Igaühest võib unes mõrvar saada

3 minutit lugemist

Unesrändaja tappis hotellikülastaja. Kohus mõistis mõrvari õigeks. Eks ole, külmajudinad jooksevad üle selja, aga nii see oli.

Aeg-ajalt võib täiskasvanute somnambulism kaasa tuua palju äärmuslikumaid käitumisviise.
Ühe firma kaks ametnikku jagasid hotellituba Schwarzwaldis (Lõuna-Saksamaal). Hommikul kell viis tõusis üks ametnik üles, võttis kapist leivanoa ja tappis 20 noahoobiga oma kolleegi. Hiljem ei suutnud mees juhtunust mitte kui midagi meenutada. Psühhiaatrilise ekspertiisi otsus: „Ta on unesrändaja.”
Järgmine juhtum on aga eriti markantne.
Kenneth Parks, kes oli 1987. aastal 23-aastane, elas koos naise ja viiekuise tütrega Torontos. Ta kannatas ränga unetuse all, mida põhjustasid töötus ja hasartmänguvõlad. Mingil juhul ei olnud Parks vägivaldne inimene. Ämm, kellega ta sai hästi läbi, kutsus teda leebeks hiiglaseks tänu tema malbele ise­loomule, kuid märkimisväärsele pikkusele ja turjakale kehale (ta oli 1,93 meetrit pikk ja kaalus 102 kilo). Siis saabus 23. mai.
Pärast seda kui Parks oli poole kahe paiku hommikul diivanil telekat vaadates uinunud, tõusis ta üles ja läks paljajalu autosse. Sõltuvalt teekonnast sõitis Parks ligikaudu 22 kilomeetrit naise vanemate maja juurde. Pärast majja sisenemist läks Parks ülakorrusele, pussitas ämma köögist võetud noaga surnuks ja kägistas äia teadvusekaotuseni, olles teda samamoodi lihunikunoaga rünnanud (äi jäi ellu). Parks läks tagasi autosse; mingil hetkel täie teadvuse juurde tulles sõitis politseijaoskonda ja ütles: „Ma arvan, et ma tapsin mõne inimese … mu käed.“ Alles siis sai ta aru, et veri, mis voolas tal mööda käsivarsi alla, pärines noahaavadest tema enda painutajakõõlustel.
Kuna ta suutis mõrvast meenutada vaid ähmaseid kilde (nt mälupildid ämma abipaluva ilmega näost), tal oli pikk uneskõndimise ajalugu (nagu ka teistel pereliikmetel) ja polnud motiivi, järeldas advokaadi ekspertide rühm, et Ken Parks magas kuriteo toimepanemise ajal, tehes läbi ränka uneskõndimise episoodi. Nad väitsid, et mees ei olnud oma tegudest teadlik ja seega pole süüdi. 25. mail 1988 otsustas sama ka vandekohus. Sellist kaitsetaktikat on katsetatud mitmel hilisemal juhtumil, enamasti edutult.
Kenneth Parksi lugu on kõige traagilisemat laadi ja tänapäevani on Parksil raske kanda süükoormat, mis arvatavasti kunagi teda maha ei jäta. See juhtum illustreerib ilmekalt, kuidas unest ja unehäiretest ilmnevatel, tahtele allumatutel tegudel võivad olla väga reaalsed juriidilised, isiklikud ja ühiskondlikud tagajärjed, mis nõuavad teadlaste ja arstide kaasamist asjakohasesse õigusemõistmisse.
Seda lugu lugevate murelike uneskõndijate jaoks tuleks märkida, et enamikku somnambulismi episoodidest (sh uneskõndimine ja -rääkimine) peetakse healoomuliseks, mis ei vaja sekkumist. Meditsiin koos oma ravivõimalustega tuleb tavaliselt mängu alles siis, kui patsient või tema hooldaja, partner või vanem (laste puhul) tunneb, et see häire mõjutab tervist või tekitab ohtu. Sellele on olemas tõhus ravi ja on väga kurb, et see ei saabunud Ken Parksi jaoks õigel ajal, enne saatuslikku maiööd.
Unesrändamine võib olla ka abielulahutuse põhjuseks. Barbara Sultzmann (47): „Mu mees oli lihtsalt kullatükk, ainult kahel-kolmel päeval kuus oli ta nagu nõiutud. Werner tõusis voodist üles, sõimas mind ning jalutas pidžaamaväel) ümber majadebloki. Alles mitme aasta pärast sain ma aru, et ta on kuutõbine. Viimasel ajal oli mul tema ees hirm. Ja kui ta siis hakkas veel videoteegist zombifilme laenama, pakkisin asjad kokku!”
Juba Shakespeare teadis unesrändamisest. Nii laskis ta ühel oma kangelannal, Lady Macbethil tõrvikuga käes läbi lossi ekselda: „Ta silmad on lahti, kuid tema vaim on suletud.” Seda, mida William Shakespeare teadis unesrändamisest ligi 400 aastat tagasi, pole ka tänapäeva teadus oluliselt täiendanud. Teame vaid seda, et kuutõbi on langetõve, hüsteeria jt. haiguste kaasnähuks. Teame, et unesrändaja käitub nii, nagu oleks ta ärkvel. Haige näeb, kuuleb, tunneb maitset, lõhna – reageerib kõigile neile ärritustele, kuid ta ise ei tea endaga toimuvast midagi. Ainult väga harvadel juhtumitel võib kuutõbine kedagi tappa või sooritada enesetapu. Üldreeglina tõuseb unesrändaia öösel üles, teeb toas mõne ringi ja heidab jälle magama.

©MAAJA

0

Your Cart