Unustamatu „Helisev muusika“ (galerii)

8 minutit lugemist

Edelweiss, Edelweiss, every morning you greet me
Small and white, clean and bright
You look happy to meet me…

Igaüks teab unepealt, kust filmist selle laulu sõnad pärit on. Loomulikult unustamatust „Helisevast muusikast” (The Sound of Music). See laul sai omal ajal nii tuntuks, et linnalegendi järgi olevat olnud tegemist Austria hümni või koguni Austria vastupanuvõitlejate lauluga. (Kõige vähem oli Austrias vastupanuvõitlejaid.) Ei seda ega teist, „Edelweiss” oli spetsiaalselt selle muusikali jaoks kirjutatud. Ka ländler (Austrias ka Landler), mida filmis esitasid teineteisesse kõrvuni armunud Maria ja kapten von Trapp, ei ole n-ö puhas austria rahvatants, vaid kokku seatud ländleri erinevatest elementidest. Kuid see selleks.  Maailma menukaima muusikali filmiversiooni „Helisev muusika” esietendus toimus USA-s 2. märtsil 1965.

Edelweiss, Edelweiss, every morning you greet me…

1966. aastal autasustati filmi viie Oscariga: parim film, parim, režii, parim montaaž, parim filmimuusika, parim heli. Filmi võib pidada Hollywoodi kõige edukamaks muusikafilmiks ja kogu maailmas üheks enimvaadatud linateaoseks eelkõige USA-s, Kanadas, Ladina-Ameerikas ja Jaapanis, kus film on lausa Austria sünonüümiks. Kuid saksakeelses ruumis oli filmi menu üsna kesine ja paljudele sakslastele tänini tundmatu. Kogu maailmas on seda filmi käinud kinos vaatamas vähemalt 1,2 miljardit inimest. Saksamaaal oli kõige napakam see, et filmist (saksa variandi pealkiri „Meine Lieder – meine Träume“) roogiti välja kõik fašismile viitavad stseenid ja film lõppes Maria ja kapten von Trapi laulatusega. Ajapikku said sakslased oma natsikompleksist siiski üle ja filmi demonstreeriti täispikkuses. Samuti on filmi täisversioon DVD-l tänapäeval Saksamaal müügil.
Nõukogude Liidus pääsesid välismaised filmid ekraanile alles mitu aastat pärast esilinastust filmi kodumaaal või teistes riikides, sest nii saadi film odavamalt kätte. Ka „Helisev muusika” jõudis N. Liidu ekraanidele alles 1971. aastal.
„Helisevale muusikale“ kuulub kinokülastajate absoluutne rekord Eestis ja on täiesti kindel, et seda rekordit enam kunagi ei ületata. Filmi näidati Tallinna kinos Kosmos 6. detsembrist 1971 kuni 16. aprillini 1972 järjest 132 päeva 525 seansil (pilet maksis 1,40 rubla). Kui arvestada saali täituvuseks 80 protsenti, vaatas filmi umbes 420 000 inimest. Tallinnasse sõideti filmi vaatama busside ja rongidega kogu Eestist (Kord oli kino Kosmos taga parkimas 30 bussi!). Esimese aasta arvestuses on see kolmas populaarne film „Viimse reliikvia“ ja „Kevade“ järel. Filmi „Helisev muusika“ näidati veel 1973, 1974, 1975. ja 1978. aastal 258 seansil. (Ühtekokku 783 seanssi!) Kokku saaks arvestuslikke vaatajaid 626 400.

Kaader filmist „Helisev muusika”.

„Heliseva muusika“ fenomenaalse menu taustal on lausa naeruväärne, kuidas meie tattninadest filmikommentaatorid aeg-ajalt teadustavad, et Tallinnas käis seda või teist filmi nädala jooksul vaatamas ja popkorni mäletsemas mingi 1000 inimest. Eriliseks kinomagnetiks peetakse aga asjaolu, et see või teine film on kandideerinud Oscarile. Tühja sellest, et film ühtegi auhinda ei võitnud, aga ainuüksi sõnapaaril „Oscari nominent“ peaks totule popkorni mäletsejale olema lausa maagiline mõju. Tegelikult ei ole.
Tollal, 1970-ndate aastate alguses mõjus „Helisev muusika“ eesti kinokülastajale nagu tubli sõõm puhast hapnikku, tõeliselt helge, ilusa ja särava filmimuinasjutuna.
Ja kuna see film päästis tollal filmikompanii 20th Century Fox pankrotist, kas see pole siis muinasjutt?
Kuid teeme siinkohal väikese kõrvalepõike, näitamaks veenvalt, kuidas ka filmitegijad üksteiselt vargsi ideid näppavad. Meenutagem „Heliseva muusika“ alguskaadreid: täielikus vaikuses ilmuvad läbi rünkpilvede nähtavale mäed, kostub tuule müha, esimesed muusikahelid, vaiksed, sugereerivad, kõlab filmi tunnusmeloodia avaakord… Kes on aga näinud ka Leni Riefenstahli propagandafilmi „Tahte triumf“ (Triumf des Willens), veendub, et „Heliseva muusika“ tegijad on filmi haarava ja vaatemängulise alguse idee ilmselgelt näpanud Riefenstahli filmist.
Muide, „Helisev muusika“ on ainuke muusikal, mis on ajaproovile vastu pidanud ja toob heldimuspisara silma isegi 1990.–2000. aastatel sündinud kalestunud noortele meestele. Paljud inimesed on tunnistanud, et ükski teine film pole neile avaldanud nii sügavat muljet kui „Helisev muusika“…

„Heliseva muusika” võtetel Salzburgis.

Mäletan, kui käisin nõukogude ajal kinos vaatamas Leonard Bernsteini muusikali „West Side’i lugu“, (West Side Story, 1961). Kõige südantliigutavama koha peal hakkas publik saalis naerma – ilmselge märk sellest, et filmitegijad olid vaatajate sügavatele ja õilsatele tunnetele mängides tegelikult üle pakkunud ja totaalselt puusse pannud. Eriti kummaline oli ka osatäitjate valik. Sõna otseses mõttes vanaaegsete ja kaugeltki mitte fotogeenilised tegelased oleksid sobinud külapoe õuele võikaste tassima, aga mitte kassafilmi.
Filmi „Lauldes vihmas“ (1952) vaadates võib tänapäeva kinokülastajat tabada vaid iiveldushoog – mage, imal ja lootusetult vanaaegne.
Omal ajal vaatas nõukogude inimene suu ammuli – ja mitu korda! – USA muusikali „Seitse pruuti seitsmele vennale“ (1954), kuid tänapäeval ei tahaks keegi seda filmi ka tasuta vaadata!
Prantsusmaa-Saksa LV halearmsa ühisfilmi „Cherbourg’i vihmavarjud“ (1964) toomine ekraanidele tänapäeval tähendaks kinole kindlat pankrotti. Või kes meist mäletab enam isegi sellist muusikali nagu „Minu veetlev leedi“ (My Fair Lady, 1964). Okei, imeilus Audrey Hepburn sobis oma osasse suurepäraselt (miinuseks oli asjaolu, et ta ise ei laulnud), aga tema filmipartneriks oli juba tollal „parim enne möödas” koomik Rex Harrison. Kuigi film võitis 8 Oscarit, pole ta ajaproovile vastu pidanud. Ja kõige lõpuks „Naljakas tüdruk“ (Funny Girl, 1968), mille peaosas esines oma kuulsa suure ninaga juuditar Barbra Streisand, kes polnud tollal selle rolli jaoks veel küps.

« 1 kohta 3 »

Eri riikides (eelkõige aga USAs) on aastate jooksul vändatud palju muusikale, mis tänapäeval tunduvad mitte ainult igavate, vaid lausa tobedatena. Paljude filmimuusikalide (tele)ekraanidelt kadumist võib seletada ka vaatajate maitse muutumisega. Siiski on üks muusikal – „Lili” (1953) tähelepanuväärne. Ülimalt naiivse peategelase lausa skisofreeniline suhtumine rändtsirkuse nukuteatri nukkudesse – ta arvas, et nukud ise räägivad –, tekitas lausa neurootilise atmosfääri. Filmi lõpp on mõneti isegi paranoiline, kuid iga vaimuhaige või vaimuhaigustest huvitatu peaks leidma võimaluse seda filmi vaadata. 2004. aastal pöaigutas „New York Times” filmi „Lili” „auväärsele” 1000. kohale. Filmi sisuga saab tutvuda internetis päris mitmes keeles. Muide, sellele kummalisele filmile sekundeerib veel teinegi. Ameerika režissööri Richard Attenboroghi filmis „Magic” (1978) tekib peaosalisel kõhurääkijal Corkyl skisofreeniline suhe oma elusuuruses nukuga. Filmi lõpus lõikab Corky nuku „nõudmisel” endal veenid läbi, et Corky ei saaks enam uusi kuritegusid sooritada. Corkyt mängis suurepärase sarimõrvari silmavaatega Anthony Hopkins. Kuid tagasi „Heliseva muusika” juurde.

* * *

„Helisev muusika” on aga endiselt nii kuulus, et tänini korraldatatakse Austrias ekskursioone filmi võttepaikadesse. Mõnes Austria hotellis lastakse erikanalil filmi ööpäevaringselt.

Filmi tegevus toimus järmistes kohtades: Marktschellenberg, Salzburg (Schloss Frohnburg, Schloss Leopoldskron, Nonnberg, Mirabellgarten, Schloss Hellbrunn, Petersfriedhof, Felsenreitschule… ), Werfen, Mondsee, Schafberg ja Rossfeld.

Vt ka YouTube: The Sound of Music Tour – HD All Movie Locations in Austria and Germany

* * *

„Helisev muusika”

Robert Wise.

Režissöör ja produtsent: Robert Wise (10.09.1914–14.09.2005)
Laulude tekstid: Oscar Greeley Clendenning Ritter von Hammerstein II (12.07.1895–23.08.1960)
Muusika (ka uued laulud filmile): Richard Rodgers (28.06.1902–30.12.1979)
Algselt teatrimuusikalina loodud „Helisev muusika” esietendus toimus 16. nov. 1959 New Yorgis Lunt-Fontanne’ teatris, kus seda mängiti 1443 korda. Londoni West Endi teatris esietendus muusikal 18. mail 1961 ja seda esitati 2386 korda.
Filmi pikkus 167 min.
Esilinastus USAs 2. märts 1965.
Esilinastus Eestis 6. detsembril 1971
Film läks maksma 8,2 milj. dollarit ja tõi sisse 286,2 miljonit.

1998. aastal paigutas Ameerika Filmiinstituut 100 filmi hulgas „Heliseva muusika“ hulgas 55-ndale kohale, 2007. aastal tõsteti film aga ettepoole 40-ndale kohale.
Filmis esitatud laulu The Sound of Music paigutas sama instituut 100 parima filmilaulu hulgas 10-ndale kohale ja laulu Do Re Mi  88-ndale kohale.

Filmi „Helisev muusika“ osatäitjad

„You are sixteen, going on seventeen, baby it’s time to think…” Esimese armastuse võlu: Rolfi ja Liesli kohtumine lehtlas.

Maria – Julia Andrew, s 1. okt 1935
Kapten Georg von Trapp – Christopher Plummer, s 13. dets. 1929
Kapten von Trapi lapsed
Liesl – Charmian Carr (27.12.1942–17.09.2016)
Louisa – Heather Menzies (3.12.1949–24.12.2017)
Gretl – Kym Karath, s 4. aug. 1958.
Marta – Debbie Turner, s 5. sept. 1956
Brigitta – Angela Cartwright, s 9. sept. 1952
Friedrich – Nicholas Hammond, s 15. mai 1950
Kurt – Duane Chase, s 12. dets 1950

Teised osatäitjad
Kapteni teener Franz – Gilchrist Stuart (19.01.1919–8.06.1977)
Majapidajanna Frau Schmidt – Norma Varden (20.01.1898–19.01.1989)
Paruness Elsa Schröder – Eleanor Parker (26.06.1922–9.12.2013)
Max Detweiler (parunessi sõber) – Richard Haydn (10.03.1905–25.04.1985)
Rolf(e) – Daniel Truhitte, s 10. sept 1943
Kloostri abtiss – Peggy Wood (9.02.1892–18.03.1978)
Õde Sophia – Marni Nixon (22.02.1930–24.07.2016)
Õde Margaretta – Anna Lee (2.01.1913–14.05.2004)
Õde Berthe – Portia Nelson (27.05.1920–6.03.2001)
Õde Bernice – Evadne Baker (19.08.1937–17.01.1995)
Gauleiter härra Hans Zeller – Ben Wright (5.05.1915–2.07.1989)

Filmi laulud ja muusikapalad

Filmi I osa

Preludium
The Sound of Music
Maria
My Favorite Things
My Favorite Things (repriis 1)
Do-Re-Mi
Sixteen Going on Seventeen
The Lonely Goatherd
The Lonely Goatherd (repriis )
How Can Love Survive
The Sound of Music (repriis )
Edelweiss
Ländler (instrumentaal)
So Long, Farewell
Morning Hymn
Climb Ev’ry Mountain

Filmi II osa

My Favorite Things (repriis 2)
No Way to Stop It
An Ordinary Couple
Gaudeamus Domino
Maria (Reprise)
Confitemini Domino
Sixteen Going on Seventeen (repriis )
Do-Re-Mi (Reprise)
Edelweiss
So Long, Farewell (repriis )
Finale Ultimo

Peter Hagen

0

Your Cart