Abielu eksootilise välismaalasega

7 minutit lugemist

Kui lennata Frankfurdist Bangkokki, hakkab juba lennukis prääksuva pardihäälega lillade hulgas kõrva ja seejärel silma veel üks kontingent mehi – tai naisega abielus valged mehed (antud juhul siis sakslased), kes sõidavad tõenäoliselt kas Taisse puhkusele või naise vanematele külla. Armastus on muidugi imeline asi, kuid kas käivad ikka armastuse lained nii kõrgelt, et peab abikaasa seitsme maa ja mere tagant kosima. Eriti kummastav on kooslus, kui kumbki räägib eri keelt ja siis üritatakse ennast kuidagiviisi puruvigases inglise keeles arusaadavaks teha. Kui õnneliku kooselu nimel päevad läbi võõrkeelt vägistada, tekib mõlemal armunul mingil hetkel küsimus: kes ma siis tegelikult olen? Kus on minu tegelik kodumaa?

Valgete meeste ja asiaatidest naiste kooslused on omaette loodusnähtus, mida käsitledes pole võimalik langeda stereotüüpide lõksu, mida ei suuda alati põrmustada ka lai silmaring.
Euroopas leidub palju „maadeavastajatest“ mehi, kellele on asiaadist naine midagi eksootilist, mida tuleb elus kindlasti „proovida“. Umbes samamoodi nagu langevarjuhüpet või mõnda idamaist rooga. Selles suhtes ei erine ka tõmmude poiste või koguni neegrite järele vesistavad lääne naised, kes tahaksid, et kuumust ja kirge ikka juurde keerataks ja et eksootiline mees neile midagi arusaamatut aeglaselt kõrva sosistaks, isegi kui see on vaid „osta mulle uued riided“.
Lühidalt, huvi millegi võõra vastu on alati mõlemal poolel ju olemas olnud.

Seks on kahtlemata mõnus, kuid mitte nii mõnus, et oma elu mingi asiaadiga tuksi keerata!

Teisalt võib lääne mehele olla üsna meeldiv, kui tal tekib mõnes tai baaris suhe väikese saleda tai naisega, kes hellalt tema reit silitab.
Sellise mehe sõnul on tagasihoidliku taustaga asiaadist naine alguses nagu unelmate leid: malbe, vähenõudlik, alandlik, ronkmustade juustega väike seksisireen, kes laseb mehel end tõelise alfaisasena tunda. Ja selline sireen on ju hoopis midagi muud, kui need eneseteadlikud, sageli upsakad, ülbed, mehe suhtes ülinõudlikud ja jumal teab mis ambitsioonidega lääne naised…
Aja möödudes muutub värskelt endas alfaisase avastanud mees (sageli ise juba kuldses keskeas) aga õnnetuks, et kui valgele mehele ehk kahel jalal liikuvale rahakotile on käpp peale pandud – kas naine rasedaks jäänud või koguni abiellutud – muutuvad suhtedünaamikas nii mõnedki asjad.
Ja hoidku jumal, kui valge mees peaks kolima idamaise naise palavale kodumaale! (Esiteks ei talu paljud valged mehed pikema aja vältel troopilist kuumust.) Kõigepealt ilmuvad lagedale tüdruku kodukülast pärit sugulased, kes eeldavad alati, et välismaa mees hakkab neid vähemalt mingil määral sponsoreerima, ka ämma kasiinosõltuvust ja äia autoteeninduse arveid. Igapäevaelu suureks osaks saavad tüdruku kaasmaalastest sõbrannad, keda on pidevalt täis terve maja ja kes kokkavad endale väga kummaliselt lõhnavaid roogasid nii et ilge karri hais käib üle pea. Tagatipuks ilmuvad välja tüdruku vanad ja uued peikad, kellega on naisel ju täielik õigus suhtlemist jätkata, ning lõpuks võib täiesti ära kaduda ka sireeni seksiisu! Seejärel saab maadeavastaja aru, et kodust on siiski natuke liiga kaugele seigeldud… Hoopis teistsugune on muidugi valge mehe saatus siis, kui ta asiaadist naise oma kodumaale toob. Rohkem kui 1,4 miljonit sakslast elab nn binatsionaalses partnerluses.
Juhtub aga tõsimeelne kristlane kokku elama moslemiga, siis midagi head sellest ei tule. Mõlemal tuleb ületada hulk takistusi, eelkõige aga vanemate vastuseis. Suurimad probleemid tekivad aga siiski religiooni pinnal, sest ateistist araablane on sama haruldane nähtus kui valge vares. Ei mingit sealiha, ei mingit alkoholi. Ainult koraan ja palvevaip või vastupidi. Kas lapsest kasvab moslem või kristlane või on tal õigus vanemate tahet ignoreerida ja kasvada hoopiski ateistiks?
Tabuteema on ka see, et paljud abielud on näiteks Saksamaal sõlmitud ainult selleks, et tagada naisele riiki jäämise õigus.

Nii suurt õnne ei suuda lihtsalt uskuda, seda peab lausa käega katsuma, veel parem suhu võtma!

Muidugi on palav ja ülekeev armastus õnneliku abielu eelduseks, kuid valgel naisel on väga raske taluda, kui tema mees ramadani ajal kuu aega paastub, iga päev regulaarselt mošees palvetamas käib ja naine peab kõikjal temast kolm sammu tagapool käima.
Kui aga naine juhtub olema tõsimeelne kristlane, siis on abielusse moslemiga tülid, arusaamatused, konfliktid ja lahutus sisse programmeeritud. Ja milline valge naine on nõus jagama oma meest veel kolme naisega?
Mitte ainult õiguslik ebakindlus (läänes sõlmitud abielu pole kehtiv islamimaades), vaid ka kõikvõimalikud erimeelsused pereliikmete ja sugulaste vahel võivad hakata närvidele käima. Selline paar elab ühiskonna ääremail, alailma tuleb kellelegi selgitada „internatsionaalse“ abielu põhjust ja vajadust. Lääne inimesele ei mahu kuidagi kupli alla, miks peab moslemi kristlasest naine hakkama Euroopas avalikus kohas mingit tobedat pearätikut kandma. Veel vähem on mõistetav, miks ta seda ise vabatahtlikult teeb.
Bireligioossed abielud esitavad kristlikele kirikutele suuri väljakutseid. Katoliku kirik ei tee abielule moslemiga takistust, kuid katoliiklasest abikaasa on kohustatud laskma oma lapsed ristida ja neid kristlikus vaimus kasvatama. See on soovunelm, tegelikkus on midagi muud. Kooselu alguses olevat moslemi mehed ülimalt, lausa lipitsevalt armastusväärsed, sallivad ja liberaalsed, kuid pärast lapse sündi pööravad ära ega taha kristlikest väärtustest enam midagi teada ega kuulda. Tema lapsest peab saama moslem! Ka avaldavad moslemitest sugulased talle tugevat survet, et lapsest kasvatataks moslem.
Kaastunnet väärivad aga need noored valged naised, kes kas nooruse rumalusest, meeltesegaduses või talumatus abielunäljas abielluvad türklase või araablasega ja asuvad elama mehe kodumaale. Mehe vanematega suhtlemiseks tuleks natukenegi õppida araabia või türgi keelt, mis pole aga kuigi lihtne. Mehe, tema vanemate, sugulaste ja sõpradega hommikust õhtuni aktsendiga vigast inglise keelt vägistada on aga paras ajude gümnastika.
Käesoleva loo autoril oli võimalus 1996. aastal kohata Egiptuses Hurgadas noort sakslannat, kes oli abielus araablasega (egiptlaseks teda ju nimetada ei saa?). Mõlemad suhtlesid saksa keeles, sest nad olid tutvunud Saksamaal Dresdenis, kus mees õppis. Õppis selleks, et hakata Egiptuses pudupoodi pidama. Ega midagi, fantastiline karjäär. Mees pidas väikest nahktoodete ja suveniiride poodi, naine molutas niisama mehe kõrval ja lappas ajaviiteks kohalikku araabiakeelset ajalehte. 2001. aastal sattusin teist korda samasse kanti, kuid see pood oli omanikku vahetanud. Ei teagi, mis sellest binatsionaalsest unelmatepaarist sai, kuid ei ole välistatud, et sakslannal sai mingil hetkel eksootilisest Egiptusest siiber, nad kas läksid lahku või kolisid mõlemad Saksamaale.
Oli veel teinegi õpetlik juhtum. Üks minu tuttav 30-ndates mees „armus” Malaisias töötades kohalikku neiusse ja nad said isegi tütre. 2020. aastal kolis neiu Eestisse. Alguses elati vanemate majas, hiljem mingis üürikorteris. Poole aasta pärast oli neiul meie polaarööst ja kohalikust köögist kõrini ja ta lendas koos tütrega kodumaale tagasi. Ja veel selgus üks omapärane seik. Malaisia naistel pole kombeks lapsega väljas käia. Kas see tüdruk oleks pidanud korteri nelja seina vahel üles kasvama ja kuulama, kuidas tema vanemad päevad läbi kumbki oma aktsendiga inglise keelt vägistavad? Loomulikult ei kavatsenud mees hakata ka tõmmu kaunitari arvukale suguseltsile Malaisias rahaülekandeid tegema.
Öeldakse, et armastus on pime, abielu aga parim silmaarst. Ja eelkõige kehtib see eri rahvusest ja rassist inimeste abielude kohta.
Omaette loodusnähtus on muidugi valge naise abiellumine neegriga, mida käsitleme eraldi artiklis.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Miks valged naised tahavad neegritega keppida?
Kuidas araablasega lapsi teha

0

Your Cart