Tragöödia Moskvas Hodõnkal Nikolai II kroonimispidustustel 26. mail 1896

18 minutit lugemist

Troonileastumise manifestile pidi järgnema troonipärija Nikolai kroonimine. See toimus vanas pealinnas Moskvas. 1896. aasta maikuuks määratud kroonimispidustuste kava oli koostatud põhjalikult. Selle panid kokku õueminister I. Vorontsov-Daškov, tema asetäitja V. Fredericks ja ülemtseremooniameister K. von der Pahlen. See komisjon allus noore tsaari onule, suurvürst Sergei Aleksandrovitšile, keda hiljaaegu oli nimetatud prassingute mentoriks, antud hetkel Moskva kindralkubernerile.

Nende jõupingutuste viljaks oli kolm põhidokumenti, mis määratlesid tseremooniate korra kolmeks nädalaks: „Kroonimistseremoonia“, „Määrus NKM (Nende Keiserlike Majesteetide) püha kroonimise puhul Moskvasse komandeeritud sõjaväelastele toiduainete eraldamise kohta“ ja kroonimiskantselei poolt väljaantud „Tegevuskava 6. kuni 26. maini 1896“.

Tsaar Nikolai II, Venemaa isevalitseja Jumala armust. Salajoodiku rauge pilk.

Mida kõike ei ole nende kavade kümnetel lehekülgedel. Neis on kõik pisimate üksikasjadeni ette nähtud. Peale ühe pisiasja, et 26. maiks on Hodõnka väljale määratud rahvapidu, kus tsaar jagab külakosti. Kes ja kuidas pidi tagama kava selle punkti, sellest pole nimetatud dokumentides sõnagi. On ainult öeldud, et rahvapeo ajal kogunevad kella kaheks väljale keisripaviljoni kõik Moskvas viibivad kõrged külalised ning kell 14.10 saabub sinna ka keiserlik paar. Hodõnka pidustuste muusikalise tausta tagab suur sümfooniaorkester Safonovi juhatusel, kontsert pidi algama dirigendi enda poolt nendeks pidustusteks loodud kantaadiga.
Hodõnka pidustuste otsustamise kuupäeva (8. märts 1895) ja kroonimispäeva vahel oli aega enam kui küllalt, tervelt neliteist kuud. Selle aja jooksul ei tehtud aga peaaegu mitte midagi, üksnes ehitati lagendiku servale puhvetiputkad. Sellele, mida kujutab endast väli, võimud tähelepanu ei pööranud. Ent rahvale oli see tõeline lõks.
Neil aegadel nimetati Hodõnkaks suurt tühermaad, mida kasutati Moskva garnisoni vägede õppeplatsiks. Sinna oli risti-rästi kaevatud jooksukraave ja rinnatisi, väli oli servast servani täis kraave, auke ja kunagisi kaevusid. Keset neid püüniseid olidki suurvürst Sergei, Vorontsov-Daškov ja von der Pahlen nõuks võtnud Moskva rahvale rõõmu teha: anda igale kohaletulnule külakostiks paberikott saiakese, vorstijupi, prääniku, kümmekonna klaaskommi ning viie pähkliga. Kaasa anti meenena emaileeritud „kroonimiskruus“, uue tsaari initsiaalid peal. Ühtekokku oli valmis pandud 400 000 pakikest ja kruusi.
Kui oli alanud trügimine, hakkasid artellimehed inimsumma loopima paberikotte, lootes sel kombel segadust vähendada. See ei aidanud, vaid üksnes süvendas katastroofi. Keegi polnud mõelnudki, et väljal tulnuks korraldada kuidagi liikumist, organiseerida korrateenistus välja keskel ja servadel.
Hodõnkale oli juba õhtust saadik terve öö tulnud rahvast. Teed kubisesid inimestest. Tulid nii moskvalased kui ka Moskva-lähedaste külade ja vabrikuasulate elanikud, meelitatuna naiivsest uudishimust ning lootusest puhata, meelt lahutada, unustada igapäevane arukaotuseni kurnav sunnialune töö… Tuli mitte üksi lihtrahvast, siin-seal võis massi hulgas näha kaupmehi ja koguni aristokraate, näiteks 23-aastast vürstitari Rina Golitsõnat. Uudishimu oli tema Hodõnkale meelitanud kõrvuti töölise Jemeljan Jagodkoviga (see mees ta päästiski).
L. Tolstoi on kirjeldanud seda õnnetut päeva, kuidas mindud teele suuremalt jaolt lõbusate pidulistena. Läks ka Jemeljan, pannud selga paremad riided, puhastanud saapad ja „lugenud mõned palved, mille tähendust ta ei mõistnud ega olnud ka kunagi asja vastu huvi tundnud“. Võtnud kaasa nõo, läks ka Rina sinnasamasse, „rõõmus, särav mõttest, et ta… on koos rahvaga, rahva keskel, pühitseb rahva poolt jumaldatud tsaari troonileastumist“.

Hodõnka väljak 26. mail 1986 kunstniku kujutluses.

26. mai (14. mai vana kalendri järgi) koidikuks oli Hodõnka väljale kogunenud üle poole miljoni inimese. Tagasihoidliku arvestuse järgi. Kuigivõrd täpseid andmeid muidugi pole. Mõned allikad nimetavad muid arve: miljon ja isegi poolteist miljonit inimest.
Inimmass tungles korratult, peamiselt sellel täisnurksel ruutverstal, mis oli piiratud maantee, Moskva jõe, sõjaväelaagri ja puhvetiputkadega. Need, kes olid tulnud eelmisel õhtul ja öösel, püüdsid end seada mugavamalt, kõrgemale rinnatistele. Nagu väidab justiitsminister N. Muravjovi (avaldamiseks mittemääratud) ametlik aruanne, seisnud kell viis hommikul „rahvamassi kohal tiheda uduna aur, mis takistas isegi lähedalt üksikuid nägusid eristamast. Isegi esimestes ridades viibijad nõretasid higist ja olid vaevatud välimusega“. Esimestena saabunud olid otsekui lõksu sattunud. Üksikul inimesel muutus võimatuks keskelt välja pääseda. Üha sagedamini kostis väsinute ja nõrkenute oigeid, isegi lahtise taeva all oli „atmosfäär sedavõrd küllastunud aurudest, et inimesed olid lämbumas, neil ei jätkunud õhku“.
Pinge üha kasvas, trügimine muutus piinavaks. Oli minestanuid. Tolstoi on kirjeldanud, kuidas mass tahtmatult surus teadvuse kaotanuid ülespoole, „nad veeresid mööda seisjate päid puhvetite liinini, kus sõdurid nad kätele püüdsid“. (Selleks ajaks – liiga hilja! – olid väljakuservadele ilmunud sõjaväesalgad.) Ka paljud lapsed „pääsesid vabasse ruumi mööda rahvamassi päid“.
„Anna ta siia!“ hüüdis Jemeljani kõrval kõndinud kutsar, võttis poisi ja tõstis selle kõrgemale.
„Jookse mööda inimesi!“
Tagasi vaadates nägi Jemeljan, kuidas poiss, kord rahva hulka sukeldudes, siis selle kohale kerkides, liikus mööda inimeste õlgu ja päid üha kaugemale ning kaugemale.

Kadrill Prantsuse suursaadiku ballil
Hiljem räägiti, et inimeste massilise hukkumise põhjuseks olnud paanikapuhang. Nii see on, kuid tsiteeritud N. Muravjovi ettekandest ja materjalidest, mida kasutas oma jutustuse kirjutamisel L. Tolstoi, nähtub, et esimesed ohvrid väljal langesid juba enne paanika puhkemist, need olid „nõrkenud ja teadvuse kaotanud, kes surnuks muljuti“, kandis Muravjov ette. „Mõned sel kombel surnud inimesed toimetas mass peade kohal edasi, kuid paljud laibad jäid ruumipuudusel rahvasumma seisma, kuni õnnestus nad sealt välja tirida… õudusega püüdsid inimesed surnutest eemale nihkuda, kuid see oli võimatu ja üksnes suurendas trügimist.“

Nikolai II suurejooneline koronatsioon Moskvas Uspenski katedraalis.

Kuuenda hommikutunni lõpul algas välja eri nurkadest otsekui kellegi pahaendelise viipe peale liikumine, inimmass lõi lainetama, hakkas püsti tõusma. Esimesed kraavidesse ja aukudesse kukkumised ning surnukstallatavate meeleheitlikud karjed vallandasid üldise paanika. „Inimmassi surutud surnud liikusid koos temaga,“ jätkab Muravjov. „Puhkes paabeli segadus. Aukudes, kraavides ja mullahunnikute vahel hukkusid mahatallatud ning lömastatud vanakesed, naised ja lapsed. Kaevud muutusid haudadeks, neist kostis surnute hulgas lamavate poolhingetute kisa. Ime läbi ellujäänud kargasid teiste vahelt välja räbaldunult ja märgadena, silmad metsikud… Paljud neist kukkusid oiates maha sinnasamasse… Üks ellujäänu lebas laipadel, üle tema langes uusi kehasid.“
Rahvamass vajus üle surnukstallatute virnade, välja kohal kõlas karjete ja oiete kumin. „Inimpeade ookean voogas edasi, kioskite poole,“ loeme teisest allikast. „Ja need tundlike, kannatavate olevuste elavad lained veeresid edasi, litsudes puruks neid, kes olid kogemata auku sattunud, kes olid nõrkenud, jõu kaotanud ning kukkunud. Kord siin, kord seal tõusis moonutatud nägude, jõetult kerkivate käte, kokkupigistatud rusikate mere pinnale laipu nagu laevahuku ohvreid keset surijate oigeid, needusi ja karjeid… Ja üleval säras ükskõikne varane päike ning auravast inimmassist kerkis taevasinasse udu nagu ohvriviiruk isevalitsuse Moolokile…“
Alles mõni tund tagasi oli Rina Golitsõna rääkinud isale, et ta tahab „mitte vaadata rahvast, vaid olla koos temaga“, „näha tema suhtumist nooresse tsaarisse“. Nüüd lebas Rina kõrval „triibulise lõhkikistud kleidiga sassis ruugete juustega naine… Ta lamas selili… Nägu mitte kahvatu, vaid sinkjaskaame, nagu see on üksnes surnutel.“ Ka see naine oli tulnud väljendama oma head „suhtumist nooresse tsaarisse“. Kuid ta „oli esimesena surnuks litsutud ja heidetud siia üle tara, tsaaripaviljoni ette“. Ka Rina ise siis, kui mass oli hakanud teda kuhugi kandma ja teda õudus valdas, „kisendas halastust paludes. Kuid halastust ei olnud… Ta nõrkes ja tal hakkas halb. Ta kukkus ega mäletanud enam midagi.“
Hodõnkal oli viibinud ka Maksim Gorki Kiim Samgin. Pärast seda tundnud ta kaua nimetut ja ülesaamatut hirmu igasuguste rahvakogunemiste ees, talle aina viirastunud surm rüseluses.
Rahvasumma sattus ka reaalne, mitte väljamõeldud rahamees Morozov. Kui teda koos teistega kraavide ja aukude poole tõugati, karjunud ta, et annab 18 000 rubla sellele, kes ta päästab… „Miks just kaheksateist tuhat?“ imestas hiljem Tolstoi. „Ent peamine oli see muutus: algul oli kõigil lõbus, pidulik meeleolu ja siis see tragöödia, need purukslitsutud kehad… Kohutav!“
Ülemused ruttasid laipu koristama. Mida kiiremini ära koristada, jäljed kaotada, seda vähem varjutab kole sündmus vastuvõtte ja pidusid, seda pilvitum on maailma kõigist nurkadest kokku kutsutud monarhide ja printside meeleolu. Kiiremini, kiiremini! Surnud ning vigastatud läbisegi ühele ja samale vankrile… Keegi arst valmistunud haavatule sidet tegema. Haavatu tõmmati tal käte vahelt ja visati vankrile. Arst protesteeris. Ta pöördus samas seisnud ministri poole: „Teie ekstsellents! Seda haavatut saab veel päästa! Ja teisi selliseid samuti. Palun käskige eraldada haavatud surnutest!…“
„Pole teie asi!“ käratas minister. „Avaldan teile noomituse!“

Tragöödia Hodõnka väljakul tsaari tuju ei rikkunud.

Ametlikel andmeil hukkus 1389 inimest. Arvu on ilmselt vähendatud. Tõenäolisem on, et elu kaotasid 4000 kuni 4800 inimest, nagu märgiti tollal ajakirjanduses. Peale selle veel 3000 raskesti vigastatut ja kümned tuhanded, kes olid pääsenud möllust muhkude ja vigastustega.
Samal hommikul levis teade õnnetusest üle Moskva, õhtuks oli sellest vapustatud kogu Venemaa. Rahu säilitas ainult mõni üksik: suurvürst Sergei, Vorontsov-Daškov, von der Pahlen kolleegidega komisjonist ja ka noor tsaar. Sel päeval kirjutas ta päevikusse: „Lõunasöögi ja kruusi ootusel (saiakesega paberikotti pidas ta lõunasöögiks) Hodõnka väljal ööbinud rahvahulk trügis ehitiste suunas ning algas tunglemine, kusjuures, õudne lisada, tallati surnuks umbes tuhat kolmsada inimest. Kuulsin sellest kell pool üksteist… Tollest teatest jäi vastik mulje.”
Mulje jäi vastik ja edasi? Mitte kui midagi, õudusest kangestunud Moskva ootas, et tsaar esiteks jätab ära pidustused, teiseks annab korralduse süüdlaste arreteerimiseks ja kohtu alla andmiseks ning kolmandaks lahkub koos perekonna ja teenijaskonnaga linnast, kus tuhanded perekonnad nutavad taga tema pidustuste läbi hukkunuid. Ilmnes, et just selliseid korraldusi olnuks tal „õudne lisada“ väljakuulutatud lõbustuste graafikule. Ta ei teinud esimest, teist ega kolmandat.
Mõned välismaa literaadid kinnitavad, et Hodõnka päeval olnud Nikolai murest murtud, et teda valdas „meeletu kihk lahkuda, eemalduda kuhugi palveks“. Ta olevat keeldunud viibimast ballil, mis korraldati sama päeva õhtul kroonimise auks, kuid lähikondlased vedanud ta peaaegu jõuga peole, „südant kõvaks tehes andis ta neile järele ja läks koos nendega sinna, aimates vastikusega, et seal tuleb tal tantsida vähemalt üks kadrill“.
Teistsugusena näeme Nikolaid sel päeval peaminister S. Witte kirjelduses. 18. mai õhtuks oli määratud ball Prantsuse suursaadiku Montebello juures. Kohal pidid viibima keiser ja keisrinna. Päev läbi ei teatud, kas toimunud katastroofi tõttu pidu ära jääb. Lõpuks sai teatavaks, et paljud soovitavad valitsejal paluda suursaadikut ball ära jätta, igal juhul tal endal mitte sinna sõita, ja et valitseja polevat selle arvamusega põrmugi nõus – tema arvates tulevat katastroofi eirata. Tõepoolest, pidustusi ei jäetud ära ja kõik toimus nii, nagu poleks mingit katastroofi olnudki… Võeti otsuseks katastroofi mitte tunnistada, seda mitte arvesse võtta.
Kui mitte arvesse võtta ja mitte tunnistada, jäävad kavasse järelikult kõik ettenähtud vastuvõtud, etendused, kontserdid, lõunasöögid ning muidugi ball Montebello juures . . . Saalis laudadel lõhnas selle õhtu jaoks Provence’ist tellitud sada tuhat roosi, õhtusöök serveeriti selleks puhuks Versailles’st saadetud hõbenõudes. Lühtritulede valgel lõbutses, sõi ja tantsis seitse tuhat kutsutud külalist. Neil samadel õhtutundidel, mil Hodõnka väljal veel tuletõrjujad ja sõdurid askeldasid, koristades tõrvikute valgel laipu, astus ballil tantsuringi tsaaripaar. Välismaise pealtnägija kirjelduses oli see nii:
„Lühtrid heidavad lillevanikute ja purskkaevupritsmeile tuhandeid helke. Kõigil on lõbus. Kõikjalt kostab õnnelikku naeru… Ent kogu päev on see seltskond näinud surnuid, terveid virnu päikese kõrvetatud surnuid… Ballil moodustuvad grupikesed, kõik tunglevad saali keskele: seal tantsib keiser keisrinnaga kadrilli…“ Uus hommik ja „vürstid, saatkondade tegelased, sõjaväeatašeed saavad kutse tuvilaskmisele“. Tiir asus saja sammu kaugusel kalmistust, kuhu äsja oli maetud hukkunuid. Ja ajal, mil rahvas nuttis, uhkeldas Moskva tänavail see oma aja äraelanud, roiskuva vana Euroopa kirev lõhnastatud korteež… „Kindral Boisdeffre’it (Prantsuse Kindralstaabi ülem, kes oli saabunud Moskvasse kroonimispidustustele) korteežis ei olnud. Ta oli lükanud tagasi kutse tuvisid laskma. Ta ei tahtnud olla tunnistajaks, kuidas vürstid hakkavad sihtima laibalehast ligimeelitatud raisakulle.“

Välismaiste külaliste hulgas oli vähe selliseid nagu kindral Boisdeffre. Mitte üksi „lõhnastatud, roiskuv“ Euroopa, vaid ka uut tsaari oma tervituste ja õnnitlustega austanud feodaal-keiserlik Aasia lõbutses, nagu poleks midagi juhtunud. Selle esindajate hulgas kerkis Moskvas esile toredast saatjaskonnast ümbritsetud Pekingi erivolinik Nikolai II kroonimisel, Li Hongzhang, Witte hinnangut mööda „silmapaistev tegelane, kes oli tollal Hiinas kõige kõrgemal ametikohal“. Häbenemata kedagi enda kõrval seisnuist, naeris Li Hongzhang küüniliselt Hodõnka kui tühiasja üle, mis ei väärivat kahetsust ega tähelepanu. Hiina suurnik soovitas von der Pahlenil ja teistel õukondlastel suhtuda inimeste massilisse hukkumisse ja rahva valusse rahulikumalt ja kuivemalt. Õukondlased kuulasid nõuandjat huvitatult: too illustreeris õpetusi originaalsete näidetega oma keisririigi praktikast.
Witte jutustab:
„Saabus tõld Li Hongzhangi ja tema kaaskonnaga… Ta sisenes lehtlasse ja kui olin tema juurde astunud, pöördus tõlgi kaudu minu poole küsimusega: „Kas on tõsi, et on toimunud nii suur katastroof, umbes kaks tuhat surnut ja sandistatut?“ Vastasin talle vastu tahtmist, et jah, niisugune õnnetus on tõepoolest juhtunud. Selle peale esitas Li Hongzhang mulle küsimuse: „Palun öelge, kas sellest õnnetusest tõesti kõik valitsejale üksikasjaliselt ette kantakse?“ Ma ütlesin, et on juba ette kantud. Siis vangutas Li Hongzhang pead ja ütles mulle: „Noh, teil on riigitegelased kogemusteta. Kui ma olin Peixiani piirkonna kindralkuberner, puhkes seal katk ja suri kümneid tuhandeid inimesi. Ma kirjutasin keisrile alati, et meil on kõik hästi… Ja kui minult küsiti, kas ei ole mingisuguseid haigusi, vastasin ma, et mingeid haigusi ei ole, elanikel on kõik korras.“ Ja siis otsekui punkti pannes: „Keiser on keiser. Milleks tal on tarvis teada ja miks ma hakkan teda kurvastama teatega, et tema riigis on surnud mingisugused kümme tuhat inimest?“
Muide, sellest, et tsaarile katastroofist ette kanti, ei muutunud midagi. Vorontsov-Daškov, von der Pahlen ja teised õukondlased ei kannatanud Hodõnka hundiaukude pärast rohkem kui hiina kindralkuberner Peixiani katku pärast. Tema majesteedi onu sai koguni kiita: kohapeal, Moskvas, avaldatud majesteedi korraldusega Hodõnka peasüüdlasele Sergei Aleksandrovitšile tänu „pidustuste eeskujuliku ettevalmistamise ja läbiviimise eest“. See reskript kõlas irvitusena rahva üle. Kõik teadsid tõde suurvürst Sergei rollist sündmustes. Kuhu ta ka poleks ilmunud, tänavale, teatrisse, rahvarohketesse paikadesse, kõikjal hõikasid moskvalased talle sellest ajast järele: „Vürst Hodõnski!“

Nikolai II koos tsaarinnaga väljub Uspenski katedraalist pärast kroonimist. (Koloreeritud foto.)

Onule allunud võimumeestesse näis tema majesteet nagu pisut karmimalt suhtuvat. Ta saatis valitsevale senatile ukaasi, milles nimetas Hodõnkat raskeks õnnetuseks, see tähendab, otsekui mingiks stiihiliseks ja ootamatuks hädaks, mis ei sõltu inimeste tahtest, näiteks maavärin või veeuputus. Ta käskis välja selgitada võimukandjate osa sündmustes, sest kuigi õnnetus oli olnud stiihiline, polnud nad nähtavasti siiski „võtnud tarvitusele õigeaegseid vajalikke abinõusid rahvamassi suunamiseks“. Väljaselgitamine tehti ülesandeks eriti tähtsate asjade uurijale Keiserile ja et tulemus ei kujuneks eelarvamuslikuks, pandi Keiserile kuraatoriks üks katastroofi süüdlasi, ülemtseremooniameister von der Pahlen.
Nagu võiski oodata, ei leidnud ülemtseremooniameister pärast iseenda ülekuulamist oma käitumises midagi laiduväärset. Tsaarile kirjutatud raportis rõhutas ta, et Peterburist saabunud õueministeeriumi esindajad, kaasa arvatud raporti kirjutaja, olid kohustatud ainult „kindlustama lõbustused ja kostituse väljajagamise“. Korra eest pidanud vastutama Moskva politsei.
Vastusraporti esitas Moskva ülempolitseimeister polkovnik Vlassovski. Väljal, kandis ta ette, peremehetsenud õueministeerium, see korraldas kõik, nii kioskid kui ka kommipakid, „polit­seil polnud kõigi nende ettevalmistustega tegemist“, politseisse puutus ainult see, „mis oli välja ümber ja enne välja, kuid seal ei juhtunud mingeid lugusid, seal oli kõik korras“.
Asi lõppes lihtsalt. Kaks köidet Keiseri kirjutatud uurimisprotokolle „Hodõnka korratustest“ peideti Moskva kindralkubermangu kantselei sahtlitesse. Kohut ei olnud. Kuigi Keiser oli julgenud ametikohaga riskides nimetada moka otsast mõned süüdlased, tunnistati ametlikult ainsaks süüdlaseks Vlassovski. Tema sai tõepoolest hirmuäratava karistuse: ta kõrvaldati ametist eluaegse pensioniga kolm tuhat rubla aastas.
Tsaari ema Maria Fjodorovna saatis Moskva haiglatesse raskesti vigastatute jaoks tuhat pudelit portveini ja madeirat Kremli varudest, mis olid üle jäänud kolm nädalat kestnud kroonimisballidest ning bankettidest.
Poeg, kellele pärast ema annetust oli samuti tulnud halastuskihk, käskis anda igale kannatada saanud perekonnale tuhat rubla toetust. Ent kui selgus, et hukkunuid pole mitte kümned, vaid tuhanded, võttis ta selle helduse vaikselt tagasi ning vähendas väljamakseid mitmesuguste klauslitega ühtedele 50–100 rublani, teised jättis sootuks ilma. Üldse assigneeris tsaar selleks otstarbeks 90 000 rubla, sellest kiskus Moskva linnavalitsus ohvrite matusekulude katteks endale 12 000.
Kroonimispidustused ise läksid maksma sada miljonit rubla – kolm korda rohkem kui sel aastal oli kulutatud rahvaharidusele. Ja seda mitte tsaariperekonna isiklikust rahast, vaid kroonu- kassast, riigieelarvest. Teiste sõnadega, „rahvas kutsuti pidustusele, kostitamise asemel sandistati ja sunniti sedasama rahvast enda sandistamise eest maksma“.

Nikolai II 1896. aastal Ilja Repini maaal.

Selles mõttes oli kogu kroonimine ise tervenisti irvitamine rahva üle. Ikalduskubermangudes paistetasid näljast miljonid riigialamad. Venemaa lõunaosa tajus alles hiljuti laastanud kooleraepideemia tagajärgi. Ja neilt näljast nõrkadelt, haigustest ning viletsusest kurnatud õnnetutelt inimestelt võttis noor tsaar oma peo jaoks sada miljonit.
Nagu oli teinud õudustundega Hodõnka vaatepilti jälginud prantsuse ajakirjanik, nii esines tunnistajana ka vapustatud ameerika kirjanik. „Vaadates nende kroonimisprotsessioonide, paraadide ja pidude barbaarset luksust,“ kirjutas neil päevil Robert Ingersoll, „ei saanud ma jätta mõtlemata vaesele talumehele, nõrkevaile poolnäljas tööinimestele, harimatutele massidele, kes ihu ja hingega kuuluvad tsaarile.“ Ingersoll kirjutas, et neil hetkedel Moskvas ei saanud ta jätta mõtlemata „nuudiga rapitud selgadele, türmides vaevlevatele vangidele, inimhulkadele, keda aetakse nagu loomi mööda teid, mis viivad Siberi põrgusse“.
„Ei,“ protestis kirjanik, „ei kellamängu ega pasunahelidega saa summutada rahva oigeid!“
See oie oli ka hoiatus. Selles oli varjatud ähvardust. Puhuti valdas Õukondlasi hirm: ega Moskva rahvas püüa äkki piinamise eest kätte maksta?
Kaks päeva pärast pidustuste lõppu, 28. mail, sai suurvürst Sergei tsaarilt veel ühe demonstratiivse ergutuse, ta määrati ühtlasi Moskva sõjaväeringkonna vägede juhatajaks. Uue juhataja esimene samm oli suure osa sõjaväeringkonna ja garnisoni vägede toomine Kremli lähedale ning kesklinna. Polgud asusid „läbitungimatu kordonina ümber Kremli Suure Palee, kus tsaar puhkab ja jätkab koos perekonna ning lähimate kaaskondlastega enda kostitamist“.
Lõpetanud sel kombel pidustused Moskvas, läks Nikolai koos abikaasaga juuli keskel reisile. Juhtunu neid ülemäära ei rõhunud. Lõbureis mööda Venemaad ja Lääne-Euroopat kestis viis kuud.
17. juulil saabus Nikolai Nižni Novgorodi, et pidulikult avada ülevenemaaline aastalaat ning sealsamas koos aadlike ja kaupmeeskonnaga pidu pidada. 13. augustil sõitis ta Viini, külla keiser Franz Josephile, 22. augustil suundus Berliini Wilhelm II juurde. 24. augustil tegi ta Wilhelmi saatel Saksa vägede ülevaatuse ja sõitis seejärel läbi Kieli kanali Kopenhaagenisse emapoolse vanaisa, Taani kuninga Christian IX juurde. 3. septembril sõideti Kopenhaagenist Londoni, külla kuninganna Victoriale. 23. septembril saabus tsaar Londonist Cherbourg’i, kus teda võttis vastu Prantsuse president. Prantsusmaal veetis ta meelt lahutades kolm nädalat. 17. oktoobril sõitis Nikolai Pariisist Darmstadti oma naisevenna Hesseni Ernsti juurde.
Ja alles 19. oktoobril ilmus keiserlik paar Talvepalee Jordani ukse ette. Vastuvõtjad leidsid, et tsaar on päevitunud, värskenenud ja kõik unustanud.
Kaks ja pool kuud hiljem, uue aasta eel, kirjutas noor tsaar päevikusse: „Annaks jumal, et uus, 1897. aasta mööduks sama õnnelikult kui see.“

MAAJA

0

Your Cart