Linnas tekkis paanika, liikusid jutud maailmalõpust ning juhtum võeti KGB kontrolli alla.
Zoja ärkas ootamatult ning ei mäletanud peaaegu mitte midagi. Hiljem selgus, et kõike tema ümber toimunut kuulis ta suurepäraselt ning isegi reageeris sellele: Zoja oli veendunud, et rääkis inimestega, käis tööl ja elas tavalist elu. Ja see ei olnud sonimine: sellega langes kokku tohutu suur arv detaile. Juhtum salastati.

Kas tõesti nakkus?
„Mitte midagi erakordset ei toimunud,“ on veendunud meditsiiniteaduste doktor Vladimir Vorobjov.
„Katatooniline sündroom, mis vahetevahel ilmneb kui kangestuskramptõbi (teetanus) – on reeglina üks ägeda reaktiivse skisofreenia liik. 1950–1960-ndatel aastatel oli see küllaltki levinud häire: psühhiaatria kliinikutes olid selliste haigete tarbeks terved palatid. Tänapäeval on seda patoloogiat õpitud ravima, seepärast võib haigust kohata tunduvalt harvemini.“

Unesuitamine (Somnambulism) on sama mõistatuslik seisund kui letargiline uni.

Zoja aga oli hiljem palju ja sageli haige, minestas, ei saanud rohkem töötada ning mõni aasta hiljem suri.
See on peaaegu kõikide letargikute ühine joon, mis täielikult lükkab ümber kinnituse, nagu ei vananeks nad aeglase ainevahetuse tõttu ning aeg on nende jaoks peatunud. Tegelikult on asjad vastupidi, vedeliku puuduse, lihaste atroofia, siseorganite ja vereringe loiu töö tagajärjel kannatavad nad palju: need inimesed ärkavad invaliididena.
Ühed arstid peavad letargiat ainevahetuse häireks, teised – une patoloogiaks. Inglise arstid Russell Dayle ja Andrew Church esitasid oma hüpoteesi. Kõrvutades haiguslugusid avastasid nad, et paljud letargikud põdesid sageli kurgumandlipõletikku, tähendab, olid haigestunud bakteriaalsesse infektsiooni. Samuti selgus, et streptokokki bakterid ja nende lähedased sugulased diplokokkid säilitavad kõikidel letargikutel kõrge aktiivsuse ning muteeruvad aastate jooksul.
„Tavalist angiini esile kutsuvad bakterid muutsid välimust ja võtsid vormi, mis provotseerib letargiat, ehk teaduslikult Encaphilitis Lethargica,“ räägib Vladimir Vorobjov. „Versioon on selline: immuunsüsteem, mis on hõivatud rünnaku tagasitõrjumisega kurgule, laseb parasiidi närvisüsteemi. Kahjustub keskaju ning tekib põletik. S.t. inglaste arvates on letargia – nakkushaigus ning sellega on võimalik võidelda.“
Gogoli aegadel püüti inimest raskest unustusest välja viia aadrilaskmisega ning pandi peale kaane, millega ainult süvendati haigete seisundit: on ju letargiasse vajunud inimestel ilma selletagi väga madal vererõhk.
1930-ndate aastate lõpus pakuti uut ravimeetodit: üheaegne unerohu, seejärel aga ärritava preparaadi viimine veeni, mille peale inimene tuleb viieks-kümneks minutiks teadvusele. Äratamiseks kasutatakse hüpnoosiseansse, samuti psühhotroopsete preparaatide süstimist. Kuid universaalset vahendit siiamaani leitud ei ole.

Kas endelisi unenägusid tuleks ravida
Füüsika-matemaatikateaduste doktor Mihhail Menski arvab, et letargilise une mõistatuse võib lahendada kvant- mehaanika. „Meie teadvus – on aju omadus võtta reaalsust kui ainukest olemasolevat. Kvantfüüsika aga kinnitab, et neid on lugematul hulgal,” selgitab Menski. „Teadvusetus olekus töötab meie aju hoopis teistmoodi“.

Letargilise une tekkepõhjuste kohta puudub tänini vettpidav selgitus.

Kuid küsimusi on endiselt rohkem kui vastuseid. Milline on endeliste ja teiste „teadvusetute“ nägemisaistingute unenägude loomus? Mis on selgeltnägemine ja telepaatia? Mis toimub samal ajal teadvusega? Kui see välja lülitub, siis mis tuleb selle asemele? Samast seeriast on ka letargia mõistatused.
„Kui vaadelda meie maailma kvantmaailmana, kus eksisteerib hulgaliselt reaalsusi, võib oletada, et teadvuse ajutise väljalülitamise korral sooritame reise paralleelreaalsustesse,“ räägib professor. „Meie teadvus piirab sellise vastuvõtlikkuse võimalusi, nagu silmaklapid segavad hobusel näha tema ümber toimuvat. Teadvus ongi silmaklapid, ilma milleta me võib-olla läheksime hulluks. Tekitab ju isegi meie teadvuse lühiajaline pilk horisondi taha vahetevahel hirmu ja segadust. Sellisel moel ei ole illusoorsed mitte teised maailmad, mis ilmuvad meie ette unenägudes ja teadvuse ebatavalistes seisundites, vaid vastupidi, illusioon on veendumus selles, et meie reaalsus – on ainukene ning teisi ei eksisteeri.“
„Paljudele teadlastele ja loomingulistele inimestele on tuttavad vaimuvälgatused, mis sageli ilmuvad unes,“ meenutab Mihhail Menski. „Kui võtta arvesse kvantfüüsikat, siis ei ole selles midagi imelikku. Kasutab ju loogikaväline teadvus palju laiemat andmebaasi, kui loogiline. Veelgi enam, tingituna kvantmehaanika pööratavuste ühtlustumisest „teadvusetus“ olekus, tekib juurdepääs mitte ainult kõikidele mõtetele, vaid ka kõikidele aegadele. Oleme võimelised vaatama tulevikku ning nägema kõiki selle variante. Sama toimub ka minevikuga.“
„Letargilist und ei ole vaja karta nagu katku, vaid uurida ja kasutada seda maailma tajumise piiride laiendamiseks,“ arvab Menski. „Meis kõigis peituvad võimed annavad võimaluse reisida paralleelmaailmades, ajamata meid transsi või narkootilise uima seisundisse. Selline laialdane teadvus on tuleviku inimesel. See inimene võib ammutada ükskõik millist informatsiooni teistest reaalsustest, nagu meie täna meenutame oma möödunudaastast puhkust või hiljuti loetud raamatut.“

MAAJA

0

Your Cart