Kolm tenorit

9 minutit lugemist

Kellel selle maamuna peal kodus teler oli, see vaatas suure tõenäosusega 17. juulil 1994 Los Angeleses Dodgersi staadionil toimunud suure kolmiku kontserti. Kolm maailmakuulsat tenorit Luciano Pavarotti (1935–2007), Placido Domingo (s 1941) ja José Carreras (s 1946). Kes nad on (Pavarottist tuleb rääkida paraku minevikus)? Kui rikkad nad on (olid)? Mida nad üksteisest ja laulmisest arvavad? Avaldame kontserdi aegu kolme tenori antud intervjuu.

Kas laulmine on töö?
Pavarotti: Ei. Ma olen suurepärase instrumendi teenistuses, mille Jumal mulle on kinkinud. Ma laulan alati – ka oma perekonnale.
Domingo: Mis küsimus see on! Loomulikult on pingutav neli tundi laval seista. Aga kui ma ise ühe aariaga rahule jään, tunnen end nagu taevas olevat.
Carreras: Minu häälepaelad on kõigest 20 kuni 25 millimeetri pikkused ja võnguvad 1000 korda sekundis. Kas te võite ette kujutada, mis iga tooni ajal minu peas toimub? Pärast suuri rolle olen ma nagu veest välja tõmmatud.

Kas te vannis laulate?
Pavarotti: Jaa, vannis laulan ma koguni kõige meelsamini.
Domingo: Kas seda ei tee mitte igaüks? Vannitubades kõlab väga ilusasti.
Carreras: Ei, aga kui ma panen autos kasseti sisse, laulan kaasa.

Kas te oma kolleege sallite?
Pavarotti (ühe Domingo plaadi kohta): See on maitsetute lugude festival, nagu paljud teised asjad, mida Placido teeb.
Domingo (Pavarotti kohta): Itaallane on armukade. Ta ei või kannatada, et ma olen noorem.
Carreras (Pavarotti kohta): Ta käitub alati nii nagu oleks ta üksinda laulnud. Luciano jaoks on kõik teised vaid stafaažid.
Pavarotti ja Domingo kohta: Tenori ideaalne vanus on 45 kuni 50 aastat. (Carreras ise on 47).

Kas te teate, kui rikkad te olete?
Pavarotti: (sai kuni 51 129 € õhtu eest, teenis 1,38 milj. € aastas): Ei, aga mul on majad Modenas, Monte Carlos ja New Yorgis. Peale selle veel 20 hobust. Kuid maksuamet võtab 60 protsenti tuludest ära. Ja pealegi mõelge sellele – mul on kolm tütart! Oh ei, ma ei pea ennast tõeliselt rikkaks, kuid ma olen juba küllalt teeninud, et enam mitte töötada. Kuid raha ei ole mulle kunagi tähtis. Kui mu naine mind kõikjal ei saadaks, jääksin ma nälga, elaksin võlgu või peaksin mingil hetkel aariat lauldes mütsiga ringi käima.
Domingo (teenib vähemalt 25 564 € õhtu pealt, 1,84 milj. € aastas): Ei, aga raha ei ole ka sugugi tähtis. Ma pean laulma, et edasi anda seda kingitust, mille Jumal on mu kõrri pannud. Teisalt olen õnnelik, et ma nii palju raha väärt olen.
Carreras (saab vähemalt 15 340 € õhtu eest): Ei, ma ei pea ennast rikkaks. Ma ei saa ka rohkem teenida, sest ma pean ikka veel ennast säästma (Carreras paranes leukeemiast) ja harva annan ma aastas üle 50 kontserdi.
(Olgu ääremärkusena öeldud, et need rahast mitte hoolivad mehed teenisid jalgpallistaadionil antud kontserdi eest igaüks umbes miljon dollarit.)

Kas tea laulaksite ka tasuta?
Pavarotti: Ma laulan sageli tasuta – kodus. Ma kuulan ennast meelsasti, ainult mu naine ütleb alati: Luciano, kui sa tahad laulda, mine ooperisse! Kuid ilma naljata: ma laulan siiski parem korraliku honorari eest ja pärast annetan mingi summa heategeval otstarbel.
Domingo: Heategeval otstarbel alati. Näiteks Mexico-City maavärina ohvrite abistamiseks. Selles linnas veetsin ma oma nooruse.
Carreras: Ma annan aastas 50 kontserti, millest 12 kontserdi honorari annetan oma leukeemia vastu võitlemise fondi.

Kui te laulate armulaule, kas te mõtlete siis oma naisele või naistele publiku hulgas?
Pavarotti: Ma laulan mõttes oma naisele Aduale. Temale olen ma tänuvõlglane kõige eest. Tema oli see, kes veenis mind tookord õpetajaametist loobuma ja lauljaks hakkama. Alguses oli see meie mõlema jaoks väga raske, kuid ta elas selle raske aja vapralt üle.
Domingo: Kui ma kontserdi ajal märkan esimese reas ühte või mitut naist, siis pühendan mõttes oma järgmise aaria neile. Mu naine Marta teab seda ja leiab, et see on minust viisakas.
Carreras: Ma mõtlen ainult sellele, et anda laval endast parima, kõik muu tuleb juba iseenesest.

Kas teie lapsed on musikaalsed?
Pavarotti: Minu tütred on minu kõige armutumad kriitikud, kuid muusikast taipavad nad vähem kui sellest, mismoodi üks mees peab välja nägema. Nad leiavad alati, et ma olen liiga paks. Isegi siis, kui ma olen just järjekordse dieedikuuri läbi teinud.
Domingo: Väga. Mu poeg on isegi helilooja. Ta kirjutab suurepärast muusikat – klassikast popini. Ma laulan vahetevahel tema laule, et talle rõõmu valmistada.
Carreras: Ma arvan, et jaa, kuid oma häält ei ole ma küll pärandanud.

Kuidas te reageerite, kui teid välja vilistatakse?
Pavarotti: Päh, mõtlen ma. Olen teinud vea, pean ennast parandama. Ma pean ütlema, et see ei ole kuigi meeldiv tunne, kui sind välja vilistatakse.
Domingo: Jumal tänatud, minuga ei ole seda veel kunagi juhtunud.
Carreras: Ka minuga pole seda juhtunud.

Kas vastab tõele, et tenorid on edevad ja neil kõigil on mingi talisman?
Pavarotti: Ma ei astu kunagi üles ilma oma kirju rätikuta ja kõvera naelata taskus. Ebausust! Siiani on mõlemad talismanid mind hiilgavalt kaitsnud.
Domingo: Ma arvan, et me kõik oleme väga edevad. Kuid ebausk? Kas te ei leia, et see on kummaline, kui ma enne esinemist vähemalt kaks tundi ei räägi kellegagi ja vihastun, kui keegi mind kõnetab?
Carreras: Ma ei võta ühtegi reisi ette ilma oma austerlasest erasekretäri Fritzita. Tema hoolitseb alati selle eest, et minu autodes – need on enamasti Jaaguarid – oleks enne väljasõitu alati 19–kraadine õhutemperatuur. Peale selle lasen ma oma lavakingade alla paksud tallad naelutada. Sellised jalatsid annavad mulle parema lavatunnetuse. Ah jaa, peale selle meeldib mulle kihutada 200 kilomeetrise tunnikiirusega mööda maanteid ja kuulata Sinatrat – kõige parema meelega laulu My Way.

Kas te tunnete hirmu selle ees, et ühel hommikul ärgates on teie hääl kadunud?
Pavarotti: Ei, siis hakkan ma lihtsalt millegi muuga tegelema. Ma hakkan veelgi rohkem pedagoogi tööga tegelema kui praegu. Ma leian, et ma olen andekas lauluõpetaja.
Domingo: Sellele ei tohi mõelda! Kuid ma olen selleks õigeaegselt ettevalmistusi teinud ja oma karjääri mitmel alal kindlustanud – pianistina, dirigendina ja ooperiteatrite mänedžerina. Ma ei muretse tuleviku pärast.
Carreras: Kui ma olin väga haige, siis juba olin kord sunnitud laulmisest loobuma. Tookord mõtlesin ma ainult ühele asjale: Armas jumal, jäta mind ellu. Oma häälele ei mõelnud ma üldse.

Kuidas seletada, et ainult üks teist on nii paks?
Pavarotti: Kuna ma liiga palju söön, mis omakorda on tingitud vist sellest, et olen itaallane ja pärinen õgardite maakonnast Modenast. Sellepärast kõigub ka minu kaal 170 ja 127 kilogrammi vahel. Kuid laulmist ei ole mu kaal kunagi seganud.
Domingo: Ma pean ranget dieeti, muidu võiksin ma välja näha nagu… nojah, te ju teate isegi – nagu Suur P (Pavarotti hüüdnimi). Kui ta on oma sõiduvees, sööb ta korraga ära kuni 18 tordilõiku. Peale selle teen ma palju sporti, näiteks mängin sageli prominentidemeeskonnas jalgpalli.
Carreras: Kaaluga ei ole mul probleeme. Pärast oma verevähki pidin ma isegi kaalus juurde võtma, et ellu jääda. Sellest hoolimata pean ma dieeti: keskpäeval enne õhtust etendust söön ainult ühe salati, õhtuti mitte midagi ja kontserdi vaheaegadel joon vaid klaasi leiget vett.

Kas ka teie vanemad oskasid laulda?
Pavarotti: Ema mitte, küll aga laulis isa väga hästi. Ta laulab lapsepõlvest alates kirikukooris ja tema minus laulja avastaski. Ma olen teda hiljem sageli sokutanud ooperikoori ja keegi pole seda isegi mitte märganud. Temale endale aga tegi see kohutavalt nalja. Ta laulis kaasa ka 1990. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste aegu Caracalla termides korraldatud kontserdil.
Domingo: Või veel! Mõlemad vanemad olid elukutselised lauljad ja nimelt Zarzuelas, tüüpilises hispaania operetis. Neilt olen ma oma talendi pärinud, nad seisid hea selle eest, et minust saaks laulja.
Carreras: Selle kohta puuduvad mul andmed. Minu ema oli lihtne juuksur, isa rahvakooliõpetaja, kes oma poliitiliste vaadete tõttu Franco poolt liikluspolitseinikuks degradeeriti. Vanemad on äärmisel juhul vaid korra mingit laulu ümisenud.

Kellele te olete oma elus kõige rohkem tänulikud?
Pavarotti: Olen tänulik oma isale, oma naisele Aduale ja oma kolleegile Mirella Frenile, kes algusest peale on minusse uskunud ja mind toetanud.
Domingo: Tänan oma vanemaid ja oma kolleegi Montserrat Caballéd, kes rajas mulle tee suurde ooperisse, kui ta muretses mulle kord rolli oma partnerina.
Carreras: Olen tänulik oma naisele. Ma küll ei ela enam temaga koos, aga me oleme jäänud headeks sõpradeks. Kui ma olin väga haige, hoolitses ta lausa ennastsalgavalt minu eest. Ma ei tea, kas ma oleksin ilma temata ellu jäänud.

Miks naised tenoreid armastavad?
Pavarotti: Asi on kindlasti hääles, teatud tämbris, aga ka meloodiates, mida me laulame. Kuid kas te suudaksite mind tulise armastajana ette kujutada? Mina küll mitte.
Domingo: Ma ei tea seda. Pean seda legendiks, mida levitavad vähemandekad tenorid. Aga palun, kui see ka nii on, siis mina ei vaidle vastu.
Carreras: Tenorid saavad kõige atraktiivsemad rollid, mängivad alati kangelasi. Seepärast on heliloojad ka alati kirjutanud ilusaimad aariad tenoritele. Ja kas te olete näinud mõnda inetut tenorit? Mina mitte.

Kes kolmest tenorist on parim?
Vastavad prof. Joachim Kaiser ja Georg Manhardt-Mannstein (tegeles Salzburgi festivalidega).
Kaiser: Pavarottil on momendil võib-olla kõige ilusam hääl, kuid ta on liiga rasvane. Talle on vaja elevanditoole! Sellest ajast peale, kui Domingo hakkas Wagnerit laulma, on ta natuke oma häält kahjustanud. See-eest on tal suurepärane lavaline välimus. Ja Carreras – väga ilus hääl, kuid ma asetaksin ta siiski paar millimeetrit teistest madalamale.
Manhardt-Mannstein: Pavarotti müüb ennast turul kaks korda paremini kui Domingo ja on Carrerasest kolm korda atraktiivsem.

1994

0

Your Cart