Üks tont käib mööda Eestit – idiotismi tont

8 minutit lugemist

Mõõdukalt haritud kantseleirotikestest neidised, kõhud mulgikapsaid ja sushit täis, rebisid endi pealt särke ja piitsutasid teineteise tedretähnilist selga. Ent kas nad ikka teavad, et Eestil pole koloniaalset ajalugu, eestlastel pole olnud orje ja et nad ise olid kunagi orjuses, küsib Ivan Makarov.

Juunikuu teisel nädalal sai kinnitust see, mida oli juba mõnda aega kahtlustatud: üks tont käib mööda Eestit – idiotismi tont.
Suure ookeani taga ameeriklasest politseiniku poolt tapetud samuti ameeriklasest sarikurjategija pani meie väikse Balti riigi vasakäärmuslastest meedia-Leninid vibutama rusikaid Toompea poole: ei rassismile!
Iga jumala päev ilmus mitu rassismivastast kirjutist, selles vaimus et andke aga tulla. Aktivistid raputasid valget tuhka endale pähe ja puistasid musta puru teistele silma, mõõdukalt haritud kantseleirotikestest neidised, kõhud mulgikapsaid ja sushit täis, rebisid endi pealt särke ja piitsutasid teineteise tedretähnilist selga… Sisuliselt toetatakse kõige sellega rassilist vägivalda ja marodöörlust.

Orjaturg Tallinna vanalinnas 1938. aasta juunis.

Pole ime, et kohe kerkis Delfis pinnale ka mõnda aega mõnevõrra vaiksemalt olesklenud kutseline estofoob Yana Toom, kes kohe rõõmsalt väitis, et Eestis on rassism; ja et kui öeldakse, et kõigi inimeste elud loevad, on see valge rassism (Assadi hea tuttava kohta täiesti loogiline hoiak); et USA-s toimuvad pogrommid on arusaadavad jne.
Toom sidus pealkirjas Ameerika sündmused pronksiööga, et kogu selle tunnustava jutuga USA rüüstajate aadressil puhtaks pesta Tallinna marodööre, ja spetsiaalselt lollide jaoks, kes ikka aru ei saanud, lisas Toom lõpus, et pealkiri on, jah, vihje. Aga, ei, mis te nüüd, mitte pronksiöödele. See on sama, kui ühe teise eurosaadiku nõunik Silver Meikar oleks Euroopa Komisjoni akende all oma suguorganeid näidates öelnud, et ta ei vihjanudki selle asjaga oma vaimsele tasemele.
President Kersti Kaljulaid ei viskunudki Sky Plussi uksele Alari Kivisaare kaitseks, seljas särk „Sõna on vaba“. Jah, inimene ise on vaba valima, kelle sõna on tema meelest vaba ja kelle sõna vaba ei ole ning selle lausuja tuleks vallandada.
Sama ka naiste peksmisega: üks peksis jalgadega naiskolleegi, mis oli tõendatud fakt, ja pärast seda palkas president teda suure raha eest lavastama Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva suurpidustusi. Teine mees, keda kõigest kahtlustati naisevastases vägivallas, ilmselt just tõendamatuse tõttu presidendilt raha ei saanud. Vastupidi, riigikogus stseeni korraldanud Kersti Kaljulaidi aktiivsel kaasaelamisel läks inimene ministeeriumi asemel kohtu alla, kuigi tema juhtumis puudub kannatanu.
Tuleb nii välja, et meie juhtivad sallivuslased arvavad, et naisi võib peksta valikuliselt. Nad tahavad panna eestlased vägisi leinama George Floydi, kes sai kuulsaks ka sellega, et surus röövimise käigus püstoli vastu raseda naise kõhtu. Aga sallivuslaste arvates ongi lapse mõrvamine tema ema kõhus täiesti normaalne toiming.
Tegemist on Eestis jõudsalt juurdunud musta valgeks ja valge mustaks rääkimise ja kirjutamisega. Varsti keelatakse meil selle kirjandusliku kujundi kasutamine, nagu ka valged ja mustad malendid, must leib ja valge hapukoor ning laul „Väike valge vale“.

Lõik raamatust: [—] Äkki tuli mulle hea mõte ja ma ütlesin: „Laev ei jäänud põhja kinni, – see poleks meid kuigi palju hiljaks jätnud. Meil lõhkes katlatoru.“ – „Helde taevas! Ega keegi viga saanud?“ – „Ei. Üks neeger sai surma.“ –„Noh, see läks hästi; mõnikord saab selle juures inimesi hukka. [—]”
Kindlasti keelatakse ka sellised rassistlikud teosed, nagu Mark Twaini „Tom Sawyeri seiklused“ ja „Huckleberry Finni seiklused“. Enne aga kui see juhtub, võiks tsiteerida natuke Samuel Langhorne Clemensi ehk siis Twaini sõnu, kes veel 1876. aastal kirjeldas oma geniaalses raamatus olukorda, kus tolleaegsed sallivuslastest aktivistid võõpasid valgeks hukkunud kurjategijat:
„See matus pani seisma ühe asja – Indiaani Joe armuandmispalve saatmise kubernerile. Palvekirjale oli juba hulk allkirju kogutud; oli peetud palju pisaraterohkeid ning ilukõnelisi miitinguid ja mingisugune ajudeta daamide komitee oli otsustanud minna sügavas leinas, nutu ja halinaga kuberneri juurde ja paluda teda halastaja eesel olla ning oma kohus jalge alla tallata. Arvati, et Indiaani Joe on tapnud viis linnakodanikku, aga mis sellest? Kui ta oleks ka saatan ise olnud, ikkagi oleks leidunud küllalt nõrgakesi, kes oleksid valmis olnud armuandmispalvele oma nime alla kritseldama ja sellele ühe pisara tilgutama oma pidevalt rikkis ja lekkivast veevärgist.“
Viimaste päevade sündmused „sallivas Eestis“ meenutasid ka Poola klassiku Alfred Szklarski kirjeldatud olukorda, kui leinati rüüsteretkel langenud peaküttide ja inimsööjate hõimu pealikku: „Lesed jätkasid itkemist, demonstreerides kõigile oma meeleheite sügavust; nad sandistasid oma kehi bambusest nugadega, ulgusid ja püherdasid tolmus.“
Tallinnas toimunud Black Lives Matteri meeleavaldusele eelnes samal päeval EPL-is ilmunud Yana Toomi meediateisiku Vilja Kiisleri kihutuslugu pealkirjaga „Meil pole küll mustanahalist kogukonda, aga meil on rassistid valitsuses“. Seda ei oska kinnitada, aga kindel see, et meil on Kiisler ajakirjanduses küll.
Abdul Turay võib ükskõik kui palju selgitada, et Ameerikas toimuv ei ole eestlaste asi ja siinne kahvanägudest aktivistide vahutamine ning askeldamine rassismi teemal on rumal ja alandav kõigile, et eestlased pole eales kedagi orjastanud, kuid kas siis ühe tumedanahalise ajakirjaniku ja poliitiku arvamus tema enda rahva kohta läheb siis korda valgetele Kiislerile ja Mary Jordanile?
Twaini kirjeldatud „komitee“ on ju kurt ja värvipime kõige selle suhtes, mis segab valamast aktivistipisaraid. Aktivistipisarad on nimelt selle krokodilli pisarad, kes sõimab saakloomade suhtes valivaid kaaskrokodille rassistideks ja tahab oma nutuga köita alligaatorite heakskiitvat tähelepanu.

Maasikakorjajad Lõuna-Eestis 2020. aasta suvel.

Inimmõistus tõrgub aru saamast, kuidas üldse puutub Floydi juhtumisse Eesti Vabariigi valitsus. Paistab sedamoodi, et Vilja Kiisler, nagu ka president, lihtsalt „hate them“, aga pasunaid puhuvate ülesköetud pioneerijuhtide tegumoega tegelaste viha eirabki loogikat: nendele vastukarva rahvaasemikud on rassistid ja ohustavad riiki, nagu ka nende valijad, ning seda aksioomi ei olegi nende demokraatia mudelis vaja tõestada.
Ja kirjutise algus „loodetavasti hakkavad Eesti poliitikat peagi kujundama need noored, kes elavad kaasa Ameerikas vallandunud protestilainele ning valutavad südant Floydi tapmise pärast“ on lausa ajakirjanduslik striptiis.
Miks peaksid eestlased lootma, et Eesti poliitikat hakkavad tegema ookeanitaguse politseioperatsiooni käigus tapetud retsidivisti pärast südant valutavad maailmakodanikud? Kuidas aitab see saada jagu Eestit kimbutavast koroonaviirusest, demograafilistest ja majanduslikest probleemidest, pidada vastu idast tulevale ideoloogilisele survele ja sõjakale retoorikale?
Kas meie helgeimad lootused seisnevad tõesti selles, et tulevased Eesti poliitikud hakkaksid tegelema Ameerika sisehädadega ja vehkima väljakutel plakatitega? Et nad saadaksid välja USA suursaadiku ja nõuaksid Donald Trumpi tagasiastumist? Korjaksid raamatukogudest ära peaaegu kõik kirjandusklassikute raamatud? Annaksid teisitimõtlejad kohtu alla ja määraksid kohtunikeks suitseva suuga Jordan-Krossi ja lömmis lapsevankriga Hartlebi?
14. juunil mälestati Eestis juuniküüditamise ohvreid. Praegu, kui USA-s toimuvad afroameeriklaste rahutused, tasuks ehk meenutada, et orjapidamisega tegeleti sealkandis 1619. aastast 1865. aastani, mustanahalised inimesed toodi sinna Aafrikast vägisi sunnitööle. Eestlased aga viidi kümnete tuhandete kaupa Siberisse orjatööle ja surmale vastu 1941. aastal ja hiljemgi, see on ikka tunduvalt värskem inimsusevastane kuritegu, mida pole kahetsetudki.
Kas meie vasakpoolsed aktivistid leiaksid jõukate Ameerika elanike ja õnnelike maailma seksuaalvähemuste asjade pärast südame valutamise kõrvalt natukenegi hingesoojust ja lugupidamist ka omaenda genotsiidi üle elanud rahva jaoks? Ja miks mitte ka diktatuuri all kannatavate lähinaabrite jaoks?
Vilja Kiisler küsib seoses George Floydi mõrvaga USA-s: „…kuidas on see ikkagi võimalik, et politseinik lihtsalt tapabki inimese ära?“ No on võimalik, selleks politseile relvad antaksegi, et kaitsta süütuid inimesi kurjategijate eest. On isegi selline termin olemas: encounter killing. Möödunud nädala lõpus tapeti Slovakkias Vrutky linnas  mees, kes tungis noaga kooli-lasteaeda ja pussitas surnuks direktori, haavates kahte õpetajat ja kahte last.
Floyd oli vägivaldne retsidivist, aga nädalapäevi tagasi tapeti Jekaterinburgis politsei poolt nelja tapeedirulli varguses kahtlustatav rahumeelne 27-aastane Vladimir, joostes tema enda korterile tormi. Kas meie inimõiguste eest seisjad siis lähemale ei näegi? Kas nendele venelaste elud ei loegi? Kas nad ei tahagi mainida sellist uut võimsat liikumist nagu Russian Lives Matter?
Mia Asami kirjutab hashtagi #russianslivesmatter all: „Mind ei koti Aafrika näljased lapsed, kui Vologdas nälgivad vene lapsed. Mind ei koti Süüria, kui pommitatakse Donbassi ja Voronežit. Mind ei koti mustanahalised Ameerikas, kui lintšitakse venelasi Jekaterinburgis.“
„Voroneži pommitamine“ on Venemaal laialt levinud kujund, mida kasutatakse iga kord, kui Kreml vastab lääne sanktsioonidele karistusmeetmetega omaenda rahva vastu. Eesti peavoolumeedia aktivistid koos lumehelbekeste ja roosakate poliitikutega teostavad regulaarset Võru pommitamist vastuseks maailma imperialismi ja Ameerika rassismi sepitsustele, järjepidevalt mustates oma rahvast.
Kas nad ikka teavad, et Eestil pole koloniaalset ajalugu ja eestlastel pole olnud orje ja et nad ise olid orjuses?
See rassismijama ei puutu meisse, meil on alibi. Vaadaku Vikipeediast, kes oli Carl Robert Jakobson, ja veendugu juba ükskord, et ta tõesti ei olnud Kapimaa koloonia plantaator.

Objektiiv.ee, 15. juuni 2020

Loe ka Huumor/Huckleberry Finn ehk kui neeger oli veel neeger

0

Your Cart