„Tuulest viidud” – romaan, mis tegi selle autori üleöö miljonäriks

„Tuulest viidud“ (1939 , Gone With The Wind)

19. sajandil saavutas suurima edu Harriet Beecher-Stow’i „Onu Torni onnike“, mida üks romaan kunagi on saavutanud. Romaani sündmustik areneb 19. sajandi keskel Ameerika lõunaosariikides. Sündmustiku keskmes on orjad. Raamat ilmus 1852. aastal.
Suurimat edu, mida 1930. aastatel üks raamat saavutas, oli Margaret Mitchelli „Tuulest viidud“ („Gone with the wind“). Ka selle raamatu kirjutaja on naine. Ka tema on ameeriklanna. Ka tema romaani sündmustik areneb 19. sajandi keskel Ameerika lõunariikides. Sündmustiku keskmes on siingi orjad. Milline haruldane paralleel…

Selle raamatu menu on isegi ameerikalikele mõisteile kujutlematu. Romaan ilmus 13. juunil 1936. aastal. Pool aastat hiljem oli müüdud 700 000 eksemplari. 1939. aasta maikuuks oli seda raamatut trükitud juba üle kahe miljoni. Romaan oli tolleks ajaks tõlgitud peaaegu kõikidesse maailma keeltesse.
Millega sellist edu seletada?
Miks huvitub kogu maailm väikese farmeritütre saatusest, keda ammugi katab roheline muru? Miks? Kes on see Mitchell, kes saavutas oma esimese raamatuga säärase maailmamenu?
„Kui ma teda esmakordselt külastasin,“ jutustab Mitchelli ameeriklasest kirjastaja, „nägin diivanil üht uskumatult väikest naist istumas ühe uskumatult suure käsikirja kõrval. See oli kõige paksem käsikiri, mida ma olen kunagi näinud, ja tunnistan, et seda paberipatakat nähes pisut kohkusin. Ma võtsin selle vaevaga kaenla alla ja tassisin oma sõidukini, et seda New Yorki kaasa võtta. Autosõidul jaamani hakkasin seda lehitsema. Kümme minutit hiljem koputasin ma aknaruudule ja andsin juhile käsu sõidutada mind kusagile hotelli. Hotellis võtsin toa, lasksin New Yorki helistada, et ma ei tule, ja sulgusin käsikirjaga luku taha. Lugesin kogu öö ja kogu järgmise päeva. Kui ma käsikirja käest panin, teadsin ma: see raamat saab suure menu osaliseks.“
Need on küsimused, mis tuhandete romaani lugejate poolt saadetuna lebavad kirjastaja kirjutuslaual:
„Kas on kõik tõsi, mida kirjanik kirjutab, või on kõik välja mõeldud?“
„Kas Mitchell on identne Scarlett O’Haraga, raamatu kangelannaga?“
„Millal valmib film?“
On lihtsam vastata lugejaile neile küsimusile järjekorras.
Margaret Mitchell sündis 8. novembril 1900 (†16. aug. 1949) Atlantas, linnas, kus toimub suurem osa romaani tegevusest. „Tuulest viidud“ on lugu tema esivanematest, kes elasid siin puuvillakasvatajaina ja läksid vabatahtlikena kodusõtta. Kirjaniku lapsepõlves jutustas väikese Margareti ema pikkadel õhtutundidel kamina juures oma perekonna lugu. Pole ime, et tolle Scarletti kuju sööbis talle imeliselt mällu. Kustumatult jäi lapse elavasse fantaasiasse püsima iga pisiasi. Ja nendest ema jutustustest kasvas romaani taust ja kasvasid tegelased.
Kas Mitchell nägi end ise Scarlett O’Harana? Noh – ka kirjanik evib heledat jumet, smaragdrohelisi silmi, vaskpunaselt helkivaid juukseid. Ka tema soontes voolab suur osa iiri verd. Ja oma esivanemate sitkusega asus ta töö juurde.
Peggy Mitchell – nagu hüüdsid teda ta sõbratarid – ei lahkunud kunagi Atlantast. Kui ta tahtis hakata õppima arstiteadust, suri ootamatult ta ema, misjärel ta pidi oma isale olema perenaiseks ja abistama teda ta advokaadipraktikas. Et teenida endale selle kõrval taskuraha, kirjutas Mitchell Atlanta ajalehtedele reportaaže.
Ühe sellise reportaažiga ronib ta ühel päeval jälle mööda treppe üles „Atlanta Journali“ toimetusse. Toimetaja võtab ta töö vastu. „Rikkalikult talendita!“ ütleb ta, visates pilgu käsikirjale.
„Kas näete seda kohe nii esimesest pilgust?“ küsib pisut ninakalt Margaret. (Ta oli tookord kõigest 17-aastane.)
Toimetaja viskab talle käsikirja tagasi, öeldes: „Üldse olete liiga ilus ajakirjanikuks!“ See viisakuseta noormees oli John R. Marsh (1895–1952), Margaret Mitchelli hilisem mees…
4. juulil 1925. aastal nad abielluvad nad ja elavad väga õnnelikult.
„Pöördudes tagasi ühelt nädalalõpu-väljasõidult ühel suveõhtul tulvil soojust ja õnne, tabab neid kaht inimest saatus. Nende sõiduk teeb kukerpalli. Kuna Margareti abikaasa paiskub välja ja jääb täiesti terveks, viiakse Margaret haiglasse komplitseeritud luumurretega.
Peaaegu kaheks aastaks jääb ta voodisse. Liigutava armastusega ravib teda John, veetes iga oma vaba minuti naise haigevoodi juures. Et haiget lohutada, toob John aja jooksul terve Atlanta linnaraamatukogu ta haigetuppa.
Margaret hakkab lugema.
Kohutavad pildid kodusõjast elustuvad vanades kroonikates, segunevad ema jutustustega ja lapsepõlvemälestustega. Isiklikust perekonnakroonikast leiab ta palju tugipunkte.
Igavusest hakkab ta kirjutama, mõtlemata selle avaldamisele.
Ent kui sulest voolab peatükk peatüki järel, haarab teda auahnus. Mängust saab ülesanne, ülesandest töö, tööst romaan.
Kuus aastat kirjutab Margaret Mitchell seda raamatut. Kuus meeletut aastat puhkuseta, vaba aja naudinguteta, pausita.
Ta tegeleb teadliku ajaloo-uurimisega. Et leida oma romaani kujudele ehtsaid nimesid, sorib ta perekonnaseisuametis igasuguseid sünninimestikke. Ta eksleb surnuaedades, et leida sobivat nime murenenud mälestuskividelt. Scarlett O’Hara nime leidis Margaret veidi aega enne raamatu lõpetamist ühest perekonnakroonikast. Niikaua oli Scarletti nimeks käsikirjas ainult ,,tema“. Mitchell oli väga uhke sellele nimele.
„Scarlett O’Hara – kas ei kõla see niisama uhkelt kui fanfaar?“
Vaevalt oli valminud raamat, kui algas ameerika filmitootjate võidujooks. Margaret Mitchelli Ameerika kodusõja aegadest rääkiva menuromaani õigused ostis suurushullustust põdev produtsent David O. Selznick 50 000 dollari eest, kuid oli vastu Mitchelli ettepanekule kinnitada Rhett Butleri rolli Basil Rathbone, otsustades selle asemel Clark Gable’i kasuks. Mitchell seletas, ta ei mõistvat midagi filmist. Püüti võita teda kaasteotsejaks – ta kahetses ja ütles, et ta ei või lahkuda Atlantast. Talle pakuti fantastilist honorari. Ta jäi oma keeldumise juurde.
Ühel päeval ilmus filmiühingu volinik, et Atlantas leida raamatule vastavaid neegritüüpe. Kuna Margaret oli liiga arg, saavutas daam Hollywoodist vaid üht: Mitchell läks daami sekretärina suurte mustade prillide ja kõverakssõtkutud kontsadega kaasa halli, kuhu olid kogunenud neegrid oma naistega, ja kirjutas talle sobivaina näivad isikud „stenogrammi vihikusse“.
Pärast tervet riiki hõlmanud otsinguid ja Hollywoodis puhkenud kähmlusi palkas Selznick lõunaosariigi kaunitari Scarlett O’Hara rolli briti näitlejanna Vivien Leigh’. Tehes algusest peale selgeks, et filmi iga detail peab olema uhke ja luksuslik, kurnas Selznick ära vähemalt kolm režissööri (Sam Wood, George Cukor ja Victor Fleming), pani tule otsa „King Kongi” dekoratsioonidele, et lavastada tulemöllus Atlantat, palkas piisavalt statiste, et maha pidada kodusõda, ja viskas seejärel jalad seinale, et vastu võtta Oscarite sadu ja kiiduavalduspuhangud.
Peaaegu neli tundi kestev film oli omal ajal pikima kestvusega mängufilm. 4 miljonit maksma läinud film oli tollal kõige kallim linateos. Ameerika Filmiinstituut on paigutanud „Tuulest viidud“ USA 100 filmi hulgas neljandale kohale. 2019. aasta seisuga oli film sisse toonud umbes 7,2 miljardit dollarit, olles filmiajaloo kõige tulutoovamaks filmiks.

Kuid 2020. aastal, kui USA-s lõid taas välja neegrite aegumatud alaväärsuskompleksid, on kõikvõimalikud inimõiguslased ja debiilsed liberaalid kuulsa filmi hammaste vahele võtnud. Tulemuseks on aga ainult see, et huvi filmi vastu on valgete ameeriklaste hulgas lausa plahvatuslikult kasvanud.
Kuid nüüd lühidalt kaasaegseid neegreid vihastanud filmist. (Huvitav, kus nad oma rassisimikriitikaga 1939. aastal olid?)
Linateosest, mida algusest peale kavandati kui ülimat Hollywoodi filmi, kujunes eepiliste filmide verstapost, mis seisis vankumatult. Kuigi film on piisavalt monumentaalne, leiab enamik filmi meeldejäävaid stseene aset esimeses pooles, mille lavastajaks oli suures osas Cukor, kes tõi oma karakterite lihvimise ja nüansside lisamise oskuse sedavõrd suursugusesse materjali. Fleming aga, kes oli peaasjalikult tuntud kui macho’like märulistseenide lavastaja, pidi millegipärast filmilindile talletama linaloo „seebiooperlikumad” kaadrid, kujutades peategelaste sõjajärgsete abieluaastate tõuse ja mõõnasid, mis polnud kaugeltki nii kaasakiskuvad kui nende sõjapäevil lahvatanud armulugu.

Sündmustiku mootoriks on tasakaalutu Scarlett, keda kehastab Leigh. Ta on härrasmehelikust Ashley Wilkesist (Leslie Howard) nii sisse võetud, et abiellub järjest mitme teda mitte vääriva mammapojaga; Wilkesi valik langeb aga tavapäraselt naiselikuma Melanie (Olivia de Havilland) kasuks. Mängu astub Rhett Butler, kes on pigem pragmaatik kui idealist, ja naist tõmbab tema poole, samal ajal kui sõda lõuna eluviisid pea peale pöörab. Scarlett abiellub temaga ja vannub, et ei tunne enam kunagi nälga ja teeb mida tahes, et töös hoida Tara, oma isa istandust. Alles siis, kui Rhett ta ära põlgab, saab Scarlett aru, et armastab teda, ja sellele järgneb klassikaline, kaheti tõlgendatav lõpp: mees jalutab minema („Ausalt öeldes, mu kallis, ei lähe see mulle karvavõrdki korda”) ja naine tõotab ta tagasi võita („Homme on uus päev”).

Nagu „Rahvuse sünd” (The Birth of a Nation, 1915), nii on ka „Tuulest viidud” ümbritsetud komplitseeritud ajaloost, näidates üksnes õnnelikke, pühendunud orjasid ja kujutades Ashley kaasalöömist Ku Klux Klanis tõeliselt heroilise (kuigi hukule määratud) ettevõtmisena. Kuid filmi haare on vastupandamatu ja Selznicki kujutlusvõime viljana on sündinud mitmed kinoklassikasse kuuluvad stseenid: kaamera eemaldumine haavatute eest hoolitsevast Scarlettist, täites terve ekraani haavata saanud sõduritega; kihutamine läbi põleva Atlanta; Gable kandmas Leigh’d ülakorrusele, seksuaalsusest looritatud varjudesse. Kui lisada võrratud Technicolori värvid, riietel pastelsed ja tunnete kujutamisel lõkendavad, ning kõuetormiga sarnanev Max Steineri muusika, võib öelda, et tegu on Hollywoodi filmitööstuse tõelise tippsaavutusega.

Margaret Mitchell sai aga üleöö miljonäriks, noor naine – raamatu ja filmihonorari tõttu –, kuna tal oli idee kritseldada haigevoodil üles ema perekonna lugu ja kuna ta oma palavikufantaasiais elas vanadel headel aegadel, millesse ta oli armunud.

NB! Loe ka:
Unustamatu „Helisev muusika“ (galerii)
Olnud ajad (galerii)