Tuletikukuninga Ivar Kreugeri krahh ehk ahnuse palk

24 minutit lugemist

Õpetlik lugu edukast ärimehest ja tema hiiglaslikust äriimpeeriumist, mis aga ühel heal päeval kolinal kokku varises. Kas ka Bolti tulevik? Eks seda näitab aeg…

Ivar Kreuger sündis 2. märtsil 1880 Kalmaris Rootsis, sooritas aastal 1899 masinaehituse-inseneri eksami ja võis end nüüd nimetada inseneriks. Seda tiitlit, mille ta oli omandanud endale ausa tööga kõigest kuus semestrit kestnud õpingute abil, armastas ta väga ja kandis seda kogu eluaja oma ainsa ametinimetusena; nähtavasti klammerdus ta selle külge seepärast nii innukalt, et see oli ainuke omand, millele tal oli õigus ja mida talt ei saadud ära võtta.
Isa tuletikuvabrik ei huvitanud noort tehnikut, teda tõmbas Ameerika Chicago maailmanäitusega. Varustatuna väga tagasihoidlikkude rahadega, sõitis Ivar Uude Maailma ja püüdis endale seal rajada eksistentsivõimalusi. Kui see ei tahtnud kuidagi õnnestuda, võttis ta vastu koha ühes Mehhiko raudteeühingus ja hakkas ehitama sildu kurikuulsates palavikukliimaga maakohtades; kümnest insenerist, kes töötasid ühes Kreugeriga samas ringkonnas, surid üheksa kollapalavikku ja viimane neist lasti ühe tüli ajal kuskil sadamakõrtsis vigaseks.

Ivar Krueger (1920-ndatel aastatel).

Ivar pääses kõigist hädaohtudest ja jätkas mööda maailma rändamist. Ta reisis Lääne-Indias, New Yorgis, Londonis, sõitis siis uuesti üle ookeani Kanadasse, Lõuna-Aafrikasse, Indiasse. Tema erialaks oli metallkarkassiga majade ehitamine; ta püstitas Lõuna-Aafrikas Kuulsa Carlton-hotelli Johannesburgis. Aga selline tegevus ei rahuldanud teda, ta püüdles hoopis suurematesse kõrgustesse, kuigi tal tookord ehk see selgelt teadvuses polnud, mida ta õieti tahtis, ei olnud see muud midagi kui võim. Aga selles meeletus võimuihas hindas ta oma võimeid üle.
„Nüüd tean ma rohkem,“ kirjutas ta tookord ühes kirjas, „kui kõige moodsam peadirektor Rootsis, ma põlgan ameerika vaimu, kuid ta meetodid toon ma koju kaasa. Ole selle peale kindel, küll ma juba selle korda saadan, mu pea lõhkeb ideedest. Olen ise uudishimulik, millised neist kõige enne läbi viin.“
Nii pöördus Ivar Kreuger Rootsi tagasi, läks Kalmarisse oma isa juurde ja esitas talle koos oma ametivenna Paul Tolliga betoonehitiste kavandid. Vanale Kreugerile, soliidsele ja ettevaatlikule ärimehele, meeldisid poja kavatsused niivõrd, et ta andis tema käsutusse 50 000-kroonise kapitali. Sellega alustas Ivar Kreuger oma uut tööd.
Ühes romaanis murrab puusepp pead selle üle, kuidas ta saaks kõige kindlamini raha teenida; ta jõuab tulemusele, et ta peab valmistama mingi mööbli või asja, mida igaüks peab tarvitama. Mida aga peab iga inimene kordki oma elus tarvitama? Asi on selge – see on puusärk. Niisiis alustab filosofeeriv käsitööline puusärkide produtseerimist ja saab rikkaks.
Ivar Kreugeri mõttekäik läks sama teed. Firma Kreuger & Toll, ehitusettevõte, tegi head äri, laiendas oma tegevust, muutus 1911. aastal isegi aktsiaseltsiks kapitaliga üks miljon krooni, asutas osakondi ja hakkas kauplema ehitusmaterjaliga. On olemas ilus anekdoot, mis selgitab Ivar Kreugeri ärimeelt. Ta pidi ehitama Stockholmis kaubamaja, kontsern, kes talle selle tellimuse andis, määras 5000-kroonise trahvi iga viivitatud päeva eest, kui ehitus ei valmi kindlaksmääratud tähtajaks. Kreuger võttis selle tingimuse vastu, nõudis aga endale preemiat samasuguse summa näol iga päeva eest, mille võrra ehitis valmib enne tähtaega. Ehituse väljaandjad muigasid, nad uskusid, et võivad Kreugeri nõudmistele järele anda ilma igasuguse hädaohuta, kuna määratud aeg oli lühike ja ehitamine ei saanud kuigi kiiresti minna, arvestades talvist aega. Hiljem nad aga kahetsesid seda, sest Kreuger oskas töid niivõrd kiirendada, et ehitis valmis kaks kuud enne tähtaega ja ta võis 300 000 krooni taskusse pista.
Aga vaatamata edule, ei olnud Kreuger rahul, teda rõhus see, et ta äri olenes moest, konjunktuurist ja rahvusvahelisest majandusolukorrast. Võisid saabuda asjaolud, milles ta polnud süüdi, mille suhtes ta jäi võimetuks ja mis võisid kõik selle hävitada, mis ta oli üles ehitanud. Teda haaras hirm võimaliku pealesurutud pankroti pärast. Ta pidi leidma kaubaartikli, mis ei allunud konjunktuurile, mida tarvitataks kogu tsiviliseeritud maailmas ja millega ta võiks kaubelda ilma riskita.
Kreugeri biograafid kirjeldavad seda stseeni, kus ta leidis sellise kauba, järgmiselt: „Ta süütas naeratades sigareti ja hoidis tuletikku järelemõtlikult sõrmede vahel, kuni lõpunipõlenud tikk puudutas sõrmeotsi ja ta selle tasase karjatusega järsku minema viskas.“
Ta oli avastanud konjunktuurita kauba!
Kas ta leidis selle sel või teisel viisil, kuid nüüdsest peale oli Kreugeri plaan kindel. Tuletikud ei sõltunud mingisugustest poliitilistest, majanduslikest või finantsilistest kõikumistest, vajadus tuletikkuede järele kasvas kogu maailmas pidevalt. Polnud mingit kahtlust, et tuletikud pakkusid parimaid väljavaateid trusti moodustamiseks ja suure rikkuse kokkuajamiseks. Ka Ivar Kreugeri isa oli saanud oma raha tuletikkude tootmisest.
Ehitusfirma Kreuger & Toll muudeti ümber juhtivaks ühinguks, mis finantseeris Kreugeri uut ettevõtet Rootsi Tuletiku Ühingut. Seitsme aasta jooksul lõi Kreuger tuletikutrusti, mis ulatus üle kõigi maailmajagude.
Rootsis oli veel olemas Jönköping-Konzern, mille hulka ei kuulunud konsul Kreugeri vabrikud. Aastal 1912 sai Ivar Kreuger kõigi nende ettevõtete juhtivaks direktoriks, mis oli ühinenud nime all Förenade-Tändsticks-Konzern. Ta viis kohe läbi olulised parandused masinates ja tõi sisse ameerikalikud töö ratsionaliseerimise meetodid.
Esimese maailmasõja puhkemisel oli Rootsi sunnitud toorainete muretsemises tuginema niipalju kui võimalik omaenese tagavaradele. Kreugeri osavus fosfori- ja kaalivabrikute asutamises ja samuti ka teiste abiallikate leidmises tooraine muretsemises sundis Jönköping-Konzerni vastu võtma tema ettepanekut mõlemate kontsernide ühendamiseks. Förenade sai juhtimise endale, asutati haldusühing Svenska Tändsticks A. B. mõlemate kontsernide üle. See ei omanud vabrikuid, vaid valitses ainult mõlemate kontsernide aktsiaid, järelikult kogu Rootsi tuletikutööstust. Samal eeskujul muutis nüüd Ivar Kreuger oma firma Kreuger & Toll samuti haldusühinguks, mis pidi edaspidi ainult valitsema ja kontrollima mitmesuguste ettevõtete aktsiaid. Ivar Kreuger seisis mõlema ühingu eesotsas, kuna tal nüüd hea äri tõttu, mida oli teinud Kreuger & Toll ehitusalal. Küllalt raha oli käepärast, ta võis omandada kõik saadaval olevad Svenska Tändsticks’i aktsiad ja seega tunnistada end Rootsi tuletikutootmise valitsejaks. Isamaa oli alistatud; nüüd pidi algama sõjakäik teiste maade alistamiseks.
Maailmasõda oli lõppenud: maad seisid talle avatuina. Ta kasutas endiselt sama taktikat, ostis üles välismaisi tuletikuvabrikuid ja ühendas need. Nii vallutati Poola, Läti ja Danzig – suurenenud produktsioon nõudis uusi tooraineallikaid, metsi ja masinavabrikuid, mida trust kõik endale muretses. Maatükkide ost ja müük Saksamaal inflatsiooni ajal ja hiljem uuestikindlustatud marga ajal tõid miljoneid kasu, Rootsis nimetati Kreugeri ettevõtete aktsiaid Rootsi rahva hoiukassaks. Kreuger kindlustas oma ettevõtte kuulsuse 25-protsendilise dividendi maksmisega. Ka mõned välisriigid lasksid ennast ahvatleda, kui mitte-rootslastele lasti välja erilised aktsiad, mis andsid küll sama palju dividende, kuid ei andnud hääleõigust. Hääleõigus jäi rootslastele varutud aktsiatele, mis enamasti olid Kreugeri käes, sel viisil juhtis insener oma üha suuremaks kasvavat finantsimpeeriumit.
Saksamaa oli ta alistanud ja mõninga võitluse järel ka Põhja-Ameerika, kus International Match Corporation valitses 50 tuletikuvabrikut 28 miljoni dollarilise kapitaliga. John Rockefeller, kes ka ise oli tootnud tuletikke, pidi Kreugerile alla vanduma. Nüüd tuli järg Jaapani kätte, kes kaitses end meeleheitlikult igal viisil, kuid pidi lõpuks siiski alistuma. Järgnes India – ehitati 16 uut vabrikut. Siis Belgia, mis oli teinud kardetavat konkurentsi, samuti ka Inglismaa, kus auväärt firma Bryant & May, kelle kollased toosid on tuttavad igale Inglismaal reisinule, pidi ühinema trusti kuuluva firma John Mesters & Ko-ga. Pole tarvis Kreugeri trusti võidukäiku lähemalt kirjeldada: see haaras lõpuks 35 riiki 160 tuletikuvabrikuga ja 60 000 töölisega. Austraalia, Ida- ja Kesk-Aasia, Lõuna- ja Põhja-Aafrika, Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika – igal pool sama pilt nagu Euroopaski. Kreuger valitses kogu maailma tuletikuvabrikuid, välja arvatud üks suur riik – Venemaa. Nõukogude riigil ei olnud mingit huvi Kreugeriga tegemist teha.
1920-ndate aastate keskpaiku lõi tol ajal umbes 45-aastasele Kreugerile võimuiha nii tugevasti pähe, et ta püüdis seda rahuldada iga hinna eest; see oli aeg, kus nähtavasti toimusid ka esimesed võltsimised raamatupidamises. Tuletikutootmises oli Kreugeri ülemvõim kindlustatud; aga see ei rahuldanud teda. Ta tahtis saada monopole, mis polnud võimalik ilma riikide majandus- või riigipoliitikale mõjumata. Kuidas pidi ta sundima valitsusi loovutama talle, välismaalasele, nii tähtsa tööstusharu monopoli.
Väga lihtsalt: ta andis neile ainult seda, mida nad kõige enam vajasid. See aga oli sõja ja inflatsiooni läbi vaesestunud maadele muidugi raha!
Esimene maa oli Poola. Kreuger pakkus rahaliste raskustega võitlevale riigile International Match Corporation’i kaudu laenu 6 miljoni dollari suuruses; leping sõlmiti 1925. aasta oktoobris. Vastutasu moodustas tuletikkude tootmise monopol, mille eest maksti valitsusele jälle ilus summa – 5 miljoni zlotti. Peale selle omandas valitsus poole puhaskasust, niivõrd kui see ületas 12 protsenti. Igasugused muud tingimused lisandusid lepingule, nii näiteks Poola haavapuumetsade kasutamine, siis leping igasuguste materjalide sisse- ja väljaveo kohta, millest Kreuger oli huvitatud, edasi leping Poola kaalisoolade tarvitamise kohta jne. Seega oli Poola esimene maa, mida Kreuger õnnistas monopolidega.
Poolale järgnesid Eesti ja Läti, siis Saksamaa suurima laenuga, mida Kreuger andis – 125 miljoni dollariga. Aastal 1931 oli Kreuger oma võimu tipul: ta omas tuletikumonopoli maa-alal, mis võttis enda alla 2,5 miljonit ruutkilomeetrit ühes 186 328 000 inimesega. Peale selle valitses ta ilma monopoliõiguseta tuletikutootmist peale Rootsi veel Inglismaal, Soomes, Norras, Austrias, Hollandis, Belgias, Itaalias, Taanis, Bulgaarias, Šveitsis ja Tšehhoslovakkias, USA-s, mitmes Lõuna-Ameerika riikides, Austraalias, paljudes asumaades, samuti ka Hiinas ja Indias. 75 protsenti kogu maailma tuletikutootmisest ja -väljaveost oli Ivar Kreugeri käes. Rootsi trusti tuletikulaenud ulatusid statistika aastaraamatute järgi 1 miljardile 249 miljonile Rootsi kroonile.
Üks trust tõmbas teise enda järele, Kreugeri kontsern tungis aegamööda laenude ja tuletikukaubanduse tagajärjel kogu majandusse – ta pidi end paratamatult ikka enam suurendama, maatükke, maju ja ikka uusi tööstusi omandama. Rootsi peamise ekspordiartikli moodustas aga rauamaak. Rootsi riik koos finantstuusadega kontrollis maailma suurimat maardlat, mis sisaldas hinnanguliselt 3 miljardit tonni rauamaaki. Ei kestnud kaua, kui Kreuger ka selles ühingus omandas juhtiva koha. Pole selgunud, millised ta sihid sel alal olid, oletatavasti tahtis ta ameeriklasi rauamaagi juurest eemale tõrjuda ja ka sel alal maailmaturgu valitseda. Mingi meeltesegadus pidi haarama seda meest, kui ta püüdis ühte kolossaalset ettevõtet toetada teise abil. Ainult tema üksi, kelle kätte jooksid kokku kõik niidid, teadis, et kogu ettevõte oli rajatud üsna ebakindlale alusele. Tema üksi tundis kõiki neid nõkse ja võltsimisi, mille abil ta ettevõtted üldse püsisid. Võib-olla lootis ta rauamaagikaubandusega nii palju teenida, et kõiki vigu heaks teha.
Selles võitluses, mis nüüd puhkes Ameerika ja Rootsi trusti vahel, sattus Kreuger mehe otsa, kes teda lõpuks võitis – see oli Morgan junior, United States Steel Corporation’i juht. John Pierpont Morgan ei mõelnudki Kreugerile anda käest oma võimu ja hakkas kohe tema vastu töötama. Tal õnnestus vaenlasele mõnevõrra kahju teha, näiteks Rumeenias, kust Morgan rootslased välja tõrjus, kui need tahtsid seal saada telefonimonopoli.
Kreuger hakkas otsima uut artiklit, mis samuti kui tuletikud poleks allunud konjunktuurile – ja leidis selle telefonis. Nii kindlustas ta endale määrava mõju suures rahvusvahelises Ericsson’i telefonivabrikus. „Telefon,“ kirjutas ta tookord, „on just see õige, tal on samad omadused, mis tuletikulgi. Telefoni sisseseadmise ja levitamise alal võin ma saada riiklikke kontsessioone ja monopole samuti kui oma väikeste tuletikusoldatite läbi.“
Rootsi trusti organisatsioon nägi välja umbes järgmisena: kõige üle seisab Kreuger & Toll aktsiaselts Stockholmis. See kontrollib nelja suurt osakonda: Rootsi Tuletiku Ühingut ühes kõigi vabrikutega 35 riigis, samuti ka tuletikumonopoli juhtimist; rauamaagi ala umbes 20 osakonnaga kaevanduse ja raudteeühingute alal; puu- ja riidetööstuse ala umbes 10 osakonnaga riidetööstuse alal; haldusühingud, finantsinstituudid ja pankadeühingud ja ühendused keemiatööstustega.
Hiiglaslik, laialihargnenud ehitis, ehitis, mille püstitamine, alalhoidmine ja renoveerimine nõuab tohutuid summasid, seda suuremaid juurdemakse, et mõned juurdetulevad tööstused või turud ei too esialgu veel mingit kasu ja protsentide saamine nii laialivalgunud ettevõtteist majanduslikult ebakindlatel aegadel on seotud suurte raskuste ja viivitustega.
Nüüd tekib küsimus: kas Kreugeril oli nii palju raha, kui nõudis ta riik? Ja kust sai ta raha, et rakendada oma plaane tegelikkuses? Vastus on lihtne: tal polnud seda.
Algul oli tal kerge küllaldasel hulgal kapitali kokku ajada. Ta jäi lootma, et see jääbki nii, ja ehitas oma ettevõtted kiiremini üles, kui lubas kapitalilaekumine. See tähendab, et Kreuger langes sama vea ohvriks nagu paljud tolle aja suurspekulandid – ülespekulatsiooni ohvriks. Ta andis laene, ilma et oleks ise selleks raha omanud. Ta kasutas lühiajalisi tulusid pikaajalistes ärides, ja nagu ütles üks kriitikuist, „rikkus sellega üht põhjapanevat finantstehnilist reeglit“.
Ivar Kreugeri intelligentsust on tihti üle hinnatud. Tema võimete kohta on tähelepandav, et ta tegi seda, mida ei tohiks teha isegi panga spekuleeriv õpipoiss, kui ta ei taha saada saamatu ärimehe reputatsiooni. Ta uskus lihtsalt, et küllap juba läheb. Kuid on lihtsalt rumalus uskuda võimatut, seda tegi aga suurilma ärimees Kreuger. On täiesti võimatu, et lühiajalised sissetulekud võimaldavad pikaajalisi tehinguid.
Mees, kes saab sellise rumalusega hakkama, pidi tulema ka niisama mõttetule väljapääsu leidmisele, katta kahjusid võltsimiste ja teistsuguste pettustega. Pole imestuda, et ta polnud võimeline neid pettusi nii korraldama, et nad oleksid suutnud teda aidata või poleks avalikuks tulnud. Ivar Kreugeril polnud mingit õigust põlata inimesi nende rumaluse pärast, nagu ta seda laskis paista ühes kirjas oma sõbratarile. Ta oli osav organisaator ja veel osavam manipulaator, ent mitte finantsgeenius.
Kogu Kreugeri ettevõte oli määratud kokkuvarisemisele, alates sellest hetkest, millal algas ülespekulatsioon. Rootsi trusti kokkuvarisemist kiirendas New Yorgi börsikrahh 1929. aasta oktoobris. Jälle mängis üks „must reede“ saatuslikku osa. Pikaajaliste laenude saamine oli väga raske. Ent vaatamata kõigile raskustele jätkas Kreuger laenamist…
Aga pikapeale muutus tal üha raskemaks leida uusi vahendeid. Kaks kuud otsis ta Ameerikas asjatult võimalust uute laenude saamiseks – selle aja jooksul, 1932. aasta esimestel nädalatel tuli ilmsiks kelmus, mille Kreuger oli sooritanud Ericsson-Ühinguga. Lõpp oli ligidal.
Milles see kelmus seisnes?
Ericsson-Ühingu ja ühe Morgani ettevõtete hulka kuuluva telefoni- ja telegraafiühingu vahel olid sidemed suuremahulise aktsiate vahetamise tõttu. Rootslased olid võtnud üle 400 000 ameeriklaste aktsiat ja ameeriklased koguni 600 000 rootslaste aktsiat. Kreuger oli selle äri läbi viinud 1930. aastal, veendes Morganit, et Ericsson-Ühing omab suuri rahatagavarasid, mis vajaduse korral võib ameeriklastele osutada suuri teeneid.
1932. aasta jaanuaris näis Morganile, et on saabunud soodne hetk, kus saab kasutada rootslaste miljoneid. Kahjuks aga pidi ta veenduma, et Ericsson-Ühingu suuri rahasid polnud üldse olemas. Ühingu rahalised vahendid seisnesid ainult nõudmistes Kreugeri teiste ettevõtete vastu!
Seda ei kavatsenud ameeriklased sallida – kõige vähem veel kellegi võõra poolt. Sellised asjad polnud ju küll Ameerika majanduses uudiseks, aga Morgan ja tema äripartnerid ei mõelnudki jätta karistamata võõrast, kes tahtis neid, suuri rahamagnaate, haledalt sisse vedada. Neis tõusis kohutav raev, mis vist küll tuli peamiselt sellest piinlikustundest, et neid lolliks peeti. Nad ründasid konverentsidel ja istungitel Kreugerit nii teravalt, et see täiesti närvid kaotas, nutukrambid sai ja endale teadvustas, et kõik on otsas.
Ericssoni-afäär paistis nüüd, võrreldes teiste mahhinatsioonidega, hoopis tühisena – Kreugerit hakkasid valvama detektiivid, ta ei tohtinud ära sõita ja toodi lõpuks kahe salapolitseiniku valve all, kes pidid valvama, et ta merre ei hüppaks, Prantsuse kiiraurikul „Isle de France“ Cherbourgi.
Ivar Kreuger ei saanud kahelda selles, et ta sõitis vastu oma lõpule – kui mitte oma elu lõpule, siis ikkagi oma võimu lõpule, oma seisukoha lõpule kui suurim ja kuulsaim majandusevalitseja maailmas, järelikult selle lõpule, mis andis tähenduse ta elule. Ta oli oamdega täiesti läbi, see oli inimlikult arusaadav, aga silmapaistvaim ta käitumises oli täielik letargia, millega ta lähenes oma lõpule. Kas võidelda?
See oli kõige selle järel, mis talle teada oli ja mis päevavalgele pidi tulema, üsna võimatu. Aga talle jäi ikkagi veel üle põgenemisvõimalusi, oli ka veel võimalus oma eksimusi kuskil omaette aastate tööga lunastada. Töö? Ta ju oli töötanud, päevast-päeva konverentse juhatanud, läbirääkimisi pidanud, suurimaid plaane sepitsenud! Muidugi – seda hiigeltööd ei maksa alahinnata. Ainult kahjuks oli selles töös liiga palju trikitamist ja sageli polnud see aus töö. Ta hõljus taevastes kõrgustes, üle kõikide, ikka üksi, nagu seda kujutavad tema biograafid. Seejuures kaotas Kreuger igasuguse mõõdutunde, mis on ka arusaadav, aga nüüd, pärast neid nädalaid New Yorgis, pidi ta jälle tasakaalu leidnud olema. Tema rikkus, võim, peaaegu piiramatud võimalused polnud teda nähtavasti õnnelikuks teinud. Kõige selle järgi, mis temast on jutustatud, pidi ta olema üks arg iseäralik vennike, kes aeg-ajalt otsis imelikes orgiates puhkust ja lohutust.
Pariisis, 11. märtsi hommikul 1932. Eelmisel õhtul oli Ivar Kreuger tahtnud olukorda arutada mitmete usaldusmeeste ja kaastöötajatega, nagu Rydbeck, Littorin ja Henning, seejuures said sõbrad teada Kreugeri kuritarvitustest. Mis lugu oli siis nende salapäraste itaalia väärtpaberitega rohkem kui 400 miljoni väärtuses? Kuidas on lugu intressidega? Milleks on tarvitatud väärtpabereid? Miks pole obligatsioonid nõuetekohaselt tembeldatud? Küsimused järgnesid küsimustele, millele Kreuger ei saanud vastata. Kokkuvajunult, kahvatuna, leegitsevate silmadega istub ta sügavas tugitoolis, teised, haaratuna ikka masendavamaks muutuvatest kahtlustest, vaikivad. Lõpuks kõlavad saatuslikud sõnad Henningi, ta noorpõlve sõbra, suust: „Ivar, kas itaalia obligatsioonid on õiged?“ Pikk paus, mille jooksul Ivar Kreugeri nägu langeb lõplikult kokku.
,,Jah…“ ütleb ta lõpuks vaevaliselt ja vahib tühjusse.
Siis tõusevad sõbrad sõnagi lausumata ja lahkuvad vaikselt toast, korterist, majast. Nad teavad, mis nüüd järgneb. Keegi neist pole enam Ivar Kreugerit pärast seda kohtumist näinud.
Laupäeval, 12. märtsi hommikul kell üksteist pidi Hotel du Rhin’is toimuma konverents Kreugeri ja inglise, rootsi, ameerika ning prantsuse magnaatide vahel, et otsida saneerimisvõimalusi vankumalöönud trustile.
Reedel pärast lõunat lahkus Ivar Kreuger oma korterist, möödus tervitamata ja tardunud pilgul naisportjeest, kes imestas muidu nii sõbraliku härra kummalise käitumise üle, ja siirdus lähedalolevasse relvakauplusse. Seal laskis ta endale näidata hulga püstoleid ja valis pärast hoolikat proovimist välja ühe soliidse ehitusega püstoli. Pärast relvaostu juures vajalike formaalsuste täitmist pöördus ta tagasi koju. Kreugeri korteri eestoas ootas teda üks härra…
Nüüd järgnenud stseeni on kirjeldatud üksikute Kreugeri biograafide poolt erinevalt. Pole tähtis, milliseid sõnu vahetati mõlema isiku vahel, kellest üks oli jälitaja ja teine jälitatav. Piisab teadmisest, et Morgani vahemees oli agent, spioon, salapolitseinik, keegi tumeda minevikuga ungarlane, kes end tol ajal nimetas John C. Rrown’iks ja kaks kuud hiljem ise Morgani salajase informatsiooniteenistuse juhina Belgia valitsuse poolt arreteeriti majandusliku salaluure pärast. Piisab teadmisest, et see aumees teisele teatas, et nüüdsest peale tuntakse täpselt Rootsi trustis Kreugeri poolt toimepandud pettusi. Ühe variandi järgi olevat Kreuger pakkunud nuhile viis miljonit krooni, kui see tuleks tema poole üle, mille peale mr. Brown olevat vastanud: „Kas tahate ka mulle anda võltsitud obligatsioone, härra Kreuger?“
Enne oma surma kirjutas Kreuger ingliskeelse kirja oma sõbrale Littorinile, mis selgitab kõige paremini tema töid-tegemisi, loomust ja krahhi. See kiri mõjub rusuvalt oma sügavas siiruses.
Dear Christar! I have made such a mess of things, that I believe this the most satisfactory solution for everybody concerned.“ (Armas Christar! Ma olen teinud sellise kaose, et see lahendus näib mulle parimana kõigile asjaosalistele.)

Laupäeval, 12. märtsil 1932 kell 11 hommikul tappis Ivar Kreuger end lasuga südamesse. Kõneldakse, et ta huultel olnud naeratus, kui ta leiti. (Lask südamesse tundub pisut kahtlane, sest enesetapjad tulistavad tavaliselt pähe.)
Pole ime, et just Ivar Kreugeri vabasurma kohta levisid valekuuldused, sest peale väheste, kes olid saanud võltsimiste jälile, ei teadnud keegi midagi ega pidanud seda üldse võimalikuks. Põhjuseks peeti närvivapustust, ületöötamist, ja kuigi trust oli sattunud maailma tabanud majanduskriisi tagajärjel suurtesse raskustesse, siis arvati, et see seisab niivõrd kindlal alusel, et tõsine hädaoht ei tohiks arvesse tulla. Järelhüüded lahkunule kuulutasid ta kuulsust ajalehtedes, imelikud valeotsustused tulid kuuldavale mehe kohta, kelle tõelisest olemusest polnud midagi teada.
„Ta oli haruldaste võimetega mees, niipalju kui meie seda teame, mees parima tahtega ja soliidne ärimees. Ta oli suurt korda saatnud ja me oleme veendunud, et paljud ta saavutustest jäävad püsima,“ kirjutas üks Berliini suurpankadest; inglane Keynes pidas teda „oma aja konstruktiivseimaks rahanduslikuks intelligentsiks“ ja üks Berliini ajaleht arvas: „Ivar Kreuger jäi surmani selleks, kellena ta alustas: mitte spekulant ja seikleja, vaid vastutustundlik ehitusmeister, kes pani kivi kivi peale.“
Ta ise teadis seda paremini – such a mess!
Esimese rusuva mulje järel, mis surmateade oli tekitanud börsil, paranesid kursid kiiresti. Rootsi riik nõustus kontserni osi üle võtma, määrati hooldajad ta isiklikule pärandusele. New Yorgi börsi juhatus teatas avalikkusele, et Kreugeri kohustustele on küllaldasel määral tagatisi. Nii jäi püsima vaade, et pole mingit põhjust tõsisteks kartusteks. On tähelepandav, et Morgani grupp, kes oli küll täpselt orienteeritud, vaikis ja ei avaldanud oma informatsiooni. Aga ei võinud ometi kaua kesta, kuni tõde tuli päevavalgele nagu välk selgest taevast.
25. märtsil teatas trusti juhatuse poolt määratud komisjon, et Kreuger & Tolli seisukord näib olevat kõikuv, kuid silmas pidades ettevõtte laiaulatuslikkust, nõudis lõplik asja selgitamine veel palju aega. Et siin aga tumedad saladused selgitamist nõudsid, selle kohta sai avalikkus aimu järgmisest lausest: „Millisel määral veel teised asjaolud peale majanduslikkude praegusele olukorrale kaasa on aidanud, seda peavad selgitama edaspidised uurimised.“
Sel ajal kui see uurimine käimas oli, tekkisid teadmatuse tõttu, mis piinas paljusid oma vara pärast muretsevaid inimesi, mitmesugused legendid. Räägiti, et Kreuger ei olevat üldse surnud; Pariisis olevat elust lahkunud üks suure rahamehe teisik ja see viidud Kreugeri asemel Stockholmi ja maetud seal… Või jälle, et puusärgis olevat olnud mehesuurune nukk, sest krematooriumi töötajad olevat tundnud ainult sulava vaha lõhna, mitte aga söestuvate luude lõhna. Ivar Kreuger aga põgenenud Indiasse Jaava saarele, kuna sealt oli tulnud tellimine ühe sigarisordi peale, mida endine suurus oli tarvitanud.
6. aprillil 1932 avaldas uurimiskomisjon oma tegevuse esialgsed tulemused. Avastatud kuritarvitused ületasid kõik ootused. Ühingu bilanss oli küll raamatupidamisdokumentidega esmapilgul kooskõlas, kuid andis tegelikust olukorrast täiesti vale pildi, kuna Kreugeri näpunäidetele vastavalt oli dokumente võltsitud. See oli aga alles algus. Iga aprillikuu päev tõi uusi teateid hiigelsuurtest pettustest, millega Kreuger oma äriimpeeriumi oli püüdnud üleval hoida.
Selgus, et kõik Kreuger & Tolli tegelikud varad olid juba ammu panditud ameerika pankuritele.
Viimasteks dividendimaksudeks polnud summasid ettenähtud määral laekunud. Neid oli saadud ainult ühingu varade pantimisest.
Ivar Kreuger toimis suurima hoolimatusega oma kontserni ühingute vastu, sundides neid ära andma viimseid reserve kõikumalöönud Kreuger & Tolli ühingu toetamiseks.
Suurimat tähelepanu äratas aga itaalia väärtpaberite võltsimine. Itaalia laen, mille ümber Kreuger oli pununud tiheda saladusliniku, pidi olema määratud laevastiku ehitamiseks – Prantsusmaa ei tohtinud sellest midagi teada. Ühes Kreugeri salalaekas leidusid obligatsioonid, mis lähemal uurimisel osutusid vägagi kahtlasteks. Need saadeti Rooma, et Itaalia valitsuselt selgust saada. Üks rootsi jurist näitas Benito Mussolinile neid pabereid. Duce selgitas kohe, et Itaalia ja Kreugeri vahel pole kunagi olnud mingit tehingut. Jurist tegi kindlaks, et riigimonopoli peadirektori Boselli ja Itaalia rahandusministri Antonio Mosconi allkirjad väärtpaberitel olid võltsitud. Hiljem tuli avalikuks, et väärtpaberid olid trükitud rootsi paberile ühes Stoldiolmi trükikojas Kreugeri tellimise peale. Allkirjad nikerdas Kreuger ise. Võltsitud obligatsioonid olid määratud 1931. aasta lõpetamisel aktiva osaks, kuna nad asendasid teisi aktiva osasid, mis küll seisid raamatuis, kuid tegelikkuses puudusid. Kreuger tõendas, et need olid kulutatud Itaaliale laenu andmiseks, kui talt küsiti dokumente. International Match Corporation oli andnud talle 50 miljonit dollarit Börtzelli trükikoja toodete eest.
Rootsi trusti kokkuvarisemisele, mis hävitas paljude teiste eksistentsi võimalused, järgnesid sellistele juhtudele iseloomustavad nähtused: mõne nädala jooksul tõusis Rootsi statistikas kohutavalt enesetapjate ja äkiliste surmajuhtude arv. Kreuger & Tolli ühingu poolt kokkukutsutud peakoosolekul 21. mail tehti aktsionäridele teatavaks, et võlgasid oli 1, 3 miljardit krooni, millele vastu seisis 352 miljonit aktivas. Puudujääk oli seega üle 648 miljonit krooni. Kreugeri isiklikke võlgu oli 500 miljonit krooni, millele lisandusid veel üle võetud vastutused 400 miljoni krooni ulatuses.
Ainult vähesed Kreugeri kontserni osad, nagu telefonitrust Ericsson, omasid väljavaadet osaliseks pääsemiseks. Kutsuti ellu suur rahvusvaheline kaitseorganisatsioon Kreugeri varandustele, kes pidi hakkama kaitsma Kreugeri võlausaldajate huvisid.
Neli ühingu direktorit pidid kohtu ees vastust andma kaassüüdlastena. Nad tõendasid, et nad ei teadnud midagi ega pole teinud midagi seadusevastast. Teistest kaebealustest mõisteti üks, kelle kassas puudus 800 000 Šveitsi franki, mõneks kuuks sunnitööle; teine, samuti üks direktor, esitas kohtule tunnistuse, mis ei tõendanud ta süütust, vaid ta võimetust (!) ja täielikku asjatundmatust. Dokument oli alla kirjutatud kõikide direktori alluvate poolt, kes tõendasid, et nende juht ei võinud midagi aru saada Kreuger & Tolli asjadest, kuna ta olevat absoluutselt võimetu millestki aru saama või midagi taipama… Ta mõisteti samuti kui teisedki õigeks.
Komöödia järgnes kurbmängule nagu tavaliselt.

NB! Loe ka:
Ajaloo suurimad finantspetturid
Kuidas psühhopaadid 2008. aastal maailma majanduse põhja lasid
Mis juhtus selgeltnägijaga, kes nägi liiga selgelt

 

Peter Hagen

0

Your Cart